Raamatu "Viimsed päevad" esitlus

Hääl uuele erakonnale

Kohalikud valimised on alanud, andsin hääle elektrooniliselt. Uurisin rohelise erakonna kandidaatide nimekirja, aga ei leidnud sealt sobivat isikut, kellest ma palju head teaksin. Seetõttu valisin sotsiaaldemokraatide kandidaadi Indrek Kuuse, kuna ta esindab samuti rohelisi seisukohti ja on lisaks tugev maletaja. Olen tänavu aastal tema mõtteid facebookist lugenud.

Mugavamad valimised

Sain hääle antud. Mul oli varasemal korral üles kirjutatud, et pidin selleks arvuti teise ruumi viima. Täna oli asi parem, sain oma toast hääletatud.

Vaadete järjepidevus

Otsustasin anda tänavustel europarlamendi valimistel hääle roheliste kandidaadile Marko Kaasikule. Võidakse küsida, et kuidas ma europarlamendi valimistel hääletan, kui tegin kunagi kampaaniat Euroopa Liitu astumise vastu. Aga juba esimeses Euroopa Liidu vastases kirjutises aastal 1998 ei olnud ma täielikult rahvusvahelise koostöö vastu, vaid ütlesin, et Euroopa Liidu asemel tuleks luua organisatsioon, mis planeedi majandust kahandaks. Kui Euroopa institutsioonides töötaksid õiged inimesed, peaks saama ka seda organisatsiooni kasutada keskkonnasõbralikuma poliitika ajamiseks.

Saksa roheliste ajalugu

Vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=W3fHlfG6sYQ kolm aastat vana filmi Saksa rohelistest. See partei on tegelenud keskkonnaküsimustega, püüdnud ära hoida kliimamuutust, võidelnud tuumaenergia kasutamise ja võidurelvastumise vastu ning rahu ja naiste ning homode õiguste eest. Roheliste parteid on nimetatud antiparteiks, aga aastal 1983 ületas see esimest korda valimiskünnise. Mäletan, kui Saksa roheliste juht J. Fischer oli hiljem ka valitsuses, filmis näidati lisaks teda ka nooremana.

Olin kunagi Eesti roheliste uue partei asutamislistis. Tolles listis propageeriti otsedemokraatia kasutuselevõttu. Kirjutasin selle kohta, et Vanas Kreekas oli otsedemokraatia, seal jäi peale selle sõna, kes kõvemini karjus. Minu kirjale vastati, et ühel roheliste koosolekul küll keegi ei karjunud. Aga filmis Saksa roheliste kohta näidati karjumist, naermist, nutmist, politseiga kaklemist, skandeerimist, trummi tagumist, kõnele plaksutamist ja vilistamist.

Rohelised propageerivad säästlikku eluviisi, aga visuaalses pildis nad filmis väga säästlikud ei olnud, sest nad ei hoia kokku loosungite ega õhupallide tarvitamise pealt. Eesti Laulva revolutsiooni aegsetelt meeleavaldustelt ma mäletan rahvuslippe ja ka roheliste esindajat Raadi sõjalennuvälja vastu kõnet pidamas, Saksa roheliste meeleavaldustel ma ühtegi riigilippu ei näinud, oli muid lippe.

Kuigi Saksa rohelised on esinenud rahuparteina, osales Saksamaa esimest korda pärast Teist maailmasõda sõjas just roheliste valitsuses olemise ajal. See oli Kosovo sõda ja see mõjus rohelistele lõhestavalt. Aga mäletatavasti see polnud Saksamaa poolt vaadates vallutussõda, vaid väiksemale osapoolele appiminek.

Pärast Brexitit

Vaatasin aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=4bGAOJQ3nUM dokumentaalfilmi Brexiti kohta. Filmis räägiti, et Suurbritannia rahvahääletuse tulemus oli šokk, sest sellist tulemust ei oodatud. Ma tean, et mõned siiski ootasid. Erinevate riikide euroreferendumid olid varemgi valitsustele soovimatuid tulemusi andnud, aga siis korraldati vahel kordushääletus. Suurbritannia võibolla vanemate demokraatia traditsioonide tõttu piirdus ühe hääletusega.

Filmis räägiti, et Briti rahvahääletusel osalenud vastasid küsimusele, kas nad on õnnelikud. Siis peaks ju vaesemate Euroopa Liidu liikmesriikide inimesed õnnelikumad olema, idapool on Euroopa Liidu toetus suurem olnud.

