Teisipäev, veebruar 28, 2006

Ilmub raamatuid

Mulle on seni meeldinud minu isa luuletused alati ema luuletustest rohkem. Need on naljakamad, rohkem fantaasiaelementi sisaldavad ja sarnasemad minu enda luuletustega, mis ongi osalt neist eeskuju võtnud. Aga kui võrrelda minu isa viimast vabavärsilist luulekogu ja ema eile trükitut, siis tundub ema oma parem, sest isa oma pole ma teist korda lugeda tahtnud, aga ema oma loeks küll. See tuleb vist teemavalikust.

Kanep

Nägin unes, kuidas isa koristas mingeid asju. Ütlesin tema tegevuse kohta midagi. Talle see ei meeldinud ja ta vastas: "Kanep on keelatud!" Tegelikult oli minu arvamus ka, et kanep on keelatud ja tuleks ära koristada. Leidsin, et isa saab igast lausest valesti aru. Siis rääkisin kellelegi teisele, et läbi seina hakkab kostma mõisnike hääli. Sealt hakkaski hääli kostma, aga üks neist oli hoopis isa hääl. Peale seda olin vanaema suvila ees. Sinna tuli veoauto, et tuua Tõnule ja Hennule kanepit, et nad saaksid sellega äri ajama hakata. Tahtsin seda autot ära ajada, aga ei julgenud, sest juht oli automaadiga relvastatud. Maja tagant tuli isa, kes lõi siiski korra majja. Tõnu ja Hennu üle mõisteti kohut. Küsisin neilt, kui kauaks nad vangi lähevad. Mõlemad vastasid, et aastaks. Ütlesin neile, et tänapäeval on üksikkongides head tingimused ka. Internetti mõtlesin kirjutada, et mul ei ole vendadest kahju, kui nad selliseid asju teevad. Kodus lugesin lehest, et üks lapsehoidja oli last hooldades tema haavast aidsi saanud. Üks naine avaldas kahtlust, et kas tegemist oli ikka aidsiga, kui koolis nähti lapse juures käimas hoopis inimest, kellel välimuse järgi oli maniakaal-depressiivne psühhoos. See jutt oli minu arvates rumal. Küsisin neilt naistelt, kas nad teavad, et aids on nakkushaigus ja et HIV on viirus, mida näitab V täht. Nad vastasid mõlemale küsimusele iroonilise häälega ei tea, kuigi enda arvates teadsid kõike. Edasi olin ülikooli moodi kohas. Meil olid käes tulirelvad. Mõtlesin, et kui vaja oleks, ei oskaks ma võibolla kaitseriivi maha võtta, aga sõjaväe relvadel ei olegi kaitseriive, et olla iga hetk valmis tulistama. Sihtisin mingeid märke auditooriumi ees, aga ei lasknud päris täpselt. Ma ei tahtnud eesistujatele kuklasse lasta. Keegi rääkis sõjamälestusi, et kui ta oli koos kaaslasega roomanud vaenlase kaitsekraavi poole, olid omad visanud selja tagant granaadi. Vaenlased olid jäänud terveks, sest nad olid kraavis sees, aga nemad olid lagedal ja said kriimustusi. Nüüd tuli keegi otsima ühte raamatut. Ütlesin talle, et ta ei võtaks selle raamatu venekeelset varianti, muidu venekeelsete raamatute läbimüük suureneb. Edasi mõtlesin, et tegelikult ei oleks selles midagi halba. Ütlesin: "Ah, mis sellest, et suureneb."

Esmaspäev, veebruar 27, 2006

Konkurss läbi

Nüüd võib siin vist natuke rahulikumalt kirjutada, sest halb sissekanne ei põhjusta kohe negatiivset hinnet konkursil. Eile hakkasid seal vist kõigi kõrgemal asujate keskmised hinded veelgi langema, sest finaali pääseda soovijad ilmselt hakkasid kõigile konkurentidele ilma asjaga tutvumata ühtesid andma. Selle tulemusel sai kategoorias "isiklik" 10. kohaga edasi hinne 5,0 kümnepallisüsteemis. Sama hinne oli veel paljudel, sealhulgas minul, nii et kui ma oleks enda poolt teise hääle ka andnud, siis oleksin hindega 5,2 ise edasi pääsenud, kui keegi kohe poleks selle peale seda uuesti nullima hakanud. Panen tuleviku tarvis siia kirja, et kogusin 29 hindajat, teised jäid vahemikku nullist kolmekohaliste arvudeni. Sain nimeliselt teada hääletaja, kes andis mulle vabatahtlikult 10 punkti, ilma et ta oleks kunagi minu lehekülge avanud.

Kaardid ja puder

Unenäos mõtlesin, et Helina ongi sellise näoga, nagu ma juba nime järgi arvasin. Meenutasin, et kui hakkasin ajaveebi tegema, siis hakkasin lugema ka ühte teist ajaveebi ja veel ühte, millele see viitas. Varem olin külastanud aegajalt ühte kodulehekülge ja teist, millele see viitas. Nüüd ma ei mäletanud enam, kas seisvad koduleheküljed olid olnud samade isikute omad, kes hiljem tegid need ajaveebid. Mõtlesin, et asjadega on üldse nii, et algul pakuvad nad erilisi elamusi, aga samal ajal ei taha meelde jääda, võrreldes selle ajaga, kui neid juba natuke tunda, siis jäävad nad paremini meelde. Male trennis käimisest mäletasin ka algajast mingeid salapäraseid isikuid, kellest ma ei suutnud meelde jätta, kes nad on. Praegu vaatasin atlast, kus olid riikide nimed üksteise alla kirjutatud, aga mitte tähestiku järjekorras. Et saada kokku tähestikku, otsisin järjestikuseid tähti erinevate riikide nimedest ja vajutasin neid, millega tuli täht kohale. Vaatasin Aafrika kaarti. Tulviste oli rääkinud nelja Guinea lahest põhjas oleva riigi liidust. Nende riikide territooriumid moodustasid kokku liitmisel risti, vastakuti olevad neist sobisid hästi üksteise piiridega kokku, nagu oleksid varem olnud üks riik. Lugesin kaardilt, et ühe seal piirkonnas asuva riigi nimi on Bibi. Sellist nime ma ei mäletanud. Oli varane hommik ja lõpetasin koos emaga tatrapudru keetmise. Küsisin, kas soola peaks ka sisse panema. Ema ütles, et ma oleksin võinud panna. Vastasin, et ma ei teadnud, kas on juba pandud, pealegi on tatrapuder alati isegi ilma soola lisamata liiga soolane. Ema pani sinna ise suure koguse soola. Hakkasime sööma. Ema ütles, et väiksed soolaterad kuumenevad muudest pudru osadest, mille vahel nad on, kiiremini. Vastasin, et see ei ole kuumenemine, vaid puder on tulisoolane. Üks pudru koostisosa ei saa teisest kuumem olla, sest nende temperatuurid ühtlustuvad. Kööki tuli ka isa. Ta ütles midagi ja kallas patta soola. Hakkasin hüüdma, et puder on juba niigi liiga soolane, aga siis nägin, et ta pani soola hoopis kartulitele. Ütlesin emale ja isale, et nad mõlemad räuskavad ja nüüd ma pean kooli minema, kus õpetajad on samasugused. Mõtlesin, et võibolla on õpetajad siiski paremad kui vanemad, sest vanemad peavad tegelema kõigi asjadega, aga õpetaja saab piirduda ainult oma aine õpetamisega. Edasi mõtlesin, et nooremate klasside õpetajad tegelevad ka kõigi asjadega, näiteks öeldi meile koolis, et me peame ussiproovi tegemiseks püksid maha võtma. Vaatasin nüüd, et tänase ajalehe esiküljel on foto ilma riieteta lapsest. Mõtlesin, et varem lastele ei meeldinud, kui nendest selliseid fotosid tehti, aga aeg on muutunud ja nüüd on nad nii rikutud, et nad hakkavad seda juba ise tahtma. Pildil oli ka üks täiskasvanu, kellel olid vähemalt ujumispüksid jalas. Lapse kohta ei saanud kindlalt aru, aga tundus, et tal ei olnud. Lapse jalad olid lapse kohta uskumatult karvased.

Pühapäev, veebruar 26, 2006

Ennustus ja tegelik vestlus

Eilse peo kohta ennustasin, et räägitakse islamiteemalistest karikatuuridest. Neid lauseid, mida ma ennustasin, nende kohta küll ei öeldud, aga räägiti tõesti, et eesti keeles on hakanud levima väljendid nagu "vaatab nagu moslem taanlast".

Minu oletuse järgi pidi jutt jõudma selliste lauseteni:

A: Ka sa arvad, et Hussein oli parem kui Bush?
B: Kas sa arvad, et Bush on parem kui Hussein?

Tegelikult rääkisid nad umbes nii:

A: Ma vaatasin filmi ühest mehest, kes sinna torni sisse sõitis. Ta õppis koos valgete inimestega ja oli väga vaikne, nii et keegi midagi ei kahtlustanud, aga tegelikult ta haudus kogu aeg oma plaane.
B: Seda ei tea, kuidas asjad tegelikult olid. See on see, mida meile räägitakse. Mõned valged inimesed jälle käisid ringi ja mõtlesid kogu aeg, kuidas Iraagile kallale minna.

Pesa. Juhe.

Nägin unes, et kõndisin läbi võsa ilusa linnupesa juurde. Levitasin sealt informatsiooni, et üks inimene tegi linnupesa ja hoiab selles minu kirja. Kui ma olin teate ära saatnud, siis hakkasin kahtlustama, et asjad on halvemini - inimene mitte ei pannud minu kirja pessa, vaid rebis selle tükkideks ja tuul tõi ühe tüki pessa. Ja pesa ei ehitanud inimene, vaid lind. Linnul oleks muidu pesas ka pojad, aga ta jättis pesa maha, sest mina käin seda vaatamas.

Teises unenäos läks suure vana raadioaparaadi juhe pooleks. Ma ei julgenud otsi uuesti ühendada, et mitte lööki saada. Võtsin hoopis juhtme jupi ja panin selle ühe otsa vastu raadio sisselülitamisnupu metallosa, teise otsa vastu ultralühilaine nupu metallosa. Raadio hakkas uuesti mängima, kuigi juhtmejuppi väljast voolu ei tulnud, seega töötas ta justkui patareina. Vahepeal lagunes juhtmejupp edasi ja pidin teda veel mitu korda nuppude vastu tagasi panema. Iga kord hakkas raadio uuesti mängima. Viimasel korral tuli Henn ja soovitas mul siduda traadiotsad ümber nuppude metallosas olevate aukude. Mulle tuli nüüd ka meelde, et tegelikult ühendatakse juhtmeid niimoodi. Sel korral hakkas aga raadio mängima ragisedes. Panin selle süüks Toomale, kes oli raadiole liiga lähedal. Mõtlesin, et kui ühendada juhe teiste lainealade nuppudega, võibolla saaks neid ka uuesti kuulata, kuigi need pole enam ammu häält teinud.

Laupäev, veebruar 25, 2006

Punktist punkti

Mida ma poest ostan, see selgub pangas.
Millal ma panka lähen, see selgub poes.
Ma arvan, et ma lähen, kui see kangas on veel moes.

Loogikat otsimas

Nägin unes, et kui Henn välismaale läks, pidi Tanel talle seal korteri andma, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Henn kaotas ära paberi, mille eest tal oli õigus korter saada. Henn oli keskendunud söömisele ja öelnud, et kõige tähtsam on hea isu, nii ta selle paberi ära kaotaski, kui ta samast taskust toitu võttis. Avastasin vanni põhjal midagi imelikku. Kui Pille seda kuulis, katsus ta vannipõhja ja tundis, et see on kuum. Tal tekkis kahtlus, et see võib tähendada, et põhja all on põlevkivi. Kaevasime selle koha lahti ja sealt ilmuski nähtavale põlevkivi. Sellest tuli kuskile teatada, et saaks rajada uue kaevanduse. Aga tahtsime teatada nii, et ka meie saaksime uuelt kaevanduselt kasumit, mis ei olnud üldse kindel. Olin vannitoas koos mitme mehega. WC-st hakkas kostma imelikku häält, nagu määriks keegi põrandat. Üks mees ronis vaatama läbi vannitoa ja WC vahelise õhuaugu, mis seal õigupoolest toimub. Ta hakkas ahhetama, sest nägi midagi nii jubedat. Ka vannituba hakkas läbi ukse ründama üks nähtamatu käsi. Ukse riivipanek ei aidanud, ta sai ikkagi sisse. Püüdsime leida sündmustest loogikat, et aru saada, mis õieti toimub. Lootsime aegamööda eesmärgile jõuda. Läksime tuppa vaatama, mis seal on. Selgus, et seal istus keegi, kes oli täiesti nähtav. Sellest sattusime suurde segadusse, sest kogu loogika, mis meil juba oli õnnestunud leida, varises kokku. Tekkisid sellised loogilised vastuolud, mille lahendamine oli võimatu. Toas istuja ütles meile: "Ma olengi nõid. Miks te seoseid otsisite?" Seda polnud me oodanud. Nõid võis teha kõike, ilma mingite takistavate seaduspärasusteta. Ütlesin, et üks minu jutt on ka selline, aga see on ainult jutt. Hakkasime muusika saatel nõida kummardama. Tuppa jõudis ka see, kes oli kõige aktiivsemalt loogikat otsinud. Tema oli nüüd kõige rohkem vapustatud. Hakkasime vaidlema, mis kirjandusžanrisse juhtunud lugu kuulub. Üks mees ütles, et kuna uurimine ikkagi toimus, siis on see detektiiviromaan, ainult lahendus varises kildudeks.

Ma olin tõlkinud "Eesti mõtteloo" sarjale ühe raamatu ja kirjutasin sama raamatu kohta ka "Postimehele" arvustuse. Toimetaja oli nõus selle avaldama. Olin arvustuse kirjutamise käigus joonistanud ka graafiku, kus olid erineva tähendusega jooned, millest kõigi tähendust ma polnud ära seletanud ja teised olin seletanud lühendatult. Ma kahtlesin, kas toimetaja saab graafikust aru, aga ei pidanud seda suureks probleemiks, sest seda poleks erinevalt arvustuse tekstist nagunii lehte pandud. Minu tõlgitud raamat oli tegelikult teose teine köide. Esimese köite oli tõlkinud Urmas T. Hakkasin alles nüüd tema tõlget vaatama. Sõna, mis esines kummaski köites paljude järjestikuste lausete alguses, olime tõlkinud erinevalt. Mõtlesin, kas öelda Urmale, et kui tema tõlkis "kuid", siis mina hoopis "siiski". Tuli Aivo, kes vaatas ka esimest köidet. Ta ütles, et Urmal on temaga väga sarnane nägu.

Käisime grupiga suures majas ringi. See maja oli Eesti. Esinema tulid lauljad, kes olid neli aastaaega. Nad asendusid 12 kuuga. Seejärel olid kuud nähtavad ühekaupa ja tegelikult kehastus üks ja sama laulja erinevateks kuudeks. Läksime edasi tuppa, mis oli Järvamaa. Seal pidime kirjutama üles oma isikuandmed. Mitu meist kirjutasid töökohaks Kuma, kuigi see ei olnud õige. Teised panid elukutse ka juurde, mina mitte. Kui olime kõik maakonnad läbi käinud, jõudsime Tartusse tagasi. Vannaema tahtis tehtud fotode hulgast valida välja kõige südmalikumat. Ta valis välja foto, kus ta rääkis Liviaga. Oli õhtu ja tahtsin tulesid ära kustutada ja magama minna. Proovisin erinevaid lüliteid, aga vajutasin kõik endisesse asendisse tagasi, sest ma ei tahtnud tuld kustutada nii, et see teistes ruumides ka kustub. Peale selle ei tahtnud ma esimesena magama minna, muidu ma oleksin hommikul ärganud ka esimesena ja mul oleks olnud igav tagasisõidu bussi oodata. Ema näitas raamatut, mis oli meie ringkäigu põhjal trükitud. Kuna mina ei olnud oma elukutset kirja pannud, oli raamatu koostanud mees kirjutanud esimesele leheküljele minu nime järele: "tuntakse ka hooldusalusena nr. ..." Protesteerisin, et ta on pannud minu elukutseks kõige juhuslikuma asja, nagu oleksin ma iga päev 8 tundi hooldusalune. Seletasin, et Järvamaal ei pannud ma oma elukutset kirja sellepärast, et sain aru, nagu oleks seal vaja kirjutada oma Järvamaa elukutse, mida mul ei ole, aga see mees on võtnud seda kui üle-eestilist elukutset.

