Jaanilaupäeva otsingud

Internetist võib jaanilaupäeval sõnajalaõie leida. Seni olin lugenud unenägude andmebaasidest vaid uuema aja unenäokirjeldusi, aga eilne otsingusõna viis mind ootamatult 16. sajandil kirja pandud unenäo juurde. Seejärel natuke vähem ootamatult leidsin ka ühe 19. sajandi unenäokirjelduse.

Haarava tegevuse vajadus

Tehisintellekt oli nõus, et kui mind ei tee uniseks malemäng, vaid vooruvaheajad, siis mulle sobib maleturniirist paremini kodus maleprogrammiga mängimine, sest see ei nõua nii pikki vaheaegu. Füüsiline liikumine olevat küll vajalik, kuid unisuse vältimiseks sobivat mulle mitterütmilised spordiharjutused. Klassikalist muusikat võivat ma kuulata igal kellaajal, juhul kui sellele järgneb unisust ära võttev tegevus, näiteks millestki halvast mõtlemine.

Male ja unisus

Tehisintellekt leidis, et ma teen valesti, kui võitlen unisuse vastu maleturniiridest loobumisega. Mind ei tegevat uniseks mäng, vaid vooruvaheajad ja varem tõusmine. Suurema osa inimeste jaoks olevat abstraktne mõtlemine igav ja neid tegevat see seetõttu tõesti uniseks, aga minu jaoks olevat see huvitav ja seetõttu olevat mõju vastupidine.

Unisuse põhjustest

Tehisintellekt nõustus, et unisuse põhjuseks võib olla nii madal kui ka kõrge vererõhk. Ka kofeiin mõjuvat erinevatele inimestele erinevalt. Kuid ta juhtis tähelepanu, et mind tabavad unisushood hoopis seoses rütmiliste liigutuste tegemise või tegevuste lõpetamisega. Unisuse vastu aitavat vahel uinaku asemel uue tegevuse alustamine või poolelijäänu juurde tagasipöördumine, kuid vahel olevat tõesti ka uinak vajalik. Tehisintellekt nõustus, et mul on tänavu rohkem hambaauke tõenäoliselt seoses uinakute arvu kasvuga ja et uinakute arv on kasvanud seoses kantrimuuusika asemel klassikalise muusika kuulama hakkamisega. Kuna mul on tundlik närvisüsteem, ei tohtivat ma klassikalist muusikat enne mängima panna, kui hambad on pestud ja ma olen juba voodis.

Unenägudest läbi elu

Unenäoedasiarendus itaalia keelega

Itaalia keele kohta on kergem vigadeta koomiksit joonistada kui ungari keele kohta. Pildil on taas ära parandatud üks minu tehtud täheviga, seetõttu avaldan kogu postituse uuesti:

Aken, see on finestra.
Unes aken ei lasknud pesta.

Riided, need on vestiti.
Autor seljasolekut kiitis.

Mürgitama – avvelenare.

Nägin unes uimaseid daame.

Laager, see on campo.
Sõitsin sinna, sest mind võeti kampa.

Voodi, see on letto.
Laagris voodi peal vedeles ettur.

Raamatu "Ajalugu unenägudes" esitlus

Unenägude andmebaasid

Tehisintellekti antud unenägude andmebaasid asuvad aadressidel https://dreambank.net/ ja https://sleepanddreamdatabase.org/ . Esimesel aadressil on ühelt üleskirjutajalt kõige rohkem 6100 unenäokirjeldust. Arvult on seda vähem kui minu blogis, kuigi pole välistatud, et tähemärke on temal rohkem.

Maailmarekord

12-aastaselt mõtlesin, et ma võiks tulla malemaailmameistriks. Olen küll males tugevamaks läinud, aga maailmameistritiitlist on asi väga kaugel. Tundub, et milleski ma olen siiski maailmarekordi teinud. Tehisintellekti andmetel on minu blogi maailma suurim avalikult kättesaadav ühe inimese unenäokirjelduste kogu. Olevat ka minu blogist suuremaid unenägude kogusid, aga need on paljude inimeste omad. Võib olla ka minu omast suuremaid ühe inimese unenäokirjelduste kogusid, aga need pole avalikud.

