Neid pilte päriselt kätte ei saa

Nägin unes, et meie köögi akna juurde tuli väljast viltune ja kõver redel. Tahtsin seda ära võtta, et keegi sinna ronima ei läheks. Võtsin redelist kinni ja ei saanud sellest enam lahti lasta, sest selle alumise otsa juurde kogunes rühm inimesi, kellele redel oleks võinud lahtilaskmise korral peale kukkuda. Siis hakkasid seda mööda üles ronima vargad, kellele tegi nalja, et pääseb otse lahtisest aknast sisse. Ma ei saanud redelit endiselt lahti lasta, muidu oleksid nad võinud kõrgelt alla kukkuda. Kui nad alla tagasi minema hakkasid, olid nad ise nii hooletud, et peaaegu oleksidki kukkunud. Järgmisena tulid redelile venelased, kes rääkisid vene keeles, et elu on halb, ja hüppasid kolmanda korruse kõrguselt alla.

Tegin juurde ühe võrgulehe. M. Kolk kirjutas kommentaari, et mis plagiaat see on. Vastasin, et tegin lihtsalt tema ingliskeelsest leheküljest eestikeelse variandi, kuhu tulevad automaatselt koopiad. Varsti tuli M. Kolk ise uksele ja kordas oma küsimust suuliselt. Selgus, et ta polnud mu vastust kätte saanud, sest kuigi tema leheküljelt koopiad mulle tulid, need minu leheküljelt samal ajal talle ei läinud. Panin oma uuemad luuletused failidesse. Tõstsin nad teise arvutisse, kus liitsin kõik kettal olevad failid ehk kõik luuletused üheks failiks. Isa küsis mult, mis ma nendega edasi kavatsen teha. Ta arvas vist, et ma koostan neist neljanda luulekogu ja tahan seda välja anda. Ma ei tahtnud talle vastata. Ma ei pidanud vajalikuks neljandat luulekogu koostada, kui kolmas on trükkimata. Olin küll nõus luuletusi isale lugeda andma, aga mitte neid süstematiseerima. Lõikasin kääridega paberit. Märkasin ehmatusega, et olin koos lõigatavate paberitega lõiganud sisse ka paberile, mille kummalgi küljel oli ilus minu joonistatud pilt. Nüüd olid pildid rikutud. Olin selle alumise serva küll ka varem laineliseks lõiganud, aga need lõiked olid olnud ilusad, uus oli kole. Vaatasin ka Klausi pilti. Ta oli pannud tumedale taustale liiga tumeda koera, mis ei paistnud välja. Mul tuli idee, et kui olin oma pildile joonistanud pikkade peenikeste harali sõrmedega käe, siis võiksin kleepida samale isikule külge ka teise samasuguse käe, nii et see sisse lõigatud koleda augu osaliselt kinni kataks. Rääkisin seda Klausile ja ta kiitis mõtte heaks. Siis mõtlesin, et kuigi sellele paberi küljele see käsi sobiks, ei sobiks ta teisele küljele, kuhu ta augu tõttu samuti paistaks.

Sõitsin kooli tiivatrepist alla. Sattusin Vene ette, kes oli pannud jooksjad seina äärde seisma. Seisin ka sinna, kuigi ma ei saanud aru, kas Vene käskis ka mul seista. Ma ei teadnud, kas trepist alla sõitmist loetakse ka jooksmiseks. Vene ütles, et isa võiks tulla meile rääkima, kuidas tööd tehakse.

Vastasin õpetaja Toomperele ajalugu. Kuna ma parandasin teist samal ajal vastajat, kes asju ei teadnud, siis ei jäänud Toomperel muud üle kui mulle viisi panna. Kui ta oleks võtnud minu teksti üksinda, siis ta ei oleks pannud. Tahtsingi talt peale vastamist küsida, miks ta on mulle ühel varasemal korral nelja pannud. Sain juba kahe praeguse vastamise osa eest viie. Kolmanda osana käskis Toompere mul mõni luuletus lugeda. Seda ma ei tahtnud teha, kuigi teadsin, et varem on mulle luuletuste ettelugemine meeldinud. Ärkasin üles ja lugesin igaks juhuks mõttes ühe luuletuse.