Mälestusi Saaremaalt

Esimest korda käisin Saaremaal aastal 1979, kui olin 2-aastane. Ühelt Saaremaale sõidult mäletan, et mul hakkas praamil paha ja läksin seetõttu koos isaga tekile värsket õhku hingama. See võis olla ka teisel Saaremaale sõidul aastal 1983, kuid võibolla ikkagi esimesel sõidul, sest teised mäletavad, et tol korral mul hakkas paha ja kui mulle merehaiguse rohtu anti, siis selle mõjul veel teist moodi paha. Hiljem olen alati laevasõitu kannatanud, erinevalt auto- ja bussisõidust.

Saaremaa oli Nõukogude ajal teatavasti piiritsoon, kuhu pääses ainult lubadega. Ma ise ei mäleta, aga räägitakse, et 1979. a. sõidu ajal ei olnud vene sõdurite arvates ema paberid korras ja meid hoiti mitu tundi kinni. Ema lisas eile, et ta pidi Tartusse jõudmisel ise miilitsasse trahvi maksma minema, aga ta läks hoopis ütlema, et keeldub maksmast.

Kaheaastaselt Saaremaal viibimisest mäletan, et mul oli seal raskusi taluõuel orienteerumisega. Tahtsin minna teist korda vaatama kollaseid tibusid, aga ei leidnud neid ise üles. Hiljem on arvatud, et võibolla olid tibud koos puuriga vahepeal teise kohta tõstetud, aga vist ei olnud asi siiski selles.

Ma polnud kunagi varem näinud lehma lüpsmist, aga tol korral läksin seda vaatama. Perenaine pani ühe ämbri lehma alla ja hakkas teise ämbriga lehma külge hõõruma. Arvasin, et see ongi lüpsmine - et lehma külje sisse saetakse pragu, kust hakkab piima välja voolama.

Ma ei osanud veel õieti rääkidagi, sest ema meenutab vahel, et metsmaasikaid kugistades ütlesin ma kaks sõna: "Paasikas, paasikas."

Seal maakohas käisime ka aastal 1983. Seal oli mõlemal korral sama tüdruk, aga 1983 ei tundnud ta meid kohe ära ja ütles, et pidas minu õde autost väljumas nähes algul oma klassiõeks. Ma ei pane kirja, mis oli selle tüdruku nimi, aga Tartus seostasin tema nimega sulatatud juustu "Merevaik" nimetust. Mõne aasta eest tuli välja, et tüdruku nimi ei olnudki päris see, mida mina mäletasin. Aga võibolla olid tal nimi ja hüüdnimi erinevad. Hiljem on räägitud veel, et ta suvitas seal nagu meiegi, võibolla elas hoopis Tallinnas, aga tol ajal ma sain vist aru, et ta seal talus elabki.

Selle talu õuel mängisime peitust. Varem oli peitust mängides tulnud lugeda kümneni, aga õde teadis varasematest kogemustest, et mina loen kümneni väga kiiresti, kiiremini kui keegi teine, seetõttu käskis ta mul sel korral lugeda hoopis sajani. Sajani lugeda oli palju raskem, lõpus mul läks vist lugemine natuke sassi või jätsin osa meelega vahele. Aga kui ma teisi otsima hakkasin, siis ma neid ei leidnudki.

See Saaremaa tüdruk rääkis umbes sellist juttu, et tal on kolm sõpra - koer, kass ja kana. Kui me käisime ratastega mere ääres, siis ta võttis sealt kilekoti ja natukese mereveega kaasa millimallika ja ütles, et nüüd sai ta ühe sõbra veel juurde. Selle mereäärde mineku ajal õpetati mulle vist seda, et oksaga läbi õhu lüies kostab vihinat. Võimalik, et tol korral mere ääres nägin esimest korda ujuvat koera.

Õde ja see tüdruk hakkasid talus kinnises ruumis päevitama. Mina ütlesin neile, et läbi klaasi ei saa päevitada. Selle tüdruku ema (vist oli tegemist emaga) küsis sellepeale, et kas ma ei näe, kuidas nad pruunimaks lähevad. See tüdruk rääkis, et tal on kondid puruks, sest ta on iluvõimlemist teinud. Ta hakkas koos minu õega uhkustama, kuidas nad saavad kiiresti, iga aastaga vanemaks. Mida kõrgemaid vanuseid nad nimetasid, seda rõõmsamaks nad muutusid. Lõpuks jõudsid nad vist välja selleni, et 16-aastaselt on nad juba daamid. Jutu mõte oli veel, et mina ei saa üldse nii kiiresti vanemaks.

Selles ruumis, kus see jutuajamine toimus, vaatasime veel televiisorist lastesaadet. Iga televiisorivaatamine oli tol ajal eriline sündmus, sest kodus meil töökorras televiisorit ei olnud. Kui ma ei eksi, näidati sel korral saadet "Kessu ja Tripp". Tähelepanuväärne oleks see selles mõttes, et umbes samal ajal käisime ka Kessulaiul. Aastatel 1986 ja 1987 Meelval suvitades oli seal veel koer nimega Kessu.

Käisime ka Kuressaares. Külastasime sealset huvitavat linnust, kus oli huvitavate eksponaatidega muuseum. Istusime pargis, kus inimesed söötsid oravaid. Kuressaares olid oravad söötmisega harjunud ja julgemad kui kusagil mujal. Kuressaares peatusime teiste sugulaste juures. Nende korterist on meelde jäänud, et kui Tartus meie korteril olid ees suur aken ja õhuaken, siis Kuressaares oli lisaks õhuaknale olemas veel teine hästi kitsas õhuaken. Räägiti, et see on täpselt nii kitsas, et kärbes ei saa aru, et ta sealt vahelt läbi mahuks. Kui selle korteri peremees meid kuskile autoga sõidutama hakkas, pööras ta teel ringi ja sõitis tagasi, sest talle tuli meelde, et ta oli juhiload koju unustanud.