Ekskursioonikaaslaste valimine

Mina ja isa olime kandideerinud valimistel erinevates nimekirjades. Nüüd võidi öelda, et ma kandideerisin isa vastu. Mõtlesin, et kui ma juba üks kord selles nimekirjas kandideerisin, siis teen seda ka edaspidi. Ühe meie nimekirjas kandideerinu kohta arvati, et tema nimekirja võtmine ei olnud õige, sest ta oli andnud välisajakirjandusele informatsiooni. Küsiti, kas see on õige, kui eestlane annab informatsiooni juudi ajakirjandusele. Läksin järve äärde. Otsisin kohta, kuhu liivale pikali heita. Mõnel lõigul ei olnud liiva, teistel oli küll liiv, aga otse tee ääres. Tahtsin leida kohta, kus tee ja liiva vahele jääks põõsad. Algas sõda ja hakati pommitama. Läksin ühte kuuri moodi hoonesse varjule. Seda nimetati barakiks. Olin seal pimedas peidus, varsti sisenes veel kaks inimest. Mõtlesin, et kui ma saan teada, et need on eestlased, siis puudutan neid, et endast märku anda. Minust hilisemad sisenejad ise nii kaugele ei tulnud, et oleksid mind märganud.

*
Mul oli käes fotoalbum. Valisin sealt, keda ekskursioonile kaasa kutsuda. Nende juurde, keda ma kutsusin, tegin risti. Kuna ma olin halb inimeste välimuse järgi tundja, siis oli mulle pingeline ülesanne tunda neid fotodelt ära ainult välimuse järgi. Aga see mul siiski õnnestus. Ühel fotol olid isa ja Pille. Mõtlesin, kumma juurde risti teha. Paistis, et pidin tegema Pille juurde, sest teine inimene pildil ei olnudki vist isa, vaid üks teine tüdruk. Seisin ühe väikelinna tänaval. Olime sellesse linna ekskursioonile tulnud. Mõtlesin, mis tänaval ma asun. Selleks tahtsin pildistada maja küljes olevat tänavasilti ja siis fotolt suurendusega lugeda. Ma ei mäletanud, kuhu pildistamiseks vajutada tuleb. Aga kui ma ühele nupule vajutasin, siis paistis pildistamine toimuvat. Seejärel vaatasin, et lähemalt majalt ma oleks tänavasilti muidu ka lugeda näinud. Minu juurde tulid kaaslased kutsuma, et ma läheks bussi peale, et sõita sellest linnast välja maakohta. Nad näitasid, mis suunas buss jääb. Ise oleksin arvanud, et tuleb minna vastupidises suunas. Istusime Peedu köögis ümber laua. Pidime hakkama sööma. Minu kõrval istus Ariel. Ta oli minu klaasi serva suhu pannud, seetõttu võtsin endale tema klaasi. Aga ta võis seda ka suhu pannud olla, seetõttu loputasin selle ära, et mitte nakkust saada. Ariel ajas minu taldrikusse saiapuru. Õpetaja alustas kõnet. Ta ütles, et meie klassist ei jäänud keegi kooli jooksul istuma ja keegi ei pidanud ühtegi eksamit uuesti tegema. Mõtlesin, et aga ülikooli ajal seda minuga juba juhtus. Mul oligi ülikool venima hakanud ja pooleli jäänud nagu raamatu "Elu aseaine" peategelasel.