Laupäev, november 30, 2013

Faktid ja arutlemine

Linnar Priimägi vaidles ajalehes kirjutajaga, kes arvas, et faktide õppimise asemel tuleb tegeleda arutlemisega. Priimäe järgi ei ole vaja tühjade peade arutelu, vaid arutleda tuleb faktide abil, neid eelnevalt õppides. Sellega ma olen põhimõtteliselt nõus, aga ei näe kahe kirjutaja seisukohtade vahel nii suurt vastuolu, sest psühholoogia raamat ütleb, et kõige paremini jääb meelde see, millest on aru saadud. Ja aru saab sellest, mille üle on arutletud. Mulle tundub ka isiklikest kogemustest, et mul on ülikooli seminarides räägitu paremini meeles kui loengutes kuuldu. Sellest hoolimata, et loenguid ma konspekteerisin ja õppisin konspekteeritut enne eksameid pähe, aga seminare ma üldse ei konspekteerinud. Võibolla loengutes oli ka natuke keerulisem jutt, mida oli seetõttu raskem meeles pidada. Aga ma arvan, et asju tuleb teha tasakaalustatult, nii fakte omandada kui ka nende üle arutleda osata kui ka õpitut ellu viia ja vahepeal puhata.

Soovitud uuring

Järves oli algamas ujumisvõistlus. Eelmine kord olin osalenud. Peep oli hea ujuja, mina olin olnud tast ainult üks koht tagapool. Täna olid ujujatele tehtud sirged read, aga üks rida oli kõver ja see mulle ei meeldinud, sest seda rada nimetati halvustava võõrsõnaga. Sinna pidi minema kõige halvem ujuja. Küsisin, miks peaks keegi vabatahtlikult minema sellise nimega rajale. Otsustasin, et täna ma ei osale. Kõver rada oli võibolla sellepärast kõver, et mul oli kombeks ringe ümber järve ujuda. Aga võibolla see rada polnudki mõeldud selleks, et keegi seda mööda ujuks, vaid sellega näidati suunda, milles ei tohtinud ühelgi rajal ujujad kalduda. Et ei tohi minna oma rajalt teise rajale ega tohi ujuda liiga kaugele. Toomas ja Maria läksid ühisele rajale. Võistlus hakkas pihta. Osad võistlejad hakkasid ujuma järve põhjas. Mõtlesin, et võibolla need on uppujad ja vetelpääste peaks midagi ette võtma. Aga paistis, et nad ujuvad põhjas meelega, sest üks tuli vahepeal pinnale, hingas hästi sügavalt sisse ja sukeldus uuesti. Põhjas võidi ujuda selleks, et järvele rohkem võistlejaid mahuks või et kiiremini edasi liiguks. Ujujad tegid pika ringi. Ütlesin, et siis kui mina osa võtsin, oli lühimaavõistlus, aga täna on pikamaavõistlus, sellepärast ma ei osale.

*
Listis hakkas rohkem inimesi kirjutama. Kirjutati kahetäheliste nimede all. Läksin koridori jalutama ja kohtusin üliõpilastega. Üks poiss lõi mind. Ütlesin, et ma loen selle patsutamiseks ja ei löö vastu. Poiss rääkis midagi sellest, mis vanuses on inimesed kõige õnnelikumad. Vastasin, et ma tahan, et tehtaks hoopis uuring, kas kõige õnnelikumad on katoliiklased, kalvinistid, luterlased, muhamedlased või ateistid. Seda ei pea uurima ainult praeguse aja kohta, vaid võib laiendada ka minevikule. Minevikuinimeste käest ei saa küsida, aga saab nende kirjutisi arvutiga analüüsida, mis emotsiooni väljendavat sõna neil rohkem esineb. Tegelikult ma kahe nädala eest lugesin ajalehest umbes sellisest uuringust.

Reede, november 29, 2013

Lähenevad ülikooli meistrivõistlused

Kristjan Sander saatis laiali Tartu Ülikooli pika male meistrivõistluste juhendi ja pärast täpsustas veel, et osa võtta saavad ka need ülikooli maleklubi liikmed, kes ei ole ülikooli liikmed:

Tartu Ülikooli MV 2013 juhend

1. Võistluse aeg ja koht
6.-8. dets. 2013, Ülikooli Keeltemaja „Paabel“ Ülikooli 17 ruum 323.
Voorude algused:
I voor 6.12.2013 kell 18:15
II voor 7.12.2013 kell 12:15
III voor 7.12.2013 kell 16:15
IV voor 8.12.2013 kell 12:15
V voor 8.12.2013 kell 16:15.
Autasustamine toimub vahetult pärast V vooru lõppu.

2. Osavõtjad
Osa võivad võtta Tartu Ülikooliga seotud maletajad: töötajad, üliõpilased, emeriitprofessorid ja –dotsendid.

3. Ajakontroll ja võistluse süsteem
Mängitakse ajakontrolliga 1,5 tundi partii lõpuni kummalegi mängijale.
6 osavõtja puhul mängitakse ringsüsteemis, rohkemate osavõtjate puhul shveitsi süsteemis 5 vooru.
Käikude ülesmärkimine on kohustuslik kuni mängijal on partii lõpuni 5 või rohkem minutit aega.
Ringsüsteemis on kohtade jagamisel otsustav omavaheline kohtumine ja Koya süsteem (vajadusel esmalt kärbitud ja siis laiendatud). Shveitsi süsteemis on kohtade jagamisel otsustav omavaheline kohtumine, voorujärgsete punktide summa (vajadusel kärbitud) või järelmatsh kiirmales.

4. Reeglid
Kehtivad FIDE reeglid järgmiste muudatustega:
· kui käike märgitakse üles käik-käigult, ei ole käigu tegemise ja selle üleskirjutamise järjekord oluline;
· voorule hilinemine üle 15 minuti toob kaasa kaotuse;
· võistlusruumis mobiiltelefoni või mistahes muu häiriva seadme kasutamine toob kaasa sanktsiooni kohtuniku äranägemisel hoiatusest kuni partii kaotuseni.

5. Auhinnad ja osavõtumaks
Võistlusel on esemelised auhinnad.
Osavõtumaksu ei ole.

6. Eelregistreerimine
Osalemiseks on vajalik eelregistreerimine e-kirja teel aadressil kristjans@hot.ee (Kristjan Sander).
Juhul, kui 5.12.2013 kell 24:00 on registreerunud 5 või vähem osavõtjat, jääb võistlus ära ning sellest teatatakse kõigile registreerunutele e-kirjaga.

Haruldased sõnad

Vaatasin Nõukogude aegseid ajalehti. Ütlesin, et siis oli paber väga kehv. Isa küsis, kas praegu on parem. Vastasin, et mulle kriitpaber ka ei meeldi. Isa ütles, et ajalehed hoitakse selleks alles, et minister saaks vajalikke asju vaadata, ja need säilivad ja säilivad. Mina olin ainult malenurkasid välja lõiganud.

*
Tõlkisin inglise keelest raamatut. Ühel leheküljel oli kaks täiesti tundmatut sõna, mida ma polnud kunagi kohanud. Esimesel vaatamisel ma ei leidnud neid sõnaraamatust ka, aga kui uuesti vaatasin, siis leidsin. Sõnaraamatus olid antud pikad seletused, aga mina lühendasin need tähendusteks "puutald" ja "mitme inimese kapp". Mõnel maal oli vist kombeks, et igal pereliikmel on eraldi riidekapp, kui kapp oli mitmepeale, kasutati selleks erilist sõna. Meil oli ka kodus mitme inimese kapp. Mõtlesin panna need kaks sõna internetti, küsides, kas teised on neid kunagi kohanud.

*
Lamasin voodis ja tõlkisin raamatut. Üks lehekülg oli kokku volditud ja teistest suurem. Mõtlesin, et selle tõlke panen arvutisse teistest laiema tabelina. Olin alles natukese aja eest mõelnud, et ma olen tõlkimisega juba raamatu neljandas ja viimases osas. Nüüd tegin teist ringi ja olin jälle neljandas osas. Kell oli juba kaks päeval, aga ma ei olnud üles tõusnud. Tuba oli hämar. Kui mina üles ei tõusnud, arvasid teised, et kell on vähe, ja ei tõusnud samuti. Eile olin päev läbi voodis lamanud. Ma olin vist natuke haige ja võisin seetõttu voodis olla. Tuppa tuli üks vennapoeg. Ta võttis riiulist ühe maleraamatu. Ta näitas selles sõrmega ühte partiiprotokolli tähte ja küsis, mida sellega tähistatakse, ta tahab teada saada. Ta oli hiljuti tähed selgeks õppinud.

*
Mul sai kella patarei tühjaks. Viisin ta kaubamajja kellassepa juurde. Vahel jäi kell seisma patarei tühjaks saamise tõttu ja vahel muul põhjusel. Põhjus selgus alles kellassepa juures. Kell oli monteeritud kabelaua kaane sisse. Oleks tulnud kellasseppa hoiatada, et kaane all on kabenupud, neid ei tohi maha pillata. Kui nad oleks kukkunud kaubamaja põrandale, oleks olnud väga raske kõiki üles leida.

Neljapäev, november 28, 2013

Leidsin aega mängida

Viimasel ajal ma pole maleturniiridel osalenud, et tööaega kokku hoida. Eile tõlkisin raamatu viimase peatüki viimase lehekülje, nüüd on aega vist jälle rohkem. Tõlkida on jäänud veel raamatu lisad ja seejärel käsikiri tervikuna läbi lugeda, mis peaks lubatud viimase kuu jooksul tehtud saama ka puhkepäevade pidamise korral. Eilseni töötasin mõnda aega puhkepäevadeta, aga tegelikult igast päevast osa puhkasin või tegin teisi töid. Täna pidi toimuma ülikooli maleklubi aastakoosolek, seetõttu tegin eile õhtul ka maleturniiri jaoks soendust. Mängisin üksi kolm malepartiid, lisaks parandasin matemaatilist mõtlemist sellega, et lahendasin 12 kerget matemaatikaülesannet ja mängisin üksi mõned partiid rendžut, täpne arv ei jäänud meelde.

Täna läksin klubisse kohale. Kvoorumit ei saanud jälle kokku. Ma ei mäleta, kas üldse on kunagi saanud. Vist kõige esimene kord sai, kui oli mittetulundusühingu asutamine, samuti sai siis, kui koosolek toimus kirjanduse majas klubi taastamise ajal. Viimastel aastatel ei ole saanud. Klubisse kogunes neli liiget, lisaks astus sealt läbi viies inimene, kes laenas teises kohas toimuva ürituse jaoks nuppe ja kelli.

Koosolek jäi ära, aga ütlesin, et kuigi ei saa hääletada, saab küsimusi arutada. Arutasime ülikooli meistrivõistluste küsimust. Sander ütles, et saatis täna listi turniiri juhendi, mille järgi osaleda saavad ainult ülikooliga seotud inimesed. Mina mäletasin, nagu oleks eelmisel koosolekul otsustatud, et edaspidi saavad mängida ka klubi liikmed, kes ülikooliga seotud ei ole. Sander lubas kontrollida ja vajaduse korral juhendisse paranduse teha.