Reede, veebruar 24, 2006

Lipud lehvivad

Eile toodi meile koju üks orden juurde. Erilist vaimustust see minus ei tekitanud, nagu ka eelmine ei tekitanud. Kui mulle endale oleks antud, siis ma vast keelduma poleks hakanud, aga kättesaamiseks Tallinna poleks tõenäoliselt ka sõitma hakanud. Kui mõni teine ja tuttav president oleks, oleksin sõitnud suurema tõenäosusega.

Täna majade küljes Eesti lippude nägemine tekitab küll vaimustust. Väga ilus lipp tundub olevat. Ja tundub, nagu oleks korraks jälle aastad 1988 ja 1918.

Maraton

Nägin unes, et sõitsin suusamaratonil. Esimeses vahefinišis pidin mina teatama, mis nimega osaleja sinna esimesena jõudis. Tegin seda, aga kartsin, et võisin nimega eksida. Teises vahefinišis ja lõppfinišis olid ees juba hoopis uued sõitjad ja algne liider oli üsna kaugele neist taha jäänud. Seal ennam mina võitja nime ütlema ei pidanud, vaid see vaadati numbrimärgi järgi. Igal osalejal oli erinevat värvi numbrimärk, et nad omavahel segi ei läheks. Ustav ütles peale sõitu: "Sirje sõitis täna väga viletsalt." See ei olnud tõsi, sest Sirje on surnud. Olin rahul, et olin esimest korda pikal maratonil osaledes selle kerge vaevaga läbi sõitnud. Maad oli tegelikult lumepuuduse tõttu lühendatud. Nüüd selgus, et järgmisel päeval tuleb võistlust jätkata jooksuga ja joosta läbi 30 kilomeetrit. Kavatsesin ka peale seda olla nii värske, et minna veel jala koju. Hakkasin siiski kahtlema, kui kerge see oleks, sest koolis pani juba 1,5 kilomeetri jooks kõvasti hingeldama.

Viimistlesime ühte teksti. Tahtsin sinna sisse viia kellegi eluaastaid, aga siis loobusin sellest, sest nägin, et need on juba samal leheküljel teises kohas olemas. Vihalemm ütles mulle selle peale, et mul on uurija pilk. Järgmise peatükina paluti raamatust üles leida peatükk enesetõestamisest. Seal olnud noor naine ei saanud sellega hakkama. Mina sain aru, et tegelikult on tegemist sama peatükk, mis meil juba teise teema tõttu lahti on, sest seal oli kirjutatud, kuidas vanad kreeklased merele läksid. Isa palus mul öelda sellele naisele oma sünniaasta. Ütlesin ka sünnikuupäeva, et ta teaks täpselt, kui vana ma olen, ja kuna ma olin oma sünnikuupäeva üle uhke. Naine ütles vastu ka oma sünnikuupäeva, aga see ei olnud nii eriline kui minu oma.

Olin Paides sauna eesruumis. Panin tööle väikse arvuti ja hakkasin mängima arvutimängu. Arvuti ei näidanud pilti korralikult. Mängu taustapilt oli korras, aga esiplaanil liikuvad kujud udused. Klaus tuli ka sinna. Ta ei saanud aru, miks ma selle arvuti tööle panin. Varsti ta ütles mulle, et ma ei kirjutaks üldse. Sain vihaseks, panin talle rusika lõua alla ja küsisin, kas ta tahab öelda, et minu elul pole mõtet. Ta vastas, et ühegi inimese elul pole mõtet. Ajasin ta saunast välja. Kui ta püüdis tagasi tulla, siis ma takistasin ja ütlesin, et ta peab enne vabandama. Varsti olime siiski jälle koos arvuti taga ja hakkasime vaatama arvutimängu taolist ajaloo õppevahendit.

Neljapäev, veebruar 23, 2006

Kuidas mässata

Uued valitsejad mässavad vanade kommete vastu.
Võimult kõrvaldatud mässavad uute valitsejate vastu.
Lepitajad mässavad tülide vastu.

Venemaa ja Saksamaa

Nägin unes, et vaatasin paberit, kuhu olin mitmesse tuppa juba niigi natuke õudseid nägusid joonistanud, enne kui mind kutsuti äärmisse tuppa, kus Oudekki ja Martin G. raha eest inimesi hirmutasid. Seal oli tõeliselt õudne ja arvasin juba, et ei pääsegi enam välja, aga lõpuks olin pääsenud. Maja oli Meelva maja moodi, aga suurem. Hakkasime perega autoga Tartusse sõitma ja Raivo püüdis suures garaažis auto õigele rajale saada.

Teises unenäos oli öösel äike. Vaatasin, et välk lööb iga kord ühes ja samas kohas ja mitte terve joonena korraga, vaid ühest punktist teise. Seetõttu ütllesin vendadele, et see ei olegi äike, vaid venelaste helikopter, mis Tartut pommitab. Mina ja Henn läksime voodi alla, et pommide eest paremini kaitstud olla. Henn tahtis ise voodi all selle koha peal olla, kus mina olin. Läksin rääkisin suures toas isale ja emale ka sellest helikopterist. Oli juba hommik. Nüüd oli näha, et tegemist oli tõesti venelaste helikopteriga, sest see ei olnud enam pilve varjus, vaid lendas majade vahel ringi ja vaatas akendest sisse. Trepikojas tuli mulle vastu venelane, kes tahtis korterisse sisse tungida. Ütlesin talle, et ta peab rääkima eesti keeles, sest vene keel on mõrvarite keel. See jättis teda rahulikuks, aga kui lisasin, et vene keel on fašistide keel, siis ta ärritus ja vastas, et kui tema koolis käis, siis nad veel ei teadnudki, mis asi fašism on. Mul õnnestus ta trepikojast välja ajada. Väljudes ähvardas ta kutsuda kaks automaadiga Vene sõdurit. Inimesed meie korterist hakkasid minema auto peale, et põgeneda. Kuna kohe võisid saabuda sõdurid ja põgenejad maha tappa, aga ka koju jääjaid oleks tapma tuldud, siis läksin peitsin väikse Tooma naabri korterisse. Ütlesin naabrile, et kui venelased uurima tulevad, siis ta ütleks, et Toomas on tema poeg. Siis oleks ta rahule jäetud. Jäin ise ka esialgu naabri korterisse. Järgnevalt olin ühes teises majas koos suurema rahvahulgaga. Seal oli üks sakslane, kõik ülejäänud olid eestlased. Sakslane teatas, et ta hakkab kõigi eestlaste üle kohut mõistma. Tegime ta kahjutuks. Pärast seda laskis Krister televiisoris uudistesaatesse lõigu, kus ta suuga rääkis Saksa-meelset juttu, aga kõik kaadrid olid sakslasi mõnitavad.

Kolmapäev, veebruar 22, 2006

Natuke olümpiast

Ma ei ole neid olümpiamänge vaadanud. Ei huvita enam. Huvi kadus depressiooni ajal aastal 2000 ja ei ole enam tagasi tulnud. Varem vaatasin spordivõistlusi põhjalikult. Siis huvitas mind ka peamiselt statistika, mitte sportlaste liigutuste jälgimine. Liigutused huvitasid rohkem pallimängudes, teiste alade puhul selle jälgimine, mis riik saab rohkem punkte ja kuidas ühe võistluse käigus paremusjärjestus ja saavutused muutusid. Kirjutasin palju paberile välja. Segas küll see, et ekraanil olid numbrid liiga pisikesed. Kui televiisorit veel ei olnud, siis oli ka väga huvitav jälgida Calgary taliolümpiat raadiost. Siis elasin peamiselt kaasa, et Nõukogude Liidul läheks halvemini kui välisriikidel. Praegu ei tekita ka Eesti sportlase võit nii suurt rõõmu kui tol ajal mõne Põhjamaade sportlase oma. Suured fotod juubeldavatest võitjatest ajalehtedes on isegi ebameeldivad. Kui ma kedagi males võidan, siis ma küll otseselt karjuma ei hakka. Ükskord lõin kogemata kätega plaksu, kui meeskond, kuhu ka mina kuulusin, lõi jalgpallis värava. Siiamaani on seda ebameeldiv meenutada.

Lugu kelladega

Nägin unes, et olin Jakobi mäel. Seal oli palju sipelgaid ja ühte teist putukat. Köhisin välja ka palju ämblikke. Ütlesin, et sellest ei ole kasu, et siin on palju putukaid, sest ämblikud söövad nad kõik ära. Ütlesin, et köhisin iga sekund ühe ämbliku välja. Hakkasime korjama ühte ravimtaime. Kui see oli korjatud, siis ei teadnud me, kuidas seda omavahel ära jagada, sest olime seda saanud nii vähe. Tegin ettepaneku, et koju viimise asemel keedame sellest kohe teed. Nii tegimegi ja jõime seda ühiselt.

Ajalehes kirjutati, et inimestel on koduleheküljed enesekaitseks, juhuks kui nende kohta mingit laimu levitatakse. Mõtlesin, et mina oma blogis avaldan hoopis materjale, millest mõni võib mind just kahjustada. Ajalehes oli ka nimekiri inimestest, kellel selline kodulehekülg on. Ühena oli nimetatud Piretit. Ma ei saanud aru, miks just teda nimetati, kui tema oli endale alles hiljuti kodulehekülje teinud, aga Oudekkil oli juba ammu. Ajaleht pidas vist Piretit väga tähtsaks. Nad võibolla ei teadnudki, et ta ei tööta enam vanal kohal. Mul oli olemas üks naljakodulehekülg. Avasin selle. Nägin, et see on milllegipärast ingliskeelne. Siis nägin, et seal on ka väike aken, millele klikkides avaneb eestikeelne variant, kui kasutaja seda märkab. Kuna leheküljel oli Hitleri pilt, siis sattusid juuresolijad seda seinal nähes ärevusse. Lehekülge süvenemisel pidid nad siiski aru saama, et see on seal nalja pärast. Ma olin seal loetlenud ka taimede nimesid. Minu ees istus keegi noore Ülo M. sarnane või tema ise, kes juhtis mu tähelepanu sellele, et vaasis on veel üks taim, mida ma polnud nimetanud. Seda ma polnud teinud arvatavasti sellepärast, et ei teadnud selle taime nime, aga tema teadis. Või ei märganud ma seda sellepärast, et see oli nii pisike. Sõitsin koos Klausiga mootorrattaga Kuradi silla alt läbi Lossi tänavale. Juhtisin mootorratast esimest korda ja mul ei olnud lube. Vastu tuli kari politseinikke. Õnneks nad ei peatanud meid lubade küsimiseks. Peatusin siiski ise, et lasta eesistmele Klaus, kellel olid load olemas, sest kartsin, et muidu teen politseinike nähes mõne sõiduvea. Mul jäi sadulast maha ronides jalg kinni, nii et politseinikud oleks võinud sellest aru saada, et ma ei ole õige sõitja.

Vennad äratati juba üles, aga mina võisin veel magada, sest pidin kooli minema alles teiseks tunniks. Tõusin siiski ka üles. Täna olid lihavõtted ja tuli kaasa võtta mune ja vahendeid nende värvimiseks. Mõtlesin võtta suure vildikakarbi. Nuusutasin selles olevate vildikate otsi, et näha, kas need on veel värsked. Kaalusin ka oma vildikate kaasavõtmist, kuigi need olid vist juba liiga kuivanud. Kaalusin ka värvipliiatsite võtmist, kuigi neid pidasin liiga tuhmiks.

Olime vanaema pool, kus oli ka üks väike sugulane. Nägin, et tal on käekell, mis tundus olevat samasugune, nagu minul vanasti. Kui ta selle puhveti servale jättis, tahtsin seda enda kätte võtta, et seda lähemalt vaadata. Küsisin talt siiski enne luba. Ta ei lubanud. Ütlesin, et tema minu kella ka võtta ei või, millega tahtsin saavutada seda, et ta siiski oma kella võtta lubaks. Ta hakkas karjuma, et ta võib küll minu kella võtta. Seletasin talle, et kui mina tema kella ei või võtta, sel juhul ei või tema minu kella ka võtta. Ta vastas, et minul on odav kell, aga temal kellassepa kell. Ta tundis mõningaid hieroglüüfe, sellepärast öeldi tema kohta, et teda võiks Jaapani sõjaväkke saata. Seal oli veel välisriikide valitsejate väikseid lapsi, kes tülitsesid. Ütlesin neile, et nad elaksid omal maal. Seal oli Jürgen, kes oli mulle kunagi kinkinud 400 Soome marka. Ma ei teadnud, kas ta kinkis nii suure summa kõigile tuttavatele või ainult mulle. Nüüd kinkis ta mulle mingeid sedeleid, millega oli kaasas PIN-kood. Tõnu küsis, mis asi on PIN-kood. Seletasin talle, et see on see, mis tuleb koos pangakaardiga pangaautomaati sisestada. Ma ei saanud veel hästi aru, mis sedelid mulle kingitud olid. Siis selgus, et neid tehakse Ameerikas Jaapanisse minejatele, kes saavad nende abil kindlast kohast osta valgete inimeste toitu. See oli loogiline, sest kui sinna oleksid hakanud minema ka kõik jaapanlased, ei oleks valged inimesed sinna mahtunud, aga jaapani toite kõik neist ei kannata.

Sõpruse silla asemele taheti ehitada uut. Konkursi võitis mees, kelle puhul tekkis huvide konflikt, sest ta ehitas ka Ihaste poolsel silmapiiril olevaid maju. Kolmandat ehitusluba ta siiski ei saanud. Silla ehitajana pidi tema huviks olema, et neid maju ei ehitataks, et sillalt oleks ilus vaade, aga majade ehitajana pidi ta need majad valmis saama. Uus sild tahetigi ehitada praegusest kõrgem. See mees sõitis autoga sillalt edasi, aga tee oli kõver ja tal polnud kuskil peatuda. Ta keeras sillalt Kaunase puiestee peateele.

Teisipäev, veebruar 21, 2006

Küsimine ja vastamine

Kõige kehvemad küsimused on tavaliselt suulised küsimused. Täna mult küsiti näiteks, kuidas ma olen oma päeva kavandanud. Küsisin vastu, et milles mind jälle süüdistatakse. Siis selgus, et mulle esitatud küsimusega taheti teada, mis kell ma välja lähen, et planeerida söögi tegemist. Sellele oli ka raske vastata. Kirjalikult oleks veel mingi vastuse välja mõelnud, sest oleks olnud mõtlemisaega ja ei oleks pidanud valima hääletooni, aga suuliselt ei tulnudki midagi välja.

Salajased asjad

Nägin unes, et hakkasin oma sahtlist ühte paberipakki leht-lehelt läbi vaatama ja leidsin niimoodi üles viienda ja viimase kamba vihiku. Eelmised olin ka ühekaupa leidnud. Sellest olin arvanud, et hävitasin ta ära. Nüüd kahtlustasin, et kamba vihikud on tegelikult olnud Pille kui vaenlaste kamba liikme käes ja ta on käinud neid mulle ühekaupa tagasi sokutamas. Leitud vihik oli see, kus muu hulgas olid kõrvuti kõigi kamba liikmete joonistused. Ma ei mäletanud, kas Kerstini nime all oleva joonistuse tegin ma tegelikult ise või tegigi selle Kerstin. Andsin Tõnu kätte lugemiseks paki kõigist kamba paberitest - vihikutest ja ajalehtedest. Tõnu ei paistnud aru saavat, et need on salajased, mistõttu ütlesin talle, et neid ei tohi isale, emale, Pillele ega Toomale näidata. Pärast nägin ikkagi, et Tõnu oli jätnud need paberid lauanurgale, kust igaüks võis nad kätte saada.

