Mälestusi suvest 1983

Ükskord ma lõikasin lõikeheinaga sõrme ja arvasin, et sõrm on pooleks, sest sõrmeots hakkas logisema ja haavast tuli verd. Aga mulle näidati, et sõrme pole lõigatud mitte risti, vaid pikuti - ainult nahka. Ei tulnud küljest isegi nahatükki. See juhtus Läänemaal. Suvitasime seal talus, mille omanikud ise seal ei elanud, küll aga nende loomad. Kõige suuremad loomad olid sead. Kassid olid kõik alles pojad ja neid oli kuus tükki. Kõige rohkem oli kanu, kellest tavalisi ja broilereid hoiti eraldi. Kassidele toiduks olid vist olemas ka hiired. Seal ei olnud kaevus vett, vett toodi autoga. Mereni oli umbes seitse kilomeetrit. Toiduks oli majja varutud suuremas koguses piimapulbrit ja kalakonserve. Iga kalakonservi puhul otsustas isa eraldi, kas see on inimesele söögiks kõlblik või kõlbmatu. Läheduses sõi ka veisekari. Ühel korral olid veised tara tagant lahti pääsenud. Isa läks neid koos kellegagi kinni ajama. Tahtsin minna kaasa. Et ma ei osanud ise tennisepaelu siduda, panin jalga kummikud. Aga kummikutega rohu peal kõndides hakkasid mul iga kord põlved valutama. Seetõttu istusin varsti maha. Terve veisekari hakkas otse minu suunas jooksma. Läksin käpuli eest.