Ühes majas

"Kalevipoeg" oli kirjutatud nii, et sama motiivi korrati mitmes järjestikuses reas erinevate nimedega. Aga mina jälgisin ühe konkreetse nimega seotud tegevusliini. Kuskil minuga samas ruumis pidi viibima tüdruk, kellega ma kuidagi seotud olin. Varem olin olnud seotud ühe teise tüdrukuga. Nende nimed tundusid üksteisele sarnased. Ma ei tundnud kumbagi hästi näo järgi ära. Sellepärast oligi varasema tüdruku asemele uus tulnud, et ma olin nad omavahel segi ajanud. Nad ei teinud endal ise ka hästi vahet. Magasin voodis ja tantsisin läbi une. Mul oli vist tantstõbi. Tõusin üles ja kõndisin läbi selle maja teiste ruumide. Ühed väiksed tüdrukud olid juba üleval, sest nad olid alati varase tõusmisega. Nad pidid meega rohtu võtma. Kui nad olid lusika tühjaks söönud, küsisid nad minult, kas neil on nüüd rohi võetud. Kinnitasin, et on. Selle peale hakkasid nad hõiskama, sest sel korral polnud nad mee seest üldse selle väga mõru rohu maitset tundnud. Nad hõiskasid: "Veel 18 aastat! Veel 18 aastat!" See pidi vist tähendama, et arst oli neile öelnud, et neil jääb elada 18 aastat. Otsisin sobivat käimlat. Kõige paremas pidi olemas olema muld, aga ma ei leidnud ühtegi sobivat. Enne koju sõitmist toodi meid alati siia majja, kus oli käimlate kasutamisega raskusi. Hakkasin magama tagasi kõndima.

Lugesin jaanuarikuist "Keele ja Kirjanduse" numbrit. Seal avaldati kõigi eelmisel aastal eesti keeles ilmunud ilukirjanduslike raamatute nimekiri. Minu raamatul oli tegelikult kahesõnaline pealkiri, aga ajakirjas peeti pealkirjaks ainult esimest sõna. Teine sõna toodi ära pealkirjast eraldi ja pealegi vigaselt. Tagapool oli minu raamatut ka lähemalt iseloomustatud. Oli öeldud, et esimestes peatükkides tegelen ma oma isiku kirjeldamisega, tagumistes peatükkides räägin oma seiklustest maal nimega PiPoRo. Ise ma ei teadnudki, et saab sellise nime anda. Läksin trepikotta istuma. Minuga tuli rääkima ema. Ta rääkis, et kui tema koolis käis, oli tal inglise keele tundideks alati hästi õpitud, aga pikemaks ajaks ei jäänud tal midagi meelde. Ütlesin, et kevadeti oli inglise keeles tasemetöö kogu aasta osa peale. Ema vastas, et tasemetööd sai ta ka tehtud. Läksin postkastile. Mõlemas meie postkastis oli palju asju. Ühest võtsin nad välja lahtiselt, teisest kõige kotiga. Ütlesin, et arvustaja teadis, milline nimi on minu raamatus esineval maal ja vanaisa teadis, mida meie postkasti panna.