Kolmapäev, november 30, 2011

Vaiksemad ajad

Eile oli Facebookis suur vaidlus. Tavaliselt ma sinna üle ühe korra päevas sisse ei logi, kui mulle just mõnda küsimust ei esitata, aga eile logisin kolm korda. Ja kui ma tavaliselt püian seal mitte üle kahe lause korraga kirjutada, siis eile venis üks sissekanne nelja lause pikkuseks. Aga kuna üks osalejatest soovis teema lõpetada, siis ma seda täna enam rohkem ei täiendanud. Tahtsin kuulata sealt muusikat, aga juba eile ütles arvuti, et ma pean selleks installeerima programmi uue versiooni. See mulle ei meeldinud, kui ma olin programmi juba üks kord installeerinud. Täna proovisin seda siiski teha, aga ei õnnestunud. Arvuti ütles, et ma pean enne vana versiooni ära kustutama, aga vana versiooni ei leidnud ma arvutist üles. Ehk homme proovin uuesti. Või kui ei proovi, siis on asjal see hea külg, et arvuti on vähem viirustest ohustatud. Mul on küll kahtlus, et midagi võib juba arvutis sees istuda. Mulle on kunagi öeldud, et mul on istuv eluviis. Aga praegu mul on rohkem püsti tõusev ja uuesti maha istuv. Kohe tõusen püsti.

Teisipäev, november 29, 2011

Kõik on Kevinid

Isa sünnipäeval ütles Joosep, et ta ei ole Joosep, vaid Kevin. Tema vanemad seletasid, et tal on Kevini särk seljas. Tõnis ütles enda kohta vist algul, et tema on Joosep, aga hiljem, et ta on ka Kevin. Küsisin, kes mina olen. Tõnis ütles minu kohta ka Kevin. Seepeale küsiti talt kõik inimesed järjest läbi ja ta nimetas kõiki Keviniteks. Pakkusin, et võibolla Kevin on rahvus. Ma ise ei kuulnud, aga pärast räägiti, et Joosep oli öelnud, et Villem on Joosep ja et Villem on ema kõhus.

Esmaspäev, november 28, 2011

Kohtumised lülijalgsetega

Lugesin "Loomade elust", et päikesevalgust kartev osa hämmalistest koguneb siiski meelsasti elavhõbedalampide valgusesse. Sellest võib vist järeldada, et säästupirnide ajal hakkab neid sagedamini nägema. Aga kuna raamat on ammu kirjutatud, selgub ühtlasi, et elavhõbedalamp ei olegi Euroopa Liidu säästupoliitikaga seoses tehtud leiutis, vaid palju vanem. Minu teada siiski elavhõbedalambid siiani ei ole domineerinud. Ilmselt saadi siis varem aru, et see ei ole kõige parem lambivariant.

Lülijalgsetest lugema hakates mõtlesin, et loen seda raamatut just ajal, kus ilmad lähevad külmemaks ja raamatut ei saa isiklike vaatlustega täiendada. Aga seal kirjutatakse ka raamatute vahel elavatest loomadest. Raamatute vahel elavat raamatuskorpion, kes sööb raamatutäisid. Seega võibolla näeks mõnda olendit ka raamatu enda paberit tähelepanelikumalt silmitsedes. Kui raamatut saab lugeda igal leheküljel erinevatele tekstielementidele suurendatud tähelepanu pöörates, siis erinevate pilkudega saab vaadata ka paberit. Võib vaadata, millised aurad paberi servadesse ja tähtede ümber tekivad, või milline valgus ja vari paberile langevad, või milline on paberi ehitus. Kui ma kontrolliks "Loomade elu" vahelt lülijalgseid otsisin, ma neid ei leidnud. Tegelikult on nii eile kui ka täna laua peal ringi roninud lepatriinu. See lepatriinu on kahe täpiga. Vanasti arvasin vist, et kõik lepatriinud on seitsme täpiga, aga toas olen kahetäpilisi rohkem tähele pannud. Kuigi väljas läheb külmemaks, jääb tuba soojaks, nii et lülijalgseid võib tähele panna talv läbi. Ainult et tuppa on raskem sisse pääseda ja seda koristatakse. Peale lepatriinu olen täna kodus märganud ka ämblikuvõrke, aga kas seal veel elus ämblik ka oli, seda ei näinud.

Lihvi teemanti

Ärkasin vara hommikul üles ja läksin tänavale. Seal kõndisid Reet ja Riin. Riin kõndis eest ära, aga Reedalt küsisin, kas me peame täna reisile minema. Reet vastas, et ei pea. Ütlesin, et ma ei usu. Küsisin, kust buss stardib. Reet ütles, et me peame kogunema koolimajja. Küsisin, mis kell start on. Reet ütles, et alles kell neli, enne on tunnid. Tundidesse ma ei kavatsenud minna. Ütlesin, et vaat kui hea, kui saab asjad üle kontrollida, varem mul ei tulnud pähegi väljasõidu kohta välja uurida. Koolis mul ei tule see meelde, sest seal olen unine. Läksin majja tagasi.

