Tõlkeküsimused

Tõlkisin raamatut. Raamatus oli muu teksti vahel luuletusi. Klaus ütles, et ma olen tõlkinud luuletuse nelja riimsõnaga, aga originaalis on riimsõnu kaks. Vastasin, et tõlge võib alati originaalist parem olla. Isa ütles, et ei või. Otsustasin, et teen tõlke ümber. Läksime bussi peale. Hoidsin tõlgitavat raamatut taskus, kuigi seal ta võis laguneda. Olin teel raamatukokku. Mõtlesin, et raamatukogus võib kodust kaasa võetud raamatuga probleeme tekkida, seal võidakse seda pidada raamatukogu omaks. Või ma olin teel kirjandusmuuseumi, kus võisid tekkida veel suuremad probleemid, sest seal polnud uksel magnetkoodi lugejat, mis oleks enda ja muuseumi raamatutel vahet teinud. Istusin muuseumis maha ja hakkasin tõlkima. Ema ütles, et ma ei saa tõlkimisel arvestada sellega, mida sõnad sõnaraamatus tähendavad, sest autori arvates võisid nad tähendada muud. Ütlesin, et autor olevat selle raamatu kirjutanud kahe kuuga, aga ilmselt luges ta enne sõnaraamatud läbi, sest tal on nii suur sõnavara. Minu vastu istus üks naine. Ta küsis, kas mul tööd on. Vastasin, et praegu on mul see töö, järjekorras ootab veel kaks tööd, aga ma ei tea, mis edasi saab. Näitasin naisele raamatut ja küsisin, kas ta saab midagi aru. Ta vaatas ja ütles, et mitte midagi ei saa aru.