Natuke olümpiast

Ma ei ole neid olümpiamänge vaadanud. Ei huvita enam. Huvi kadus depressiooni ajal aastal 2000 ja ei ole enam tagasi tulnud. Varem vaatasin spordivõistlusi põhjalikult. Siis huvitas mind ka peamiselt statistika, mitte sportlaste liigutuste jälgimine. Liigutused huvitasid rohkem pallimängudes, teiste alade puhul selle jälgimine, mis riik saab rohkem punkte ja kuidas ühe võistluse käigus paremusjärjestus ja saavutused muutusid. Kirjutasin palju paberile välja. Segas küll see, et ekraanil olid numbrid liiga pisikesed. Kui televiisorit veel ei olnud, siis oli ka väga huvitav jälgida Calgary taliolümpiat raadiost. Siis elasin peamiselt kaasa, et Nõukogude Liidul läheks halvemini kui välisriikidel. Praegu ei tekita ka Eesti sportlase võit nii suurt rõõmu kui tol ajal mõne Põhjamaade sportlase oma. Suured fotod juubeldavatest võitjatest ajalehtedes on isegi ebameeldivad. Kui ma kedagi males võidan, siis ma küll otseselt karjuma ei hakka. Ükskord lõin kogemata kätega plaksu, kui meeskond, kuhu ka mina kuulusin, lõi jalgpallis värava. Siiamaani on seda ebameeldiv meenutada.