*
Läksin tänavale ja vaatasin, kas näen mõnda klassikaaslast, sest mul oli vaja midagi küsida. Nägingi kahte poissi, kellest üks oli Antti. Ütlesin, et tavaliselt nendel tänavatel, kus viibitakse, tulevad vajalikud inimesed vastu.

*
Kõndisime ühes suures majas. Otsisin ruumi 102, mis oleks olnud kõige väiksema numbriga klassiruum. Võibolla oli veel parem leida ruum 101, kus oli arvatavasti raamatukogu nagu meie kooliski. Pärast ruumi leidmist otsisime koos õpetajaga väiksema numbriga ülesandeid. Ülesanded ei olnud numbrite järjekorras. Lõpuks leidsime ülesande number 5, mis oli kõigist enne seda leitud numbritest väiksem. Seejärel leidsime number 2, kus oli öeldud, et kui sul on kodus hea teemant, siis lihvi seda. Number 1 all oli lihtsalt üks oluline aadress. Läksime tuldud teed tagasi.

*
Oli vene keele tund, mida andis matemaatikaõpetaja. Ta laskis mul ühte lauset eesti keelde tõlkida, aga ma oskasin vene keelt väga halvasti. Pakkusin siiski midagi välja. Nüüd küsis õpetaja samu sõnu vastupidi, eesti keelest vene keelde. Otsisin neid paberilt, aga ei leidnud enam seda kohta üles. Lõpuks mõtlesin, et ma võin vene keele tunnis rääkida nende sõnadega, mida ma oskan. Ütlesin vene keeles, et ma ei pea vene keelt õppima, sest venelased tapsid eestlasi ja tšetšeene. Klass hakkas naerma.

Pühapäev, november 27, 2011

Sünnipäev kapsaga

Isa käis oma sünnipäevapeo hommikul koos emaga kunstimuuseumis. Õhtul sõime hapukapsast ja mulgikapsast. Tõstsin endale mõlemat korraga taldrikusse. Kui saabus Tõnis, ei olnud tal kõige parem tuju, sest ta polnud päris terve. Joosep küsis talt palju kordi: "Kas sa räägid ka?", aga Tõnis ei reageerinud. Joosep kordas palju kordi ka kutset laua alla. Lõpuks Tõnis läks, aga liigutas algul Joosepist palju aeglasemalt. Siis hakkas Tõnise tuju ka paremaks minema. Lõpuks ei tahtnud kumbki koju minna. Kolmas laps Villem oli ka kohal. Talle näitasin oma sõrme, prille, kella ja kõrrat. Villemiga mängisime juba nooremate vendade ajast tuttavat mängu, et tema viskas kõrrat põrandale ja mina tõstsin üles. Vennad otsisisid välja kaalu, millega me ennast kaalusime. Mina kaalusin vendadest kõige vähem - 78 kilo. Aga varem kaalusin ma veel palju vähem. Keskkoolis olin juba umbes sama pikk kui praegu, aga kaalusin 53 kilo. Ülikooli viimasel kursusel oli kaal 65 kilo. Vendadest kõige rohkem kaalus praegu Toomas, kuigi kaks venda on temast pikemad.

Inimesed on erinevad

Oli kirjanduse tund. Õpetaja andis klassile küsimusi. Ühe õpilase jutu peale küsis õpetaja, kas ikka veel toetatakse Isamaliitu. Kadri vastas, et tema toetab. Selle peale puhkes üldine lööming. Mina püüdsin kakeljaid lahutada. Ütlesin, et inimesed on erinevad ja neid erinevusi tuleb sallida.

*
Suusatasin maratonil. Ma ei sõitnud kogu distantsi läbi, vaid lõikasin suurema jao. Et ei arvataks, et ma sohki teen, ei läinudki ma finišikoridori, vaid sõitsin selle kõrvalt. Muidu oleks ma olnud esimene finiši läbija. Edasi suusatades mõtlesin, et ma ei pea sõitma kindlas tehnikas, vaid võin liigutusi improviseerida. Mõtlesin, et ma võidan maleturniiril nii Ehlvesti kui ka Kanepi ära. Ehlvestit võidan viimases voorus. Või võidan Kanepit esimeses ja Ehlvesti teises voorus. Kolmandas voorus kaotan Külaotsale, kes on kolmas osalev suurmeister. Ehlvesti võidan nii, et mul on juba vigur vähem, aga siis saan keerulises seisus ootamatu rünnaku. Läksin tuppa.

Laupäev, november 26, 2011

Kirjutatakse haridusest

Praegu torkab mulle ajalehes kooliteemalisi artikleid rohkem silma kui siis, kui ma ise koolis käisin. Tol ajal jättis pollitika ilmselt kooli teemale vähem ruumi ja lehed olid õhemad ka. Tegelikult käis meil millalgi kodus isegi ajaleht "Nõukogude Õpetaja", aga selle tellimise ajal ma ilmselt veel väga palju lehti ei lugenud.