Räägiti, et riigi viisid Euroopa Liidust välja väiksemate linnade vaesemad hääletajad, hääletuses nähtud klassiküsimust. Ma pole kindel, kas Londonis andsid hääli Euroopa Liidu poolt rikkamad inimesed või veelgi vaesemad sisserändajad. Eestis oli ka Nõukogude Liidu säilitamist pooldava interrinde toetus suurem suuremates linnades, kus oli rohkem sisserändajaid. Algul olid Eesti venelased eestlastest rohkem ka Euroopa Liitu astumise poolt, kuigi meie rahvahääletuse ajaks asi juba muutus. Inglismaal minu teada parempoolsem ja seega rohkem rikkaid esindav Konservatiivne partei oli euroskeptilisem kui vasakpoolsem Tööerakond.

Filmi jätkudes räägiti, et Inglismaal said Brexiti teoks saamisest kasu tõesti rikkamad, mitte vaesemad, nüüd saavat paljud inimesed aru, et nad hääletasid oma huvide vastu. Minu meelest kui riigi probleem oli suur sissränne ja Brexit peaks seda natukenegi vähendama, siis sisseändajad võtavad tegelikult ära enne vaesemate kui rikkamate inimeste töökohad.

Riigikogu valimised 2023

Tänavustel Riigikogu valimistel tahtsin anda hääle jälle rohelistele, sest nemad saavad aru, mis on tänapäeval kõige tähtsamad küsimused. Uurisin kõigi Tartu roheliste kandidaatide tausta ja seejärel otsustasin anda hääle Marko Kaasikule. Lugesin natuke ka teiste parteide kampaaniat. Üks muu partei kandidaat ütles, et keskkonnaküsimustega peaksid tegelema spetsialistid, mitte poliitikud. Aga roheliste kandidaatide tausta uurides oli selgunud, et nemad ongi spetsialistid.

Otsustasin anda hääle jälle elektrooniliselt. Oma toast mul hääletamine ei õnnestunud, aga tugevama võrgusignaaliga ruumis õnnestus.

Elektrooniliselt hääletama

Koroonaohu vähendamise eesmärgil kavatsen anda varsti saabuvatel valimistel oma hääle esimest korda elektrooniliselt. Olen alati andnud hääle lähtudes rahvuslik-rohelisest maailmavaatest, tänavuse kuuma suve järel on kerge eelistada selle rohelist külge, kuigi võib karta, et paljud valijad otsustavad elektrihinna tõusu tõttu teisiti. Roheliste tänavustest Tartu kandidaatidest on mulle kõige tuttavam Ott Kiens, kellega olen nii ise kohtunud kui ka olen teda ajalehest lugenud. Minu mulje järgi on ta viisakas ja intelligentne. Kiensi ajaleheintervjuu järgi on rohelistele kõige lähemad sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, minu teine valimiseelistus oleks rahvuslusest lähtudes Isamaa.

Presidendi leidmine

Kui mul ei ole seaduse järgi enne saadikuks saamist presidendivalimistel hääletamise õigust ja ka hääleõiguslikel on salajane hääletamine, siis ma ei pea tingimata ütlema, kes oleks minu arvates parim Eesti president. Blogi valimiste rubriigis võiks siiski valimised ära tähistada, aga võin ka ajaloolasena presidendi leidmise eelloost kirjutada.

Eile Eesti presidendiks valitud Alar Karis oli enne seda Eesti Rahva Muuseumi direktor, mis teeb ta ajaloolastele eriti tähtsaks. Karisel erinevalt paljudest Eesti poliitikat juhtinutest pole küll ülikoolis omandatud ajalooharidust.

Eesti Rahva Muuseumil on oma ajaveeb, kust võib lugeda Karise varasemaid mõtteid. Aadressil https://blog.erm.ee/?p=14651 räägib ta enne presidendiks kandideerimist tänavuse aasta 16. aprillil antud intervjuus, kuidas ta ei taha ega kavatse presidendiks saada:

1) "Ja minna poliitikasse minu eas, hakata seal oma asju ajama – see ei ole lihtsalt võimalik. Seda võivad lubada endale küll minu eas inimesed, aga need, kes on olnud poliitikas juba 20-30 aastat. Kuid mina, kes oleksin sel juhul noorpoliitik, ei saaks seda kindlasti endale lubada ja lõpuks mind kas heidetakse välja või ma astun ise parteist välja."