Kõndisin kooli poole, möödudes ülikooli raamatukogust. Puhus üsna tugev tuul. Jäin seisma, sest mulle tuli mõte, et tee kõrval olev puu võib murduda. See hakkaski kõikuma ja murduski, ainult vastassuunas sellele, kus mina edasi kõndides alla oleks jäänud. Hakkasin tagasi minema. Läksin alla Kitsa tänava trepist. Vastu tuli Tulviste moodi mees. Kui olin tast juba möödunud, vaatasin veel tagasi, et kas see oli Tulviste. Tema selja taga kõndiv mees vaatas ka tagasi ja teretas mind. Rääkisin neile, kuidas minu mõtte ja seisma jäämise järel oli puu ära murdunud. Ma ei teadnud, kas mul olid üleloomulikud võimed, mis aitasid selle murdumist ette näha või olin ma ise murdumise esile kutsunud. Hakkasin uuesti kooli poole minema. Mõtlesin, et kui puu on juba murdunud, ei ole ta enam ohtlik, aga vahel võivad üksteise järel murduda ka kõik reas seisvad puud. Kooli väravast sisse minnes oli mul käes kaks leiba, mille olin kaasa võtnud klassi ürituse jaoks. Ma ei jõudnud neid enam neid käes hoida ja panin algul ühe ja selle üles võtmise järel ka teise tolmu sisse maha. Väljaku teises otsas olev Merje või Gerli võis seda näha ja öelda, et nüüd ei kõlba see enam süia. Mõned klassikaaslased tulid minu juurde. Nad küsisid, miks ma just leiba ostsin. Vastasin, et sellest saab söönuks. Üks poiss küsis mult Klausi ja Tõnu mobiilinumbreid. Ütlesin, et ma peast ei tea, aga ma võin koju helistada ja järgi küsida. Siis ütles see poiss, et tegelikult Anto number tal on. Küsisin, kas Anto töötab siis ka Krabis. Vastus oli, et Anto käis seal. Rääkija oli ise ka lühike nagu Anto. Mõtlesin, et kuidas sellised inimesed üksteist üles leiavad.

Olin kodus oma toas. Helisesid telefonid, aga vennad ütlesid, et vastu ei tohi võtta, sest helistatakse mingi kauba pakkumiseks. Torust, mida keegi vastu ei võtnudki, kostis noore naise hääl, mis küsis, miks Tõnu ja Henn kumbki kumbagi telefoni ei võta. Vennad teadsid vist helistajat ette sellest, et see helistas järjest kõigile Krabi töötajatele ja pakkus sama asja. Nii oli neid õigeaegselt hoiatatud. Klaus kordas rõhutades, et oli küsitud "telefoni ega mobiiltelefoni". Parandasin teda, et tegelikult küsiti "mobiiltelefoni ega lauatelefoni". Seega ei olnudki seda, mis Klausile nalja tegi. Klaus vaatas riiuli otsa, kus olid minu paberid ja aparaat, mis oskas kirjalikke tekste kuuldavaks teha. Pahandasin, et kirjutan küll sellise käekirjaga, et keegi aru ei saaks, aga siis saab need ikkagi selle aparaadi alla panna. Küsisin, et kui rääkida telefoniga, kas siis võib mõnda selle aparaadi öeldud lauset eksikombel pidada telefonist tulevaks lauseks. Vastati, et seda ei saa juhtuda. Ütlesin, et aga aparaadi lauseid toasolija lauseteks võib küll pidada. Pidin lause lõpetama juba ärkvel olles, sest vahepeal ärkasin. Ma kas ei ärganud päriselt või jäin kohe uuesti magama. Tõnu voodiks oli tünnikujuline võre, kus ta pidi kogu aeg käte jõul ronima. Mõtlesin, et mõnda jõuharjutust mulle sobib teha, aga vähemsobivad, mida kehalise kasvatuse tunnis tegema pidi, olid minu jaoks täiesti mõttetud ja tekitasid ainult halba enesetunnet. Kui mul oleks samasugune voodi nagu Tõnul, tunneksin ennast selle tagajärjel ka halvasti. Ütlesin Tõnule, et ta sealt välja tuleks, sest kägaras olemine on kahjulik. Isa näitas, kuidas sellise võre sees oleva ahvi saab koos võrega liikumatuks kokku tõmmata. Lamasin oma voodis ja mulle tundus, et ma olen vist saanud ühe ajaloo ajakirja toimetajaks. Olin pidanud sellele ajakirjale kõik artiklid ise kirjutama, sest ma polnud viitsinud kaastööde hankimisega tegeleda.

Mõtlesin kirjutada listi ee.euro, et Kulboki väljakuulutatud Eesti Kuningriik aegub kriminaalkoodeksi järgi kümne aasta pärast ja peale seda kuulub Eesti Euroopa Liitu seaduslikult. Siis mõtlesin, et kui ma listi kirjutan, siis võivad Euroopa Liidu pooldajad seda oma huvides ära kasutada, nii mõtlesin kirjutada otse Kulbokile endale. Tuletasin meelde tema e-maili aadressi. Läksin Kulboki järel Kaunase puiestee pruuni lasteaia paviljoni. Mõtlesin, et kui Kulbok oleks elanud varem, siis ta oleks kindlasti ühinenud mõne maailmaparandajate kommuuniga, aga nüüd ta teab ajaloolise kogemuse põhjal, et neist ei tule midagi välja.

Esmaspäev, veebruar 20, 2006

"Loomingu" põhjal

Värske "Loomingu" arvustustes meeldis mulle kõige rohkem Toomas Haugi soovitus, et romaan ei pea olema tingimata narkomaanidest või joodikutest, vaid võib olla ka pühapäevakooli õpilastest või olümpiaadivõitjatest. Aru võis üldjoontes saada ka selle jätkust, et vene küsimust ei pea käsitlema tingimata kuritegevuse kaudu, vaid integratsioon toimub ka kõrgkultuuri tasandil. Aga kui näiteks oli toodud, et fs-i luulekogu tõlgiti vene keelde, siis ma mõtlesin, et see on siis ka kõrgkultuur. See ei ole "Looomingu" arvustustes esimene kiitus fs-ile. Kui Berk Vaher arvustas Kivisildniku raamatut, siis ta mainis ka, et aasta luulepreemia võib saada hoopis fs. Kuna sama fs on ka "Looomingu" kriitikatoimetaja, siis võib kergesti jääda mulje, et selliseid lauseid poetatakse sisse arvustuse ilmumise tagamiseks.

Pühapäevakooli õpilaste puhul ei tea, millised nad tänapäeval on. Meil oli usupüha jõulud, aga täna kuulsin uue jõuluhooaja varase alguse puhul raadiost huvitavat jõululaulu. Refereerin seda nende jaoks, kes eestikeelset muusikat ei kuula. Seal oli öeldud, et põdrad lamasid põdrasambla peal ja neil oli igav. Siis tuli neile mõte, et mis sellest samblast muidu ikka närida, panevad selle parem käärima!

Tiigrid. MM.

Nägin unes, kuidas inimene tuli läbi järve. Kaldal võtsid teda vastu tiigrid ja teised kiskjad. Inimene ütles neile, et nad käituksid korralikult. Loomad teatasid, et neil oli koosolek ja nad otsustasid, et kui ta süia kõlbab ja veel üks tingimus täidetud on, söövad nad ta ära. Nad rääkisid äreva häälega ja ei kavatsenud tegelikult otsust täide viia. Viisin isale toidukraami, mille olin saanud talle viimiseks ühelt mehelt. See mees oli selle andnud sellepärast, et ta oli isale soovitanud, et ta võiks teha oma olemasoleva luuletusega sarnase luuletuse, kus oleks öeldud, et venelased ei ole eestlaste sõbrad. Olin seda isale meelde tuletanud ja siis sellele mehele öelnud, et sain aru, nagu oleks isa nõus sellise luuletuse tegema. Selle peale oligi mees toidukraami andnud. Nüüd tuli ta ja ütles isale, et tal on üks lubadus täitmata. Isa ei mäletanud mingit lubadust ja polnudki seda arvatavasti nii mõelnud.

Olin matemaatikatunnis. Õpetaja valmistas klassi lõpueksamiks ette. Ma ei töötanud kaasa. Hakkasin asju alles tunni lõpu poole kotist välja võtma. Nüüd teatas õpetaja mulle, et mul puuduvad elementaarsed oskused ja ma langen järjest madalamasse klassi. Rääkisin talle, et siin tunnis, kus harjutati ruutvõrrandi lahendamist, ei tegeletud millegagi, mida ma juba enne üheksanda klassi lõpetamist poleks osanud. (Varasemates tundides oli küll raskemaid asju ka olnud.) Õpetaja ütles, et ta kirjutas tahvlile koduse ülesande ja nüüd ma ei saa seda teha. Selles oli tal õigus, sest tund sai läbi ja ma ei jõudnud seda enam vihikusse kirjutada. Läksin veel õpetaja laua juurde ja ütlesin talle, et ta võiks meile vahel midagi uut ka õpetada. Klassist väljas rääkisin, et mind ei huvita, kui palju on x. Ütlesin, et võin arvutusvea teha, aga mul ei ole vaja drillimist. Fuajees viskasin vastu seina tammetõru ja jooksin seda üles korjama. See veeres põrkest noorema klassi tüdrukute juurde, kellest üks andis selle mulle kätte. Mõtlesin, et mis siis saab, kui mõni õpetaja nägi, et ma paar jooksusammu tegin. Ütlesin Kristerile, et ma ei pea üldse sinna lõpueksamile minema, sest teist lõputunnistust mulle olemasolevale lisaks nagunii ei anta. Krister itsitas. Ütlesin, et eksamile minnes esitan veel haridust tõendava dokumendi - magistridiplomi.

Istusin toas Hennuga vastakuti ja viskasime üksteisele palli. Vennad meenutasid, et varem ma õpetasin neid rohkem. Ütlesin, et ma mäletan, õpetasin neile tähti ja rääkimist. Varem olin ma särgihõlmasid pea peale kokku sidunud. Ütlesin, et seda oleks võinud veel ülikonnaga ka teha. Vaatasime üleval riiulil olevat fotot, millel kogu pere vaatab üles, ainult mind ei ole pildil. Ütlesin nalja pärast, et kõik vaatavad seal, et ei tea, kus mina olen. Täna oli minu sünnipäev. Küsisin, et kui vanaks ma sain sel sünnipäeval, kui mõtlesin, et olen palju vanemaks saanud, kas kuueaastaseks? See võis kuueaastaastaseks saamine olla, sest siis jäi aasta kooliminekuni. Ja see varasem sünnipäev, mida ma siis mäletasin, oli kolmeaastaseks saamine. Nüüd mulle enam ei tundu, et olen palju vanemaks saanud, sest aeg on tühjem. Varem olid väga ilusad hetked, aga nüüd ebameeldivamad. Mulle pidi keegi külla tulema, kelle kohta öeldi, et ta on puu. Paistis, nagu mõeldaks Valve Kirsipuud. See mõte tegi mulle nalja.

Kuulutati välja üritus, kus Kelam pidi rääkima Eesti iseseisvusest ja Euroopa Liitu kuulumisest. Tema teesid olid, et ajaloos saab asju mitut moodi teha ja alati saab neid uut moodi teha. Kõige tähtsam olevat hästi elada. Mäletasin, et Kelam on varem öelnud, et ei pea Euroopa Liidu liikmepiletit väärtuseks omaette. Kuulsin, kuidas isa rääkis telefoni, et Kelam saab tegelikult aru, et Euroopa Liitu kuulumine on kahjulik, aga kui sinna astuti, siis hakkab sellele õigustusi otsima. Isa ütles, et muud pole teha kui sealt välja astuda.

Olin Vanemuises. Läksin lava taha. Tahtsin sealt jälle välja tulla, aga ei saanud, sest mul istuti teel ees. Tahtsin minna siis seina äärest ja selleks ühe asja eest ära võtta, aga mulle öeldi, et ma seda ei teeks, muidu kukub eesriie alla. Nii ma ei saanudki lava tagant välja. Mõtlesin, et saalist vaadatakse laval esinejaid, aga lavalt vaadatakse saali. Varsti istusin saalis. Mõtlesin, et Vanemuises võiksid toimuda male maailmameistrivüõistlused, kus kõige tugevam mängija annab konkurentidele simultaani. Kõige tugevam mängija võiksin olla mina. Maailmameistrivõistlused võiksid toimuda viie osavõtjaga neljaringiliselt. Neljanda ringi võiks juhtija mängida simultaanina kõigi teiste osavõtjate vastu korraga. Tal oleks vaja maailmameistriks saamiseks veel 0,5 või 1 punkti. Esimese vastase võidaks ta 19 käiguga, alustades mängu käiguga h4, et rünnata kuningatiiba. Või alistuks vastane juba 16. käigul 19. käigul paratamatult saabuva mati tõttu. Ülejäänud laudadel võiks olla ühel parem, ühel halvem ja ühel võrdne seis. Kuna maailmameistritiitel oleks käes, pakuks selle võitja kohe kõigile mängima jäänutele viiki. Kaks vastast nõustuksid, aga see, kellel on parem seis, mitte. Selle laual lööks maailmameister selle peale alistumise märgiks nupud segamini, et võistlus lõpetada. Ühel laual mäng veel käis, aga läksin saalist juba välja. Seal seisis Kaimur, kes küsis mult, kellel parem seis on. Ütlesin, et ma ei vaadanud. Seal kõndis ringi üks kurva näoga mees, keda ma varem näinud ei olnud. Dennis halvustas teda ja ütles, et see mees mängib malet ja hüppab kõrgust.

Pühapäev, veebruar 19, 2006

Talvesõda

Kirjutasin siin, kuidas lugesin Antti Tuuri raamatut romaanide kirjutamisest. Pärast nõunik ka lehitses seda ja avaldas imestust, et kes küll sellist lugeda viitsib. Ütlesin, et mina küll viitsisin. Nõunikku hakkas siiski ka huvitama, milline selle autori raamat meil juba varem oli. Ta võttis riiulist välja raamatu "Talvesõda". Algul mõtlesin selle kohta ainult, et imelik kaas, Sooome kaart mingit joontega, mis ei ole läänipiirid. Aga kui seda riiulisse tagasi ei pandud, siis lugesin selle ka läbi. Läksin isegi tavalisest hiljem magama, et mitte lugemise lõpetamist järgmisse päeva jätta. See on küll raamatute lõppude lähenemise puhul tavaline. (On juhtunud, et olen proovinud enne viimase peatüki lugemist magama jääda, aga pole õnnestunud.)

Meeldiv raamat ebameeldiva asja kohta oli. Ilma liigse dialooogita, kergelt jälgitav. (Või oli mu enda keskendumisvõime parem kui mõnikord?) Sellise raamatu lugemisega on nii, et ühelt poolt saab ajalugu selgemaks, aga teiselt poolt võib jääda uskuma midagi, mida päriselt pole olnud. Ei saanud ka sel korral aru, mis on autori väljamõeldis, mis kellegi teise väljamõeldis ja mis puhas tõde. Tuleb meelde, kuidas ma magistriõppe seminariski reageerisin kaasmagistrantide jutule, et kolmandas klassis loetud "Nimed marmortahvlil" räägib küll asjadest teisiti kui nemad.

