"Ajalookimbatused"

Enn Tarvel. "Ajalookimbatused". Koostaja: Marten Seppel. Tartu 2013. 543 lk.

Ülikooli esimesel kursusel tuli pähe õppida neli Läti Henriku ehk Henriku Liivimaa kroonika eestikeelsete tõlgetega seotud nime – Jung, Mägiste, Kleis ja Tarvel. Ma ei tea, kui palju ma pärast seda Tarveli kirjutisi olen lugenud, sest ei ole alati meelde jätnud, kes mida kirjutab. Teravamalt tuli tema maailmavaade välja tänavu "Eesti ajaloo" teise köite kriitikuna. Ta võttis sõna "Sirbis" ja Vikerraadios, arvates, et erapooletu ajalookirjutus ei ole võimalik ja et eesti ajaloolane peaks esindama rahvuslikku seisukohta. Vikerraadios ta rääkis üle poole saatest köite puudustest, aga lõpuks ütles, et tema üldhinnang raamatule on positiivne.

Kuulsin ka üht-teist raamatu "Ajalookimbatused" koostamise kohta, mida ma ei hakka täpselt kirjeldama. Tarvelit ennast nägin esimest korda "Ajalookimbatuste" esitlusel. Seal ta rääkis, et on hoidunud teooriast, sest on väga riskantne midagi väita, kui pole teemat aastakümneid uurinud. Samuti võivat muutuda tahtmatult plagieerijaks, kui keegi teine on varem sama kirjutanud. Nende seisukohtadega ma pole päris nõus. Teooriaid ei pea esitama lõpliku tõena, aga hüpoteeside välja pakkumine ja küsimuste esitamine ergutab mõtlemist ja tähelepanu. Kellegi varem avaldatud mõtete kordamist ma väga ei kardaks, sest asju ongi vaja uutele põlvkondadele uuesti meelde tuletada. Kui ma ise ei ole väidet kuskilt lugenud, vaid tulen selle peale iseseisvalt, siis need, kes on teemaga minust veel vähem tegelenud, on seda järelikult veel väiksema tõenäosusega lugenud. Tänapäeval on küll oht, et sarnasuste korral esitab keegi kohtuliku plagiaadisüüdistuse või ülikoolis antud kraad tühistatakse. Aga ajaloolased peaksid mäletama ka teistsuguseid aegu, kui rahvaluule oligi kollektiivne looming.

Tarveli raamatul on erineva raskusastmega tsükleid. Kõige kergemini loetav on esimene tsükkel ajalooteadusest üldiselt, kõige raskem on viimane tsükkel kohaajaloost, sest selle jälgimiseks oleks kasulik vaadata kaarti, neid raamat eriti ei sisalda. Kaarte saaks küll otsida mujalt kõrvale vaatamiseks, aga seda ma teha ei viitsinud. Vahepeale jäävad kaks tsüklit keskajast ja üks Poola ajast. Raamatu esitlusel ütles koostaja Seppel, et Tarvel on eelkõige keskaja ajaloolane ja et tema raamatus on kõik need asjad sees, mille puudumist "Eesti ajaloo" teisele köitele on ette heidetud – muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu mõisted, agraarajaloo eelistamine linnaajaloole. Isiklikult olen mitu korda kirjutanud teemal, kas teise köite esimeses lõigus on õige kirjutada "meie esivanemad" jutumärkides. Tarvelil esines ka see väljend ilma jutumärkideta.

Poola aja tsükkel on nimetatud Poola järgi, aga tsüklit tähelepanelikumalt lugedes tulevad välja peensused. Sellest oli vist ka ülikooli loengutes juttu, et võibolla oli Eestis hoopis Leedu aeg. Tarvel kirjutab, et Liivi sõja algul oli Poola-Leedu personaalunioon ehk kaks riiki ühise kuninga Sigismund II Augustiga. Venemaa vastu kaitset otsinud Liivimaa lõunaosa ei allunud esialgu ei Poolale ega Leedule, vaid Sigismundile isiklikult. Aastal 1566 allutati see siiski Leedule, aga aastal 1569 muudeti Lublinis Poola-Leedu personaalunioon reaaluniooniks ja Liivimaast sai Poola ja Leedu ühisvaldus. Kui ma omalt poolt lisan perioodide nimetused, mis ei ole päris tõsiselt mõeldud, siis tuleb kolm perioodi: 1) Sigismund II Augusti aeg, 2) Leedu aeg ja 3) Poola-Leedu aeg.

Peale ülikooliloengute tuletab raamat meelde ka keskkoolitunde. Kui ma ei ole seda ise hiljem välja mõelnud, siis ühes keskkooli kontrolltöös vist tuli loetleda talupoegade liike ja ma panin ühe liigina kirja ainasjalad. See loeti veaks, sest õpikus olid üksjalad. Ma ei teadnud ise ka, kust ma ainasjalad olin võtnud. Aga Tarvel kirjutab, et vanemas ajalookirjanduses nimetati üksjalgu ainasjalgadeks.

Tarvel kirjutab samuti ajaloo õpetamisest. Ta käis ülikoolis Nõukogude ajal ja ei ole suurema jao oma õppejõududega rahul. Mõnda inimest viib rahulolematus erialast kaugenemiseni, aga Tarvel on eelistanud oma õpetajatest mööda kasvada. Mina olen õnneks õppinud ülikoolis paremal ajal. Keegi avaldas kuskil arvamust, et Tulviste rektoriksoleku aeg oli üldse tippaeg, parem nii eelnenust kui ka järgnenust.