Turniir algas minu jaoks hoolimata eilsest soendusest kaotustega. Kõigepealt kaotasin kaks mängu Sandrile, neis alistusin kohe kaotusseisu tekkimisel. Seejärel sain kaks kaotust ka Vilbastelt, aga kuna ta ei ole nii tugev, siis avaldasin kaotusseisu tekkimise järel natuke kauem vastupanu. Turniiri lõpus võitsin kaks korda Härmast. Esimeses mängus leidsin matikombinatsiooni, kahides ratsu ja lipu kahe vankri vastu, teises kahisin avangus e4 etturi, võttes selle tagasi vangerdust rikkuva kahinguga Of7+, et Rg5+ abil vigur e4-lt tagasi võtta. Lõpus läksin paremas etturilõppmängus lippu ja panin mati. Sander võitis turniiril kõik kuus mängu, mina, Vilbaste ja Härmas saime punkte võrdselt 2 ja jagasime 2.-4. kohta.

Auto kriimustamine

Üks mees ütles autorooli istudes, et ta võttis raamatukogust eestlaste vene keelde tõlgitud raamatuid. Kui Klaus seda kuulis, ütles ta, et see mees ütleb ainult selleks nii, et ei peaks ütlema "Eesti rahvusriik". Vastasin, et kui keegi mingit keelt oskab, võib ta seda ju tarvitada. Klaus juhtis mehe auto vastu seina, et auto kriimustada saaks. Ta pani auto lukku, et mees sisse ei pääseks, ei saaks autot parandusse viia ja see jääks roostetama. Mees kaebas Klausi kohtusse. Aga kohus leidis autost likööriklaasi, kust ei oleks tohtinud sõidu ajal juua, seetõttu andis ta õiguse Klausile.

*
Algas lõunasöök ühe suure laua taga. Tõstsin oma taldrikusse ühe kondi. Henn ütles Tõnule: "Simo võttis terve kondi!" Vaatasin, et konte oli lauale pandud ainult neli, aga inimesi oli rohkem. Mõtlesin, et võtaks siis selle kondi, kus kõige vähem liha küljes on. Aga panin võetud kondi kaussi tagasi ja ütlesin: "Hea küll, ma ei võta enne, kui kõik on liha saanud." Aga ülejäänud söök oli kapsasupp, mis mulle ei maitsenud, siis ma ei saanud üldse midagi süia. Henn ei jäänud hoolimata liha tagasipanekust ikka veel rahule, vaid hakkas ütlema: "Varsti Simo ..." Läksin tema juurde ja hüüdsin: "Ätätš!!!"

Kolmapäev, november 27, 2013

Võistlused ja eksamid

Sai läbi kiirmaleturniir. Eesti reitingutabelis viimasel kohal olijal hakkas reiting tõusma. Reitingunumber keris ennast järjest suuremaks ja tõusis sadu punkte. Minule ütles Kolk, et ma sain jälle hea tulemuse. Vahepeal polnud ma saanud. Mõtlesin, kas tema lause tähendas, et ma sain üle poole punktidest. Aga olin saanud vist täpselt pooled.

*
Üks mees ütles, et ta on koer. Vist selleks, et temaga jalutama mindaks. Koera perenaine ütles, et koera ainuke viga on, et ta on kasvatamatu. Istusin koolimajas. Mul lähenesid teistkordse keskkooli lõpueksamid. Neid tuli teha viis tükki. Üks neist oli kirjand. Seetõttu vaatasin tähelepanelikult, mis parandusi eesti keele õpetaja minu töösse on teinud. Jõudsin järeldusele, et ta tahab, et ma vähem asesõnu kasutaks. Ja kahes kohas ta tahtis, et loomapildid asendataks loomaliigi nimega. Mina nende piltide järgi liiki öelda ei osanud, aga õpetaja oskas. Võibolla ta siiski kõiki liike määrata ei osanud, vaid oli sageli esinevad selgeks õppinud. Ütlesin, et esimest korda põhikooli ja keskkooli lõpukirjandit kirjutades tegin seda vaimustusega ja sain viie, aga nüüd on kõik minu jaoks juba kordus, mul pole enam midagi öelda. Ma ei saa aru, miks on vaja kaks korda keskkoolis käia. Tegelikult seaduse järgi ei olnud keskkool juba esimene kord kohustuslik. Ütlen õpetajale, et ma ei lähe eksamitele. Mõtlesin, et tegelikult on mul praegu kirjandit kirjutama hakates palju rohkem öelda kui eelmistel kordadel. Olime ühes maamajas. Tulviste rääkis ühe mehega. Sosistasin emale, et Tulviste teietab isegi põõsast. Tahtsin ajalooeksamiks õppima hakata. Aga kui Tulviste püsti tõusis, siis ma ei tahtnud, et ta õppimispabereid näeks. Mõtlesin, et mul ei ole mõtet õppida, kui Tulviste teeb seda nii palju minust paremini. Seetõttu panin paberid kõrvale. Mõned olid ajalooeksamiks valmistumiseks raamatu läbi lugenud, aga sellest ei olnud kasu, kui aastaarve pähe ei õppinud. Lahkusime majast. Isa rääkis, et A. Must on pärast valimisi kõigist ülesannetest ilma jäänud. Ta on varem ka valimisi kaotanud, aga siis on tal pärast seda ülesandeid olnud. Ütlesin, et võibolla Must tegeleb nüüd poliitika asemel ajalooga. Isa ütles, et Must on kuupinimene. Kuupinimesed olid sellised, kelle iga tahk tegeles erineva asjaga. Trummal vastas, et nii on väga paljude võimekate inimestega. Mõtlesin, kas võimekaid inimesi on väga palju. Minu klassi kõige paremaid õpilasi nad vist veel võimekate hulka ei lugenud, sest need ei teinud midagi avalikkuse ees. Ma olin ülikoolis Musta juuresolekul eksamiks õppinud, aga Must oleks palju paremini õppida osanud. Möödusime kaubamajast. Isa rääkis, et kui ta on koos Uku Masinguga mööda tänavat kõndinud, siis Masing on enda kohta rääkima hakanud, et ta on kõigis asjades süüdi. Läksime üle tee ja hakkasime lähenema Emajõele. Mul oli kaheks ajalooeksamiks õpitud, see oli lihtne, aga matemaatika lõpueksamiks ei olnud ma üldse veel õppima hakanud. Mõtlesin, et neil on palju kergem õppida, kellel on õpetaja, kes ütleb, kas ülesande vastus on õige või vale. Kavatsesin hakata matemaatikaõpikust algusest peale ülesandeid lahendama. Loodetavasti olid õpiku tagumises otsas ülesannete vastused toodud.

Esmaspäev, november 25, 2013

"Ajalookimbatused"

Enn Tarvel. "Ajalookimbatused". Koostaja: Marten Seppel. Tartu 2013. 543 lk.

Ülikooli esimesel kursusel tuli pähe õppida neli Läti Henriku ehk Henriku Liivimaa kroonika eestikeelsete tõlgetega seotud nime – Jung, Mägiste, Kleis ja Tarvel. Ma ei tea, kui palju ma pärast seda Tarveli kirjutisi olen lugenud, sest ei ole alati meelde jätnud, kes mida kirjutab. Teravamalt tuli tema maailmavaade välja tänavu "Eesti ajaloo" teise köite kriitikuna. Ta võttis sõna "Sirbis" ja Vikerraadios, arvates, et erapooletu ajalookirjutus ei ole võimalik ja et eesti ajaloolane peaks esindama rahvuslikku seisukohta. Vikerraadios ta rääkis üle poole saatest köite puudustest, aga lõpuks ütles, et tema üldhinnang raamatule on positiivne.

Kuulsin ka üht-teist raamatu "Ajalookimbatused" koostamise kohta, mida ma ei hakka täpselt kirjeldama. Tarvelit ennast nägin esimest korda "Ajalookimbatuste" esitlusel. Seal ta rääkis, et on hoidunud teooriast, sest on väga riskantne midagi väita, kui pole teemat aastakümneid uurinud. Samuti võivat muutuda tahtmatult plagieerijaks, kui keegi teine on varem sama kirjutanud. Nende seisukohtadega ma pole päris nõus. Teooriaid ei pea esitama lõpliku tõena, aga hüpoteeside välja pakkumine ja küsimuste esitamine ergutab mõtlemist ja tähelepanu. Kellegi varem avaldatud mõtete kordamist ma väga ei kardaks, sest asju ongi vaja uutele põlvkondadele uuesti meelde tuletada. Kui ma ise ei ole väidet kuskilt lugenud, vaid tulen selle peale iseseisvalt, siis need, kes on teemaga minust veel vähem tegelenud, on seda järelikult veel väiksema tõenäosusega lugenud. Tänapäeval on küll oht, et sarnasuste korral esitab keegi kohtuliku plagiaadisüüdistuse või ülikoolis antud kraad tühistatakse. Aga ajaloolased peaksid mäletama ka teistsuguseid aegu, kui rahvaluule oligi kollektiivne looming.

Tarveli raamatul on erineva raskusastmega tsükleid. Kõige kergemini loetav on esimene tsükkel ajalooteadusest üldiselt, kõige raskem on viimane tsükkel kohaajaloost, sest selle jälgimiseks oleks kasulik vaadata kaarti, neid raamat eriti ei sisalda. Kaarte saaks küll otsida mujalt kõrvale vaatamiseks, aga seda ma teha ei viitsinud. Vahepeale jäävad kaks tsüklit keskajast ja üks Poola ajast. Raamatu esitlusel ütles koostaja Seppel, et Tarvel on eelkõige keskaja ajaloolane ja et tema raamatus on kõik need asjad sees, mille puudumist "Eesti ajaloo" teisele köitele on ette heidetud – muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu mõisted, agraarajaloo eelistamine linnaajaloole. Isiklikult olen mitu korda kirjutanud teemal, kas teise köite esimeses lõigus on õige kirjutada "meie esivanemad" jutumärkides. Tarvelil esines ka see väljend ilma jutumärkideta.

Poola aja tsükkel on nimetatud Poola järgi, aga tsüklit tähelepanelikumalt lugedes tulevad välja peensused. Sellest oli vist ka ülikooli loengutes juttu, et võibolla oli Eestis hoopis Leedu aeg. Tarvel kirjutab, et Liivi sõja algul oli Poola-Leedu personaalunioon ehk kaks riiki ühise kuninga Sigismund II Augustiga. Venemaa vastu kaitset otsinud Liivimaa lõunaosa ei allunud esialgu ei Poolale ega Leedule, vaid Sigismundile isiklikult. Aastal 1566 allutati see siiski Leedule, aga aastal 1569 muudeti Lublinis Poola-Leedu personaalunioon reaaluniooniks ja Liivimaast sai Poola ja Leedu ühisvaldus. Kui ma omalt poolt lisan perioodide nimetused, mis ei ole päris tõsiselt mõeldud, siis tuleb kolm perioodi: 1) Sigismund II Augusti aeg, 2) Leedu aeg ja 3) Poola-Leedu aeg.

Peale ülikooliloengute tuletab raamat meelde ka keskkoolitunde. Kui ma ei ole seda ise hiljem välja mõelnud, siis ühes keskkooli kontrolltöös vist tuli loetleda talupoegade liike ja ma panin ühe liigina kirja ainasjalad. See loeti veaks, sest õpikus olid üksjalad. Ma ei teadnud ise ka, kust ma ainasjalad olin võtnud. Aga Tarvel kirjutab, et vanemas ajalookirjanduses nimetati üksjalgu ainasjalgadeks.

Tarvel kirjutab samuti ajaloo õpetamisest. Ta käis ülikoolis Nõukogude ajal ja ei ole suurema jao oma õppejõududega rahul. Mõnda inimest viib rahulolematus erialast kaugenemiseni, aga Tarvel on eelistanud oma õpetajatest mööda kasvada. Mina olen õnneks õppinud ülikoolis paremal ajal. Keegi avaldas kuskil arvamust, et Tulviste rektoriksoleku aeg oli üldse tippaeg, parem nii eelnenust kui ka järgnenust.