Šokolaad ja põlevkivi

Unes nägin karjääri, kust kaevandati šokolaadi ja põlevkivi. Šokolaadi kiht oli peal pool, nii muretseti, et seda ei jõuta nii kiiresti pealt ära kaevata kui põlevkivi vaja läheb, sest šokolaadi tarvitati vähem. Seda pealt võtmata ei saanud põlevkivi kätte. Hakkasime kabelauale algseisu peale panema. Märkasin, et olen endale pannud liiga palju ridu nuppe. Võtsin ühe rea ära, siis sain aru, et tuleb võtta ka teine rida. Varjusime akna alla, sest uksest hakkasid sisse tulema vaenlased. Kui tuba neid juba täis oleks olnud, oleks saanud nende hulka ära kaduda, aga ei tohtinud neile kohe vastu minna.

Kurjategijad olid kätte saanud politseiauto, kust nad olid saanud 40 liiki relvi. Varsti peale seda olid nad autost saadud raketiga tulistanud ühte Tallinna politseijaoskonda. Kui sain teada, et Hennul on raadiosaatja, siis tundus olevat üsna kindel, et ta on nende kurjategijatega sidemetes ja on saanud raadiosaatja neilt. Ma ei pidanud siiski vajalikuks asja lähemalt uurida ega Hennu kritiseerida.

Tulin uuele mõttele, kuidas arvutist juba loetud teksti üle lugeda - vaadata otsinguga kindlaid märksõnu sisaldavaid lauseid, nii jäävad need kohad paremini meelde kui järjest lugedes. Vaatasin sõnaraamatust ühte sõna, aga seda ei olnud seal. Tundus kindel, et seda pole ka teistes sõnaraamatutes, vähemalt enamuses neist. Sõna tähendas midagi, milleks oleks võinud kellegi arvates Kurdistan saada või Kurdistani Iraagi osa Iraagi jaoks saada. Mulle tundus kahtlane, kas seda saab tõlkida sõnaga "provints". Lugesin veel, et ühe riigi hiljuti surnud presidendi nimi oli Runnel. (Ainult u peal oli lisaks kaldkriips.) Ma ei teadnud, kus sellise nimega riik asub. Kuna meie pool olid Ann ja Ago, siis tahtsin seda sobival hetkel Anne käest küsida. Laual olid kommid, mille juurde oli pandud hoiatav silt: "Ainult eriti kange alkoholiga". Mulle tundus, justkui oleks see minu kiusamiseks, sest ka teisel laual olid alkoholiga kommid, teist sorti, aga mina alkoholi ei tarvita. Mõtlesin siiski, et neid komme tahaks võtta, mitte alkoholi pärast, vaid magusa pärast. Aga nad olid suured, nii et nendega oleks saanud suure alkoholikoguse.

Mul oli vaja eksamiks õppida Vana-Egiptust, aga ma ei teadnud, mida selle kohta lugeda. Pille soovitas mul lugeda ülikooli aegset konspekti. Ütlesin, et ülikoolis õppisin Egiptusest vaid kunsti, sest Vana-Idamaade kursus Egiptust ei puudutanud. Pille läks ja tõi mulle paberi, kus olid mõnede raamatute pealkirjad, mis ta oli just oma ülikooli konspektist välja kirjutanud. Konspekti ennast ta mulle millegipärast ei andnud. Küsisin talt imestunult, kas ta luges ülikoolis iga eksamiküsimuse kohta mitu raamatut. Ta vastas, et ei, need on lihtsalt raamatud, mille kohta ta ütles, et need tal on. Ma ei saanud nüüd aru, kas ta on nende raamatute pealkirjad põhiliselt ise välja mõelnud, kuigi teadsin, et vähemalt üks neist raamatutest tal tõesti on.

Tegin kindlaks, et olin saanud koolis tervelt kaks korda veerandihindeks kahe. Hästi mäletasin seda, kui sain saksa keeles, aga nüüd nägin, et olin saanud ühes aines veel kooli kõige viimasel veerandil. Sellest ei olnud too kord kodus keegi teada saanud, sest viimase poolaasta tunnistust eraldi välja ei kirjutatudki, vaid anti kohe ainult lõputunnistus. Nägin valikainete nimesid, millest ma paljusid polnud võtnud. Mart Laar oli ka midagi koolis lugemas käinud. Keegi oli meenutanud, et keskkool oli meil rohkem nagu ülikool. Käisin parajasti keskkoolis ja olin vahetunni ajal klassis. Mõtlesin, et nüüd on inimesed juba nii suured, et võibolla saaks malenupud kooli kaasa võtta. Varem ei saanud, sest keegi oleks võinud mõne nupu enda kätte haarata ja ära joosta. Malelaagrisse sai küll võtta, sest seal olid ainult malemängijad.

Laupäev, veebruar 18, 2006

Hiiremürk

Mees läheb kaebab tuttavale leiutajale, et hiiremürki pole saada. Ta palub, et leiutaja talle seda teeks. Leiutaja läheb pooleks tunniks taharuumi. Kui ta tagasi tuleb, annab ta pudeli ja ütleb:
"Kuna sa soovisid just hiiremürki, mitte rotimürki, siis segasin kokku segu, mis tapab ära kõik hiired, kes seda sisse söövad, aga rottidele ei tee mingit häda."
Külaline tänab ja läheb koju. Nädala pärast tuleb ta tagasi, öeldes:
"Paistab, et seekord sul ei tulnud asi välja. Mürk on kõik ära söödud, aga hiired viimseni elus."
"Selge," ütleb leiutaja. "Rotid sõid kogu mürgi hiirte eest ära. Ma tegin tõesti vea. Ma segan sulle nüüd segu, mis on küll rottidele ka mürgine, aga mida rotid selle lõhna pärast suu sissegi ei võta."

Täna näete unest vaid osa

Ei ole vaja kõike kirjutada,
et ebameeldivam ei saaks meid hirmutada.

Ma siiski näitan sündmustikust osa,
et elektronidki saaks asjast osa.

Mis välja jääb, see on ka lühem,
mis sest, et kirja saavat arvult vähem.

Kõndisime ühel troopilisel maal risti läbi jõe. Sellel maal oli palju jõgesid ja need olid väga laiad, nii et suurem osa maast oli vee all. Mina oskasin väga hästi läbi jõe kõndida - ma kõndisin nii, et jalad vajusid vaid natuke veepinnast sügavamale, aga mitte põhja. Jõudsime künkale, mis ulatus veest välja. Kohe teisel pool küngast oli järgmine jõgi. Künka otsas oli allikas, kust hakkasime võtma joogivett. Allikast tuli nii vähe vett, et isa ütles sealt vee võtmise kohta, et talle ei meeldi nökerdamine. Vastasin talle, et me peame kasutama võimalust joogivee saamiseks, sest jõgedes on vesi soolane.

Trükikojast tuli esimene eksemplar Kerese raamatut. Varem olin teadnud, et see ilmub Eesti mõtteloo sarjas, aga nüüd oli see tehtud hoopis suure formaadiga, nagu oli olnud ajakiri "Kleio". Ta oli suurema formaadi tõttu ka oodatust õhem. See anti mulle läbivaatamiseks, et jõuaks veel järgmiste eksemplaride jaoks parandusi teha. Vaatasin, et toimetaja on lisanud artikleid, mida mina polnud leidnud, aga mille ta oli ise kirjandusajakirjadest võtnud. Need artiklid olid lühikesed, üks kahel leheküljel kokku vaid pool lehekülge. Tahtsin üles otsida ühte nime. Mulle soovitati, et ma vaataks kõigepealt lühemast registrist, kus see nimi on pikemas registris. Seda ma olingi teinud, aga pikemat registrit avades oli mul nime kirjapilt meelest läinud. Küsisin Reilt, kas ta tahab ka raamatu läbi lehitseda. Ta ütles, et ei taha. Ta ütles veel, et üks välismaa suurmeister läks vangi. Küsisin, mille eest. Rei ütles, et alla 20-aastaste laste ahistamise eest. Raamatu kaantele olid pandud venekeelsed artiklid, kuigi sisu oli eestikeelne. Ka raamatu pealkiri oli trükitud vene keeles, kuigi algselt oli saanud panna talle eestikeelse pealkirja. Otsisin, kuhu on trükitud eestikeelne pealkirja variant, aga ei leidnud. Imestasin, et isa nõustus asja venekeelsena avaldamisega, kuigi ta pidi olema seda näinud, et nii läheb. Vene keelt oli tarvitatud arvatavasti selleks, et seda ka mitte-eestlased ostaksid. Aga mõtlesin, et siis võib mõni eestlane just ostmata jätta. Eessõna oli ühelt suurmeistrilt ja see oli ka vene keeles. Küsisin, kas ei peaks venekeelseid kohti eesti keellde tõlkima. Isa ütles, et ei saa, eessõna autor pole ise oma teksti näinud. Urmas T. ütles, et taga on Majakovski luuletus ja seda oleks väga raske tõlkida. Leidsin, et võib siiski lisada reaaluse tõlke. Pealegi polnud ma kindel, kas seda luuletust pole juba varem eesti keelde tõlgitud.

Reede, veebruar 17, 2006

Ajaveebide konkurss

Sellest konkursist sain teada siis, kui nägin, et minu leheküljele oli tuldud esimest korda aadressilt www.ajaveeb.ee. Mind oli sinna keegi esitanud üsna varajaste lehekülgede hulgas. Esialgu ma rõõmustasin, sest leheküljele oli antud ka sobiv kirjeldus. Esialgu ma enda poolt hääletamist õigeks ei pidanud ja teisi ka hinnata ei tahtnud.

Hakkasin siiski jälgima, mis hindeid mulle pannakse. Varsti tuli esimene hindaja, kes andis hindeks 3. Selle peale olin muidugi solvunud, aga vastukaaluks endale kõrgemat hinnet ka andma ei hakanud.

Varsti pani mitu hääletajat järjest mulle siiski hinde 10. Kui nägin, et on esitatud lehekülg www.imelood.com, siis varsti tuli mõte sellele ise 10 punkti anda. Enne andsin siiski ka endale 10, sest iga teine lehekülg on ühtlasi minu konkurent.

Hindega 9 või veel madalamaga pole ma kedagi solvata tahtnud. Eile nägin, et vähemalt kaks hääletajat andsid mulle hinde 1. Ma ei tea, mis inimesed need on. Arvatavasti needsamad, kes koolis teisi ilma põhjuseta löövad. Ise pole ma oma elus veel näinud ajaveebi, mis vääriks 10 palli süsteemis madalamat hinnet kui 6.

Vaatasin oma kategoorias kõik seni esitatud kandidaatide pealkirjad läbi. Oleksin 10 punkti andnud veel leheküljele iida.blogspot.com, aga siis selgus, et see kandideerib neljas kategoorias korraga. Siis ma ei hääletanud, sest sellisest asjast ei saa ma aru. Pärast selgus, et see lehekülg ei kandideerinudki, vaid üks täht oli rohkem.

Tervislikum oleks ehk, kui ma seda konkurssi rohkem ei jälgiks, aga siis teavad inimesed minu kohta rohkem kui ma ise, sest minu hinne on ikkagi avalikult väljas.

Neid pilte päriselt kätte ei saa

Nägin unes, et meie köögi akna juurde tuli väljast viltune ja kõver redel. Tahtsin seda ära võtta, et keegi sinna ronima ei läheks. Võtsin redelist kinni ja ei saanud sellest enam lahti lasta, sest selle alumise otsa juurde kogunes rühm inimesi, kellele redel oleks võinud lahtilaskmise korral peale kukkuda. Siis hakkasid seda mööda üles ronima vargad, kellele tegi nalja, et pääseb otse lahtisest aknast sisse. Ma ei saanud redelit endiselt lahti lasta, muidu oleksid nad võinud kõrgelt alla kukkuda. Kui nad alla tagasi minema hakkasid, olid nad ise nii hooletud, et peaaegu oleksidki kukkunud. Järgmisena tulid redelile venelased, kes rääkisid vene keeles, et elu on halb, ja hüppasid kolmanda korruse kõrguselt alla.

Tegin juurde ühe võrgulehe. M. Kolk kirjutas kommentaari, et mis plagiaat see on. Vastasin, et tegin lihtsalt tema ingliskeelsest leheküljest eestikeelse variandi, kuhu tulevad automaatselt koopiad. Varsti tuli M. Kolk ise uksele ja kordas oma küsimust suuliselt. Selgus, et ta polnud mu vastust kätte saanud, sest kuigi tema leheküljelt koopiad mulle tulid, need minu leheküljelt samal ajal talle ei läinud. Panin oma uuemad luuletused failidesse. Tõstsin nad teise arvutisse, kus liitsin kõik kettal olevad failid ehk kõik luuletused üheks failiks. Isa küsis mult, mis ma nendega edasi kavatsen teha. Ta arvas vist, et ma koostan neist neljanda luulekogu ja tahan seda välja anda. Ma ei tahtnud talle vastata. Ma ei pidanud vajalikuks neljandat luulekogu koostada, kui kolmas on trükkimata. Olin küll nõus luuletusi isale lugeda andma, aga mitte neid süstematiseerima. Lõikasin kääridega paberit. Märkasin ehmatusega, et olin koos lõigatavate paberitega lõiganud sisse ka paberile, mille kummalgi küljel oli ilus minu joonistatud pilt. Nüüd olid pildid rikutud. Olin selle alumise serva küll ka varem laineliseks lõiganud, aga need lõiked olid olnud ilusad, uus oli kole. Vaatasin ka Klausi pilti. Ta oli pannud tumedale taustale liiga tumeda koera, mis ei paistnud välja. Mul tuli idee, et kui olin oma pildile joonistanud pikkade peenikeste harali sõrmedega käe, siis võiksin kleepida samale isikule külge ka teise samasuguse käe, nii et see sisse lõigatud koleda augu osaliselt kinni kataks. Rääkisin seda Klausile ja ta kiitis mõtte heaks. Siis mõtlesin, et kuigi sellele paberi küljele see käsi sobiks, ei sobiks ta teisele küljele, kuhu ta augu tõttu samuti paistaks.

Sõitsin kooli tiivatrepist alla. Sattusin Vene ette, kes oli pannud jooksjad seina äärde seisma. Seisin ka sinna, kuigi ma ei saanud aru, kas Vene käskis ka mul seista. Ma ei teadnud, kas trepist alla sõitmist loetakse ka jooksmiseks. Vene ütles, et isa võiks tulla meile rääkima, kuidas tööd tehakse.

Vastasin õpetaja Toomperele ajalugu. Kuna ma parandasin teist samal ajal vastajat, kes asju ei teadnud, siis ei jäänud Toomperel muud üle kui mulle viisi panna. Kui ta oleks võtnud minu teksti üksinda, siis ta ei oleks pannud. Tahtsingi talt peale vastamist küsida, miks ta on mulle ühel varasemal korral nelja pannud. Sain juba kahe praeguse vastamise osa eest viie. Kolmanda osana käskis Toompere mul mõni luuletus lugeda. Seda ma ei tahtnud teha, kuigi teadsin, et varem on mulle luuletuste ettelugemine meeldinud. Ärkasin üles ja lugesin igaks juhuks mõttes ühe luuletuse.

Neljapäev, veebruar 16, 2006

Ka ämblikud ei halasta

Konnad krooksuvad sääskede peale.
Kärbes otsib endale kõige sobivamat ämblikku.
Ämblik tõmbab niite.

Välisvaenlane otsib endale sisevaenlast.
Logisev hammas on parem kui logisev sammas.
Samba külge kinnituvas võrgus tõmbab ämblik niite.

Ärge ehmatage, kui kajakas kraaksuma hakkab.
Pole midagi päästa, kui kajakas prääksub.
Part võib lennata ka praena.

Ka ämblik sööb praadi.

