Kummitelevisioon

Venemaa pommitas Eestit ja Leedut. Leedus vallutas ta ära Vilniuse lennuvälja. Leedulased ütlesid, et see on sisuliselt Leedu riigi lõpp. Leedu ei saanud enam sõjalennukeid kasutada, seetõttu sai Venemaa sõjas suure ülekaalu. Venemaal avanes võimalus kogu Leedu vallutada, aga leedulased ei teadnud, kas Venemaa tahab seda teha. Venemaa ei pidanud seejuures lennuväge kasutama, vaid nüüd oleks tal olnud võimalik riik vallutada ükskõik mis liiki relvajõude kasutades. Eesti olukord oli parem, sest Tallina lennuväli oli vallutamata. Aga oli pommitatud Narvat. Venemaa oli surunud Eestile peale lepingu, et Eesti peab ostma poole veest Venemaalt. Olin vist juba uudistest kuulnud, et Riigikogu on vastava otsuse vastu võtnud, ilma et oleks nimetatud, et seda tehti Venemaa nõudmisel. Venemaa esindaja ütles, et nüüd ostab Eesti poole veest Venemaalt ja sellega läheb võim Venemaale. Venemaal ei olnud midagi peale vee müia. Kuigi käis sõda, lasti raadios tavalisi saateid ja rahulikku muusikat.

*
Minu arvutisse oli pandud kummitelevisioon. See erines tavalisest võrgutelevisioonist selle poolest, et saateid sai vaadata ükskõik millisel kellaajal. Tegin kummitelevisiooni lahti, järgmiseks anti ette suur nimekiri kanaleid, mille vahel sai valida, mida vaadata. Nüüd sai paremini aru loosungist "Nõuame kummitelevisiooni!" Sain ühe "Loomingu Raamatukogu" numbri läbi ja hakkasin lugema järgmist, lükates tähtsamad asjad edasi. Lugemine edenes kiirelt. Raamatu oli tõlkinud Kaplinski. Autor oli Dostojevski. Mõtlesin, et see peab olema hea raamat, kui tegemist on Dostojevskiga Kaplinski tõlkes. Aga selgus, et tegemist ei ole selle Dostojevskiga, vaid tema järeltulijaga. Autor kirjutas, et ta kahtleb, kas on vaja kogu seda informatsiooni, mis internetis üleval ripub. Internetis kirjutavad inimesed on nii enesekindlad, et ei kontrolli oma väiteid üldse. Mõtlesin, et autori arvates on enamik inimesi üleliigsed.

*
Kõndisin mööda tänavat. Möödusin kolmest paigal seisvast ja juttu ajavast inimesest. Olin ajanud näpu ninna. Et asi viisakam paistaks, võtsin taskuräti. Samuti jäin seisma, sest seistes nina puhastamine tundus viisakam. Läksin postkontorisse. Nägin, et seal on kõik töötajad meie koolist - klassivennad Jürgen ja Ivo ning üks paralleelklassi õpilane. Ütlesin, et ma ei mäleta, miks ma postkontorisse tulin, püian meelde tuletada. Üks põhjus oli, et tahtsin psühhiaatri aega kinni panna, aga seda ma ei tahtnud nendele nimetada. Mingi muu põhjus oli veel olnud. Ütlesin, et kirja ma ei ole kirjutanud. Siis tuli meelde, et üks postkontorisse tuleku põhjus oli see, mida ma täna unes nägin. Ütlesin, et nägin unes, et käib sõda, aga Eesti kommunikatsioonid on kehvad, postkontor ei ole korras. Eraldusin Martiniga ruumi kaugemasse otsa, et sel teemal temaga rääkida. Martin ütles, et sõditakse ühe araabia riigi juhiga, see on tema sugulane. Küsisin, kas venna kaudu. Martin vastas jah. Ütlesin, et sellest ma olen kuulnud, aga mul ei olnud meeles. Mina ja Martin rääkisime korraga ega kuulanud üksteist. Rääkisin, et nägin unes, et Venemaa sõdib Eesti ja Leeduga, aga maailm ei ole sellest sõjast kuulnud. Vallutati Vilnius. Meie lähedal seisis kaks tüdrukut, kellest üks püüdis selle lause kinni ja kordas, et vallutati Vilnius, olemata kuulnud, et see oli unenägu. Hüüdsin talle, et Vilniust ei vallutatud täna.