Ilukiri. Kaitsmine.

Nägin unes, et taheti välja anda minu teise luulekogu kordustrükki. Ma kahtlesin, kas see on õige mõte, kui esimese trüki tiraažki on läbi müümata. Ema ütles, et nüüd ta ütleb midagi, mis mulle ei meeldi. Mõtlesin, et ta ütleb, et osad minu luuletused on kehvad, aga ta ütles hoopis, et DNA väljavahetamine on riskantne. Seega ta tahtis minu DNA-d välja vahetada, et ma päris terveks saaksin. Ma ei kavatsenud sellel juhtuda lasta, sest vahetamise järel oleksin ma olnud keegi teine. Läksin kooli. Tund toimus klassis 208. Vaatasin ranitsasse ja ütlesin, et ma pean koju tagasi minema, sest mul jäid kõik asjad koju. Minu ees olevas pingis istuv Helen ütles mulle selle peale, et oma koolikotti tuleb ise pakkida. Peeter P., kes istus otse minu ees, andis mulle tagasi A4 lehe, millele olin teinud teravate joontega ilukirja. Ta oli sinna natuke tavalise käekirjaga juurde kirjutanud ja joonistanud. Ütlesin talle: "Sa ei tohtinud seda oma koleda käekirjaga rikkuda!" Mida rohkem ma paberit vaatasin, seda rohkem olin ma tema teost masenduses. Märkasin, et minu kooliasjad ei olnudki tegelikult koju jäänud, vaid need oli enda kätte võtnud minu taga istuv Martin, kes vaatas koos oma pinginaabriga paksu patakat minu joonistusi. Ära minnes ütles Martin, et tuleb välja, et kunstnikuna olen ma kõigist klassi liikmetest andekam.

Läksin Kaunase puiesteel Oudekki poole. Möödusin kõigepealt tema sama toa teises otsas olevast emast, keda ma ei teretanud. Olin varem Oudekkile andnud kolmest kamba vihikust kaks, nüüd tõin talle ka kolmanda. Ta näitas mulle paari oma asja, aga varsti ma jälle lahkusin.

Mul läks keset ööd uni ära. Taipasin, et Helina ei taha mulle sellepärast praegu kirjutada, et ta on seni kirjutanud läbi une, aga tal läks ka uni ära ja ta ootab, et see tagasi tuleks, et siis kirjutada.

Klassis 202 algas minu ja Kristini magistritööde kaitsmine. Esimesena pidi rääkima Kristin. Ta läks klassi ette, ütles paar sõna ja jäi siis vait. Varsti ta ütles jälle paar sõna, jäi siis uuesti vait ja läks klassist välja. Öeldi vaikselt, et ta ei saa rääkida, sest ta oli öö läbi üleval. Minul kästi silmad kinni panna ja öelda, kus ma olen. Ütlesin, et olen klassis 202 aknapoolse rea uksepoolses reas. Mind parandati, et tuleb öelda uksepoolsel liinil. Vaidlesin vastu, et mina kasutan oma terminoloogiat, ja kui ma kasutaks teiste oma, siis läheks mul jutt sassi. Mul oli oma kaitsekõne ettevalmistusena kirjutatud üks luuletus, aga ma ei teadnud, kas lugeda see ette või rääkida selle põhjal muud. Mõtlesin, et võin olla rahulik, sest tean juba varasemast, et mul see kaitsmine õnnestus. Siis mõtlesin, et tehakse samale tööle üha uusi ja uusi kaitsmisi, ja kui mul üks ebaõnnestub, siis võidakse taotleda kraadi äravõtmist. Minu töö oli KGB teemal. Kristin tuli klassi tagasi. Ei olnud teada, kas ta valmistas nüüd oma sõnnavõtu korralikumalt ette või hakkab ta uuesti vaikima. Esialgu anti sõna tema oponendile. Sellel ei tulnud ka meelde, mida ta öelda tahtis.

Olin spordikooolis ja proovisin jõumasinaid. Siis pidin need vabastama, sest sinna tulid trenni lapsed. Istusin ühte autosse. Nägin selle aknast, kuidas spordikooli tuleb Särgava koos ühe võõra mehega. Läksin koos emaga arsti juurde, et küsida kahe sõna kirjapilti. Kui arst need sõnad üles kirjutas, siis selgus, et ühe tuntud võõrkeelse laulu refrään tähendab "valge tramm". Olime teinud kooki, aga tainast oli üle jäänud, mistõttu tuli teha ka teine kook. Muud selle taignaga teha ei saanud, sest selle sisse oli segatud ka jahu.