Unesid jätkub kui jahule teri

Nägin unes, et vaatasin Helina kodulehekülge. Seal olid erinevad alajaotused erinevate inimeste kohta. Üks alajaotus oli minu kohta. Sinna oli ta kirjutanud lühikesi kommentaare minu kirjutatud tekstide kohta ja minu äsja koostatud raamatus olevate tekstide kohta. Viimasest oli ta valinud välja teravamad kohad, nende eest autorit kritiseerides. Minu luuletuste kohta oli ta kirjutanud lause, millest võis erinevalt aru saada, sest üks sõna oli kiitev ja sellele järgnes kohe laitus. Mõtlesin, et minu luuletused ei peagi kõigi maitsele vastama. Kommentaarid olid ühe lause pikkused, iga lause erinevas ruudus, nende vahel veel rohkem tühje ruute. Mul tekkis kahtlus, et kui võtta iga lause algustäht, siis moodustub neist kokku uus lause. Kui kontrollima hakkasin, siis paistis, et asi nii ongi, aga mul ei olnud aega seda lauset lõpuni lugeda. Tegemist oli fotoga saalis istuvatest inimestest ja muudest asjadest. Sellest kokku tulevasse teksti tuli võtta istumise järjekorras inimeste nime algustähed. Kui keegi oli paljaste põlvedega, siis see andis p-tähe. Pildil istuvad inimesed olid ühe koori liikmed. Tekstis oli mainitud mõlema koorijuhi nime, aga kuna nad istusid kõrvuti, ei saanud nende nimesid kokku nende enda nimede algustähtedest, vaid tuli kasutada ka teisi. Kolmas koori juht oli noorem ja vähem tähtis. Hakkasime istuma laua ümber, et moodustada uut teksti. Ütlesin Tõnule, et on täiesti ükskõik, kuidas me istume, mõttega teksti saab ikka kokku.

Nägin läbi akna pargis kõndivat maletajat. Siis nägin ka teist maletajat. Mõtlesin, et maletajaid on nii palju, et neid võib näha lausa mitut korraga. Siis nägin, et neid on veel rohkem, seal on terve maletajate kogunemine. Nad hakkasid grupina maleklubi suunas liikuma. Mina olin arvanud, et maleklubi on lahti ainult pühapäeviti, aga tuli välja, et iga päev. Sellepärast minu mängutugevus siis oligi Sveni omast maha jäänud, et ma käisin klubis temast seitse korda harvemini.

Ütlesin isale, et pildil on Jeesusel palju juukseid peas. Isa ütles, et ma ei tohtinud sellel juhtuda lasta. Valisime meie pere lastega kaasavõtmiseks raamatuid. Valisin välja kaks raamatut, mis olid "Ferdinand Vahva" järjeks, sest esimene raamat oli olnud väga huvitav. Ma ei pidanud seda siiski päris õigeks, et raamatutele, mis mul juba läbi on, hakatakse järge kirjutama. Tahtsin nende raamatute saamisest Oudekkile teatada, sest nii nagu Ferdinand Vahva läks alati koju tagasi, lähen mina ka koju tagasi.

Mõtlesin, et mõnda majja minnes tunneb algul halba lõhna ja meie majas võib külaliste jaoks ka halb lõhn olla, sest ma olen kogu aeg higine. Valmistusime külla minema. Mul oli korraga kasutusel kaks särki, neist üks sinakas, mis oli seljas. Külla minekuks oleksin pidanud panema punaka, sest see oli natuke puhtam, aga seda ma ei tahtnud, sest selle värv oli koledam. Kui läksin punakat võtma, nägin siiski, et ema oli mulle pannud kolmandana valmis täiesti puhta sinaka särgi. Pidime sõitma Paidesse ja tee peal ka ühte kloostrit vaatamas käima.

Olin saatnud ajalehele artikli väljarändest Euroopa Liitu. Seda ei avaldatud, aga ilmus Raidali artikkel samal teemal. Mõtlesin, et see on vist mingi tüüpidee, et kui Euroopa Liidust endast ei taha enam kirjutada, siis hakatakse kirjutama väljarändest sinna. Raidal oli sellele väiksema trükiarvuga lehele kirjutanud vist sellepärast, et suuremate lehtede lugejaskond teda enam ei sallinud. Ütllesin Tõnule, et Tõnu artikkel avaldati, mistõttu ei saanud avaldada minu samal teemal artiklit. Tõnu artiklit oli eelistatud arvatavasti sellepärast, et ta tundis väljarändajaid rohkem.

Korraga oli kaitstud viit magistritööd. Kaskamp ütles, millisele kaitsjale ta annab kuld- ja millisele hõbemedali. Lootsin veel proonksmedalit saada, aga selle ta andis Sandrile, kellel tuli õnnelik nägu pähe. Kartsin juba, et jään viimaseks, aga siis teatas Kasekamp, et "Kalifornialane jääb nulliga," mis tähendas, et mina tulin siiski neljandaks, sest kalifornialane oli Kristin S., kes oli kaitsekõne pooleli jätnud.

Kõndisin Peedul. Minu lähedal kõndis grupp inimesi, kellega ma päris koos ei läinud, aga kellega ma läksin sama teed. Ühena tundsin nende hulgas ära Hiiemaa. Neile räägiti kiigeplatsil, et seal saavd kokku kõik Peedu teed. Mõtlesin, et tõepoolest, sealt pääseb otse kõigile kolmele sillale. Hakkasin vaatama uuesti arhitektuurimälestisi, mida olin enne juba koos isa ja teistega vaadanud, aga nüüd vaatasin rahulikumalt. Mingi võõra eriala naisõppejõud läks turnima ohtliku kitsa koha peal. Mina olin seal ka enne käinud, aga minu jaoks see ei olnud nii ohtlik, sest mina olin kõhnem.

Ago rääkis ühe kunagi võistelnud sportlase kohta, et see on lätlane. Mina ütlesin, et ei, algul oli ta leedulane. siis mõtlesin, et kui ta samadest võistlustest räägib, ei pruugi ta veel rääkida samast sportlasest, keda mina mäletan. Teised mäletasid hästi esikohtadele tulnuid, sest nad olid neid nimesid korduvalt üldisest olümpiamängude raamatust üle lugenud, aga mina olin uut raamatut koostades lugenud ka tahapoole tulijate nimesid. See ei tähendanud küll, et nad mul kõik meeles oleksid, sest ma polnud lugenud nii palju kordi. Ma pidin ühe eseme valmistamise lõpetama. Selleks oli küünal. Ma ei teadnud veel, kas Eesti küünlad põlevad lõpuni. Võimalik, et oleksid põlenud, kui äärtest oleks rasv sulanud ja siis plekkümbrise keskel põleda saanud.

Kolmapäev, veebruar 15, 2006

Kes valvab torude üle

Siis tuli ja teatas naabrimakaak,
et vett laseb kaela me loputuspaak.
Ahvid ei halasta. Ahvid on targad.
Kuulad nad ära, remontima kargad.

Mina magan, kurjus närib

Täna öösel nägin kolm unenägu. Esimene oli õudne ja segane, karjusin seal mingi õuduse pärast, aga ei mäleta, mis see oli. Kolmandas oli laual hunnik huvitavaid arvutiseadmeid, aga ma ei osanud neid kasutada, püüdes keset ööd tükk aega asjatult e-maile lugema hakata. Teises oli toas putukaid. Ema otsis ühe putuka nime sõnaraamatust, aga ei leidnud. Mulle tundus, et näen seda sama liiki putukat. Soovitasin emal otsida nimetust, kus on keskel üks täht rohkem (teised tähed samad), siis oleks nimi sarnane teiste sellesse perekonda kuuluvate putukatega. Ema ei leidnud ka seda. Sooovitasin veel kolmandat sarnast varianti, aga ka seda ei olnud. Näitasin emale pilte venekeelsest ajalooraamatust. Saksa natsid olid teinud pildi, kus Jeesus läks koos nendega paadiga Soome poolakaid hukkama. Isa tuli ja ütles, et nii väikse kirjaga raamatust ei tohi lugeda, see rikub silmi. Läksin raamatuga oma tuppa tagasi. Seal heitsin raamatule veel kord pilgu, järeldades, et isa eksis. Läksin uuesti suurde tuppa, kus isa ja ema olid televiisorit vaatama hakanud. Ütlesin isale, et selles raamatus on kiri sama suur kui kõigis "Maailm ja mõnda" sarja raamatutes. Kui ta seda lugeda ei näe, peab ta prillid ette panema. Isa ütles, et ma magama läheks. Puhkes tüli.

Teisipäev, veebruar 14, 2006

Ebakindel vikerkaar

Ma olen siia istutand kolm sinist värvi õit.
Mul öeldi, need on punased, kui ükskord saabub võit.
Nii võitu ma ei soovigi, kui lilli värvib see.
Kuid värvub siiski punaseks lai verevoolu tee.

Kirjastusest turniirile

Nägin unes, et olin kirjastuses ja vaatasin raamatu käsikirja väljatrükki viimast korda enne selle trükikiotta viimist. Vigu ei saanud enam hästi parandama hakata. Leidsin siiski kohti, mis mulle ei meeldinud. Esiteks olin eessõnasse kirjutanud Eriku nimest ainult eesnime. (Tema nime mainisin seoses sellega, et ütlesin, et minu klassivend Erik on Lätist pärit ja soovitas mul vaadata läti ajalooajakirju.) Väiksem viga oli see, et nimetasin vend Tõnu ka ainult eesnimega, sest sellest, et teda vennaks nimetasin, pidi näha olema, et tal on minuga sama perekonnanimi. Lehitsesin pabereid edasi. Ühes kohas oli tühik liiga pikk, aga toimetaja ütles, et sinna tulebki viiekordne tühik jätta. Ühes kohas vaatasin, et õ-täht on kaduma läinud, mis varem olemas oli, aga mulle näidati, et see on tegelikult ka praegu olemas, ainult varjatud. Toimetaja ütles, et ma võin käsikirja läbi vaadata, kui ma teen seda kiiresti. Seda ma tegingi, heites igale lehele vaid korraks pilgu. Kirjastusse tuli töötaja, kes rääkis, et kuskil juhtus saunas õnnetus, kuumaveepaagi plahvatuses sai surma terve kolmeliikmeline perekond ja kõik selle lapsed. Asja tegi kahtlaseks see, et varem oli sellele perekonnale seadusest ette loetud, et narkoäri eest on karistuseks surmanuhtlus. Varsti sõitsin liinibussis. Kass ja veel üks mees tahtsid seal käes oleva küünla abil süüdata kuusel olevat küünalt, aga rääkisid, et küünla abil küünalt süüdata on väga raske. Ütlesin neile, et küünla abil küünla süütamine on võimalik, aga suitsuotsa abil mitte. Läksin maleturniirile. Seal käis registreerimine ja stendile oli välja pandud reitingutabel. Otsisin üles Runneli nime, aga see polnudki minu eesnimega, vaid eesnimeks oli pandud hoopis Heiko. Reiting jälle selle taga oli minu oma - 1932. Teadsin, et Heiko Runneli nimelist inimest pole üldse olemas. Ütlesin, et keegi on diagonaalis andmeid ümber kirjutanud. Läksin kohtuniku laua juurde ja nägin, et seal on siiski olemmas ka tabel minu õige nimega. Rei ütles, et minu reitingu võiks tõsta väikestega ühele tasemele. See tähendas, et ta tahtis minu reitingu tõsta ilma mänguta üle 2000. Vaidlesin vastu, et ma igal turniiril väikestest ette ei tule. Rei ütles, et ega ma neile alla ka ei jää. Sellega ta tahtis vist öelda, et ma olen nendega alati vähemalt võrdne. Hakkasin otsima raha osavõtumaksu tasumiseks. Paistis juba, et mul pole piisavalt raha kaasas. Siis leidsin 500-kroonise. Aga kohe selgus, et see pole ehtne raha, vaid koopiamasinaga tehtu.

Esmaspäev, veebruar 13, 2006

Sõnaseletusi

Maitsev - keele jaoks ilus.
Ilus - silma, kõrva või mõtte jaoks maitsev.
Värske õhk - gaas, mis on hingamisteede jaoks ilus ja maitsev.

Uued nupud. Üritus. Magnetid.

Unenäod olid täna oodatust lühemad. Tegelikult mõtlesin otse enne magamajäämist ka, et praegu ma vist lühendasin neid, sest hakkasin ühte asja kartma.

Mängisin Klausiga malet. Vaatasin, et saan oma kuningaga h8-lt tema 8. real olevale kuningale mati panna. Siis mõtlesin, et kuningaga ikka matti ei panda, pealegi ei tulista ta nii kaugele. Aga sain teiselt poolt kartuliga ka mati panna. Klaus arvas, et kartuliga tuld anda vist ei saa, sest ta pole traditsiooniline malenupp, pealegi saab ta oma kuningaga tule eest minu moosi keskele lüia. Mina polnud jälle kindel, kas moosi saab lüia, sest see polnud ka traditsiooniline nupp. Helistasime Reile, et küsida ebatraditsiooniliste nuppude kartulite, moosi ja vorsti omaduste kohta. Rei õpetas meid nii, et mina varsti ikkagi võitsin.

Rääkisin, et võiksin siiski kolmanada luulekogu jaoks Kultuurkapitalilt raha küsida. Kuigi see polnud lõplik otsus, hakkas ema mulle kohe selle jaoks avaldust kirjutama ja andis esmakordselt sellele ise soovitus allkirja. Bristol oli kirjastanud hulga raamatuid, millest enamus oli roheliste kaantega. Need raamatud olid vaatamiseks välja pandud. Algas üritus, mida juhatas keegi, kes algul oli Berk Vaher, hiljem keegi teine. Ta ütles, et ta räägib meile Elaanist ka. Tahvlile oli kirjutatud esinejate järjekord. Rääkis alles esimene esineja, aga mina tahtsin, et üritus juba läbi saaks. Ma ei saanud varem ära ka minna, sest inimesed istusid mul teel ees. Kellegi kohta, kelle nimi oli Jüri Ratas, öeldi, et kõik kohalolijad tunnevad teda, võibolla ainult mina ei tunne. Minu ees istuv Krister pööras ringi ja küsis mult, kas ma tean, kes on Jüri Ratas. Ütllesin, et tean nii palju, et ta on see, kes praegu räägib ja et ta lahkub siit ürituselt viimasena. Krister läks saali ette juhatajale pabereid ära viima ja tõstis ühtlasi sõrme märgiks, et ta tahab kõigile edasi öelda, mida ta minu käest just kuulis. Aga juhataja kas ei tahtnud talle sõna anda või arvas, et ta tõstis sõrme ainult selleks, et talt paberid vastu võetaks.

Venemaa pani maa alla nii tugevad magnetid, et maapind tõmbus kõverasse. teised tahtsid, et ta need kohe ära võtaks. Magnetvälja mõjul võisid nõrga südamega inimesed massiliselt surra. Magasime Paides ja pidime üles tõusma, et Tartusse sõita. Tegin silmad lahti, aga ei ärganud kuidagi. Klaus teisest voodist ka esialgu ei tõusnud. Eemal läksid majad põlema. Siiri ütles selle kohta midagi pehmendavat. Paide vanaema vastas, et kulu põletada ikkagi ei tohi. Oli karta, et tulekahju levib üle kogu Paide. Lootsin siiski, et seda maja, kus me oleme, kulutuli ei süüta.

Pühapäev, veebruar 12, 2006

Kõnelused

Valin telefoninumbri ja ütlen torusse: "Appi, kellele ma nüüüd helistasin! Tegelikult õppisin selle numbri pähe ainult selleks, et sellel mitte kunagi mitte ühelgi juhul helistada!"

Lähen poodi ja ütlen müüjale: "Palun mulle kõige paremat kaupa, mis teil on. Selles mõttes, et ta oleks odav ja kasulik."

Lähen arsti juurde ja ütlen: "Palun vaktsineerige mind kõigi nende haiguste vastu, millesse te mind praegu nakatasite."

Vool. Tartu.

