Tööst KGB-s

Kõndisin kodu poole. Kuulsin tee äärest karjumist, nagu oleks keegi haiget saanud. Kuulsin karjumist oma voodis magades. Püüdsin ärgata, et vaadata, mis on juhtunud. Tõnu ütles, et ta kraadis ennast ja tal on 39,7 palavik. Läksin ütlesin emale, et Tõnul on kõrge palavik. Hakkasime Tõnu juurde tagasi minema. Tundus, et ma ei tunne enam teed. Leidsin siiski puude vahele keerava raja, mida mööda ma tulnud olin. Kui Tõnu juurde jõudsime, siis oli ta ennast kontrollimiseks uuesti kraadinud ja avastanud, et tal nii suurt palavikku siiski ei ole, pigem alatemperatuur. Kuna ta kraadis välistemeperatuuri mõõtmise kraadiklaasiga, kus ei olnud kümnendikukriipse, oli ta algul kõvasti valesti vaadanud. Nüüd sai Oudekki seda kasutada selleks, et öelda, et asjad ei ole nii, nagu tema poliitilised vastased väidavad. Oudekki oli avaldanud juba kaks ajalooteemalist raamatut. Üks mees kirjutas oma raamatus, et Prantsusmaal elades oli Oudekki ühe sportlasega abielus, aga hiljem nad läksid lahku.

Olin saatnud Helinale elektronkirjas küsimuse, aga sellele ei tulnud vastust. Seejärel olin saatnud uue küsimuse, aga ka sellele ei tulnud vastust. Vaatasin nüüd oma kirja uuesti. Tundus, et kiri on nii pikk, et Helina ei pruukinud selle keskelt küsimust märgata, vaid võis kirja lugemise edasi lükata. Või oli asi selles, et olin enda initsiaalide asemel kirja alla kogemata kirjutanud ühe mehe initsiaalid, kes oli minule kirjas küsimuse esitanud. Helina ei pruukinud aru saada, et minu kiri on minu kirjutatud. Aga võis ka olla, et lõpuks tüdinevad kõik minuga kirjade vahetamisest ära, sest mina üldse ei valeta. Võibolla oodatakse, et ma midagi valetaks, ilma et mulle peaks seda ütlema.

KGB auto kihutas tohutu kiirusega mööda linnatänavaid, et võtta kinni kurjategijate auto, seades niiviisi inimesed ohtu. Räägiti, et keegi oli kirjutanud sellise kriminulli, kus detektiiv leiutab valemi, mille abil ta lahendab kuriteo ja seejärel saab veel teada, et lahendaja oli tema. Räägiti, et KGB-sse ei soovita võtta tööle neid, kes teistele sügavalt silma vaatavad, sest siis võib inimestel tekkida kahtlus, et tegemist on KGB-lasega. KGB-s kästi töötama hakata Helinal. Algul ta oli vastu, aga varsti hakkas talle seal töötamine meeldima, sest seal sai ta inimeste saladusi teada ja osad inimesed repressioonidest päästa. Mina jätkasin avalikku KGB kritiseerimist. See oligi arvatavasti põhjus, miks Helina mulle enam ei kirjutanud. Kõndisin mööda koolimaja kolmanda korruse koridori. Tulin mõttele, et kui mina olen uhke olnud, et organiseerisin lapsena kamba, siis tegelikult organiseeris selle Kerstin, sest kamp on kommunistlik mõiste, mis tähistab üksteist abistavaid parteilasi.

Jürgen I. valis endale ja oma naisele korterit. Sealt tahtsid nad pärast ülikooli lõpetamist koolis õpetajatena tööl käima hakata. Nad tahtsid töötada mõlemad ühes koolis. Küsisin Jürgenilt, kas need, kes algul töötavad koolis, tahavad kõik hiljem ülikoolis töötama hakata. Jürgen vastas, et selle kohta on midagi Päts öelnud. Mina ei olnud nii andekas, et ette planeerida, kus ma tulevikus töötan.

Üks inimene tahtis minna wc-sse, aga see oli lukus. Ta suunati maja teisel küljel asuvasse. Wc seintel rippusid reklaamid ja külastajad pidid kogu reklaampinna kinni maksma.