Vana traditsioon

Saatsin ajalehele kirja, milles ütlesin, et üks naine on ajalehes kirjutanud, et Eesti riigieelarvest läheb teadusele ainult 0,2 protsenti. Kiri avaldati. Järgmisel päeval ilmus ajalehes reklaam, et Eesti riigieelarvest läheb teadusele 0,2 protsenti, aga arenenud riikides 2,5 protsenti. Reklaami autorit ei olnud märgitud. Aga reklaam koostati nähtavasti minu kirja peale. See partei vaatas, mis nende jutust on inimestele muljet avaldanud, hakates seda kordama. Mõtlesin, et arenenud riik saab teadusele 2,5 protsenti kulutada, sest tal on nii suured pommid olemas, et rohkem kaitsekulutusi teha pole vaja, aga Eesti peab kaitsekulutusi tegema, sest tal selliseid pomme ei ole. Reklaami oli nähtavasti kirjutanud sama naine, kelle kirjutist ma kommenteerisin. Tundus, et mul algab selle naisega ajalehes kirjavahetus. Mees, kelle seisukoht oli, et Eesti kulutused teadusele võiksid olla suuremad, oli rahvuslikult parempoolne ja majanduslikult vasakpoolne. Selle eest süüdistati teda natsismis, aga nats ta ei olnud. Kõndisime mööda tänavat muuseumi suunas, sest täna toimus muuseumi päev. Minul ja veel ühel inimesel ei olnud riideid seljas. Panin endale ümber ainult metallketi. See oli vana traditsioon, et iga aasta muuseumi päeval keegi seda ketti kannab. Kuna kahe muuseumi päeva vahele jäi terve aasta, siis oli oht, et vahepeal keti asukoht ununeb. Vanasti oli olnud traditsiooni osa, et lisaks kantakse ka pärga, aga pärja oligi keegi üks aasta ära kaotanud. Enne kesklinna jõudmist jäin seisma, mõeldes, et kesklinna ilma riieteta minna ikka ei sobi. Minu jaoks oli see ebareaalne, et ma ilma riieteta kõndisin, aga kellegi jaoks võis olla reaalne, sest mõne jaoks ei olnud midagi ebareaalset olemas. Kuigi kui midagi endastmõistetavalt teha, siis see muutub teiste jaoks ka endastmõistetavaks. Heitsin murule põõsa taha pikali.

Pühapäev, november 24, 2013

Peegelduse pildistamine

Vaatasin oma magistriõppe hindeid. Ühest eksamist olin kahelnud, kas see on mul tehtud, aga hinne neli oli olemas. See oli vist küll välja kirjutatud ilma vastamiseta. Eelmisele reale olin kirjutanud 0.00, mida õppejõud pidas vist liigseks sodimiseks, mistõttu ta oli pannud nelja. Nulle olin kirjutanud sellepärast, et mul oli loengukursuse teine pool kuulamata jäänud. Õppejõud pidid seda ka tähele panema, kes loengutest puuduvad, see võis ka hinde allavõtmise põhjus olla. Magistriõppes oli mulle üldse viite asemel neljasid panema hakatud. Kui üks juba nelja pani, panid teised tema eeskujul. Aga kõik ainepunktid, mille kohta olin vahel unes näinud, et need on tegemata, olid tehtud. Vaatasin, et olen lasknud hindeid kirjutada õpinguraamatu asemel õpilaspäevikusse. Vist selleks, et saaks mõne koolihinde ülikoolihindeks maskeerida. Aga õpilaspäeviku esitamine kujundas suhtumist, nii et pandi viite asemel neljasid. Uurisin hindeid pikemalt, sest nende põhjal sai teha palju järeldusi. Istusin väikses ülikooli seminariruumis. Minu naisjuhendaja ütles: "Mine siit minema!" Ma ei reageerinud. Ta kordas: "Mine minema!" Ma ei reageerinud endiselt.

*
Keerasin vannitoas peegli teist pidi. Teisel küljel oli ka peegeldav pind, kuigi väiksem. See oli väga tolmune, sest seda külge polnud kunagi puhastatud. Puhastasin teda nüüd. Peegli selle külje alumises otsas oli püsttriipudega võre. Mõtlesin, et seda võiks pildistada. Läksin fotoaparaati võtma. Sellel ei olnud enam pildistamisnuppu küljes. Ütlesin, et kõige tähtsam nupp on kadunud. Leidsin nupu üles ja panin külge tagasi. Aga tagasi pannes jäi ta viltu. Hakkasin viltuse nupuga pildistama. Pildistasin isa toa arvuti ekraani pealt enda peegeldust. Ekraani alumist otsa varjas püsttriipudega võre. Siis pildistasin aknast väljas kõndivaid inimesi. Varem ma polnud seda teinud, vaid ainult kaalunud. Pildi tegemine võttis nii palju aega, et üks inimene jõudis enne kaadrist välja kõndida, kui pilt valmis oli. Henn tuli isa tuppa ja ütles, et ma teen koledaid pilte, minu pilte ei saa riiuli peale teiste omade kõrvale vaatamiseks välja panna. Ma teen meelega koledaid. Vastasin, et sellised inimesed on olemas, kes meelega koledaid pilte teevad, aga mina see ei ole. Aknast tehtud inimesepildid olid tõesti üsna koledad, aga mul oli paremaid pilte ka. Nägin vaimusilmas maja teise külje akendest paistvat lasteaeda. Pildistasin seda, et vaadata, kas vaimusilmas nähtu jääb pildile.

Laupäev, november 23, 2013

Vanaaegsed võtmed

Läksin kodu poole. Vaatasin eeskõndijaid. Ise liikusin roomates. Kodu juures jõudis mulle ootamatult ema järele. Ta ütles, et sai minu kohta uue asja teada.

*
Läksime liivakasti. Hakkasin tegema liivavormidega loomi. Ütlesin, et lapsena tegin seda sageli, siis oli liiv parem, aga hiljem ei ole tükk aega teinud. Siiski tulid täna ka liivaloomad üsna hästi välja. Eriti meeldis mulle liivaoinas, sest ta oli ilus ümmargune. Kui loomad olid valmis, hakkasime nendega mängima.

*
Mängisime väikeste plastmassloomadega. Sorteerisin kaks loomaliiki, mida oli rohkem, eraldi rühmadesse. Üks neist liikidest oli tiigrid. Ühte tiigrit ma teiste hulka ei pannud. Neil kahel liigil ei olnud tegelikult kodus olemas olevate loomade hulgas nii suur ülekaal, aga kõiki loomi ei olnud selles karbis.

*
Olin ühe inimese kohta lugenud, et ta lõpetas kooli kahekordse priimusena. Nüüd sain teada, et sellest hoolimata oli talle koolis kahtesid pandud. Ta käis koolis 19. sajandil, kui hindamine oli rangem. Siis veel ei teatud, millised on inimese õppimisvõime piirid.

*
Läksin läbi ühe maja. Üks inimene kõndis minust ette. Ta kiitles, et läks ette sellepärast, et tema töötab tõhusama meetodiga. Aga trepist alla minnes jõudsin talle uuesti järele. Taevas vaatevälja piiril pöörlesid tiivikud.

*
Tartus oli üks keskaegne maja. Selle ühe ruumi ust ei osatud avada. Oli proovitud erinevaid leitud vanaaegseid võtmeid, aga ükski ei avanud. Võtmed olid väga huvitava kujuga. Üks meenutas nürimate okastega siili. Siis avastati, et üks neist võtmetest avab ühe teise ruumi, kus polnud samuti käidud. See ruum oli täis marju ja puuvilju. Üks meie hulgast tahtis neid sööma hakata. Hoiatasin, et nii vanad ei kõlba. Sain sellele kinnitust, kui marjamahl kleepus minu sõrmedele ja oli nii kange, et pani need kipitama.

Reede, november 22, 2013

Ülendamine välismaal

Oli talv. Olime väljas. Ema ütles, et mina vanaema poole ei tuleks, sest nii külma ilmaga ei ole soovitav väljas liikuda. Vastasin, et tulen küll, sest kõndides hakkab soem. Võtsin isegi lühikeste varrukate väele. Kevad lähenes. Seoses kliimamuutustega oli äärmuslikke temperatuure sagedamini kui varem.

*
Arvuti näitas nii minu blogi aadressi kui ka blogi autori nime valesti. Võibolla see ei olnudki minu blogi. Tegin õige blogi lahti. Hakkasin sinna kirjutama, nii et ei vajutanud sõrmedega klahve, vaid tegin õhus klahvide suunas liigutusi. Kirjutamine läks aeglaselt, sest tuli sisse palju vigu ja neid pidi parandama. Kommunist Väljas pidi parandused sisse kandma. Blogi oli läinud värvilisemaks. Arvuti küsis, kas värvilisust vähendada. Mõtlesin, et esialgu säilitan selle. Olin kirjutanud blogis, et kui ma olin vannitoas, tuli Oudekki ja näitas nuga, kahvlit ja juukseid. Sellepärast me olimegi kohtunud sellises söögikohas, kus olid plastmassnõud, et plastmass on vähem hirmutav. Aga hirmutav oli see ikkagi. Võibolla Oudekki ähvardas mind sellepärast, et talle ei meeldinud, kui ma temast blogis kirjutasin. Aga sellisele oletusele rääkis vastu, et ta oma blogis minu omale viitas. Olin välismaal käies ostnud ühe ingliskeelse entsüklopeedia köite. Vend ütles, et ta tahaks midagi India kohta lugeda. Andsin talle selle köite, et selles on Indiast kirjutatud. Mõtlesin, et tuleks hankida ka teised köited. Matjus oli kirjanduse majas rääkinud, et lapsena ta luges entsüklopeediat ja vähemalt lehitses selle läbi. Entsüklopeediat olin mina ka lapsena lehitsenud. Seda tegid vist kõik lapsed. Ma olin kirjutanud ka entsüklopeedia põhjal uurimistöid, millest kõige põhjalikum käis Inglise kuningate kohta. Üks Vene sõjaväelane jõudis välismaalt tagasi. Teine tuli talle vastu. Vastutulija ütles, et tal ei ole kõige kõrgem auaste. Saabuja vastas, et ta ei tahtnudki, et vastutulija oleks ülemjuhataja. Siis haaras saabuja vastutulija sülle ja hüüdis: "Tere Nõukogude Liidu ülemkindral, mina olen marssal!" Seni oli tema auaste olnud vastutulija omast madalam, aga Napoleon oli ta Prantsusmaal marssaliks ülendanud. Itsitasin toimuva üle. Mehed küünistasid üksteisel põsed veriseks. Öeldi, et see on tõeline meeste vaheline sõprus. Sõpruse tunnuseks peeti nii seda, kui vastassoost inimesed üksteist küünistasid, kui ka seda, kui seda tegid sookaaslased. Mulle poleks meeldinud, kui mind oleks küünistatud.