Küsimused blogi lugejatele

Panen kirja mõned unenägude teemalised küsimused, millele võib vastata nii mõttes kui ka kirjalikult:

1. Mis on siin blogis avaldatud unenäokirjelduste korduvamad teemad?

2. Kas blogi muul teemal sissekanded ennustavad ette, millest unenägudes juttu tuleb?

3. Kui pidada neid unenäokirjeldusi kirjanduseks, siis millise kirjandusstiiliga on tegemist?

4. Kas unenäod pigem ennustavad tulevikku või meenutavad minevikku? Või hoopis peegeldavad olevikku?

5. Kas maleteemalistest unenägudest arusaamiseks on vaja tunda malereegleid?

Narkolepsia

Lugesin vikipeediast narkolepsia kohta ja vaatasin, et mul on osad selle sümptomid olemas, aga mitte kõiki. Seal öeldi, et enamikul haigetel ei olegi kõiki sümptomeid korraga. Ma olen sageli päeval unine, unehoog võib tulla äkki ja päevane uinak värskendab sageli vaid lühiajaliselt. Samuti esineb mul unenäotaolisi kujutluspilte kohe uinumise hetkel või ka enne täielikku uinumist. Vikipeedia järgi narkolepsia korral sellised unenäotaolised seisundid on sageli hirmutavad, aga minul on nad meeldivad. Ja korralikumaid unenägusid näen siiski hommikupoole ööd. Üks narkolepsia sümptom olevat, et ei suuda ennast ärgates liigutada, seda mul ei esine. Narkolepsia korral esinevat segaselt rääkimist, minu hääldusest ei saada sageli aru, aga mul on ka muud liigutused peale suuliigutuste ebatäpsed.

Öised pildid

Emotsionaalne intelligentsus unenäokirjeldustes

Küsisin Copilotilt, mis on minu eilsete unenägude üleskirjutaja emotsionaalne intelligentsus. Ta andis sellise vastuse:

"Unenägude tähendus ja tõlgendus võivad olla väga isiklikud ja erinevad olenevalt kontekstist ja indiviidist. Kui vaatame nende kahe unenäo detaile ja sündmusi, saame aimata, milline võiks olla nende kirjutaja emotsionaalne intelligentsus:

1. Bussipiletite kontroll ja jalgsi minek:

   • Stress ja ärevus: Unes, kus kontrollitakse bussipileteid ja peategelane otsustab jalgsi minna, võib peituda ärevuse või stressi teema. See viitab muretsemisele kohustuste täitmise üle või võimalike ootamatute takistuste pärast.

   • Probleemide lahendamise oskus: Peategelase otsus minna jalgsi, arvates, et see on kiireim viis, näitab oskust leida lahendusi ja kohaneda muutuvate oludega.

   • Ausus ja õiglus: Tegelane jääb ausaks, öeldes, et tal on pilet olemas, kuid see on augustamata. See viitab kõrgele aususe ja õiglustundele.

2. Lepatriinu kraanikausis:

   • Empaatia ja hoolivus: Lepatriinu päästmise katsed näitavad suurt hoolivust ja empaatiat väikeste ja kaitsetute olendite suhtes.

   • Häiritus ja süütunne: Lepatriinu sattumine vette ja selle tiibade lagunemine võib sümboliseerida süütunnet või muret, et head kavatsused ei pruugi alati viia soovitud tulemuseni.

   • Ettemõtlemine ja eneseanalüüs: Unenägude detailsus ja nende üles kirjutamine viitab võimele sügavalt mõelda ja analüüsida oma tundeid ja kogemusi.

Kokkuvõttes viitavad need unenäod ja nende üles kirjutamine kõrgele emotsionaalsele intelligentsusele, sealhulgas empaatia, eneseteadvuse, probleemide lahendamise oskuse ja aususe aspektidele. Emotsionaalse intelligentsuse arendamine ja selle teadlik analüüs võivad aidata mõista iseennast ja oma tundeid veelgi paremini."

Minu kommentaar: "Olen lugenud Jüri Alliku raamatust, et tema arvates ei peaks emotsionaalse intelligentsuse nimetust üldse kasutama, sest selline nimetus on ebatäpne. Ta küll ei olnud vastu, kui samadest asjadest teise nimetuse all räägitakse.