Nägin unes, et panin köögis kraani jooksma ja suunasin vee poliitilise protesti märgiks pliidi peale, nii et langes kaks veejuga, üks pliidile ja teine kraanikaussi. Tahtsin sellest fotot teha ja seda fotot avaldada. Fotole jäi ka üks väike tüdruk, keda oli mitmetel Hennu fotodel. See nägi välja umbes nagu Pille väiksena. Mul läks üks sõrm ühe käes oleva seadme juhtme vastu ja teine teise vastu, nii et sattusin vooluringi. Sain suure vaevaga sõrmed lahti kangutada. Varsti läksid nad teises kohas jälle palja voolu all oleva traadi külge. Klaus õpetas, et vooluringist pääseb kõige lihtsamalt välja, kui vool välja lülitada. Tegin seda selle taskuarvuti on-off nupust. Mõtlesin, et kui mul sõrmed nii kergesti traatidele satuvad, võivad nad sattuda ka suurema pinge all olevatele. See oli siiski vähem tõenäoline, sest selliseid oskasin rohkem karta. Juhtmete vastas olnud kohad kipitasid endiselt. Ärkasin üles, ja nad kipitasid ka peale ärkamist.

Järgmises unenäos oli meie pool see kodutu, keda hiljuti polikliinikus nägin. Tõukasin ta silmaga lauasahtli nurga vastu. Ta ütles, et tekitasin ta silmale suure vigastuse. Ütlesin, et see oli tal seal juba varem. Mulle tundus, et ta tahab oma jutuga lihtsalt midagi välja pressida. Siis vaatasin, et ta silm ei olegi üldse vigastatud ja ütlesin seda talle. Ta oli enne siia tulemist puhtaks pestud. Ta tahtis jääda meie korterisse. See mulle ei meeldinud. Ta küsis söögiks kanamuna. Ütlesin, et selle ta saab. Arvasin, et teised pere liikmed hakkavad talle seda võibolla siiski keelama. Olime väikses köögis ja muna keetmiseks pidime minema suurde kööki teiste juurde. Kodutu avas ühe sahtli ja võttis sealt tühja munaresti. Ta ütles, et ei tea, kust ta teadis, et seal munarest on. Mina mõtlesin, et ta teadis seda vist sellest, et ta on varem meie korteris varastamas käinud. Ise ütles ta, et see tundub lihtsalt loogiline, et munareste hoitakse köögisahtlites.

Räägiti, et ühe looma sõnnik on väga kahjulik. Ütlesin, et sea läga on ka kahjulik. Selle teise looma sõnnikut oli just jäätmetena Eestisse toodud. Öeldi, et seda juhtub kogu aeg, et sõnnikut ühest riigist teis veetakse. Eestis oli üks suur sigala, mille läga ei olnud ka kuskile panna. Ütlesin, et sõnniku võiksid ära süia bakterid. Kõndisime parajasti Fortuuna tänaval Emajõe ääres. Jõgi oli väga rohtu kasvanud. Ütlesin, et tegelikult vetikad juba söövad seda. Vette oli kasvanud nii palju taimi, et need surusid vett jõesängist välja, mistõttu veetase oli kõvasti tõusnud. Tartus kasvas ka väga palju puid, nii et nende lehtede vahelt midagi näha ei olnud. Kui oleks tehtud igal aastaajal üks foto, siis poleks üldse aru saanud, et ilma lehtedeta aastaajal on pildistatud sama kohta, muutused olid lehtede langedes nii suured. Aga lapsed tundsid koolitee siiski ära, sest nad ei käinud seda mööda mitte neljal korral aastas, vaid iga päev, ja lehed langesid ja läksid teist värvi aegamööda, nii et muutused olid õpitavad. Jõudsime Kaunase puiesteele oma vana maja juurde. Trepikoja varikatusele oli pandud silt, millele oli kirjutatud "SIMO RUNNEL". Seda oli tehtud ilmselt selleks, et inimesed näeksid, et see ongi sama koht, mille kohta ma internetis unenägusid kirjutan. Siis vaatasin, et olin lugenud valesti ja sildile oli kirjutatud hoopis "IMELOOD". See pidi vist tähendama, et nüüd elab selles trepikojas see, kes teeb imelugude lehekülge. Selles trepikojas oli elektrijaam, mis andis elektrit kogu Eestile. Selles töötavad mehed ütlesid meile, et me tooksime sinna kütteks vanu jalanõusid, sest muud kütust enam ei ole. Ema esitas neile täpsustava küsimuse, nagu ta olekski nõus tooma, aga sellele andsid mehed sellise vastuse, et ema kiirustas hoopis läbi kõrvalmaja järgmisse hoovi, mis oli meie sihtkoht. Seni olime olnud valges hoovis.

Laupäev, veebruar 11, 2006

Tekst ja mõte

Kõigepealt lugesin ajalooteadusliku teksti. Selle igas lauses oli iseseisev mõte, mistõttu lugesin väga aeglaselt, et ükski mõte kaotsi ei läheks. Pooleteise tunniga läbisin ainult paar lehekülge.

Edasi hakkasin lugema ilukirjanduslikku raamatut. Kuna teadsin varasemate kogemuste põhjal, et ilukirjanduses igas lauses mõtet ei ole, vaid see moodustub alles nende liitmisel, siis otsustasin seda lugeda kiiresti, terve raamat korraga.

Selgus, et raamatu peategelased mõtlesid siiski huvitavaid mõtteid. Aga igal leheküljel nad seda ei teinud. Rohkem oli tegevuste ja vaatepiltide loetlemist. Mõni neist oli üllatav, seda enam, et autor oli võõramaalane. Aga palju oli ebaoriginaalset. Kui nende asjade loetlemisel tegelaste peas midagi toimus, siis oli see seotud vaid sellega, et jõuda otsusele, mis liigutus teha, või anda hinnang, kas objekt on ilus või inetu.

Paar kohta oli, kus oli öeldud, et tegelane vajus mõttesse või oli mõtlik, aga seal ei olnud öeldud, mis oli tema mõtete sisu. Paljudes kohtades oli öeldud, et tegelased naersid. Aga need asjad, mille üle nad naersid, ei ajanud mind naerma, või oli üldse jäetud ütlemata, mille üle nad naersid.

Huvitavamad olid kohad, kus tegelased nägid und või rääkisid oma unenägudest. Kui autor oleks kirjutanud terve raamatu unenägudest, oleks ta saanud parema raamatu. Aga seda poleks kommunistid arvatavasti trükki lubanud. Kuigi kommunismiajal ilmus Eestis ka üks raamat ainult ühe perekonna unenägudest. Lasteraamatu puhul oli see vast kergem. Täna loetud raamatus lasti vahepeal lugejat mõistatada, kas tegelase unenägu läheb täide või mitte, aga tollele ajale iseloomulikult see muidugi ei läinud.

Raamat koosnes kahest loost. Huvitavamad olid esimese loo algus ja teise loo lõpp, vahepeale jääv tundus väiksema väärtusega. Kunagi kuulsin, kuidas keegi õpetas, et noored autorid kipuvad panema kõiki mõtteid ühte raamatusse, aga mõtted tulevat oma erinevate raamatute vahel ära jagada. Selline põhimõtte tundub sobivat nendele, kes elavad kirjutamisest ja muud teha ei oska. Lugejale tunduvad paremini sobivat lahjendamata mõtted. Lugemismaterjal sellepärast otsa ei lõppeks, kui üks autor vähem raamatuid avaldaks, sest autoreid jääks ikkagi rohkem kui neid lugeda jõuaks.

Minu siin leheküljel olevate tekstidega võib olla vastupidiselt loetud raamatule, et unenägude puhul on mõtted detailsema kirjapaneku tõttu hõredamad ja korduvamad. Aga siin saab valida, kas lugeda üht või teist. Ise soovin siit vahel üle lugeda ainult unenägusid, vahel ainult päevaseid asju. Tegelikult on minu päevased asjad ka realistlikust kirjandusest unenäolisemad.

Ilukiri. Kaitsmine.

Nägin unes, et taheti välja anda minu teise luulekogu kordustrükki. Ma kahtlesin, kas see on õige mõte, kui esimese trüki tiraažki on läbi müümata. Ema ütles, et nüüd ta ütleb midagi, mis mulle ei meeldi. Mõtlesin, et ta ütleb, et osad minu luuletused on kehvad, aga ta ütles hoopis, et DNA väljavahetamine on riskantne. Seega ta tahtis minu DNA-d välja vahetada, et ma päris terveks saaksin. Ma ei kavatsenud sellel juhtuda lasta, sest vahetamise järel oleksin ma olnud keegi teine. Läksin kooli. Tund toimus klassis 208. Vaatasin ranitsasse ja ütlesin, et ma pean koju tagasi minema, sest mul jäid kõik asjad koju. Minu ees olevas pingis istuv Helen ütles mulle selle peale, et oma koolikotti tuleb ise pakkida. Peeter P., kes istus otse minu ees, andis mulle tagasi A4 lehe, millele olin teinud teravate joontega ilukirja. Ta oli sinna natuke tavalise käekirjaga juurde kirjutanud ja joonistanud. Ütlesin talle: "Sa ei tohtinud seda oma koleda käekirjaga rikkuda!" Mida rohkem ma paberit vaatasin, seda rohkem olin ma tema teost masenduses. Märkasin, et minu kooliasjad ei olnudki tegelikult koju jäänud, vaid need oli enda kätte võtnud minu taga istuv Martin, kes vaatas koos oma pinginaabriga paksu patakat minu joonistusi. Ära minnes ütles Martin, et tuleb välja, et kunstnikuna olen ma kõigist klassi liikmetest andekam.

Läksin Kaunase puiesteel Oudekki poole. Möödusin kõigepealt tema sama toa teises otsas olevast emast, keda ma ei teretanud. Olin varem Oudekkile andnud kolmest kamba vihikust kaks, nüüd tõin talle ka kolmanda. Ta näitas mulle paari oma asja, aga varsti ma jälle lahkusin.

Mul läks keset ööd uni ära. Taipasin, et Helina ei taha mulle sellepärast praegu kirjutada, et ta on seni kirjutanud läbi une, aga tal läks ka uni ära ja ta ootab, et see tagasi tuleks, et siis kirjutada.

Klassis 202 algas minu ja Kristini magistritööde kaitsmine. Esimesena pidi rääkima Kristin. Ta läks klassi ette, ütles paar sõna ja jäi siis vait. Varsti ta ütles jälle paar sõna, jäi siis uuesti vait ja läks klassist välja. Öeldi vaikselt, et ta ei saa rääkida, sest ta oli öö läbi üleval. Minul kästi silmad kinni panna ja öelda, kus ma olen. Ütlesin, et olen klassis 202 aknapoolse rea uksepoolses reas. Mind parandati, et tuleb öelda uksepoolsel liinil. Vaidlesin vastu, et mina kasutan oma terminoloogiat, ja kui ma kasutaks teiste oma, siis läheks mul jutt sassi. Mul oli oma kaitsekõne ettevalmistusena kirjutatud üks luuletus, aga ma ei teadnud, kas lugeda see ette või rääkida selle põhjal muud. Mõtlesin, et võin olla rahulik, sest tean juba varasemast, et mul see kaitsmine õnnestus. Siis mõtlesin, et tehakse samale tööle üha uusi ja uusi kaitsmisi, ja kui mul üks ebaõnnestub, siis võidakse taotleda kraadi äravõtmist. Minu töö oli KGB teemal. Kristin tuli klassi tagasi. Ei olnud teada, kas ta valmistas nüüd oma sõnnavõtu korralikumalt ette või hakkab ta uuesti vaikima. Esialgu anti sõna tema oponendile. Sellel ei tulnud ka meelde, mida ta öelda tahtis.

Olin spordikooolis ja proovisin jõumasinaid. Siis pidin need vabastama, sest sinna tulid trenni lapsed. Istusin ühte autosse. Nägin selle aknast, kuidas spordikooli tuleb Särgava koos ühe võõra mehega. Läksin koos emaga arsti juurde, et küsida kahe sõna kirjapilti. Kui arst need sõnad üles kirjutas, siis selgus, et ühe tuntud võõrkeelse laulu refrään tähendab "valge tramm". Olime teinud kooki, aga tainast oli üle jäänud, mistõttu tuli teha ka teine kook. Muud selle taignaga teha ei saanud, sest selle sisse oli segatud ka jahu.

Reede, veebruar 10, 2006

"Sirbi" põhjal

Täna arutleti "Sirbis" kirjandusteoste müümise teemal. Sel puhul tekkis mul küsimus, kas müümine käib ainult raha eest või müün ma ka blogis olevaid tekste. (Loendurinäidu, lugemisele kulutatud sekundite ja kommentaaride eest.) Ja peaks veel mainima, et kui mõni minu tekst kuskil raha eest müügil on, siis see ei tähenda veel, et ma ise sellest rahast sentigi endale saan.

Minu varasemate arutluste tõttu äratas tähelepanu "Sirbis" toodud arvamus, et osade geeniuste looming läheb kaotsi, ilma et nad postuumseltki tunnustust leiaksid. Pärast kuulsin raadiost vastupidist väidet, et kui keegi on geenius, siis sellepärast, et keegi teine seda ütleb, mitte sellepärast, et ta seda ise arvab.

Kokkutulek ja tähistaevas.

Nägin unes, et meie toas olid voodid vana paigutusega ja see oli Moskva. Kuna Moskva oli väga suur linn, tuli siin hommikul varem startida, et õigesse kohta kohale jõuda. Kuulsin pealt venelaste omavahelist juttu ja sain aru sõnast "rääbis". Üks venelane müüs kalu, ja olin ühte neist kogemata sööma hakanud, mistõttu ostsin selle ära.

Olin kogemata tapnud inimese. Vaatasin vanu ajalehti ja mul tekkis lootus, et ta on tegelikult elus. Siis selgus, et ta ongi elus. Minu näoilmest pidi näha olema, et ma ei taha kedagi tappa.

Nägin, et ühel mu vennal on fotosid minu klassikokkutulekust, mida minul ei ole ja kus oleme peal mina ja Peep. Kokkutuleku esimesel päeval olime fotol rõõmsate nägudega, aga teise päeva fotodel süngetega. Viimasel pildil pandi meid kõrvuti lumele lamama, et kohe peale foto tegemist maha lasta. Meil olid näod karvased, mul oli seljas musta värvi talvemantel ja mul oli kästud jalad selili olles kronksu tõmmata. Teadsin, et mahalaskmine oli rohkem mängult, sest ma olin praegu elus. Ühel natuke varem tehtud fotol olin sünge näoga toa nurgas kägaras. Ühel pildil oli rohkem süngete karvaste nägudega inimesi. Ütlesin, et Artur tegi minust fotosid, aga mulle endale pole andnud. Kohe tuli Artur, kes andis ka mulle kingiks fotoalbumi kokkutuleku piltidega. Juhtisin tema tähelepanu sellele, et sellesse albumisse pole ta neid ürituse lõpu pilte pannud. Ta ütles, et neid ei saa, need on julmad. Järelikult andis ta igaühele erineva koostisega albumi. Minu albumisse oli ta pannud fotosid, kuidas kokkutulekul mõned suusahüppeid tegid. Pilt liikus. Hüppaja võttis hoogu ja tegi hüppe, mille kohta öeldi, et suur hüpe, aga mis oli tegelikult sportlaste omast tunduvalt väiksem, sest takistus oli väiksem. Nüüd toimus see kõik juba praegu. Krister osales mängus, mida mina pealt vaatasin. Selles pidi ta lööma kepiga väikest punaseks värvitud puust palli, mis ei olnud päris ümmargune, vaid rohkem uksenupu kujuga. Tal õnnestus see iga löögiga järgmisse märki sisse lüia. Murdsin ta kepi otsa ära. Ta hakkas otsima uut oksa, millega mängu jätkata. Läksime edasi. Jõudsime aiani, mille teisel küljel oli tänav. Tegime aia sisse augu. Aialipid olid välimiselt küljelt mingi ainega kokku määritud. Üks meist vanem mees pani augu jälle kinni. Vaatasin taevasse. Läks parajasti pimedaks ja taevasse ilmusid tähed. Nägin nüüd erinevalt varasematest kordadest, et on aru saada ka tähtede värvist. Mõned tähed olid kollased. Taevas olid ka mingid liikuvad objektid, mis nägid välja tähtedega ühte moodi. Paar tükki neist tegid väikseid ringe.