Neljapäev, november 21, 2013

Kummitelevisioon

Venemaa pommitas Eestit ja Leedut. Leedus vallutas ta ära Vilniuse lennuvälja. Leedulased ütlesid, et see on sisuliselt Leedu riigi lõpp. Leedu ei saanud enam sõjalennukeid kasutada, seetõttu sai Venemaa sõjas suure ülekaalu. Venemaal avanes võimalus kogu Leedu vallutada, aga leedulased ei teadnud, kas Venemaa tahab seda teha. Venemaa ei pidanud seejuures lennuväge kasutama, vaid nüüd oleks tal olnud võimalik riik vallutada ükskõik mis liiki relvajõude kasutades. Eesti olukord oli parem, sest Tallina lennuväli oli vallutamata. Aga oli pommitatud Narvat. Venemaa oli surunud Eestile peale lepingu, et Eesti peab ostma poole veest Venemaalt. Olin vist juba uudistest kuulnud, et Riigikogu on vastava otsuse vastu võtnud, ilma et oleks nimetatud, et seda tehti Venemaa nõudmisel. Venemaa esindaja ütles, et nüüd ostab Eesti poole veest Venemaalt ja sellega läheb võim Venemaale. Venemaal ei olnud midagi peale vee müia. Kuigi käis sõda, lasti raadios tavalisi saateid ja rahulikku muusikat.

*
Minu arvutisse oli pandud kummitelevisioon. See erines tavalisest võrgutelevisioonist selle poolest, et saateid sai vaadata ükskõik millisel kellaajal. Tegin kummitelevisiooni lahti, järgmiseks anti ette suur nimekiri kanaleid, mille vahel sai valida, mida vaadata. Nüüd sai paremini aru loosungist "Nõuame kummitelevisiooni!" Sain ühe "Loomingu Raamatukogu" numbri läbi ja hakkasin lugema järgmist, lükates tähtsamad asjad edasi. Lugemine edenes kiirelt. Raamatu oli tõlkinud Kaplinski. Autor oli Dostojevski. Mõtlesin, et see peab olema hea raamat, kui tegemist on Dostojevskiga Kaplinski tõlkes. Aga selgus, et tegemist ei ole selle Dostojevskiga, vaid tema järeltulijaga. Autor kirjutas, et ta kahtleb, kas on vaja kogu seda informatsiooni, mis internetis üleval ripub. Internetis kirjutavad inimesed on nii enesekindlad, et ei kontrolli oma väiteid üldse. Mõtlesin, et autori arvates on enamik inimesi üleliigsed.

*
Kõndisin mööda tänavat. Möödusin kolmest paigal seisvast ja juttu ajavast inimesest. Olin ajanud näpu ninna. Et asi viisakam paistaks, võtsin taskuräti. Samuti jäin seisma, sest seistes nina puhastamine tundus viisakam. Läksin postkontorisse. Nägin, et seal on kõik töötajad meie koolist - klassivennad Jürgen ja Ivo ning üks paralleelklassi õpilane. Ütlesin, et ma ei mäleta, miks ma postkontorisse tulin, püian meelde tuletada. Üks põhjus oli, et tahtsin psühhiaatri aega kinni panna, aga seda ma ei tahtnud nendele nimetada. Mingi muu põhjus oli veel olnud. Ütlesin, et kirja ma ei ole kirjutanud. Siis tuli meelde, et üks postkontorisse tuleku põhjus oli see, mida ma täna unes nägin. Ütlesin, et nägin unes, et käib sõda, aga Eesti kommunikatsioonid on kehvad, postkontor ei ole korras. Eraldusin Martiniga ruumi kaugemasse otsa, et sel teemal temaga rääkida. Martin ütles, et sõditakse ühe araabia riigi juhiga, see on tema sugulane. Küsisin, kas venna kaudu. Martin vastas jah. Ütlesin, et sellest ma olen kuulnud, aga mul ei olnud meeles. Mina ja Martin rääkisime korraga ega kuulanud üksteist. Rääkisin, et nägin unes, et Venemaa sõdib Eesti ja Leeduga, aga maailm ei ole sellest sõjast kuulnud. Vallutati Vilnius. Meie lähedal seisis kaks tüdrukut, kellest üks püüdis selle lause kinni ja kordas, et vallutati Vilnius, olemata kuulnud, et see oli unenägu. Hüüdsin talle, et Vilniust ei vallutatud täna.

Kolmapäev, november 20, 2013

Suured teadmised

Kas te teate ka, mida ma kõike tean? Kui te seda kõike teaksite, ei oleks minu teadmised enam nii tähelepanuväärsed. Aga kui te seda ei tea, siis te ei pane mind tähele.

Teisipäev, november 19, 2013

Lähenevad meistrivõistlused

Andres Karba saatis mulle küsimise peale Tartu pika male ja kiirmale meistrivõistluste juhendid. Et ma neid Maleliidu koduleheküljelt veel ei leidnud, siis riputan nad oma blogisse üles. Ühtlasi mainin, et Kristjan Sander palus tagasisidet, kas keegi on huvitatud Tartu Ülikooli meistrivõistlustel osalemisest, sellest sõltub, kas need toimuvad.

A
Tartu MV 2013 tavamale Juhend

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldab SS Tartu Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 14-15. detsember 2013. a. Tartus Turu 8. Ruum 9.
Võistluste ajakava
14. detsember
Registreerimine 10.00-10.30
10.40 I voor
14.20 II voor
17.30 III voor
15.detsember
10.15 IV voor
13.45 V voor
~16.00 autasustamine

3. Võistlusele eelregistreerimine tagab võimaluse mängida, kuni 12. detsember kell 22.00, 2013 .a. andres.karba@gmail.com või telefonil 55 46944.
Eelregistreerimata mängijad saavad mängida ainult peakohtuniku nõusolekul.

4. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 5 vooru. Voorudes on mõtlemisaeg 1 tund 30 minutit kummalegi.

Voorule võib maksimaalselt hilineda 15 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa
kaotuse. Mobiiltelefoni kasutamine mängu ajal ilma kohtunikult luba küsimata
ning/või seda saamata toob kaotuse. Alkoholi tarbimine voorude ajal toob kaotuse ja turniirilit eemaldamise.

Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus
alljärgnevalt: omavaheline kohtumine, buhholtz, kärbitud buhholtz.


5. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks on 5 eurot, maksust on vabastatud Tartu valitsev tavamale meister.


6. Autasustamine
3. esimest jautasustatakse medalite, dipomite ja rahaliste auhindadega.
Parimat naist autasutatakse medali ja diplomiga.

8. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga.

B
Tartu kiirmale 2013 MV juhend

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldab SS Tartu Kalev koostöös Tartu Linnavalitsusega.

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 5. detsemberil 2013. a. Tartus. Registreerimise algus 17.50-18.05 Avamine on 5.12.2013 kell 18.05 Tartu Teaduspargis Riia 181a.

Võistluste ajakava

Neljapäev, 05.12.2013
18:10 - I vooru algus
18.45 - II vooru algus
19.20 – III vooru algus
19.55 – IV vooru algus
20.30 – V vooru algus
21.05 – VI vooru algus

21.40 lõpetamine

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad.
Eelregistreerimine tagab võimaluse kindlasti osaleda.
Osavõtust teatada hiljemalt 03.12.2013 tel. 55 46944 või e-maili teel andres.karba@gmail.com

3. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina. Mängitakse 6 vooru. Voorudes on mõtlemisaeg 15minutit kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 7 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse. Alkoholi tarbimine voorude ajal toob kaotuse ja turniirilit eemaldamise.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus alljärgnevalt: omavaheline kohtumine, teine kriteerium on kärbitud Buchholz.
Kui otstarbekaks osutub ringsüsteem on võrdsete punktide korral esimene kriteerium, omavaheline kohtumine, teine kriteerium on Berger.

4. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile, kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 03.12.2013 on 3.- EUR. Noortele on osavõtumaks 2 EUR Maletajaile, kes registreeruvad pärast 03.12.2013 on osavõtumaks 5.- EUR

5. Autasustamine
Esimest 3 Tartuga seotud maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu - kuni 16 aastast noort asutasustatakse medalite ja diplomitega.

6. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga. Peakohtunik Andres Karba 55 46 944

Esmaspäev, november 18, 2013

Villem Ernitsa esitlus

Täna esitleti Villem Ernitsa "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatut "Noorpõlve ideaalid". Esitluse avas Kirjanike Liidu poolt Piret Bristol. Ta ütles, et tema ei ole Ernitsat näinud, sest ta tuli Tartusse aastal 1986, neli aastat pärast Ernitsa surma, kuid et kindlasti on autorit näinud suurem osa esitlusel viibijatest.

Järgmisena rääkis raamatu koostaja Hando Runnel. Talle oli räägitud, et Ernits oli esimene, kes tegi ettepaneku asutada Eesti Teaduste Akadeemia, kohe pärast Vabadussõja lõppu. Nii oli ka raamatu koostaja koostamise ajal akadeemikuks saanud. Ernits olnud paljude asjade algataja, aga ta ei juhtinud neid pärast algatamist enamasti peremehena edasi. Üks asi, millega ta kõige pikemalt tegeles, oli siiski karskusselts. Karskusliikumine oli omal ajal suur ja võimas ja saatis palju asju korda. Kuna Ernits oli karsklane, siis puudus esitlusel pakutavate jookide hulgast alkohol. Üks lugu Ernitsa kohta oli, et kui ta läks kosja, tegi ta seda palja jalu. Tol ajal käidi sageli palja jalu, et saapaid hoida. Saapad rippusid Ernitsal selja peal, aga läksid tee peal kaduma. Kosjad lükati tagasi. Ernits laenas koju minekuks saapad, mida ta ei tagastanud. Kõneleja lasi ringi käia pilti, millel olid Ernits ja Uku Masing.

Seejärel kõneles Peeter Tulviste. Ta oli elanud Ernitsaga samas ühiselamus. Ernitsal oli küll kodu olemas, aga ta ei saanud seal elada. Tulviste arvas, et Ernitsale võiks ausamba püstitada, kuna ta on Tartu vaimu kehastus. Ernits käis väga palju väga erinevate teaduskondade kaitsmistel. Tal oli alati pliiats taskus, selle tõstis ta sõna küsimiseks üles ja esitas küsimusi. Kui Ernits elaks, oleks ta tulnud ka tänasele üritusele. Ühel korral Nõukogude ajal oli Ernits ühel koosolekul öelnud: Meie kohta öeldakse, et me oleme natsionalistid. Kui vaalaskala neelas Joona alla, kas Joonas pidi vaalaskala kõhus natsionalist olema? Keegi oli kaebama läinud.

Järgmisena kõneles Ülo Matjus. Ma võin osalt segi ajada, mida rääkis Tulviste ja mida Matjus. Matjus rääkis ühe asjana, et kui ajaloost on teada, et üks roomlane lõpetas iga kõne sõnadega: Kartaago tuleb hävitada, siis Ernits oli öelnud koosolekutel: Kalevipoeg tuleb Emajõe äärde tagasi panna. Selle ta jättis ütlemata, et see on Vabadussõja mälestusmärk. Ernits ei käinud palju mitte ainult kaitsmistel, vaid ka muudel koosolekutel.

Hando Runnel võttis uuesti sõna. Ta meenutas, kuidas Ernits oli Nõukogude ajal öelnud, et Tammsaare on kaevanud, et miks Asutav Kogu kõigile maad ei jaganud, aga me ei saanud maad jagada rohkem, kui seda oli. See olnud umbes samasugune lause kui Kalevipoja tagasipaneku nõudmine. Ernitsa talu pärimise ümber olid mingid tülid. Kes on selliseid asju näinud, see ahnetele inimestele ei aplodeeri.

Sõna võttis Villem Ernitsa sugulane Anu Ernits. Ta polnud Villem Ernitsat oma silmaga näinud, sest sündis selleks liiga hilja. Aga ta oli ülikooli ajal Villem Ernitsa kohta palju teada saanud. Ta oli kõne alla tulnud ka ühe võimaliku raamatu koostajana. Seda tööd ta enda peale ei võtnud, aga tal oli väga hea meel, et raamat on ilmunud.

