Kokkutulek ja tähistaevas.

Nägin unes, et meie toas olid voodid vana paigutusega ja see oli Moskva. Kuna Moskva oli väga suur linn, tuli siin hommikul varem startida, et õigesse kohta kohale jõuda. Kuulsin pealt venelaste omavahelist juttu ja sain aru sõnast "rääbis". Üks venelane müüs kalu, ja olin ühte neist kogemata sööma hakanud, mistõttu ostsin selle ära.

Olin kogemata tapnud inimese. Vaatasin vanu ajalehti ja mul tekkis lootus, et ta on tegelikult elus. Siis selgus, et ta ongi elus. Minu näoilmest pidi näha olema, et ma ei taha kedagi tappa.

Nägin, et ühel mu vennal on fotosid minu klassikokkutulekust, mida minul ei ole ja kus oleme peal mina ja Peep. Kokkutuleku esimesel päeval olime fotol rõõmsate nägudega, aga teise päeva fotodel süngetega. Viimasel pildil pandi meid kõrvuti lumele lamama, et kohe peale foto tegemist maha lasta. Meil olid näod karvased, mul oli seljas musta värvi talvemantel ja mul oli kästud jalad selili olles kronksu tõmmata. Teadsin, et mahalaskmine oli rohkem mängult, sest ma olin praegu elus. Ühel natuke varem tehtud fotol olin sünge näoga toa nurgas kägaras. Ühel pildil oli rohkem süngete karvaste nägudega inimesi. Ütlesin, et Artur tegi minust fotosid, aga mulle endale pole andnud. Kohe tuli Artur, kes andis ka mulle kingiks fotoalbumi kokkutuleku piltidega. Juhtisin tema tähelepanu sellele, et sellesse albumisse pole ta neid ürituse lõpu pilte pannud. Ta ütles, et neid ei saa, need on julmad. Järelikult andis ta igaühele erineva koostisega albumi. Minu albumisse oli ta pannud fotosid, kuidas kokkutulekul mõned suusahüppeid tegid. Pilt liikus. Hüppaja võttis hoogu ja tegi hüppe, mille kohta öeldi, et suur hüpe, aga mis oli tegelikult sportlaste omast tunduvalt väiksem, sest takistus oli väiksem. Nüüd toimus see kõik juba praegu. Krister osales mängus, mida mina pealt vaatasin. Selles pidi ta lööma kepiga väikest punaseks värvitud puust palli, mis ei olnud päris ümmargune, vaid rohkem uksenupu kujuga. Tal õnnestus see iga löögiga järgmisse märki sisse lüia. Murdsin ta kepi otsa ära. Ta hakkas otsima uut oksa, millega mängu jätkata. Läksime edasi. Jõudsime aiani, mille teisel küljel oli tänav. Tegime aia sisse augu. Aialipid olid välimiselt küljelt mingi ainega kokku määritud. Üks meist vanem mees pani augu jälle kinni. Vaatasin taevasse. Läks parajasti pimedaks ja taevasse ilmusid tähed. Nägin nüüd erinevalt varasematest kordadest, et on aru saada ka tähtede värvist. Mõned tähed olid kollased. Taevas olid ka mingid liikuvad objektid, mis nägid välja tähtedega ühte moodi. Paar tükki neist tegid väikseid ringe.

Olime karvaste mänguloomade kasti juures. Enamus loomi oli alles, aga mitu tüki oli ära visatud. Peamiselt oli ära visatud minu loomi. Võibolla ema viskas ära need, millel oli näha koihammustusi, jättes teised alles. Taipasin, et siis võib äravisatavate loomade arv veel suureneda, sest koid võivad järgmisi ka hammustada. Eriti ähvardas see minu pruuni mängukaru, kellel olid jalgade juures katkised kohad, kust koil pidi vist olema kergem sisse pugeda. Mõtlesin, et koidest oleks võimalik lahti saada ka loomi ära viskamata.

Olin tunnis. Vaatasin, et õpetaja oli pannud minu ingliskeelsetele harjutustele minu vihikusse ebatavaliselt kõrgeid hindeid. Ühele oli ta pannud hindeks 5, teisele koguni 7. Hakkasin kahtlustama, et keegi õpilastest on lihtsalt nalja teinud, sest kõige kõrgem kasutusel olev hinne peaks olema 5. Siis mõtlesin, et võibolla need on ikka õpetaja pandud ja ei ole hinded, vaid punktid. Viie olin saanud ka enda kirjutatud ingliskeelse luuletuse eest, millest õpetaja ei olnud leidnud ühtegi viga. See vihik oli Loko aine vihik. Lugesin eelmises tunnis kirjutatu mitu korda läbi. Marika võis minu selja tagant näha, et olen ka tema moodi asju pähe õppima hakanud.