Olime karvaste mänguloomade kasti juures. Enamus loomi oli alles, aga mitu tüki oli ära visatud. Peamiselt oli ära visatud minu loomi. Võibolla ema viskas ära need, millel oli näha koihammustusi, jättes teised alles. Taipasin, et siis võib äravisatavate loomade arv veel suureneda, sest koid võivad järgmisi ka hammustada. Eriti ähvardas see minu pruuni mängukaru, kellel olid jalgade juures katkised kohad, kust koil pidi vist olema kergem sisse pugeda. Mõtlesin, et koidest oleks võimalik lahti saada ka loomi ära viskamata.

Olin tunnis. Vaatasin, et õpetaja oli pannud minu ingliskeelsetele harjutustele minu vihikusse ebatavaliselt kõrgeid hindeid. Ühele oli ta pannud hindeks 5, teisele koguni 7. Hakkasin kahtlustama, et keegi õpilastest on lihtsalt nalja teinud, sest kõige kõrgem kasutusel olev hinne peaks olema 5. Siis mõtlesin, et võibolla need on ikka õpetaja pandud ja ei ole hinded, vaid punktid. Viie olin saanud ka enda kirjutatud ingliskeelse luuletuse eest, millest õpetaja ei olnud leidnud ühtegi viga. See vihik oli Loko aine vihik. Lugesin eelmises tunnis kirjutatu mitu korda läbi. Marika võis minu selja tagant näha, et olen ka tema moodi asju pähe õppima hakanud.

Neljapäev, veebruar 09, 2006

Sugulased

Sugulasrahva kirjanikult Antti Tuurilt on avaldatud raamat "Kuidas ma kirjutan romaani". Kui Eestis kirjutab Heino Kiik iga raamatu kirjutamise kohta veel ühe raamatu, siis soome kirjanik on võtnud õhukesse raamatusse kokku kõigi oma rohkete teoste kirjutamise kogemused. Võib oodata, et nüüd kirjutatakse mõni romaan rohkem. Kui olen kuulnud räägitavat, et romaani kirjutamiseks peab olema väga suurte teadmistega ja kirjutamise ajal midagi juurde õppida ei saa, siis selles teoses avaneb vastupidine pilt - esimest raamatut kirjutades imestanud autor, kuidas teised saavad hakkama tervete romaanisarjade kirjutamisega, hiljem on ta aga üha uusi teoseid avaldanud, tehes iga jaoks põhjalikku uurimistööd ja küsitledes inimesi.

*
Teisest kohast lugesin mõistet individuaalne perekonna eelarve. Mõtlesin, et indiviid on ju üksikisik ja saaks rääkida ka asja teiselt poolt vaadates kollektiivsest perekonna eelarvest. Perekond on pereliikmete kollektiiv, mis moodustab osa suuremast sugulaste kollektiivist suguvõsast. Ma ei tea täpselt, kas enne tuleks hääletusele panna perekonna aastaeelarve või suguvõsa aastaeelarve. See sõltub vist sellest, kes kellele maksab. Ja kui võtta kõigepealt vastu suguvõsa viisaastakuplaan, kuidas siis jälgida, et aastaeelarved sellega kooskõlas oleksid?

Meie laev

Nägin unes, et üks venelane pani "Vaba Euroopa" saadetele segajad peale. See mulle ei meeldinud. Kuidas seda teha, sellest oli ta aru saanud kuidagi minu kirja lugedes. Ühed minust nooremad poisid kinkisid mulle puust hobusekuju, millele olid joonistatud mõned pildid ja kirjutatud "ka meie tutvusime su saladustega". Ma ei olnud kindel, kas see pidi tähendama, et nad murdsid mu postkasti sisse või et nad lihtsalt lugesid minu leheküljelt unenägusid, aga see pidi olema seotud sellesama minu kirjaga, mis venelase segajad. Läksin maleturniirile. Tundus juba, et mu vastane hilineb, aga varsti ta siiski tuli. Kui minu mäng läbi sai, siis vaatasin, kuidas mõned klassivennad ja Siim Kallas lamasid mänguruumis katte alla peidetuna. Siim Kallast ma ei kavatsenud järgmiseks valitsejaks panna, sest ta oli ebapopulaarne. Läksin rahvahulga eesotsas ühe maja juurde. Ronisin koos mõnedega selle rõdule ja alustasin revolutsioonilist miitingut. Kui rahvas hakkas platsilt lahkuma, keerasin valjuhääldajal helitugevust juurde, mille peale nad tulid tagasi. Andsin sõna Kristerile, mis kutsus esile juubeldamist. Kristerist tahtsingi uue valitseja teha. Hakkasin siiski mõtlema, et paljud inimesed teda ei tunne. Peale seda üritust läksin ühte väga põneva arhitektuuriga majja. Seal oli muuseum. Vaatasin tähelepanelikult ringi, et nähtut mõne kavaluse jaoks kasutada. Nägin seal ka Savisaart. Savisaar käis palju mööda Eestit ringi, et saadud kogemusi valitsemisel kasutada. Mõtlesin, et ma pean ka natuke käima. Pille rääkis, et käis kunagi kinos mustvalget filmi vaatamas, aga arvas vaatamise ajal, et see on värvifilm. Ma mäletasin, et see tuli sellest, et ekraanile lasti lisaks filmile värvilist valgust, aga see valgus ei liikunud. Varsti hakkasin koos mõne inimesega televiisorit vaatama. Algas film, kus näidati Hiroshimas toimunud tuumapommi plahvatust. Panin silmad kinni, et seda mitte näha. Kuna varsti oli televiisorist oodata ka õudset häält, siis hakkasin silmad kinni ruumist välja ronima. Filmiga samal ajal toimus selles Jaapani linnas, kus me parajasti olime, ka uus ja tõeline tuumaplahvatus. Ma ei teadnud, kas see pomm oli sama suur kui esimene aatompomm või kaks korda võimsam, aga tänapäeva kohta oli tegemist siiski suhtleiselt väikse pommiga. Hävis ainult see linn, kus me olime. Meie jäime ellu, sest olime kaevunud nii paksu soomusse alla ja sügavale. Olime paksu soomusega allveelaevas. Mõtlesin, et kõige parem oleks meil oma laevaga Mariaani süvikusse peituda, sest laev on nii suur. Või mõnda teise eriti sügavasse süvikusse. Edasi mõtlesin, et ohutum on olla mõne madalama koha peal, sest sügavamates kohtades võivad käia teaduslikud uurimisekspeditsioonid, mis võivad meid avastada. Mõtlesin, et tuumaplahvatus võis tulla tänu minu halbadele kujutlustele. Ma ei julgenud sellest teistele rääkida, muidu oleks see võinud põhjustada uusi plahvatusi. Sõitsime oma laevaga edasi. Laeva ülemine ots oli veest väljas, nii et saime vaadata, kuhu me sõidame. Sõitsime Tartusse. Kõndisime rõdul olnud tähtsate tegelastena jälle tänaval, Anne poe juures. Oli siiski oht, et meid tuntakse ära. Läksin ühte vanasse majja. Ülevalt hakkas mööda treppi ähvardavalt minu poole tulema valgete robotite rivi. Kuna nad ei olnud elus, ei saanud ma neid psühholoogiliselt mõjutada, mida olin teinud rõdult rahvahulgaga. Hakkasin põgenema. Pääsesin tänavale, aga ma ei teadnud, kas ma päriselt ka pääsenud oleks. Üks võimalus oli veel olnud robotid trepil hävitada, kasutades seda, et seal nad pidid liikuma hanereas ja ei saanud korraga võitlusse astuda.

Kolmapäev, veebruar 08, 2006

Ingel

Kui ütleb vaid ühe sõna,
viis muret see minema viib.
Nad lähvad, kus taevane sina.
Sel inglil on lennukas tiib.

Uneluule. Vabadussõjalased. Imelik haigus.

Nägin unes, et vaatasime Põhjasõja kaarti. Rootsi oli asunud Venemaad vallutama, tema väed olid kaugele jõudnud, aga siis oli ta taganema hakanud. Ütlesin, et taganemine oli tegelikult korrapärane, tõmbuti lihtsalt uuele jooonele. Keegi ütles, et Rootsi sõdureid nimetati raudpeadeks. Mina ütlesin, et Rootsi pidi arvestama ka sellega, et talle tungitakse teiselt poolt samuti kallale, näiteks Norrast. Norra rahvaarv on neli miljonit. Mõtlesin välja luuletuse:

Kord tahtsin oma narriga
koos veidi maailma narrida.
Siis öeldi: "Miljon korraga,"
ja löödi klaase Norraga.

Lugesin selle kaks korda ette. Ma ei teadnud, kas kirjutada see üles nii, et "miljon korraga" oleks jutumärkides või ilma nendeta.

Teises unenäos läksin raamatupoodi ja hakkasin otsima raamatuid vabadussõjalaste kohta. Küsisin ka müüjalt. Ta näitas mulle, et üks artikkel on ühes "Ajaloolise Ajakirja" numbris. Seda ma ei võtnud, sest see ajakiri oli mul olemas, kuigi artiklit ma ei mäletanud. Kolmanda raamatuna leidsin ühe veidi peale Teist maailmasõda välja antud kommunistliku, mille pealkiri oli "Vabariiklikud parteid". Sellest üks suur osa oli vabadussõjalaste kohta. Mäletasin ka, et on ilmunud üks ingliskeelne raamat, aga seda ma riiulist ei leidnud. Mul tekkis äkki põse sisse suur mull. Ütlesin müüjale, et mind tabas mingi haigushoog. Kutsusin poe telefoniga kiirabi. Vahepeal käisin kõndisin poest kaugemal. Ütlesin, et loodetavasti tuleb kiirabi ilma sireenita. Jõudsin poe juurde tagasi, kui kaks kiirabiautot tulid. Need olidki ilma sireenita. Mind hakati uurima poes sees. Küsiti, mis mu vererõhk varem on olnud. Ütlesin, et kui arst mõõtis, siis viimati oli 140. Küsiti, ega mul vähki ei ole. Ütlesin, et mulle ei ole öeldud, et oleks. Nad rääkisid omavahel midagi Armeenia haiguse võimalikkusest. Siis mõõtsid nad mul vererõhku. Mõõtmise ajaks pidin ma silmad kinni panema, et mõõtmine südant klopppima ei paneks. Mull oli läinud helistamise ajaga võrreldes väiksemaks, aga nüüd läks ta veel suuremaks kui oli varem olnud. Mulle vaadati suhu ja öeldi: "Selge." Suhu tehti süst, mille peale mull kadus. Kiirabitöötajad lahkusid, ilma et ma oleksin teada saanud, mis haigusega oli õieti tegemist.

Samas või järgmises unenäos vaatasime Paides televiisorit. Seal räägiti, kuidas iga lapsele öeldud halb sõna tekitab temas mingi haiguse. Püüdsin meenutada luuletust, mis ma olin selle kohta täna öösel unenäos välja mõelnud, aga see ei tulnud enam meelde. Kahetsesin, et ma seda kohe üles ei kirjutanud. Televiisoris räägiti, kuidas Miina Härma Gümnaasiumi laps elab teise koooli lapse arvel. Viimasel ajal oli see sageli esinev näide. Karjusin: "Lõpetage see Miina Härma Gümnaasium ja Miina Härma Gümnaasium! Nad ei ole selles kooolis käinud, nad ei tea sellest midagi!" Isa küsis mult, mida ma raamatupoes tegin. Rääkisin, et käisin vaatamas, ega seal ei ole mõnda raamatut vabadussõjalastest. Ükskord ma nägin seal ühte, aga kui ma läksin tagasi, et seda osta, oli see läbi müüdud. Pajurile mõtlesin rääkida, et tahaksin ise vabadussõjalaste kohta raamatut kirjutada ja tema võiks mulle öelda, mida nende juures uurida on vaja. Kui mul midagi uut lisada ei ole, siis ma ei kirjuta. Ta peaks mäletama, et kirjutasin talle nende kohta seminaritöö, mille eest ta pani küll nelja, aga mis oli väga põhjalik. Möödusin puukuurist. Oleksin läinud sisse ja hakanud sealseid raamatuid edasi uurima, aga ei saanud, sest Ago tegi seal parajasti ümberkorraldustöid. Õue peal nägin kahte kassi, kes olid salkus ja räpased. Üks kass oli väga suur. Kartsin, et nad võivad olla marutõbised. Tundus juba, et nad ei tee mulle midagi, aga kui hakkasin minema sauna poole, siis suur kass justkui tahtis mind rünnata. Väiksem kass oli mulle käe külge kleepunud. Püüdsin teda maha raputada. Ta lendas vastu kivitreppi ja jäi kägarasse lamama. Küsisin Siirilt, kas ta on nüüd surnud. Siiri vastas, et jah. Rääkisin, et tegelikult tahtsin ma teda muru peale visata, aga nii võib kogemata mõne inimese ka surnuks tõugata. Siis hakkas kass siiski liigutama. Ta oli veel elus, aga tal võis selgroog murtud olla. Äkki pistis ta jooksu ja läks läbi aiavõre. Ütlesin, et tegelikult on seda varemgi juhtunud, et arvatakse, et kass on surnud, aga siis selgub, et tal pole midagi viga. Tahtsin rääkida, kuidas Tartu vanaema ükskord kassi kogemata viiendalt korruselt alla tõukas ja see terveks jäi. Siis mõtlesin, et tegelikult ei ole neist näha, ega neil mõni luu siiski katki ei ole.

Teisipäev, veebruar 07, 2006

Üks mälestus

Ükskord olin tänaval, kui maa peal oli lund.
Vahel tuleb tagasi see ammuolnud tund.
Vahel on ta tulnud; arvan, vahel tuleb veel -
see, et olen tänaval ja lumi on mu teel.

Tund. Rong. Jeesus. Mets. Autod.

Nägin unes ajaloo tundi klassis 208. Istusin uksepoolse rea esimeses pingis. Õpetajaks oli Piret P. Ta oli teinud kontrolltöö ja nüüd kirjutas klassipäevikusse kahtesid ja ühtesid. Mina sain viie, sest ma mäletasin ajalugu ülikoolist. Ütlesin teiste kaitseks, et nii suurt osa ei saa ju paari päevaga ära õppida. Natuke kummaline oli olla sellise õpetaja tunnis, kes ise ei olnud kõige parem õpilane olnud. Ta rääkis, et igaühe tööst on näha, mitu lehekülge ta eelnevalt läbi luges. Minu kohta ütles ta, et mina lugesin kõigist kõige rohkem - 300 lehekülge. Kostis ahhetamist. Helen aknapoolse rea viimases pingis naeris millegi üle. Õpetaja oli keegi võõras. Ta rääkis, et paljud talumehed eelistavad naisele hobust, mõned inimesed peavad vajalikuks magada vaenlasega, et tema energia endale saada, ja mõned õppejõud võimalikult paljude auditooriumi liikmetega, et enda populaarsust suurendada. Tund sai läbi. Koridoris kõndides mõtlesin, et see, mitu lehekülge kontrolltöö jaoks loeti, tehti kindllaks selle järgi, mitu fakti töösse kirjutatus oli. Varem olin ma mõelnud, et kui ma õpetajaks hakkaksin, siis ei oskaks ma hindeid panna, aga nüüd teadsin, et hindamiseks on olemas kindel meetod. Sõitsin peatrepist alla. Kui varem oli allasõitmisega kulutatud trepi käsipuupoolset osa, siis nüüd peale lohkude likvideerimist oli hakatud kulutama seinapoolset osa. Järgmine tund pidi olema inglise keel. Kuna sel õppeaastal polnud veel ühtegi inglise keele tundi olnud, siis ei teadnud ma, kas minu õpetaja on endiselt Kalme. Tahtsin minna vaatama ruumijaotusplaanilt, kus ruumis tund tuleb. Kantselei ukse ees nägin Kalmet mõnede õpilastega rääkimas ja mõtlesin, et õigem oleks vist minna kuulama, mida ta räägib, siis võibolla saaks midagi õpetaja ja ruumi kohta teada. Kalme ütles midagi Saarsoo kuulamisest, mille põhjal ma ei saanud täpselt aru, kas minu uus õpetaja on Saarsoo. Kalme ütles, et tuleb minna ruumi 212. Läksin selle ukse ette ja seal tuli mulle meelde, et selles klassis ei saa tund hästi toimuda, sest see on ümber ehitatud nii, et seal saab pidada ainult Loko tunde.