Üks sõnavõtja rääkis, et ühel korral ta oli prügikastist leidnud hulga raamatuid. Kuna ta on raamatukogu töötaja, siis ta uuris neid lähemalt. Ühe raamatu vahelt oli ta leidnud Villem Ernitsa kirja, mille ta oli kaasa võtnud.

Mart Jagomägi kirjastuse esindajana kinkis raamatuid. Ta rääkis, et põlise tartlasena on ta Villem Ernitsat näinud ja et Ernits ei esitanud üritustel mitte lihtsalt palju küsimusi, vaid häid küsimusi.

Vahesein malelaual

Üks sugulane oli ükskord rääkinud, et ta on kuulnud, kui ühele lapsele öeldi: "Pissi siiasamma!" Sugulasele see lause ei meeldinud. Praegu kõndisin mööda kõnniteed, millel seisis auto. Autost astus välja laps, kellele öeldi samasugune lause. Ühel pool autot oli kaks koera ja teisel pool üks. Mõtlesin, et mulle võib ühe koera lõhn külge jääda, mille peale teine koer võib minu peale kurjaks saada. Olin Paides. Isa rääkis, et üks laps ei olnud mitte ainult oma vanaisale tere ütlemata jätnud, vaid ka vanavanaisale. See oli juhtunud lapse vanavanaisa 106. juubelil. Nii vanadel inimestel tähistati vist iga sünnipäeva juubelina. Ma olin ka kahel korral tere ütlemata jätnud, sest mul oli halb tuju. Tagantjärele oli seda halb mõelda, aga ma võisin veel öelda. Magasin voodis. Isa pühkis lapiga tolmu. Ta tuli minu voodi juurde ja tõmbas mul lapiga üle silmade. Selle peale ma võpatasin ja ärkasin Tartus. Aga ma ei ärganud täielikult, vaid ainult kergemasse unne.

*
Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Juhtis osavõtja, kes oli minu jaoks võõras. Kuigi mängisin temaga samal turniiril, ei olnud mul tema nägu veel meelde jäänud. Mängisin ühe poisiga. Lõin odaga ratsu e6. Sellega sain enda arvates paremuse, sest vastasel oli valida, kas lüia oda käiguga de, nii et teine ratsu jääb ette, või käiguga gf, nii et kuninga ette tekib auk. Laua keskel oli püsti vahesein, mis hoidis püsti paberit, mida võis kasutada käikude üleskirjutamiseks. Kuna ma teisele poole vaheseina hästi ei näinud, siis võtsin selle eest ära. Selgus, et vastasel oli mitu nuppu pikali. Vastane katkestas mängu ja ütles, et ta ei mängi enam kunagi. Ta hakkas mängima teise vastasega. Kui neil mäng läbi sai, siis küsisin, kuidas see lõppes. Minuga mänginu vastane ütles, et tema võitis. Nad mängisid ka teise mängu. Kui see läbi sai, küsisin jälle tulemust. Võitja oli sama. Minuga mänginu ilmselt ei mõelnud, et ta üldse enam kunagi ei mängi, vaid et ta ei mängi kunagi minuga. Trennis olid Jürgen I. ja üks temast nõrgem klassivend. Mõlemad olid käinud maletrennis enne mind, aga nõrgemast klassivennast ma olin mööda läinud. Palju sõltus sünnipärastest võimetest. Minul olid need vahepealsed. Nõrgem klassivend läks uksest välja ja lubas tulla suurele turniirile. Oli oodata, et mõne punkti ta saab, sest oli temast veel nõrgemaid. Rei küsis mult, kas ma välku mängida ei taha, pidades silmas lähenevaid välkturniire. Vastasin, et välku ei taha, aga kiirmalet võin mängida. Mul oli mängimiseks vähe aega.

Pühapäev, november 17, 2013

Kolm vastukaja

Kirjutasin ajaloo arutelu listi:

Reedese postiga saabus korraga kolm kirjutist minu koostatud raamatute teemal, mis on elus seni ainus selline päev. Arvustati kahte "Eesti mõtteloo" sarja raamatut, "Sirbis" oli üks lugu Hendrik Sepa ning "Keeles ja Kirjanduses" kaks Grenzsteini kohta. Üks soovitus, mida ma olen kuulnud, on mitte kunagi arvustajatele vastata. Aga et on olemas arutelu list, siis ma siiski tänan kõiki kirjutajaid ja ütlen mõne sõna kommentaariks selle kohta, mis puudutab minu kirjutatud saatesõnasid.

Grenzsteini puhul heitis üks kirjutaja mulle ette, et ma olen teda alahinnanud, minnes kaasa müüdiga Grenzsteinist kui venestajast, Sepa puhul heideti ette autori ülehindamist. Tegelikult hindan Grenzsteini kõrgemalt kui Seppa, mis väljendub selles, et saatesõna Grenzsteini kohta on pikem ja selles on lubatud ka teist köidet. Mõni varasem autor on kujutanud Grenzsteini läbinisti negatiivsena, aga mina tõin välja nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Tugevate külgede osas on ta mulle sama moodi eeskujuks kui tema vastane Tõnisson, kelle kohta olen samuti kaks raamatut koostanud. Kui vaadata Grenzsteini ja Tõnissoni samade aastate artikleid võrdlevalt, siis Tõnissoni omad on rahvuslikumad ja julgemad, samas Grenzsteinil on ilusam stiil. Grenzsteini tagamõte võis olla teine kui kirja pandu, aga kirja pani ta seda mida pani.

Etteheite, et ma võin autoreid üle hinnata, võtan enne omaks, sest mulle on meeldinud eranditult kõik viimastel aastatel loetud ajalooraamatud ja kõik autorid, kelle raamatuid olen koostanud, ei soovi kedagi maha teha. "Sirbis" kirjutati, nagu ma oleks alahinnanud võrdluses Sepaga praegusi majandusajaloolasi. Tegelikult lause, mida vabas sõnastuses refereeriti, ei olnud mul kategooriline väide, vaid sõnaga "ehk". Ja selle tagamõte ei olnud Sepa ja Valge võrdlus, vaid olin siin listis varem kirjutanud võrdlevalt Sepa ja Laidre ühest sõjaajaloolisest raamatust sama sõja kohta, kus Sepa majandusele pühendatud lõigud olid minu jaoks muljetavaldavamad. Teiseks olen tähele pannud, et Nõukogude ajal ülikoolis käinud eestlased üldiselt, mitte ainult ajaloolased, kasutavad siiani palju Marxi ja Lenini tsitaate, olemata nende oponente lugenud.

"Sirbis" kirjutati veel, et kuigi ma olen ajalugu õppinud, pole ma professionaalne ajaloolane. Väljendit "professionaalne ajaloolane" ei defineeritud, seetõttu ma pole kindel, mida sellega silmas peeti. Aga Sepa raamatu koostamine oli mul 11 kuud põhitegevus, enne seda uurisin aasta Grenzsteini ja kolm aastat Tõnissoni. Tänavu jah on põhitegevus tõlkimine, aga lisatööd tõlke kommenteerimine ja sellele saatesõna kirjutamine.

Laupäev, november 16, 2013

Lipu säilitajad

Ärkamisajal olid eestlased vanglast välja pääsenud. Pärast Vabadussõja lõppu olime mina ja K. Sander jäänud seisma ühe lipu juures ja arvanud, et tuleb teha midagi selle säilitamiseks. Selle jaoks olime asutanud organisatsiooni, kuhu olime kutsunud ka ühe naisüliõpilase. Olime oodanud, et tema lipust koopiaid tikiks. Varsti saime teate, et naisüliõpilane oli organisatsioonist välja astunud. Ta oli vist pettunud, et mina ja Sander ise tikkimist ei õpi.

*
Läksin läbi ukse. Ütlesin, et ma ei kannata, et sellised sõnad nagu "fašist" on kohustuslikud, aga "tibla", "okupant" ja roppused on keelatud. Ütlesin seda ühe venelase kuuldes. Oli hommik ja tõusin üles. Kell oli juba palju, nii et esimestesse tundidesse polnud võimalik jõuda. Aga ma ei pidanudki minema, sest praegu oli koolivaheaeg. Tahtsin magistritöö teemat välja vahetada. Mõtlesin, et pean juhendajaga läbi arutama, mis oleks kõige parem magistritöö teema. Siis tuli meelde, et magistritöö on juba kaitstud, ma ei peagi uut teemat võtma. Mõned eksamid ja arvestused olid veel tegemata. Mõtlesin, et ma väldin niikaua juhendajaga kontakteerumist, kuni kõik asjad peale viimase on tehtud, muidu ta võib öelda, et mul pole enam õigust ülikoolis olla. Eelmine aasta olin ennast loengutes halvasti tundnud, sest neid oli vähe, aga tänavu tundsin paremini, sest sai sagedamini harjutada. Uue uurimistöö kirjutamisel võis saada takistuseks, et nüüd olin tsitaatide asemel välja kirjutanud refereeringuid. Aga kui panna töösse ka refereeringuid, mitte tsitaate, siis nad olid kasutamiskõlblikud. Läksin väiksesse kööki ja panin arvuti käima. Minu arvuti käivitus aeglaselt. Vennad rääkisid omavahel ja valmistusid kooli minema. Vennad olid omavahel sõbrad, aga minu sõbrad nad ei olnud, sest ma olin aeglasema reaktsiooniga, kui keegi rääkis. Postkastis ei olnud ühtegi kirja. Siis kaks kirja tuli. Üks oli Helina sarnase nimega inimeselt. Teine oli tundmatu nimega inimeselt, selle avasin varem. Seal oli video. Ma ei tahtnud videot oma postkasti mahtu koormama jätta, aga samas oli tegemist huvitava videoga, mida oleks tahtnud säilitada.

Reede, november 15, 2013

Alehhini kaitse

Nädala ainuke malepartii:

1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. d4 d6 4. c4 Rb6 5. ed cd 6. Rf3 g6 7. Oe3 Og7 8. Lc2 0-0 9. Od3 Rc6 10. a3 Og4 11. Rbd2 Vc8 12. 0-0 f5 13. g3 e5 14. Og5 Of6 15. Of6 Lf6 16. de de 17. c5 Rd5 18. Oc4 Rce7 19. Lb3 Vc5 20. Od5 Rd5 21. Lb7 e4 22. Rh4 e3 23. fe Re3 24. Vfc1 Rc2 25. Vab1 Ld4+ 26. Kh1 Ld2 27. Le7 Ld5+ 28. Kg1 f4 29. Vd1 Od1 0:1

Ekskursioonikaaslaste valimine

Mina ja isa olime kandideerinud valimistel erinevates nimekirjades. Nüüd võidi öelda, et ma kandideerisin isa vastu. Mõtlesin, et kui ma juba üks kord selles nimekirjas kandideerisin, siis teen seda ka edaspidi. Ühe meie nimekirjas kandideerinu kohta arvati, et tema nimekirja võtmine ei olnud õige, sest ta oli andnud välisajakirjandusele informatsiooni. Küsiti, kas see on õige, kui eestlane annab informatsiooni juudi ajakirjandusele. Läksin järve äärde. Otsisin kohta, kuhu liivale pikali heita. Mõnel lõigul ei olnud liiva, teistel oli küll liiv, aga otse tee ääres. Tahtsin leida kohta, kus tee ja liiva vahele jääks põõsad. Algas sõda ja hakati pommitama. Läksin ühte kuuri moodi hoonesse varjule. Seda nimetati barakiks. Olin seal pimedas peidus, varsti sisenes veel kaks inimest. Mõtlesin, et kui ma saan teada, et need on eestlased, siis puudutan neid, et endast märku anda. Minust hilisemad sisenejad ise nii kaugele ei tulnud, et oleksid mind märganud.