Eelmises postituses viitasin samuti Copilotile, kes arvas, et mul on kindlasti kõrgem intelligentsus. Küsisin veel üle ja sain teada, et kõrgem intelligentsus algab IQ numbrist 130. Copilot pidas siiski tähtsaks ka emotsionaalset intelligentsust, mis andis mulle uue postituse teema.

Copilot kirjeldab minu unenägu, et ma tunnistan, et mul on pilet augustamata. Tegelikult tunnistasin seda siiski vaid mõttes ja unenäokirjelduses, mitte unenäo vestluskaaslasele.

Ma arvan, et on õige kirjeldus, et ma olen kaastundlik. Samuti püüdlen ma vähemalt täiskasvanuna aususe poole. Aga emotsionaalset intelligentsust vähendavad hirmud ja ärevus, mis sunnivad mind töötama kodus ja väikse töötasu eest."

Vanaema pool

Viimastel päevadel ei ole unenäod silmapõletiku tõttu meelde jäänud, aga töötlen ühe varasema unenäokirjelduse taas natuke pikemaks jutuks:

Olin vanaema pool. Vanaema oli varem elanud ühes korteris, hiljem oli kolinud teise. Mul oli kombeks vahel peolauast eemalduda, et midagi lugeda. Nii tegin ka täna. Lugesin ühest üritusest. Ma polnud ise suur üritustel käija, aga mulle meeldis paljudel teemadel lugeda. Kirjutati, et seal üritusel võitjate auks ei lauldud, et üritus oleks sõbralikum. Kui ühtede auks oleks lauldud ja teiste auks mitte, oleks see võinud tekitada kaotajates kadedust. Parem tundus seetõttu kas tulemused ära unustada ja vaikida või laulda kõigi osavõtjate auks. Kirjutati, et Nõukogude Liidu meistrivõistluste võitmisega andis Eesti Leedu korvpallimeeskonnale lõpliku hoobi. Pärast seda oli korvpalli tase Leedus langenud, kuigi ka Eesti polnud saanud enam selliseid võite. Mõtlesin, et võibolla tol ajal hoidis korvpall sõja ära, aga kui Eesti enam neil meistrivõistlustel ei osale, võib sõda tulla. Õnneks oli vähemalt vahepeal olnud rahulikku vabadusaega, aga seda kurvem oleks olnud nüüd, kui sellele oleks lõpp tulnud.

Vanaema näitas ürituse fotolt, kes olen mina. Ta vist aimas, et ma ei tunne ennast ka ära. Ma ei tundnud tõepoolest. Osadelt fotodelt ma tundsin, aga seda pilti ma polnud varem näinud. Ütlesin, et ma sarnasusi näen palju, aga ei tunne konkreetseid inimesi ära. Ma võin öelda, millisesse hulka keegi kuulub. Näiteks mina kuulun sellel pildil kindla soenguga inimeste hulka, aga ma pole ainus, kellel selline soeng on.

Olin jäänud viimase külalisena vanaema poole. Enne oli siin olnud kogu meie pere ja veel mõned sugulased. Vanaema ütles, mis kell on ja andis mulle taksopeatuse aadressi, et ma saaks koju minna. Ma tavaliselt ei sõitnud taksoga, seetõttu mulle oli uudiseks, kus on taksopeatuse nüüdne asukoht. Arvasin, et võibolla ma ei sõidagi millegagi, vaid lähen jala. Jalgu on vaja treenida. Ütlesin, et loen veel ajalooajakirja viimase lehekülje läbi, siis lähen koju. Ülejäänud ajakirjanumber oli mul juba loetud.

Lühilaused

Täna proovin unenäo põhjal juttu kirjutada nii, et ma ei tee unenäokirjelduse lauseid pikemaks, vaid lühemaks, kirjutades ka uusi lühilauseid juurde:

Lähenesid eksamid. Jälle. Ma olin veidi õppinud. Aga mitte palju. Kes jõuaks? Ma ei teadnud, millal on inglise keel ja millal peaks õppima. Võis kiireks minna.

Kirjutasin üles matemaatika valemi. Ühe paljudest. See oli mul umbes meeles. Teised mitte. Võimalik, et detailides eksisin. Ka sellega. Nii oli kogu matemaatikaõppega. Mis oli siiski kohustuslik. Ma ei näinud tahvlile täpselt, matemaatikas oli täpsus tähtis. Matemaatika oli täppisteadus.