2) "Minul on presidendile väga kõrged nõudmised ja ei näe endal neid isikuomadusi, et seda ametit pidada. Olles näinud erinevaid presidente, kohtunud kuningate ja šeikidega, ei oska mina leida, et oleksin selle ameti pidaja."

Grenzstein ja Jüri Allik on arvanud, et hästi tehakse vaid seda tööd, mis meeldib. Aga käitumisteraapia põhimõtete järgi võib huvi tekkida ka tegevuse käigus. Mõni asi meeldib küll juba enne teraapiat. 

Teises tänavu kevadel avaldatud sissekandes https://blog.erm.ee/?p=14744 ütleb Karis, et Eesti Rahva Muuseum on kogu rahva muuseum. Otsingumootoriga võib vaadata, kui palju on pruugitud väljendit "kogu rahva president". Mäletan ka kunagist Siim Kalda valimisbrošüüri, kus Kallas ütles, et Reformierakond ei esinda laiskade huve. Ilmselt ka erinevad muuseumikülastajad eelistavad erinevaid muuseume.

Hääl rohelistele

Kavatsen europarlamenti valima minna ja valida seekord roheliste kandidaadi Peep Mardiste. Rohelised tegelevad tänapäeva maailma põhiprobleemidega. Riigikogu valimiste ajal räägiti mulle, et Eesti on nii väike, et rohelised ei saa maailma heaks midagi teha. Euroopa Liit on suurem, valime nad siis europarlamenti.

Tänavune valik

Kavatsen valima minna ja valida Isamaa kandidaadi Lauri Vahtre. Mul on kogu aeg olnud rahvuslik-roheline maailmavaade, kord olen valinud rahvuslikumaid ja kord rohelisemaid kandidaate. Võib ka olla, et vahel olen andnud kogemata hääle valele inimesele. Detailides võivad seisukohad pealegi muutuda.

Valimata kandidaadid

Eilses "Tartu Postimehes" kahetseti, et linnavolikogus ei olevat keskkonnakaitsjaid. Mina rohelisele kandidaadile hääle andsin, tema valimisliit sai volikokku sisse, kandidaat ise mitte. Erakonna kandidaadil on vist võimalus oma saadikurühma poliitikat ka erakonna struktuuride kaudu mõjutada, isegi kui ta ise valituks ei osutu. Valimisliidu puhul tundub see võimalus olevat väiksem.

Tartu valimised

Kolm erakonda, mis mulle keskmisest rohkem meeldivad, on rohelised, Vabaerakond ja IRL. Et sel korral on kõigi nende erakondade liikmeid samas valimisliidus, siis selle ma ilmselt valingi. Konkreetse kandidaadina eelistan Peep Mardistet.

Karmid sõnad

Viimati lugesin ajalehti üleeile. Jäi meelde, et üks keskerakondlane ütles teise valimisnimekirjaga liitunud erakonnakaaslaste kohta, et sõja ajal lastaks ülejooksikud maha. Tundub sobimatu võrdlus. Sõjas võideldakse elu ja surma peale, aga erinevad erakonnad ja valmisliidud võiksid teoreetiliselt teha koostööd ühise riigi või omavalitsuspiirkonna heaks. Muidu järgmiseks tuleb kellelegi meelde, et sõjas ei tulistata mitte ainult ülejooksikute, vaid kõigi vastaspoolel sõdijate pihta.

E-valimistest

E-valimistel on plusse ja miinuseid. Üks miinus on see, et valimistulemus ei ole enam nii usaldusväärne. Mul on blogil kolm elektroonilist loendurit, igaüks neist näitab erinevat statistikat. Miks ma peaksin siis kindel olema, et valmistel antud hääled õigesti kokku loetakse? Pabersedelite loendaja peab oskama liita, aga elektroniliste häälte lugeja peaks tundma ka programmeerimist, et kontrollida, et süsteem on õigesti programmeeritud.

Tekstide avaldamisel on nii, et üldiselt avaldatakse trükis väärtuslikumaid ja elektrooniliselt vähem tähtsaid. Kas ei oleks siis valimistel antud hääle väärtustamine, kui anda see paberil? Elektroonilisel hääletamisel on hääle andmine liiga kerge ja otsus võib olla vähem läbimõeldud. Valimisjaokskonnas hääletades peab vähemalt jaoskonda kohale minema ja seega hääle andmiseks rohkem liigutusi tegema, mille ajal on natuke aega järele mõelda.