*
Mul oli käes fotoalbum. Valisin sealt, keda ekskursioonile kaasa kutsuda. Nende juurde, keda ma kutsusin, tegin risti. Kuna ma olin halb inimeste välimuse järgi tundja, siis oli mulle pingeline ülesanne tunda neid fotodelt ära ainult välimuse järgi. Aga see mul siiski õnnestus. Ühel fotol olid isa ja Pille. Mõtlesin, kumma juurde risti teha. Paistis, et pidin tegema Pille juurde, sest teine inimene pildil ei olnudki vist isa, vaid üks teine tüdruk. Seisin ühe väikelinna tänaval. Olime sellesse linna ekskursioonile tulnud. Mõtlesin, mis tänaval ma asun. Selleks tahtsin pildistada maja küljes olevat tänavasilti ja siis fotolt suurendusega lugeda. Ma ei mäletanud, kuhu pildistamiseks vajutada tuleb. Aga kui ma ühele nupule vajutasin, siis paistis pildistamine toimuvat. Seejärel vaatasin, et lähemalt majalt ma oleks tänavasilti muidu ka lugeda näinud. Minu juurde tulid kaaslased kutsuma, et ma läheks bussi peale, et sõita sellest linnast välja maakohta. Nad näitasid, mis suunas buss jääb. Ise oleksin arvanud, et tuleb minna vastupidises suunas. Istusime Peedu köögis ümber laua. Pidime hakkama sööma. Minu kõrval istus Ariel. Ta oli minu klaasi serva suhu pannud, seetõttu võtsin endale tema klaasi. Aga ta võis seda ka suhu pannud olla, seetõttu loputasin selle ära, et mitte nakkust saada. Ariel ajas minu taldrikusse saiapuru. Õpetaja alustas kõnet. Ta ütles, et meie klassist ei jäänud keegi kooli jooksul istuma ja keegi ei pidanud ühtegi eksamit uuesti tegema. Mõtlesin, et aga ülikooli ajal seda minuga juba juhtus. Mul oligi ülikool venima hakanud ja pooleli jäänud nagu raamatu "Elu aseaine" peategelasel.

Neljapäev, november 14, 2013

"Eiseni tänav"

Neljanda Teet Kalda raamatuna lugesin läbi aastal 1979 ilmunud romaani "Eiseni tänav", mille maht on umbes 277 lehekülge. Selles raamatus abielluvad inimesed, kes tunnevad üksteist juba varasest lapsepõlvest ja käivad koolis samas klassis. Üks võte, mis mulle selles raamatus meeldis, oli see, kuidas ühes osas olid igas peatükis toodud vanad mälestused ja peatükkide lõpus kirjeldati, kuidas neid sündmusi aastaid hiljem meenutati. Mulle on oma elust tuttav, kuidas olen palju mälestusi rääkinud ja kirjutanud ning hiljem seostuvad mälestused juba sellega, kuidas ma neid jutustanud olen. Vähem meeldis raamatus abielurikkumise osa, mis kattub idee poolest varem loetud ja hiljem ilmunud Erik Tohvri raamatuga.

Kilpkonn purgis

Purgis oli kilpkonn. Ta soovis, et purgilt kaas pealt võetaks. Kui olin seda teinud, tahtis ta, et kaas tagasi pandaks. Siis, et see uuesti pealt võetaks ja et see uuesti peale pandaks. Ta küsis ka süia. Andsin talle kapsalehe. Ta soovis, et kapsaleht purgist eemaldataks. Ja samamoodi kaanega, et kapsalehte edasi-tagasi liigutataks. Võibolla ei oleks tohtinud näidata, et kilpkonn on nii kitsas purgis.

Kolmapäev, november 13, 2013

Valimisputka

Buss sõitis vanast peatusest mööda. Aga ta ei peatunud ka uues peatuses, vaid keeras parkimisplatsile. Nii oli raske valimistel osaleda, kui bussile oli raske peale saada. Parkimisplatsil avati see putka valimisjaoskonnana. Sellel ei olnud aknaid. Akende puudumine tekitas pommi panemise ohu. Ma polnud kindel, kas see on üldse minu valimisjaoskond, sest eelmistel kordadel olin pidanud hääletama poes. Putka ukse kohal olid plakatid. Ütlesin, et valimispäeval on valimisreklaam keelatud, tuleb politseisse helistada. Mees, kellele ma seda ütlesin, vastas, et see ei ole valimisreklaam, vaid kandidaatide tutvustus. Läksin koos selle mehega ühte majja. Mul olid käes tema prillid. Vaatasin läbi tema prilliklaasi, et tema prillid on tugevamad kui minu omad. Tema prillide üks klaas oli kildudeks. Ma ei teadnud, kas mina olin selle ära lõhkunud või oli see juba enne katki. Võibolla sai klaasi kildudest kokku panna ja see oli enne minu kätte andmist niimoodi kokku pandud. Aga võibolla pidin prillid välja maksma.

Teisipäev, november 12, 2013

Tähistaeva kaardid

Ostsin poest hapukoort. Müüja tahtis, et ma kirjutaks üles, mis kaupa ma eelistan, et ta teaks, mida poodi tellida. Ma ei kirjutanud, sest ema kirjutas ja tema käis sagedamini poes. Kui maksin raha, ütles müüja, et ma olen kirjaoskamatu. Läksin poe uksest välja. Seejärel sisenesin uuesti, et kasutada poeruumi lugemissaalina. Mina ja müüja sõimasime üksteist. Ütlesin, et kaubaeelistust ei ole põhjust üles kirjutada, sest järgmine kord eelistus muutub. Ta tahab iseseisvast mõtlemisest vabaneda.

*
Oli vene keele tund. Õpetaja käis ringi ja kontrollis vihikuid. Mul oli vihikus palju kahtesid. Ma ei tahtnud neid õpetajale näidata, muidu võis ta neid juurde panna. Seetõttu keerasin lahti vihiku tagumise otsa, kus hindeid ei olnud, vaid kuhu olin kirjutanud ilukirjas venekeelseid luuletusi. Hakkasin neid pähe õppima. Luuletusi vihikusse ümber kirjutades ei olnud ma igast tähest täpselt aru saanud. Kolm halba õpilast istus esimestes pinkides ja hakkasid vene keeles laulma. Õpetaja ütles teistele, et nad kaasa ei laulaks. Sellega tahtis ta vist paljastada, et need kolm õpilast laulavad valesti.

*
Vaatasin tähistaeva kaarti. Sellel anti märku, kui mõni uus täht tekkis. Uusi tähti tekkis iga sekkund. Kaart koosnes erinevat värvi ringidest. Üks ring ei tähistanud vist ühte tähte, vaid selles kohas asuvate tähtede arvu. Oli teisigi teemakaarte taeva kohta. Üks kaart näitas, millises galaktikas on rohkem tööstust. Meie galaktika oli teisel kohal, sest siin asus planeet Maa. Ütlesin, et võibolla on põhjus selles, et meil ei tunta veel rohelist majandust.

Esmaspäev, november 11, 2013

Tellimus raadiolt

Martin joonistas keerulise pildi põõsast ja selle taustast. Joonistasin tema pildi järgi umbes samasuguse pildi. Joonistades ma ei vaadanud põõsast, vaid Martini pilti. Kui pilt oli valmis ütlesin Martinile, et ma tegin tema pildist võltsingu. Tavaliselt ma nii keerulisi pilte ei joonistanud.

*
Toimus Tartu meistrivõistluste valikturniir. Üks naine tuli mulle ütlema, et ma läheks ühel kindlal päeval raadiosse ja räägiks kümme minutit sellest turniirist. Neil ei olevat sel ajal stuudios kedagi ja olevat vaja, et keegi sel ajal raadios räägiks. Kirjutasin raadiomaja aadressi ühe vihiku tagakaane siseküljele üles. Ma ei teadnud, kas ma pärast leian selle vihiku. Kartsin, et kümmet minutit ma ei oska turniirist rääkida. Algasid Tartu meistrivõistlused. Suuremal jaol laudadel pandi peale tavalise male algseis, aga ühel pandi Fischeri male. Mul olid Viikmaa vastu mustad. Viikmaa oli pannud peale Fischeri male seisu. Kui mõned käigud oli mängitud, katkestas ta partii, et hakata mängima tavalist malet. Ta põhejdas, et kui me Fischeri malega jätkaksime, siis must võidaks. Mõtlesin, et võibolla tõesti, kui ma a-liini lahti ajan ja vankriga vastase laagrisse tungin. Üks poiss ütles, et tema vastane puudutas nuppu, puudutatud nupuga peab käima. Kohtunik Rei vastas, et ah, ei pea. Kui kolm vooru oli mängitud, pidid turniiri lülituma ka need, kellele esimesed voorud kohustuslikud ei olnud. Ütlesin, et see on ebaaus, kui nõrgemad saavad alustuseks kolm plussi. Hiljem turniiri lülitujate hulgas olid Pärnits ja üks kirjanik. Esimesed voorud ei olnud kohustuslikud vist nendele, kes olid varem mõnel aastal Tartu meistriks tulnud. Mõtlesin, et raadios räägin, et arvatavasti võidab turniiri Pärnits.

*
Olime isa toas. Vennapoeg istus laua taga ja mina seisin. Vennapoeg võttis minu maali, mida ma pidasin lõpetatuks, ja hakkas seda täiendama. Ta klõbistas isa arvuti klahvidel. Mul oli valida, kas annan talle kuulata muusikalinti või jutulinti. Tuppa astus kõige noorem vend, kelle nimi oli Villem ja kes nägi välja nagu Tõnu. Mina oli pannud kasseti hinnaks 40 eurot, aga tema tõstis hinna 60 eurole. Vennapoeg võis arvuti klaviatuuril klõbistades mõne isa faili ära kustutada. Mõtlesin, et kui ta minu kassetilt osa muusikat maha lindistab, saab tühjadele kohtadele pärast uue muusika peale lasta.

Pühapäev, november 10, 2013

Viga sõiduplaanis

Üks ajakirjanik kirjutas, et ta oli šokeeritud, kui Raasiku jäeti raudtee sõiduplaanist välja. Raasiku oli linn, kus elasid endised Eestit okupeerinud Nõukogude sõjaväelased, kes ajakirjaniku sõnul kirjutasid häid luuletusi. Ajakirjanik oli läinud küsima, miks Raasikut sõiduplaanis ei ole. Teda ei võetud jutule. Nüüd küsis ajakirjanik ajalehes: "Kellele te vastamast keeldute, kas mulle või kodanikele?" Lehelugejate jaoks ta täpsustas, et kodanike all mõtles ta Eesti kodanikke, mitte neid sõjaväelasi. Selle ajakirjaniku kohta oli teises lehes kirjutatud, et ta on homo ja käis riigi raha eest koos teise mehega välismaal. Ajakirjanik vastas oma ajalehes, miks ta tegelikult selle mehega kõrvuti majades elab. Ta lisas, et ajalehti ei anta välja riigi raha eest. Ajakirjanikku süüdistav artikkel avaldati uuesti, seekord artikli autorit süüdistavana.

Laupäev, november 09, 2013

Inglise ja ameerika romantism

Richard E. Brantley. "Coordinates of Anglo-American Romanticism. Wesley, Edwards, Carlyle & Emerson”. Kirjastus University Press of Florida. (8 kohanime). 1993. xi + 207 lehekülge.

