Oleme koos vendadega mänginud mitmesuguseid mänge, viimati mängisime kaarte. Juba ainuüksi kaardimänge on palju. Kui ei ole mõnda aega mänginud, kipuvad nende reeglid küll ununema. Aga saab uusi mänge leiutada.
Selles viimases kaardimängus oli ühel hetkel minu käes äss, millega lootsin saada tihi. Küllap ka teistel olid oma lootused, kaardipaki kohta on ette nähtud, et selles peab olema neli erinevat masti ässa. Aga selgus, et ainuüksi seda masti ässasid on kaks tükki, siis ei teadnud, milline on muude kaartide arv. Tegelikult oli loogiline, et kaartide arv on nõutust erinev, sest mängimiseks kasutatav kaardipakk oli nii suur, et igat kaarti võis olla mitu tükki või siis mõnda eriti palju. Keegi oli nähtavasti kunagi erinevate pakkide kaardid kokku pannud, kui tagaküljel muster on ühesugune, siis on see võimalik.
Teistele mängijatele oma kaarte näidata ei ole kasulik, aga kaardipakk oli läinud nii suureks, et kõik kaardid ei mahtunud korraga kätte ära. Käsi oli küll ka kaartide hankimise ajaga võrreldes kasvanud, aga sõrmede arv ei olnud suurenenud.
Vaatasin mängust välja läinud kaarte, kuigi teadsin, et reeglid nii teha ei luba. Aga koolis oli õpetatud, et maha kirjutada peab ka oskama. Ja listi oli kirjutatud, et kui kurjategija on karistusega nõus, siis ta võib kuriteo sooritada. See tundus küll kahtlane mõte, aga tehti veel vahet kuriteol ja väärteol, võibolla kaartide vaatamine oli väärtegu, sest kuri ma ei olnud.
Tegelikult varem olime vist mänginud teistsuguste reeglite järgi, et mängust välja läinud kaarte võib uuesti vaadata. Muudetakse nii seadusi kui ka mängureegleid, eriti kui vanad reeglid ununevad. Mittevaatamisel oli ka eeliseid. Arvestusi sai teha eelkõige nende kaartidega, mis olid teada, aga kui kõiki teada, siis läheb arvutuste arv liiga suureks või jääb laiskuse tõttu osa võimalikke arvutusi tegemata. Liiga palju mõtlemist väsitab ja väsinud peaga on raske mängida.
0 vastukaja:
Postita kommentaar