Aga kergusel on ka plusse. Kui on võimalik ka elektrooniline hääletamine, siis on tõenäolisem, et hääle annavad ka need, kellel see muidu haiguse, elukoha või suure töökoormuse tõttu raskendatud oleks. Kui hääli loetakse ikka õigesti, siis on elektroonilise hääletamise korral tõenäolisem, et esindatud saavad rohkemate inimeste huvid. Ise olen seni hääletanud ainult jaoskonnas.

Kandidaadi nägu

Valimisreklaami tegijad arvavad, et mind huvitab kandidaadi nägu rohkem kui programm. Võibolla peakski need valimata jätma, kelle naeratus plakatil tundub teeseldud. Kas aus inimene naeratab, kui ta pole rõõmus? Või näitavad nad sellega oma püüdlikkust?

Tartu rahvaküsitlus

Lugesin ajalehest, et Tartus oli toimunud mingi rahvahääletuse moodi rahvaküsitlus. Inimeste huvi selle vastu olevat olnud leige. Võibolla on asi siiski ka selles, et korraldajad ei levitanud ürituse kohta piisavalt informatsiooni, sest ma ei saanud küsitlusele vastata, kui ma selle toimumisest enne lõppemist ei teadnud.

Presidendivalimiste kord

Tundub, et on aeg muuta põhiseadust ja anda presidendi valimise õigus rahvale. Poliitikud ei saanud sellega juba ühel korral hakkama ja see võib korduma hakata. Põhiseaduse vastuvõtmise ajal oldi ühtsemad ja hääli oli kergem kokku saada, sest eesti rahval ja poliitikutel olid ühised eesmärgid. Nüüd ei ole ühist vaenlast, mistõttu ollakse killustunumad. Presidendivalimiskorra paragrahvi muudatust ei tohiks siduda muude muudatustega.

Kas rahva otsustamisõiguse suurendamisel ei oleks presidendi valituks saamise kõrval ka mingeid halvemaid tagajärgi? Igal asjal on nii häid kui ka halbu külgi. Eilses "Eesti Päevalehes" kirjutati, et Suurbritannias on seoses rahvahääletusega vägivald kasvanud. Minu meelest tehti seal rahvahääletus siiski sellepärast, et pinged olid olemas juba varem, peapõhjus on suur sisseränne. Vägivald sisserändajate ja põliselanike vahel on kasvanud ka nendes Euroopa riikides, kus rahvahääletusi pole olnud. Sageli on ründavaks pooleks sisserändajad. Suurbritannia rahvahääletus võis küll vägivalda suurendada, aga ehk aitab veel suurema suurenemise vastu tulevikus. Kõige rohkem rahvahääletusi toimub Šveitsis ja hiljuti avaldatud uuringu järgi on seal inimesed maailma kõige õnnelikumad.

Praegu on Eestis parteid leidnud küll ühise presidendikandidaadi, aga eile nähtud "Postimehe" tehtud küsitlus näitas, et tal puudub rahva toetus. Kui president sobib poliitikutele, aga mitte rahvale, kasvõi vähese tuntuse pärast, siis see pole ikkagi kõige parem lahendus.

Presidendikandidaadid

Presidendikandidaatidest on mul praeguse seisuga kõige parem mulje Jõksist, kellelt oli hea kommentaar Suurbritannia rahvahääletuse järel ja kes on ka varem avaldanud asjatundlikke mõtteid. Helme või Kaljurand oleks vast presidendina liiga ühiskonda lõhestavad. Kallas leidis juba ühel korral, et tema maine on peaministriks kandideerimiseks liiga rikutud, kas siis presidendiamet nõuab vähem? Ja kas üks kord riigi juhtkonda pürgimisest loobumise järel uuesti kandideerida on järjekindel? Repsil ei paista olevat õiget arusaamist Vene küsimusest. Tuleb meelde, et räägitud on veel Jõerüüdist kui presidendikandidaadist. Mere häid kõnesid mäletades tundub Jõerüüt kui kirjanik samuti üsna hea kandidaat, kuigi endise kommunistina mitte ideaalne.

Seekordsed valimised

Lähen valima ja hääletan IRL-i kandidaadi Kalle Muuli poolt. Muuli ajaleheartiklitest on head mälestused juba lapsepõlvest, samuti on need kuulunud viimastel aastatel ajalehe paremate osade hulka. Muuli valimise korral oleks küll kahju, kui ta enam ajalehes ei kirjutaks, aga eelistan valida kandidaati, kellest ma tean rohkem kui nime ja nägu.