Ameerikat on jagatud inglise keelt kõnelevaks Anglo-Ameerikaks ja romaani keeli kõnelevaks Ladina-Ameerikaks. Kust nende täpsed piirid lähevad, selle üle annaks vaielda. Aga loetud raamatu pealkirjas sõnad "Anglo-American" ei paista siiski tähendavat Ameerika Ühendriike ja Kanadat, vaid Ameerika Ühendriike ja Inglismaad.

Autor Brantley arvab, et inglise ja ameerika kirjandus moodustavad terviku. Ta ei ütle midagi selle kohta, kas sellesse tervikusse peaks kuuluma ka teised ingliskeelsed maad. Võibolla ta peaks seisukoha selles küsimuses võtma, kui ta ise elaks Inglismaal, kust on läinud väljarändajaid kõigisse maailmajagudesse. Aga raamat on ilmunud Ameerikas ja ameeriklaste jaoks on küll Inglismaa endine emamaa, aga Austraaliaga on neil sidemeid vähem.

Ainuüksi raamatus "Romantismiaja inimene" oli romantismiaja piiride kohta kaks-kolm erinevat periodiseeringut. Brantley järgi kestis romantism veel hilisema ajani – 20. sajandini. Raamatu pealkirjas välja toodud neljast autorist elas aga kaks 18. ja kaks 19. sajandil. Need oleks muu kirjanduse järgi vastandlikud valgustus- ja romantismiaeg. Aga Brantley viitab autorile, kelle järgi romantism ei ole vastureaktsioon valgustuse ratsionalismile, vaid selle edasiarendus. Ka Carlyle pidas nii 18. kui ka 19. sajandit uskamtuseajaks, mida Carlyle’i kohta varem kirjeldatud raamatu kirjutanud Kedenburg tabelina rõhutas.

Brantley raamatu kaanel nimetatud tegelastest kaks elasid Inglismaal ja kaks Ameerikas. Wesley (1703–1791) elas Inglismaal ja oli metodismi rajaja, Edwards (1703–1758) oli Ameerika äratusliikumise rajaja, Carlyle (1795–1881) elas Šotimaal ja Inglismaal ning Emerson (1803–1882) Ameerikas. Kahe viimase raamatutest olen varem kirjutanud. Wesley ja Edwardsi vahel kontakt puudus, Carlyle’i ja Emersoni vahel oli see olemas. Kaanemärkide järgi arvasin algul ekslikult, et Carlyle ja Emerson on ühises peatükis. Aga on vastupidi, et ühises osas on Wesley ja Edwards, Carlyle’i ja Emersoni kohta on kummalegi eraldi osa, kusjuures pikem on Emersoni oma, kuna tema kohta olevat rohkem kirjandust.

Brantley ütleb, et teda huvitab filosoofia, religiooni ja kirjanduse kolmik, mis on nende autorite puhul olemas. Kedenburg tõi Carlyle’i kohta välja natuke teistsuguse kolmiku, et Carlyle kehastab ajaloolase, filosoofi ja luuletaja triumviraati. Brantley arvates ühendas vaadeldud autoreid kõige rohkem teistlik empiirilisus-evangeelsus. See traditsioon alanud juba 17. sajandil elanud John Locke’ga, kes ühendanud deismi ja panteismi ja keda Eesti Entsüklopeedia seostab materialismiga. Locke arvas, et kasvatus on tähtsam kui loodusest antud eeldused. (Inglise keeles "nurture" ja "nature".) Brantley toob välja Carlyle’i tsitaadi, et kahtlemine pole kuritegu, ei pea kohe uskuma asja, mida esimesena nähakse. Selle põhjal järeldab Brantley, et Carlyle’i usk oli empiiriline. Ta nimetab Carlyle’i ka skeptikuks, kuigi ma olen Carlyle’i teostest lugenud, et ise ta pidas ennast skeptitsismi vastaseks. Carlyle’i arvates ei kirjutatud keskaegsetes kroonikates usust palju sellepärast, et usk oli kindel, aga metodistidel on see kahtlemine, seepärast teevad nemad rohkem sõnu. Sama moodi on Cazamian kirjutanud Carlyle’i enda kohta, et ta kuulutas oma veendumusi valjuhäälselt, kuna ei olnud nendes väga kindel. Ka Brantley toob ühe autori tsitaadi, kelle arvates Carlyle’ile ja Emersonile on skeptitsismist ja materialismist hoidumine auasi, aga see ei õnnestunud.

Mind huvitab neljast pealkirjas nimetatud autorist kõige rohkem Carlyle. Kui Cazamian kirjutas Carlyle’ist eelkõige saksa mõjude kaudu, siis Brantley asetab ta ingliskeelse kirjanduse traditsiooni osaks. Anglo-ameerika autorid tuginenud karmile protestantlikule traditsioonile, kellest inglased läinud ühe autori meelest oma eelkäijatest lahku, aga ameeriklased täiendanud eelkäijaid. Brantley kommenteerib, et tema uuritud inglise autorid on ka protestantlikud. Ameerikasse rännanud välja eelkõige puritaanid, kuid Inglise kodusõja ajal, mille võitsid puritaanid, oli väljaränne peatunud ja paljud puritaanid olid Inglismaale tagasi läinud. Raamatutest Cromwelli kohta olen lugenud, kuidas kodusõja ajal põgenesid Inglismaalt Charles II ja tema pooldajad, kes ei läinud aga Ameerikasse, vaid Hispaaniasse.

Brantley viitab autorile, kelle arvates Carlyle ei olnud romantismi esindaja, sest ta hindas Shakespeare’i kõrgemalt kui romantikuid. Brantley arvates ta siiski romantismi esindaja oli. Sellega ma olen nõus, sest romantismi üks tunnus ongi minevikunostalgia, Shakespeare’i austamine on sellega kooskõlas. Kuigi Shakespeare’i austatakse siiamaani.

TÄIENDUS: deism ja teism on kaks erinevat asja. Deismi järgi Jumal ei sekku maailma asjadesse, aga teismi järgi sekkub.

Reede, november 08, 2013

Teisiti paistvad puud

Vaatevälja piiril kasvavad puud paistsid inimestena, kes kõik seisid või kõndisid näoga minu suunas, kõigil mütsid peas. Kui rääkisin sellest vennale, ütles vend, et huvitav, mis silmaseisund see on. Siis pilvede liikumise tõttu valgus muutus ja asi ei paistnud enam nii. Kõndisin mööda metsavahelist maanteed. Järve otsa jõudes nägin kupliga laternaid. Tundus, et enne olid need kuplid paistnud peade ja mütsidena. Kui ma tegeliku põhjuse teada sain, ei saanud vist enam valesti näha. Edasi kõndides nägime maapinnal kurge. Ütlesin vennale, et ta tuleks edasi, kurg võib inimese ära tappa. Aga vend ei kuulanud, vaid jäi lamades kurge vaatama. Kõndisin edasi üksi. Läksin sügavamale metsa alla, teest kaugemale. Varsti võtsin uuesti suuna teele. Ma mäletasin, mis suunas see jääb. Keegi oli vist õpetanud, et metsas kõndides ärge tehke pöördeid, siis ei eksi ära. Teele jõudes tuli mulle vastu lõhkuv hobune. Hakkasin tema eest põgenema. Hüppasin üle aia, aga hobune hüppas järele. Mõtlesin, et kui ma jookseksin ringiratast ümber puu või roniksin puu otsa, võibolla hobune siis ei saaks kätte. Aga siin ei olnud sellised puud, mille otsa oleks saanud kiiresti ronida. Lõpuks hobune lõpetas jälitamise. Vastu tulid meie omad. Küsisin, kelle see hobune seljast viskas. Vastati, et seda ei tea, aga nimetati, kelle hobune eelmine kord seljast viskas. Kõndisin edasi mitte täpselt mööda teed, vaid umbes. Tee asukoht hakkas meelest minema.

Kes ei ole lugenud

2. novembri "Postimehe" lisas "Arvamus. Kultuur" kirjutab Paavo Kivine artiklis "Kuidas saada kohta ajaloos?" koostamisel olevast väljaandest Paul Kerese kohta, kus ütleb muuhulgas, et see hakkab sisaldama "viimasel ajal KGB ja ÜK(b)P arhiividest leitud dokumente, sealhulgas poliitbüroo liikmete omavahelisi kirju, kust ilmneb, kuidas otsustati Kerese saatus ning roll mängudes MM-tiitli pärast. Misjärel polegi enam midagi küsida või oletada, vastused on must valgel kirjas. /.../ Nüüd teame ka seda, et ühe aastatetaguse tunnistusena on Keresega tookord toimunu saanud kinnitust ta enda suust."

Artikli algul on juttu tippspordi suurest tähtsusest üldisemalt, mitte ainult malest. Seda vaimustust ma praeguses vanuses ei jaga. Kivine ei ole rahul, et ajaloo üldkäsitlustes on spordist liiga vähe juttu. Aga ma olen vanu ajalehti uurinud ja pole sealt selliseid suuri spordilehekülgi nagu praegustes lehtedes leidnud, mis kinnitaks, et mineviku inimestele oleks sport nii palju tähtsam olnud kui mulle. Ükskord mulle räägiti mälestusi, et minu vanavanaema ei olnud rahul, kui nooremad sugulased spordiga tegelesid.

Kolmapäev, november 06, 2013

Vaikne lask

Murdsin taldriku küljest tüki ja seejärel selle tüki pooleks. Eile olin murdnud tabureti küljest tüki, täna murdsin ka selle tüki pooleks. Ütlesin, et vahel läheb mul meelest, et kui asju lõhkuda, on nad pärast seda katki. Hakkasin tükke külge tagasi liimima.

*
Seisime aknal ja vaatasime ilutulestikku. Hoidsime aknast natuke kaugemale, sest mõni rakett võis läbi klaasi sisse lennata. Kartsin, et kui inimesed lähevad rikkamaks, siis ilutulestik tiheneb. Lasteaia aias lasid ühed inimesed rakette ja teisel pool aeda seisis politseiauto. Raketilaskja suunas käe auto suunas ja tundus, et kuulsin vaikset pauku. Oli vist tulistatud politsei pihta. Aga kuna ma polnud selles kindel, siis ma midagi ei öelnud. Järgmisel päeval võtsin ema käest ajalehe. Seal kirjutati, et mitte politseid ei olnud tulistatud, vaid politsei oli ise pättide pihta tulistanud ja ühe päti maha lasknud. Nüüd tulistaja kahetses oma tegu, sest pätt oli enne seda juba süü üles tunnistanud. See lask oli kostnud nii vaikselt, et ma polnud kindel, kas tulistati, aga vahel ma kuulsin väljast veel valjemaid pauke. Ajalehe esiküljel oli ainult reklaam. Keerasin lahti teise lehekülje. Seal kirjutati hiljuti toimunud valimistest. Isa küsis, kas kaks Rummot olid ministrid. Vastasin, et minu teada ainult üks. Isa küsis, kas valitsus astus tagasi. Sellele ma ei vastanud. Valitsus pidi oma kohuseid edasi täitma järgmise valitsuse moodustamiseni. Võibolla isa arvas, et Reformierakond keeldub valimistulemusi tunnistamast. Oli hommik. Tulin voodist välja. Ütlesin, et see on nii kole, kui päeval lamp põleb. Majas olid käinud töömehed. Kartsin, et nad on mult midagi ära varastanud.