Asusin ülikooli poole teele, uute sisseastumiseksamite eesmärgil. Tahtsin elus veel õppida. Või vähemalt eksameid teha. Sõitsin bussiga. Saabus üks peatus. Väljusin. Üsna suvalises kohas. Ma ei teadnud, kus õppehoone on. Ka seda mitte. Mõtlesin, et ma lähen teise ja küsin. Keegi ikka teab. Istusin seal mõni aeg ühe tüdruku kõrval, siis küsisin. Kelleltki pidi küsima. Ta hakkas seletama. Keeruliselt ja segase hääldusega. Ma ei saanud aru. Rohkematelt ei tahtnud küsida.

Mulle meenus, et eelmisel ülikooliastumisel vaatasin asju peahoone stendilt. Võibolla polnud ka praegu kõik ainult arvutis. Asusin peahoonesse teele. Sinna mindi jalgsi. Lähenesin Kuradisillale, aga ümbrus oli muutunud. Ärkasin. See oli olnud unenägu. Otsustasin sooritada eksami unenäo kohta. Et kas jäi meelde. Järgmisel eksamil katsetasin unenäo muutmist.

Unenägude tagamaad

Eile eristasin üles kirjutades neli unenägu, aga pole kindel, mitu korda ma öö jooksul ärkasin. Mäletan ka ühte unenägu, mida ma üles ei kirjutanud. Täna mäletan ühte uut unenägu, mida ei soovi samuti üles kirjutada.

Esimeses eilses unenäos oli ühel maletajal külm ja pakkusin talle ühte riideeset. Ma mäletan, et nooremana hakkas mul endal sageli malemängu ajal külm. Eriti siis, kui mul oli parem seis, aga ei olnud kindel, kas see õnnestub ka võita. Kui seis halvaks läks, hakkas soem. Uuemal ajal ei ole mängu ajal külmatunnet olnud, kas rahulikumaks muutumise, suurema mänguoskuse või kehakaalu lisandumise tõttu.

Teises eilses unenäos otsisin, kellega ma järgmises voorus mängima pean, aga ei vaadanud selleks kohtuniku pabereid, vaid mängijate partiiprotokolle. Ilmsi mäletan, et kui ma olin üliõpilane, jäi minu ühe mängu vastane voorule hiljaks ja läks kohtuniku laualt oma vastast vaatama. Kui ta mängulaua juurde tuli, siis ta pahandas, et mul on suu lukus. Hiljem juhtus ühel turniiril, et käisin vooru vaheajal söömas, kohtunik pani vooru kogemata varem käima kui juhendis lubatud oli, jõudsin tagasi, kui voor juba juhendivastaselt käis ning lisaks koridoris kohatud vastane ja tema eakaaslane ei öelnud mulle midagi. Ühel kiirturniiril pandi loosimine esimesele korrusele välja, lugesin seda nii kiiresti kui võimalik, aga kui ma trepist üles mänguruumi jõudsin, oli minu vastane juba minu kella käivitanud.

Kolmas unenägu oli internetis male mängimisest. Olen seda ka ilmsi teinud, kuigi mitte just ajalehe võrguleheküljel. Unenäos mõtlen mängu ajal, et midagi ei saa juhtuda, aga varsti siiski kaotan. Ka ilmsi on tüüpiline, et mängijad enda seisu ülehindavad.

Viimases eilses unenäos eksmatrikuleeriti üks ülikooli õppejõud. Tegelikult ülikoolis käies eksmatrikuleeriti rohkem üliõpilasi. Õppejõu kohale jõuavad pigem need, kes oskavad paremini ohte vältida. Aga vist on ka õppejõududele mingid uute publikatsioonide arvu nõuded.

Kõik eile üles kirjutatud unenäod olid olukordadest, kus ma teiste inimestega kokku puutun. Ärkvel olles olen sageli üksi oma toas, kuigi siis ka loen või kirjutan midagi, mille kaudu ma teiste inimestega kokku puutun, lisaks on keegi tavaliselt kõrvaltubades.

