Olime veekogu ääres. Veekogusid on erinevaid – lomp, ookean, laht, väin, maailmameri, jäämeri. Selle veekogu nimi ei olnud selge, sest nimed on kirjutatud rohkem kaartidele kui loodusesse. Maanteedel on silte kohanimedega, aga vee peal on märke vähem. Mina kõndisin paadisilla moodi sillal edasi-tagasi, sest ainult edasi polnud seda mööda pikalt kõndida võimalik, teised olid kaldal ja seisid paigal või kükitasid. Vaatasin kalu. Ka kaladele polnud liiginimesid peale kirjutatud, samuti mitte isikunimesid. Inimestel olen ma vahel näinud seljas särki mõne teise inimese nimega, kaladel olid ainult soomused.
Ütlesin, et kalad neelavad massiliselt üksteist. Kalu on küll erinevast liigist, teist liiki kala neelamine pole kannibalism, kuigi ka mitte taimetoitlus. Vend vaidles vastu, et kalad neelavad üksteist harva. Ta ei täpsustanud, miks ta nii arvab, ta oli sisemaa inimene nagu minagi. Mina ütlesin, et võibolla sõltub üksteise neelamine kellaajast, kaladel on kindlad söömiskellaajad. Neil ei ole küll käekellasid, aga inimesel on ka sisemine kell, mõnel on see üsna täpne.
Vend oli minu jutuga nõus või vähemalt rohkem ei vaielnud. Võis ka olla, et minu jutt läks tal kõrvust mööda, kui ta keskendus kaladele ja veetaimedele. Mina aga ei saanud samuti vaielda, kui mulle ei öeldud midagi, millele vastu vaidlema hakata. Vaidlemine on nagu male, males tehakse käike kordamööda. Kui sama mängija teeks kaks käiku järjest, oleks see sohk. Vaidlemises nii kindlaid reegleid ei ole, vahel vaieldakse vaidlemisreeglite üle. Aga kalad vees olid tummad, nendega vaielda ei saanud, vennaga ma olin juba natuke vaielnud, võibolla sellest piisas.
0 vastukaja:
Postita kommentaar