Teisipäev, november 05, 2013

Fischer-Spasski meeldetuletus

Vaatasin uuesti ajalehes avaldatud 1992. aasta Fischer-Spasski matši partiisid. Kui ma neid tol aastal esimest korda vaatasin, siis tundus, et lisatud kommentaarid on üleolevad, aga nüüd tundusid need sõbralikud. Kommentaarides öeldi, et nooremana iseloomustas Spasskit kiirus ja Fischerit sügavus, aga nüüd on Spasski vanemaks jäänud ja Fischer ületab teda kiiruses. Avangus vahetati etturid käikudega de de. Sellega avanes võimalus lippude vahetuseks, mis oleks võtnud ühelt poolelt kuninga käigu tõttu vangerdamisvõimaluse. Vennapojad tulid ka mängu vaatama. Keskmängus käidi Rc3. Üks vennapoeg ütles, et see on Simo moodi. Tal oli varasemast meelde jäänud, et sinna väljale käin ma ratsuga sageli. Tänu sellele võis ta ise ka mängus sellist käiku teha. Aga ta ei olnud veel mängu põhimõtteid õppinud ja ei teadnud, et selle käigu põhjendus on, et kasulik on hoida tsentri lähedusse. Mõtlesin, kumma poole ratsu sinna käis. Lõpuks tuli mulle meelde, et üks malenupp on kadunud, puuduvat nuppu olin ma hoidnud meeles, aga vennapojad seda nägemata ei saanud seisust õigesti aru. Ma oleks võinud asendada puuduva malenupu mõne muu nupuga.

*
Leidsin sahtlist pilte, mis mul ei olnud meeles. Ma ei olnud kindel, kas need pildid olen teinud mina või keegi teine. Ühel maalil oli Reomäe jaanituli. Maja kõrval oli auklik kõrvalhoone. Võibolla selle olin maalinud mina, aga võibolla isa. Osa pilte oli värvilistest paberitest kokku liimitud. Esimeses klassis oli meil kästud selliseid pilte teha, aga siis mul ei tulnud nii hästi välja. Võibolla pärast esimese klassi lõpetamist suvevaheajal oli mulle tulnud mõte, kuidas seda saab paremini teha. Mõtlesin neid pilte pildistada, et võrku üles riputada. Ma ei teadnud, kas riputada blogisse või feisbukki. Mõtlesin, et riputan feisbukki, sest seal on pildid suuremad. Ma ei teadnud, kas riputada terved pildid või detaile neist. Võisin riputada algul terve pildi ja pärast detaile. Detailide väljalõikamise tegi raskemaks, et nad sulasid üksteisega kokku. Olime aastavahetuse puhul maal jaanituld teinud. Nüüd tahtis isa linna sõita. Ta ütles, et kuna tal oli novembris 75. sünnipäev, siis ta tahab hästi suurt aastavahetuspidu.

Esmaspäev, november 04, 2013

Amööb

Lahendasime ristsõna. Sinna tuli kirja panna terveid luuletusi. Minu naine ütles, et ta sünnitab amööbi. Ütlesin koolis, et amööbi kantakse seitse kuud. Ma ei teadnud, kui suur on inimese ja amööbi ühine järeltulija, kas rohkem amööbi või rohkem inimese suurune. Amööb hüples laua peal karbis ja tahtis süia. Pärast sünnitamist jättis naine mind maha. Vanematel inimestel võis olla mahajätmisega raske harjuda.

Pühapäev, november 03, 2013

"Monumentaalne ajalugu"

Marek Tamm. "Monumentaalne ajalugu". Loomingu Raamatukogu 28–30/ 2012. Lehekülgi 208.

Raamat koosneb varem ilmunud artiklitest, mis on ümber töötatud. Teost on huvitav lugeda, aga paljude asjadega selles pole ma nõus. Olen seda raamatut varem juba arvustuste põhjal nimetanud. Nüüd on mulje, et arvustused olid veidi liialdatud.

Arvustajad kirjeldasid teost, et Tamm tahab ajaloo ja oleviku vahele Hiina müüri ehitada ning et tema meelest on ajaloo ja poliitika sidumine kurjast. Päris nii see ei ole, sest Tamm ütleb ise, et ka tema teose fookus on olevikul. Olevikust kirjutab ta küll selleks, et ajalugu ei kuritarvitataks. Ta ütleb, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, aga ei ütle, et absoluutselt. Ta ütleb, et ajaloolase esimene ülesanne ei ole osaleda poliitilistes debattides, aga ei ütle, et seda ei tohiks üldse teha.

Tamme arvates ei paku ajalugu lahendusi tulevikuprobleemide jaoks ning ajalugu ei kordu kunagi. Hiljuti lugesin ajalehest uudist, et plaanis on eelisrahastada neid teadusi, mis Eesti elu edasi viivad. Kui ajaloolased ise ütlevad, et ajaloost pole praktilist kasu, siis järelikult nad annavad signaali, et neile pole raha vaja. Minu arvates ajalugu ei kordu tõesti täpselt, aga sarnane kordub pidevalt. Üks süstemaatiline korduvus on see, et sõjale järgneb rahu ja rahule sõda. Tuleks küll otsida teid, et sellisele korduvusele lõpp teha, sest relvad lähevad järjest hirmsamaks ja võivad kogu inimkonna hävitada. Ma arvan, et ajalugu ei paku tõesti tuleviku probleemide jaoks valmislahendusi, aga see on siiski üks tegur, mida lahenduste otsimisel tuleb arvesse võtta. Kuigi Tamm raamatu algul arvab, et ajaloolane ei peaks tegelema tulevikuküsimustega, on tal tagapool olemas ka oma tulevikukavad. Ta tahab, et tulevik ei põhineks ajaloo põlistamisel ja et ühe tõe asemel oleks ühiskonnas mitme keskpunktiga mälukultuur, kus erinevate rühmade vahel toimub dialoog. Et see jutt on pronksiöö kontekstis, siis lisan, et akende sisselöömine oli ka oma seisukoha väljendamine, aga tuleb tagada, et kui dialoog toimub, oleks see rahumeelne.

Mõnes asjas mõtlen ma Tammega ka sarnaselt. Tamm kirjutab, et ajaloolane võib kasutada sõna "mina". Ma leian, et ilma viitenumbreid kasutamata on sõna "mina" kasutamine tõesti hea vahend enda ja refereeritava autori mõtete eristamiseks. Teiste autorite raamatutele saatesõnu kirjutades olen siiski mina-mõistest hoidunud. "Mina" mitmuses on "meie", aga seda soovitab Tamm vähem kasutada. See kinnitab, et ka "Eesti ajaloo" teises köites ei ole "meie esivanemad" juhuslikult jutumärkides, sest nüüd loetud raamatus arvab Tamm, et esivanemate kohta võiks öelda "meie" asemel "nemad", siis on tegemist ajaloo, mitte pärandiga. Esivanemate kohta ma pean võimalikuks öelda nii meie kui ka nemad, aga ma ütleks, et kui öelda nemad, siis meie esivanemad on nad sellest hoolimata.

Tamm kirjutab, kuidas ajaloo asemel võib uurida ka seda, kuidas seda mäletatakse. Seda on kergendav lugeda, sest ka praegu seda lugu ma kirjutan mälu järgi, erinevalt Tammest endast tsitaatides näpuga rida ajamata. Mida rohkem lugeda ja mäletada, seda raskem on viiteid kõigile leheküljenumbritele üles leida. Kui nad üles otsidagi, võtab see palju aega, mida saaks teisiti kasutada.

Tamme raamatu lõpus on 40 lehekülge lisasid, mida ma läbi ei lugenud, üle poole sellest on viidatud kirjanduse nimekiri. Nimekirja ma siiski lehitsesin. Panin tähele, et osadel raamatutel on toodud nii autor kui ka koostaja, aga vähemalt kahel olid koostajad puudu, kuigi nimed olid autori omast erinevad. Teiseks "Eesti ajaloo" köitele oleks ma viidanud peatoimetaja, mitte tegevtoimetajate nimedega. Eestpoolt jäi meelde üks vigaselt trükitud aastaarv, kus Suure Isamaasõja mälestusmärgi püstitamise ajaks pakuti selle sõja puhkemisest varasemat aastat.

Laupäev, november 02, 2013

Lõbus sõnaraamat

Tõnu oli koostanud sellise keele sõnaraamatu, mida ta polnud õppinud. Ta polnud koostanud sõnaraamatut üleni tõsises toonis, vaid mõnda kohta oli lisanud sulgudesse assotsiatsioone eestikeelsete sõnadega, mida temas võõrkeele sõnad tekitasid. Neid assotsiatsioone nimetas ta harju murdeks ja muuks selliseks. Ütlesin Tõnule ka omalt poolt ühe assotsiatsiooni. Tõnu vastas, et sellise peale ta ei ole tulnud.

*
Pillel pidid täna toimuma raamatuesitlus ja laulatus. Raamatuesitlusele oli kutsutud kümme inimest ja laulatusele kõik. Mind oli kutsutud ainult laulatusele. Ma tahtsin seda ära vahetada, sest minu jaoks oli raamatuesitlus tähtsam. Meie perest oli juba mitu inimest abiellunud ja orjusesse langenud. Mõtlesin, et ma mitte ei taha abielluda, sest ma olen vaba inimene.

Reede, november 01, 2013

Üks meister selgunud

Astusin esimest korda sel sügisel läbi päevakeskusest ja kirjutasin endale üles kolme kiirmaleturniiri tulemused.

13. oktoobril on toimunud Eesti Spordiveteranide Liidu  meistrivõistlused 30 osavõtja ja 8 vooruga. Mõtlemisaeg on olnud arvatavasti 15 minutit:

1. Päären 6,5 punkti
2. Reiman 6,5
3. Peebo 6

18. oktoobril toimus tavaline nädalaturniir 11 osavõtja, 10 minuti mõtlemisaja ja 10 vooruga:

1. Harujõe 8,5
2. Tätte 7,5
3. Seljodkin 7,5

25. oktoobril mängiti turniir 15 minuti, 18 osavõtja ja 7 vooruga:

1.-3. Peebo, Harujõe, Hinrikus 5

Täna toimus samuti turniir, aga see polnud veel läbi.

Tõlkeküsimused

Tõlkisin raamatut. Raamatus oli muu teksti vahel luuletusi. Klaus ütles, et ma olen tõlkinud luuletuse nelja riimsõnaga, aga originaalis on riimsõnu kaks. Vastasin, et tõlge võib alati originaalist parem olla. Isa ütles, et ei või. Otsustasin, et teen tõlke ümber. Läksime bussi peale. Hoidsin tõlgitavat raamatut taskus, kuigi seal ta võis laguneda. Olin teel raamatukokku. Mõtlesin, et raamatukogus võib kodust kaasa võetud raamatuga probleeme tekkida, seal võidakse seda pidada raamatukogu omaks. Või ma olin teel kirjandusmuuseumi, kus võisid tekkida veel suuremad probleemid, sest seal polnud uksel magnetkoodi lugejat, mis oleks enda ja muuseumi raamatutel vahet teinud. Istusin muuseumis maha ja hakkasin tõlkima. Ema ütles, et ma ei saa tõlkimisel arvestada sellega, mida sõnad sõnaraamatus tähendavad, sest autori arvates võisid nad tähendada muud. Ütlesin, et autor olevat selle raamatu kirjutanud kahe kuuga, aga ilmselt luges ta enne sõnaraamatud läbi, sest tal on nii suur sõnavara. Minu vastu istus üks naine. Ta küsis, kas mul tööd on. Vastasin, et praegu on mul see töö, järjekorras ootab veel kaks tööd, aga ma ei tea, mis edasi saab. Näitasin naisele raamatut ja küsisin, kas ta saab midagi aru. Ta vaatas ja ütles, et mitte midagi ei saa aru.