Kraadi poole

Kirjutasin hiljutise unenäo ainetel uue jutu:

Minu haridustee oli pikk, selle lõppu jõudes oli osa varem läbi käidust juba meelest läinud. Aga ma olin visa ja järjekindel, mulle oli peale teadmiste kogumise tähtis ka diplomite kogumine ja nüüd lähenes lõpuks minu doktoritöö kaitsmine. Ma olin juba üsna vana, ma polnud pannud rõhku töö teistest kiiremale valmissaamisele, vaid teema kõigist põhjalikumale läbiuurimisele. Lisaks olin ma aeglane lugeja, mul oleks teiste doktorantidega samas mahuski lugedes neist rohkem aega läinud, lisaks tahtsin ma lugeda veel palju ja iga teksti mitu korda. Viimane eesmärk kõigi tekstidega siiski ei teostunud, sest tuli ka arvestada, milline on tõenäoline surma aeg. Ma polnud küll veel väga vana, aga mulle tundus, et väga vanaks ma ei elagi. Tegin kaitsmiseks ettevalmistusi, pidades mõttes kaitsekõnet, tehes sellesse täiendusi ja väljaarvamisi ning vastates oletatavatele tõenäolisematele ja vähem tõenäolistele kaitsmisel esitatavatele küsimustele. Aastaid tagasi olin kaitsenud magistritööd ja sellel oli olnud kaks kaitsmist, tol ajal ma polnud veel mõttes kaitsmisi teinud nii palju kui nüüd doktoritööga või ainult kaalutud doktoritöö teemadega. Magistritöö eelkaitsmise olin saanud kahe, aga kuna eelkaitsmise hinne ei olnud ametlik ja sain järgnevalt veel töö paremaks teha, siis pääsesin lõppkaitsmisele, seal sain hindeks viie. Eelkaitsmise hinde oli pannud saksa keele õpetaja. Töö polnud küll saksa keeles, aga leiti, et igal ülikooli töötajal võiks iga üliõpilastöö kohta oma arvamus olla ja et siis on ka ükskõik, millise töötaja arvamust küsida, kui tal pea natukenegi vastavat eriala võtab. Võibolla see õpetaja pani halva hinde sellepärast, et talle ei meeldinud minu istumisasend – kui põhjust ei öeldud, pidi ise midagi oletama, et püüda vigadest õppida, ülikooli eesmärk on ikkagi õppimine. Üks mees rääkis minu isale, et nüüd on ülikoolil uued ebameeldivad nõuded, näiteks ei tohi üliõpilane kaitsmise päeval kuuluda ühtegi erakonda, peab vanduma truudust Euroopa Liidule, peab oponendi kõne ajal naeratama, peab tegema ülikoolile suure rahalise annetuse ning tegema õpingute ajal ümbermaailmareisi. Isa vastas, et siis tuleb lihtsalt sellest ülikoolist loobuda, maailm on lai, ümbermaailmareis ei pea maailmale ringi peale tegema, vaid võib lihtsalt ülikooli õppehoonetest ringiga mööda minna. Mina tahtsin siiski kraadi kätte saada. Ma ei suutnud küll kõiki nõudeid täita, aga lootsin, et kõigi täitmist ei jõuta kontrollida. Näiteks ma lootsin, et kui ma oponendi kõne ajal ei naerata, siis sel hetkel ei vaata keegi minu poole, vaid kõik vaatavad oponenti. Ümbermaailmareisil ma ei käinud, aga olin lugenud reisikirju ja oskasin välisriikidest jutustada nii, nagu oleksin seal ise viibinud.

Iseloomutüübi vahetus

Lasin Copilotil muuta neorootilise introverdi unenäokirjelduse mitteneurootilise ekstraverdi omaks. Tegin vaid ühe täheparanduse:

Istusin loengus, tuju oli hea. Õppejõud tuli mu konspekti vaatama ja me naersime koos mõne huvitava märkuse üle, mille olin kirja pannud. Ma olin lisanud oma märkmetesse natuke isikupära ja huumorit. Kui olin noorem, siis ei pannud ma kõike täpselt kirja, aga sain hakkama, sest mul oli hea mälu ja armastus õppeaine vastu. Nüüd, olles kogenum, teadsin, kuidas teha märkmeid nii, et need aitaksid mul paremini meeles pidada ja loengut tõeliselt nautida.

