Lühilaused

Täna proovin unenäo põhjal juttu kirjutada nii, et ma ei tee unenäokirjelduse lauseid pikemaks, vaid lühemaks, kirjutades ka uusi lühilauseid juurde:

Lähenesid eksamid. Jälle. Ma olin veidi õppinud. Aga mitte palju. Kes jõuaks? Ma ei teadnud, millal on inglise keel ja millal peaks õppima. Võis kiireks minna.

Kirjutasin üles matemaatika valemi. Ühe paljudest. See oli mul umbes meeles. Teised mitte. Võimalik, et detailides eksisin. Ka sellega. Nii oli kogu matemaatikaõppega. Mis oli siiski kohustuslik. Ma ei näinud tahvlile täpselt, matemaatikas oli täpsus tähtis. Matemaatika oli täppisteadus.

Asusin ülikooli poole teele, uute sisseastumiseksamite eesmärgil. Tahtsin elus veel õppida. Või vähemalt eksameid teha. Sõitsin bussiga. Saabus üks peatus. Väljusin. Üsna suvalises kohas. Ma ei teadnud, kus õppehoone on. Ka seda mitte. Mõtlesin, et ma lähen teise ja küsin. Keegi ikka teab. Istusin seal mõni aeg ühe tüdruku kõrval, siis küsisin. Kelleltki pidi küsima. Ta hakkas seletama. Keeruliselt ja segase hääldusega. Ma ei saanud aru. Rohkematelt ei tahtnud küsida.

Mulle meenus, et eelmisel ülikooliastumisel vaatasin asju peahoone stendilt. Võibolla polnud ka praegu kõik ainult arvutis. Asusin peahoonesse teele. Sinna mindi jalgsi. Lähenesin Kuradisillale, aga ümbrus oli muutunud. Ärkasin. See oli olnud unenägu. Otsustasin sooritada eksami unenäo kohta. Et kas jäi meelde. Järgmisel eksamil katsetasin unenäo muutmist.