Vana traditsioon

Saatsin ajalehele kirja, milles ütlesin, et üks naine on ajalehes kirjutanud, et Eesti riigieelarvest läheb teadusele ainult 0,2 protsenti. Kiri avaldati. Järgmisel päeval ilmus ajalehes reklaam, et Eesti riigieelarvest läheb teadusele 0,2 protsenti, aga arenenud riikides 2,5 protsenti. Reklaami autorit ei olnud märgitud. Aga reklaam koostati nähtavasti minu kirja peale. See partei vaatas, mis nende jutust on inimestele muljet avaldanud, hakates seda kordama. Mõtlesin, et arenenud riik saab teadusele 2,5 protsenti kulutada, sest tal on nii suured pommid olemas, et rohkem kaitsekulutusi teha pole vaja, aga Eesti peab kaitsekulutusi tegema, sest tal selliseid pomme ei ole. Reklaami oli nähtavasti kirjutanud sama naine, kelle kirjutist ma kommenteerisin. Tundus, et mul algab selle naisega ajalehes kirjavahetus. Mees, kelle seisukoht oli, et Eesti kulutused teadusele võiksid olla suuremad, oli rahvuslikult parempoolne ja majanduslikult vasakpoolne. Selle eest süüdistati teda natsismis, aga nats ta ei olnud. Kõndisime mööda tänavat muuseumi suunas, sest täna toimus muuseumi päev. Minul ja veel ühel inimesel ei olnud riideid seljas. Panin endale ümber ainult metallketi. See oli vana traditsioon, et iga aasta muuseumi päeval keegi seda ketti kannab. Kuna kahe muuseumi päeva vahele jäi terve aasta, siis oli oht, et vahepeal keti asukoht ununeb. Vanasti oli olnud traditsiooni osa, et lisaks kantakse ka pärga, aga pärja oligi keegi üks aasta ära kaotanud. Enne kesklinna jõudmist jäin seisma, mõeldes, et kesklinna ilma riieteta minna ikka ei sobi. Minu jaoks oli see ebareaalne, et ma ilma riieteta kõndisin, aga kellegi jaoks võis olla reaalne, sest mõne jaoks ei olnud midagi ebareaalset olemas. Kuigi kui midagi endastmõistetavalt teha, siis see muutub teiste jaoks ka endastmõistetavaks. Heitsin murule põõsa taha pikali.