Vool. Tartu.

Nägin unes, et panin köögis kraani jooksma ja suunasin vee poliitilise protesti märgiks pliidi peale, nii et langes kaks veejuga, üks pliidile ja teine kraanikaussi. Tahtsin sellest fotot teha ja seda fotot avaldada. Fotole jäi ka üks väike tüdruk, keda oli mitmetel Hennu fotodel. See nägi välja umbes nagu Pille väiksena. Mul läks üks sõrm ühe käes oleva seadme juhtme vastu ja teine teise vastu, nii et sattusin vooluringi. Sain suure vaevaga sõrmed lahti kangutada. Varsti läksid nad teises kohas jälle palja voolu all oleva traadi külge. Klaus õpetas, et vooluringist pääseb kõige lihtsamalt välja, kui vool välja lülitada. Tegin seda selle taskuarvuti on-off nupust. Mõtlesin, et kui mul sõrmed nii kergesti traatidele satuvad, võivad nad sattuda ka suurema pinge all olevatele. See oli siiski vähem tõenäoline, sest selliseid oskasin rohkem karta. Juhtmete vastas olnud kohad kipitasid endiselt. Ärkasin üles, ja nad kipitasid ka peale ärkamist.

Järgmises unenäos oli meie pool see kodutu, keda hiljuti polikliinikus nägin. Tõukasin ta silmaga lauasahtli nurga vastu. Ta ütles, et tekitasin ta silmale suure vigastuse. Ütlesin, et see oli tal seal juba varem. Mulle tundus, et ta tahab oma jutuga lihtsalt midagi välja pressida. Siis vaatasin, et ta silm ei olegi üldse vigastatud ja ütlesin seda talle. Ta oli enne siia tulemist puhtaks pestud. Ta tahtis jääda meie korterisse. See mulle ei meeldinud. Ta küsis söögiks kanamuna. Ütlesin, et selle ta saab. Arvasin, et teised pere liikmed hakkavad talle seda võibolla siiski keelama. Olime väikses köögis ja muna keetmiseks pidime minema suurde kööki teiste juurde. Kodutu avas ühe sahtli ja võttis sealt tühja munaresti. Ta ütles, et ei tea, kust ta teadis, et seal munarest on. Mina mõtlesin, et ta teadis seda vist sellest, et ta on varem meie korteris varastamas käinud. Ise ütles ta, et see tundub lihtsalt loogiline, et munareste hoitakse köögisahtlites.

Räägiti, et ühe looma sõnnik on väga kahjulik. Ütlesin, et sea läga on ka kahjulik. Selle teise looma sõnnikut oli just jäätmetena Eestisse toodud. Öeldi, et seda juhtub kogu aeg, et sõnnikut ühest riigist teis veetakse. Eestis oli üks suur sigala, mille läga ei olnud ka kuskile panna. Ütlesin, et sõnniku võiksid ära süia bakterid. Kõndisime parajasti Fortuuna tänaval Emajõe ääres. Jõgi oli väga rohtu kasvanud. Ütlesin, et tegelikult vetikad juba söövad seda. Vette oli kasvanud nii palju taimi, et need surusid vett jõesängist välja, mistõttu veetase oli kõvasti tõusnud. Tartus kasvas ka väga palju puid, nii et nende lehtede vahelt midagi näha ei olnud. Kui oleks tehtud igal aastaajal üks foto, siis poleks üldse aru saanud, et ilma lehtedeta aastaajal on pildistatud sama kohta, muutused olid lehtede langedes nii suured. Aga lapsed tundsid koolitee siiski ära, sest nad ei käinud seda mööda mitte neljal korral aastas, vaid iga päev, ja lehed langesid ja läksid teist värvi aegamööda, nii et muutused olid õpitavad. Jõudsime Kaunase puiesteele oma vana maja juurde. Trepikoja varikatusele oli pandud silt, millele oli kirjutatud "SIMO RUNNEL". Seda oli tehtud ilmselt selleks, et inimesed näeksid, et see ongi sama koht, mille kohta ma internetis unenägusid kirjutan. Siis vaatasin, et olin lugenud valesti ja sildile oli kirjutatud hoopis "IMELOOD". See pidi vist tähendama, et nüüd elab selles trepikojas see, kes teeb imelugude lehekülge. Selles trepikojas oli elektrijaam, mis andis elektrit kogu Eestile. Selles töötavad mehed ütlesid meile, et me tooksime sinna kütteks vanu jalanõusid, sest muud kütust enam ei ole. Ema esitas neile täpsustava küsimuse, nagu ta olekski nõus tooma, aga sellele andsid mehed sellise vastuse, et ema kiirustas hoopis läbi kõrvalmaja järgmisse hoovi, mis oli meie sihtkoht. Seni olime olnud valges hoovis.