Vanaaegsed võtmed

Läksin kodu poole. Vaatasin eeskõndijaid. Ise liikusin roomates. Kodu juures jõudis mulle ootamatult ema järele. Ta ütles, et sai minu kohta uue asja teada.

*
Läksime liivakasti. Hakkasin tegema liivavormidega loomi. Ütlesin, et lapsena tegin seda sageli, siis oli liiv parem, aga hiljem ei ole tükk aega teinud. Siiski tulid täna ka liivaloomad üsna hästi välja. Eriti meeldis mulle liivaoinas, sest ta oli ilus ümmargune. Kui loomad olid valmis, hakkasime nendega mängima.

*
Mängisime väikeste plastmassloomadega. Sorteerisin kaks loomaliiki, mida oli rohkem, eraldi rühmadesse. Üks neist liikidest oli tiigrid. Ühte tiigrit ma teiste hulka ei pannud. Neil kahel liigil ei olnud tegelikult kodus olemas olevate loomade hulgas nii suur ülekaal, aga kõiki loomi ei olnud selles karbis.

*
Olin ühe inimese kohta lugenud, et ta lõpetas kooli kahekordse priimusena. Nüüd sain teada, et sellest hoolimata oli talle koolis kahtesid pandud. Ta käis koolis 19. sajandil, kui hindamine oli rangem. Siis veel ei teatud, millised on inimese õppimisvõime piirid.

*
Läksin läbi ühe maja. Üks inimene kõndis minust ette. Ta kiitles, et läks ette sellepärast, et tema töötab tõhusama meetodiga. Aga trepist alla minnes jõudsin talle uuesti järele. Taevas vaatevälja piiril pöörlesid tiivikud.

*
Tartus oli üks keskaegne maja. Selle ühe ruumi ust ei osatud avada. Oli proovitud erinevaid leitud vanaaegseid võtmeid, aga ükski ei avanud. Võtmed olid väga huvitava kujuga. Üks meenutas nürimate okastega siili. Siis avastati, et üks neist võtmetest avab ühe teise ruumi, kus polnud samuti käidud. See ruum oli täis marju ja puuvilju. Üks meie hulgast tahtis neid sööma hakata. Hoiatasin, et nii vanad ei kõlba. Sain sellele kinnitust, kui marjamahl kleepus minu sõrmedele ja oli nii kange, et pani need kipitama.