Sõitsin rongis. Rongi jälitasid röövlid. Rong jõudis nendega sammu pidada ja teda ei saadud kätte, aga siis süütasid röövlid raudteel rongi ees lõkke. Kui rong sellest üle oleks sõitnud, oleks ta õhku lennanud. Aga ta sõitis lõkkest ringiga mööda. Selgus siiski, et mitte mööda mulda, vaid seal olid ka teised rööpad. Kui sõit läbi sai, küsis Ustav mult laenuks 5 krooni. Ma ei tahtnud anda, sest Ustav oli mult varem juba laenanud 100 krooni ja polnud seda tagasi toonud, kui ma õieti mäletasin. Ma ei vastanud midagi, aga ma hoidsin käes 10 kroonist, millest Ustav proovis poolt endale rebida.

Klaus rääkis, mida keegi on arvutite kohta kirjutanud. Mulle ei jõudnud see jutt algul kohale, aga kui ma hakkasin materjale lugema, leidsin ise selle koha. Seal oli öeldud, et see, kui kõik saavad endale ekraani ja klaviatuuri, ei tähenda, et inimkond muutub ühtseks. Mõtlesin, et jah, see ei juhtu ka siis, kui kõik kasutavad ingliskeelseid programme. Ajaloos oli mitu valitsejatepaari, kes omavahel võitlesid, kuni üks jäi peale. Allajääjaid oli kujutatud enne alla jäämist nii tugevatena, et vahepeal mulle hakkas tunduma, nagu oleksid hoopis nemad tugevamad olnud. Keskajal oli ühel eurooplasel tulnud mõte Aafrikat vallutama hakata, aga see plaan oli jäänud vastu võtmata. Kirjutatud oli, et see oli vedamine, sest sõjakäik oleks lõppenud läbikukkumisega. Nimelt olid Põhja-Aafrikas küll seni elanud valged iniumesed, kuid Tansaanias oli juba alanud näljahäda (see kestis seal vist siiamaani), mistõttu bantud olid hakanud sealt välja rändama, liikudes üle kogu Aafrika. Nad olid metsikud ja sõjaliselt tugevad. Panin arvuti vahepeal kinni. Seda uuesti käima pannes nägin, et keegi oli arvuti seadnud nii, et esimesena avanes alati Oudekki lehekülg. Ma ei tahtnud, et seda nähtaks. Püüdsin arvutiga maleülesannet lahendada. Ütlesin Reile, mis programm tuleb selleks vist käivitada. Rei ütles, et kõige parem on chessbase. Ütlesin, et õige jah, chessbase, aga seda pole ma lihtsalt kunagi kasutanud. Vaatasin partiid variandist, kus must tuleb a, b ja c etturiga kaugele edasi ning algab võitlus sellepärast, kas valgel õnnestub need etturid ära võtta ja jääda enametturitega või läheb mõni musta etturitest lippu.

Seisime ühe kiriku juures. Üks mees seletas, et Jeesus oli tema arvates tegelikult poliitik, aga ta ei olnud nii tugev kui talle eelnenud poliitikud. Jeesus sai hakkama ainult jutluste pidamisega. Algul pidas ta neid hästi, aga hiljem muutus närviliseks ja hakkas palju kasutama väljenndeid nagu "pange nüüd hästi tähele". Mõtlesin, et Piiblis toodud Jeesuse jutlustes on need väljendid sees, siis peaks lugeja ka neid kohti tähelepanelikult lugema, aga ma ei loe neid üldse. Läksime kirikusse sisse. Sain teada, et see mees, kes meile rääkis, on Jehoova tunnistaja. Mõtlesin, et Jehoova tunnistajad jälgivad väga täpselt, mis Piiblis kirjas on, aga see mees tõlgendab seda täiesti vabalt, järelikult ei ole sellel üldse tähtsust, mis usulahku keegi mingil hetkel kuulub.

Läksime metsa alla. Mina istusin seal maha, aga minust läksid mööda õpetajad, kes hakkasid marju korjama. Maaja oli koos nendega ja rääkis neile, et ma kõiki toite ei söö. Õpetajad küsisid talt, mis toite ma ei söö. Tahtsin rahulikult ja kaua maas istuda aga mulle tuli mõte, et siis võivad puugid ligi hiilima hakata. Minu ümber kasvasid mõned murakad. Korjasin ühe muraka ja hammustasin sellest esimese suutäie. Tuli ema. Küsisin talt igaks juhuks, kas see ikka on murakas. Ema ütles, et on küll. Murakaid näeb nii harva, et ei püsi kindlalt meeles, millised nad välja näevad. Sõin seda marja edasi. See oli suur, magus ja maitsev. Sain temast õige mitu suutäit. Ema ütles, et me ei söö kõiki kasvavaid murakaid ära, sest me tahame murakamoosi ka teha. Tahtsin juba pahameelega öelda, et talle on moos kõige tähtsam. Minu arvates olid toored marjad maitsvamad. Aga siis mõtlesin, et talvel oleks siiski hea, kui moos ka olemas oleks.

Sõitsime autoga ühe maja juurde. Tahtsime sinna autot parkida, kuigi seal oli õigus parkimiseks ainult kiirabiautodel. Aga need autod lubasid meil seal salaja parkida. Sel korral oli maja juures ka teist tüüpi kiirabiautosid. Need autod meile parkimiseks luba polnud andnud, mistõttu pidime hakkama otsima lähedusest teist kohta. Tahtsin Ustavile öelda, et ma ei tea, miks ma enne mõtlesin, et ta mulle raha võlgu on, praegu ma ei mäleta, et ta oleks. Võibolla müüsin talle oma raamatu ja raha jäi tema kätte.

Esmaspäev, veebruar 06, 2006

Asi susiseb

Tuli ettepanek, et kogumikus võiks muu hulgas luuletusi olla ja mina võiksin neid saata. Ütlesin juba, et ei saada, muidu on ühest perest mitme inimese luuletusi ja mõnest teisest perest pole kellegi omi. Siis aga hakkas nõunik iseseisvalt minu raamatust "Uneriik" luuletusi välja valima. Ta valis neid kokku 6. Selle peale jäi mul peale tahtmine midagi järjekordselt korda saata. Aga ma ütlesin nõunikule, et ta valiks parem "Kolmest seisusest" või kui leiab midagi, siis ka blogist. Varsti hakkasin ise valima ja tekkisid erimeelsused nõunikuga. Lõpuks sai saadetud osalt nõuniku soovituste järgi ja osalt tema soovitustele vastupidiselt 2 luuletust "Uneriigist" ja 5 "Kolmest seisusest". Kui palju luuletusi oodati ja mis teemal, polnud teada. Nüüd saab oodata, kas midagi saadetust ka trükki või kordustrükki jõuab.

Pall. Teel vanni.

Nägin unes, et üks mees seisis väravas ja üks poiss tegi sellele pealelööke. Nad tahtsid, et mina ka lööks. Mind enam jalgpall eriti ei huvitanud ja löögid ei tulnud enam hästi välja. Viskasin palli hoopis käega. Ütlesin, et peaksin hakkama jalgpalli asemel väravpalli mängima. Pall läks põõsaste taha ja Klaus läks seda ära tooma. Ta ei tulnud enam tagasi. Tõnu tahtis minna vaatama, kuhu ta jäi. Ütlesin, et ta ei läheks, sest seal võib mülkasse vajuda. Läksime siiski sinna tuppa. Kuna käes oli õhtu, oli Klaus juba voodisse läinud. Tõnu tahtis toa keskele minna, aga ma hoiatasin teda, et ta ei läheks, sest see on vist seesama talu, kus toa keskel üle pea mutta vajub. Kuna pererahvas võis minu sõnu kuulda, siis parandasin ennast, et ma ei tea, kas see on sama talu. Pererahvas hakkas magama minema, meie vendadega valmistusime nende kulul õhtust sööma. Peretütar ütles meile, et me liiga palju ei sööks. Keetsime kartuleid. Tõnu tõstis endale ette tohutu kartuliportsu. Karjusin, et ta peab teistele ka jätma, kuigi mina nii palju ei tahagi kui tema. Peremees tuli oma magamistoast uuesti välja. Ütlesin, et me peame vaiksemalt rääkima. Tõnu pani alles nüüd teise poole kartuleid keema, mille ta oleks pidanud juba algul panema. Sõjaväes joonistati paberile ruudud, iga ruut vastas ühele keema pandavale kartulile. Mõned ruudud olid väga pisikesed. Vaatasin Nõukogude Liidu rahvastiku tiheduse kaarti. Kõige tihedamalt elas inimesi Moldaavias, samuti Dnestri-äärses vabariigis, mis oli Moldaaviast natuke maad ida pool. Maksimaalne tihedus oli märgitud ka mõnda Siberi punkti, aga see pidi olema sealsete linnade sisene. Eesti rahvastiku tiheus oli keskmisest suurem, aga mitte nii suur kui kõrval oleval Leningradi oblastil. Ütlesin, et Leningradi oblasti tiheduse pealt on näha, et Eestisse võib tulla palju sisserändajaid, sest sealt oleks neil lähedal tulla.

Kõndisin võõras linnaosas. Vastu tuli üksikuid inimesi, peamiselt lühikese seelikuga naisi. Nende vastutulek oli seotud sellega, et selles linnaosas käisid bussid hõredalt, mistõttu nad eelistasid liikuda jala. Kus bussid käivad hõredalt, seal tuleb jalakäijaid ka vähem vastu. Jõudsin kohta, kus minu ees avanes sügavus. Kui ma sealt alla oleksin hüpanud, oleks ees oodanud veel teine sama sügav langus. Fotograafid seisid selle serva peal reas ja rääkisid, et nemad küll ei karda nii madalalt alla hüpata. Aga kui nad hüppama hakkasid, läks ühel neist väga halvasti.

Tahtsin minna vanni, aga ei saanud, sest üks inimene tuli vannituppa rääkima minuga kummalise raamatu käsikirjast. Ta ütles, et kahest motoks pandud lõigust saab ühe sisse jätta, aga teine tuleks välja võtta. Kui ta läinud oli, panin ukse riivi, aga see ei püsinud kinni, sest sisse tuli järgmine inimene, kes oli vaadanud minu Riia võistkondlikul malematšil mängitud kahe partii protokolle ja tuli neist rääkima, et oleks võinud paremini mängida, sest see oli tähtis matš. Ise leidsin, et kuigi olin mõlemad mängud kaotanud, olin teise mängu mänginud päris hästi, kuigi ma käike täpselt ei mäletanud. Kui see inimene läinud oli, püüdsin ust uuesti riivi panna, aga tuli järgmine inimene, kes ütles, et selleks, et riiv püsiks, tuleb ta teise auku panna. Kui ta läinud oli, panin riivi sellesse auku, aga see ometi ei püsinud kinni, sest sisse pääsesid järgmised inimesed, kes küsisid ansambleid tutvustavaid lehti. Järgmisena tuli üks otsima oma prille. Järgmisena tuli üks laenama värvipliiatseid. Läksin riputasin inimeste vaatepiiri ette rätid, et nad ei näeks, kuidas ma vannis käin. Kui vanni juurde tagasi jõudsin, nägin, et selles on vesi jooksnud ikka alles poole peale, sest olin unustanud korgi põhja panna. Võtsin korgi, aga nägin, et selle sees on ka millegipärast kolm auku, kust vesi oleks ikkagi osaliselt ära voolanud. Teisel korgil olid ka augud sees. Alles kolmas kork oli ilma aukudeta.

Pühapäev, veebruar 05, 2006

Jälle ufod

Ufod saatsid mulle signaali, et ma leiutaks iseseisvalt lendava taldriku. Ma ei tea, mida ma pean tegema. Kui mul selle leiutamine ei õnnestu, ei pruugi nad mulle enam mingeid uusi signaale saata. Siis ma oleksin kosmosest ära lõigatud. Peaks nad mingi kavalusega ära petma. Võiks neile näiteks teatada, et ma juba leiutasin selle, lootuses, et nad ei hakka kontrollima. Nad ei pea ju kontrollima asja, mis nende jaoks on endastmõistetav. Parem oleks siiski mingi muu kavalus, sest nad võivad ka juhtumisi kontrollida.

Õppejõud

Nägin unes kunstilist filmi ühe ajaloo õppejõu kohta. Algul ta pidas loengut ja rääkis Leninist, aga siis muutus ta ohtlikuks, sest oli juba vana. Ta hakkas nõudma oma koolitunnistust, mida tema ema olevat näha küsinud. Kuna ta seda ei leidnud, võis ta kellelegi kallale minna. Ta läks istus lahtise akna lauale ja pistis pea aknast välja. Talle öeldi et ta ettevaatlik oleks. Mõned siiski tundusid lootvat, et ta kukub surnuks, siis oleks tema probleem lahendatud. Varsti ütles ta ise naeratades, et ta ei karda elust lahkuda, ja hüppas alla. Arvati, et ta saigi surma, aga siis nähti, et ta on elus ja jookseb metsikult kraavis, mida ta samal ajal enda ette kätega kaevas. Ütllesin, et kuidas saab päris inimese kohta sellise filmi teha. Õppejõule pandi kilekott pähe, et ta lämbuks.

Teises unenäos oli sama õpppejõud, aga mitte enam filmis, vaid päriselt. Ta kannatas hirmude all, sest ta teadis ajaloost, kui palju on inimesi mürgitatud. Mind võis ka keegi ühise lõuna ajal ära mürgitada. Ei ole ka eriti tahtmist kontrollida, kas toidu sees on mürki, vaid tahaks inimesi usaldada. Juštšenko oli küll tundnud, et toit on mõrumandli maitsega, aga sõi ikkagi. Kui ta kõik oleks ära söönud, oleks ta surnud. Mina üldse ei teadnud, milline mõrumandli maitse on, aga tipp-poliitikud teadsid, sest nemad olid targemad.

Olime Paides ja valmistusime Tartusse sõitma. Tõnu ja Henn jätsid oma paberid taha tuppa. Kui Henn sinna veel korraks tuli, olid teised autoga ära sõitnud ja Jagomägi oli jätnud talle lauale kirja, et Hennust ei tea ju, millal ta tuleb. Henn pidi seetõttu bussiga järele sõitma. Tartus oli suures toas Kadri, kes tahtis, et ma Tõnu natukese aja eest tehtud nalja meelde tuletaksin. Pärast magasin oma voodis valges toas. Kuulsin läbi une, et Iraan käis ukse peal rääkimas, et ta tahab Iraagis ka revolutsiooni korraldada. Iraanis endas oli juba olnud. Natuke aega hiljem märkasin, et üle minu voodi on tõmmatud mängutelefoni traat. Seda pidasin lubamatuks, sest kui ma oleksin ennast läbi une liigutanud, oleks see traat võinud mind pooma hakata.