Meie laev

Nägin unes, et üks venelane pani "Vaba Euroopa" saadetele segajad peale. See mulle ei meeldinud. Kuidas seda teha, sellest oli ta aru saanud kuidagi minu kirja lugedes. Ühed minust nooremad poisid kinkisid mulle puust hobusekuju, millele olid joonistatud mõned pildid ja kirjutatud "ka meie tutvusime su saladustega". Ma ei olnud kindel, kas see pidi tähendama, et nad murdsid mu postkasti sisse või et nad lihtsalt lugesid minu leheküljelt unenägusid, aga see pidi olema seotud sellesama minu kirjaga, mis venelase segajad. Läksin maleturniirile. Tundus juba, et mu vastane hilineb, aga varsti ta siiski tuli. Kui minu mäng läbi sai, siis vaatasin, kuidas mõned klassivennad ja Siim Kallas lamasid mänguruumis katte alla peidetuna. Siim Kallast ma ei kavatsenud järgmiseks valitsejaks panna, sest ta oli ebapopulaarne. Läksin rahvahulga eesotsas ühe maja juurde. Ronisin koos mõnedega selle rõdule ja alustasin revolutsioonilist miitingut. Kui rahvas hakkas platsilt lahkuma, keerasin valjuhääldajal helitugevust juurde, mille peale nad tulid tagasi. Andsin sõna Kristerile, mis kutsus esile juubeldamist. Kristerist tahtsingi uue valitseja teha. Hakkasin siiski mõtlema, et paljud inimesed teda ei tunne. Peale seda üritust läksin ühte väga põneva arhitektuuriga majja. Seal oli muuseum. Vaatasin tähelepanelikult ringi, et nähtut mõne kavaluse jaoks kasutada. Nägin seal ka Savisaart. Savisaar käis palju mööda Eestit ringi, et saadud kogemusi valitsemisel kasutada. Mõtlesin, et ma pean ka natuke käima. Pille rääkis, et käis kunagi kinos mustvalget filmi vaatamas, aga arvas vaatamise ajal, et see on värvifilm. Ma mäletasin, et see tuli sellest, et ekraanile lasti lisaks filmile värvilist valgust, aga see valgus ei liikunud. Varsti hakkasin koos mõne inimesega televiisorit vaatama. Algas film, kus näidati Hiroshimas toimunud tuumapommi plahvatust. Panin silmad kinni, et seda mitte näha. Kuna varsti oli televiisorist oodata ka õudset häält, siis hakkasin silmad kinni ruumist välja ronima. Filmiga samal ajal toimus selles Jaapani linnas, kus me parajasti olime, ka uus ja tõeline tuumaplahvatus. Ma ei teadnud, kas see pomm oli sama suur kui esimene aatompomm või kaks korda võimsam, aga tänapäeva kohta oli tegemist siiski suhtleiselt väikse pommiga. Hävis ainult see linn, kus me olime. Meie jäime ellu, sest olime kaevunud nii paksu soomusse alla ja sügavale. Olime paksu soomusega allveelaevas. Mõtlesin, et kõige parem oleks meil oma laevaga Mariaani süvikusse peituda, sest laev on nii suur. Või mõnda teise eriti sügavasse süvikusse. Edasi mõtlesin, et ohutum on olla mõne madalama koha peal, sest sügavamates kohtades võivad käia teaduslikud uurimisekspeditsioonid, mis võivad meid avastada. Mõtlesin, et tuumaplahvatus võis tulla tänu minu halbadele kujutlustele. Ma ei julgenud sellest teistele rääkida, muidu oleks see võinud põhjustada uusi plahvatusi. Sõitsime oma laevaga edasi. Laeva ülemine ots oli veest väljas, nii et saime vaadata, kuhu me sõidame. Sõitsime Tartusse. Kõndisime rõdul olnud tähtsate tegelastena jälle tänaval, Anne poe juures. Oli siiski oht, et meid tuntakse ära. Läksin ühte vanasse majja. Ülevalt hakkas mööda treppi ähvardavalt minu poole tulema valgete robotite rivi. Kuna nad ei olnud elus, ei saanud ma neid psühholoogiliselt mõjutada, mida olin teinud rõdult rahvahulgaga. Hakkasin põgenema. Pääsesin tänavale, aga ma ei teadnud, kas ma päriselt ka pääsenud oleks. Üks võimalus oli veel olnud robotid trepil hävitada, kasutades seda, et seal nad pidid liikuma hanereas ja ei saanud korraga võitlusse astuda.