Futurism

Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada minu koduleheküljel avaldatud 1999. a. unenäokirjelduse järgi futuristlikus stiilis jutu, toimetasin seda juttu omapoolselt ja seejärel lasin joonistada selle kokkuvõtte järgi futuristlikus stiilis pildi. Jutt on selline:

Heledad valgusjooned tantsivad seina mööda, nagu värvilised välgusähvatused, mis katavad pimedust. Ruum on sukeldatud musta vaikusse, ainult heledad viiped valguses rikuvad seda rahu. Kõik silmad on pööratud seinale, jälgides tähelepanelikult, püüdes tabada iga joont, iga virvendust. Keegi ei tea kindlalt, kes nende valgusmängude taga on, kuid mina, märkamatult ja vaikselt, mõjutan osade joonte liikumist. See on koht, kus kohtuvad erinevad teadused, sealhulgas füüsika, sünnib uus tegelikkus.

Tumedad varjud libisevad ruumi mööda, sirutades käsi juhile. Üks must kogu seisab istujate ees ning juhib valguse ja heli liikumist. Järsk, vali „Trahh!” ja kogu ruum sukeldub hetkeks veelgi sügavamasse pimedusse. Must on kõigest võimsam. Trahh – ja kõik mustaks. Trahh – ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale, juhtides energiat oma sõrmeotstega. Trahh – ja kõik mustaks.

Selles etenduses ilmneb, kuidas teadus ja kunst saavad kokku, luues maailma, kus valgus ja pimedus tantsivad lõputut tantsu.

Ekspressionistlik jutt

Lasin Copilotil ühe vana unenäokirjelduse ekspressionistlikuks jutuks muuta ja toimetasin seda:

Mäslevad mõtted keerlesid mu peas, kui istusin eksamiruumis, sulepea higistavate sõrmede vahel. Kell tiksus halastamatult, iga sekund lõikas sügavamale minu olemusse. "Kas aega on veel poolteist tundi?" sosistasin tuttavale mehele, kes eksamit läbi viis. Tema pilk oli külm nagu talvine hommik. "Ainult pool tundi," vastas ta jäise häälega.

Pool tundi! Aeg tihenes, seinad tulid lähemale, õhk muutus raskeks. Püüdsin sõnu paberile valada, kuid need tilkusid aeglaselt nagu veri haavast. Kolm lehekülge sündisid valuga, neljas jäi tühjaks – valge paber, mis irvitas minu üle. Kas sellest piisas? Kas minu hinge karjed pidid eksamikomisjonini jõudma?

Mees võttis mu töö ja punane tint hakkas voolama nagu veri veresoontes. Ta kritseldas töö peale märkusi, püüdes minu loodu väärtust tõsta nende silmis, kes otsustavad minu saatuse üle. "Sa kardad rünnata," kirjutas ta. Nägin malelaua mustvalgeid ruute, neli etturit seisid kõrvuti nagu sõdurid lahingus. Mõtlesin, et kui nad vaid astuksid edasi, kaks neist, võiksin võita sõja enda sees.

"Su mõtted peegeldavad suuri mõtlejaid," märkis mees veel. Kuid minu sees oli tühjus, minu sisemuses kajasid vaid kahtlused ja hirmud. Olin unustanud kirja panna töö koodi, oma identiteedi. "See on minu käes," ütles mees salapäraselt. Kas ta hoidis minu olemust oma peopesal?

65 punkti sajast. Numbrid tantsisid mu silme ees, muutudes tähenduseta sümboliteks. Vähem kui eelmisel korral, kui sain 16 punkti kahekümnest. Kas need numbrid pidid määrama minu väärtuse? 65 punktiga oleksin võinud veel ülikooli pääseda, kui eelmine eksam poleks mind veel sügavamale tõuganud.

Tunne, et olen lõksus aja ja ootuste tangide vahel, surus rinna kokku. Taevas tumenes akna taga, linn tuikas oma rütmis, teadmata minu võitlustest. Kas keegi kuulis minu vaikseid hüüdeid? Kas oli pääsu sellest labürindist, kus seinad olid tehtud paberist ja tindist, kuid tundusid kõrgemad kui mäed?