"Monumentaalne ajalugu"

Marek Tamm. "Monumentaalne ajalugu". Loomingu Raamatukogu 28–30/ 2012. Lehekülgi 208.

Raamat koosneb varem ilmunud artiklitest, mis on ümber töötatud. Teost on huvitav lugeda, aga paljude asjadega selles pole ma nõus. Olen seda raamatut varem juba arvustuste põhjal nimetanud. Nüüd on mulje, et arvustused olid veidi liialdatud.

Arvustajad kirjeldasid teost, et Tamm tahab ajaloo ja oleviku vahele Hiina müüri ehitada ning et tema meelest on ajaloo ja poliitika sidumine kurjast. Päris nii see ei ole, sest Tamm ütleb ise, et ka tema teose fookus on olevikul. Olevikust kirjutab ta küll selleks, et ajalugu ei kuritarvitataks. Ta ütleb, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, aga ei ütle, et absoluutselt. Ta ütleb, et ajaloolase esimene ülesanne ei ole osaleda poliitilistes debattides, aga ei ütle, et seda ei tohiks üldse teha.

Tamme arvates ei paku ajalugu lahendusi tulevikuprobleemide jaoks ning ajalugu ei kordu kunagi. Hiljuti lugesin ajalehest uudist, et plaanis on eelisrahastada neid teadusi, mis Eesti elu edasi viivad. Kui ajaloolased ise ütlevad, et ajaloost pole praktilist kasu, siis järelikult nad annavad signaali, et neile pole raha vaja. Minu arvates ajalugu ei kordu tõesti täpselt, aga sarnane kordub pidevalt. Üks süstemaatiline korduvus on see, et sõjale järgneb rahu ja rahule sõda. Tuleks küll otsida teid, et sellisele korduvusele lõpp teha, sest relvad lähevad järjest hirmsamaks ja võivad kogu inimkonna hävitada. Ma arvan, et ajalugu ei paku tõesti tuleviku probleemide jaoks valmislahendusi, aga see on siiski üks tegur, mida lahenduste otsimisel tuleb arvesse võtta. Kuigi Tamm raamatu algul arvab, et ajaloolane ei peaks tegelema tulevikuküsimustega, on tal tagapool olemas ka oma tulevikukavad. Ta tahab, et tulevik ei põhineks ajaloo põlistamisel ja et ühe tõe asemel oleks ühiskonnas mitme keskpunktiga mälukultuur, kus erinevate rühmade vahel toimub dialoog. Et see jutt on pronksiöö kontekstis, siis lisan, et akende sisselöömine oli ka oma seisukoha väljendamine, aga tuleb tagada, et kui dialoog toimub, oleks see rahumeelne.

Mõnes asjas mõtlen ma Tammega ka sarnaselt. Tamm kirjutab, et ajaloolane võib kasutada sõna "mina". Ma leian, et ilma viitenumbreid kasutamata on sõna "mina" kasutamine tõesti hea vahend enda ja refereeritava autori mõtete eristamiseks. Teiste autorite raamatutele saatesõnu kirjutades olen siiski mina-mõistest hoidunud. "Mina" mitmuses on "meie", aga seda soovitab Tamm vähem kasutada. See kinnitab, et ka "Eesti ajaloo" teises köites ei ole "meie esivanemad" juhuslikult jutumärkides, sest nüüd loetud raamatus arvab Tamm, et esivanemate kohta võiks öelda "meie" asemel "nemad", siis on tegemist ajaloo, mitte pärandiga. Esivanemate kohta ma pean võimalikuks öelda nii meie kui ka nemad, aga ma ütleks, et kui öelda nemad, siis meie esivanemad on nad sellest hoolimata.

Tamm kirjutab, kuidas ajaloo asemel võib uurida ka seda, kuidas seda mäletatakse. Seda on kergendav lugeda, sest ka praegu seda lugu ma kirjutan mälu järgi, erinevalt Tammest endast tsitaatides näpuga rida ajamata. Mida rohkem lugeda ja mäletada, seda raskem on viiteid kõigile leheküljenumbritele üles leida. Kui nad üles otsidagi, võtab see palju aega, mida saaks teisiti kasutada.

Tamme raamatu lõpus on 40 lehekülge lisasid, mida ma läbi ei lugenud, üle poole sellest on viidatud kirjanduse nimekiri. Nimekirja ma siiski lehitsesin. Panin tähele, et osadel raamatutel on toodud nii autor kui ka koostaja, aga vähemalt kahel olid koostajad puudu, kuigi nimed olid autori omast erinevad. Teiseks "Eesti ajaloo" köitele oleks ma viidanud peatoimetaja, mitte tegevtoimetajate nimedega. Eestpoolt jäi meelde üks vigaselt trükitud aastaarv, kus Suure Isamaasõja mälestusmärgi püstitamise ajaks pakuti selle sõja puhkemisest varasemat aastat.