Eilses "Eesti Päevalehes" oli artikkel, kus kirjutati, kuidas Ameerikas uuemates koolides lapsi algusest peale väga rangelt kasvatatakse, et nad ei tohi ise valida isegi wc-s käimise aega, vaid peavad sinna minema kõik korraga. Selle kohta saab kasutada ajaloost tuntud mõistet spartalik kasvatus. Aga minu meelest juba antiikaeg tõestas, et demokraatlik Ateena andis kultuurile rohkem kui spartalik Sparta.

See artikkel oli vastuseks A. Maimiku artiklile, mida ma ka lugesin. Maimik soovis, et koolides oleks rohkem mängu. Ta arvas, et laste elu on palju raskem kui täiskasvanutel, sest täiskasvanud ei pea mingeid tabeleid pähe õppima. Minu meelest täiskasvanud ei peaks siiski sellega kiitlema, et nad midagi ei õpi, vaid püüdma ennast juba ilma sunduseta täiendada. Kui täiskasvanu on tundnud ära, et kõige parem õppimismeetod on mäng, siis võikski ta mängu iseõppimiseks rakendada. Ja kui tal on lapsi, siis õpetada neid.

Eilses "Postimehes" oli saksa futuroloogi artikkel, milles avaldati arvamust, et tulevikus võib kool üldse ära kaduda, kõigist saada iseõppijad ja õpitavate ainete hulk kolm korda väheneda. Ma ei pooldaks sellist arengut. Võibolla andekale inimesele on iseõppimine parem, aga kõik ei ole nii andekad. Ka tänapäeva vanematel ei ole piisavalt aega, et kogu haridus lapsele kodus anda, ja kõik vanemad ei ole nii targad. Maailma probleemide lahendamiseks tuleb osata erinevaid elualasid omavahel seostada. Aga kui õpitavate ainete hulka vähendada, siis väheneb ka seostamisoskus. Vanasti said lapsed haridust koolis ja täiskasvanud kirikus. Kirik on suuresti juba ära langenud ja sellel on halbu tagajärgi. Kui lisaks langeks ära ka kool, võiks tagajärjed olla veel halvemad. Kui ei täideta ei Jumala ega õpetaja käsku, võivad inimesed minna liiga egoistlikuks.

Uutmoodi laternad

Ühel mehel oli kaks last. Ta küsis, kellele nad järgmise poja annavad, kes on vaba. Vastasin, et vabadust on nii palju, et raha ei ole üldse. Pärast selle ütlemist mõtlesin, et ta vist ei jagagi oma poegi, vaid kassipoegi.

*
Kirjutasin punkte Bristoli kiituseks. Üks punkt oli, et alati, kui ta mind sõimab, räägib ta järjest vaiksema häälega. Teine punkt, et alati, kui ta mind kiidab, kasutab ta järjest vähem roppe sõnu.

*
Tänavale olid pandud samasugused laternad, nagu olid meie trepikoja lambid, et jalakäija möödumisel need süttisid, aga muidu olid kustus. See muutis linna pimedamaks ja tegi tema pommitamise raskemaks. Aga ma ei olnud rahul, sest niimoodi ei näinud kaugelt, kas minnakse õigesse kohta, ja pidi kõigepealt sinna kohta välja jõudma. Ja tänavat nägi ainult tänaval kõndides, mitte aknast välja vaadates. Ema rääkis, et Jürgen oli Tallinnas pool tundi valgusfoori taga liiklusummikus. Lamasin öösel oma voodis. Uued laternad ei lasknud pideva vilkumise tõttu magada. Kui need süttisid, läks valgeks nagu päeval. Aga nende kustumise ajaks oli silm jälle valgusega harjunud ja ei kannatanud, et läks pimedaks nagu öösel.

Reede, november 25, 2011

Raamat ühiselamust

Piret Bristol. "Maailm, mis on hea I". Tartu 2011. 256 lk.

See romaan räägib laiskade üliõpilaste elust. Suurem osa tegevust toimub ühiselamus. Peategelane on filoloogiaüliõpilane, aga ühiselamus suhtleb ta kõige rohkem füüsikaüliõpilastega. Kui muinasaja kirjanduse antoloogiat lugedes leidsin kolm elu mõtet - meeldivad elamused, võimuvõitlus ja jumalate teenimine -, siis Bristoli romaanis on keksel kohal naudingud ja õppimine. Naudingud on eelistatult ennast hävitavad, ja õppimine ei käi maksimaalsete hinnete peale, vaid ülikoolist mitte välja viskamise nimel. Peategelane on teinud enesetapukatseid ja ühiselamu akendest on igal teisel aastal keegi surnuks kukkunud. Raamatu tegevus toimub Eesti ajaloos murrangulistel aegadel aastatel 1989-1990, mistõttu poliitikast päris mööda ei pääse, aga see huvitab kirjeldatud üliõpilasi vähem kui mind tol ajal põhikooliõpilasena. Savisaare valitsust on nimetatud, Eesti Kongressi mainimist meelde ei jäänud. Tartu tänavatest Fortuuna tänavat nimetatakse juba uue nimega Kalda tänava asemel, aga 1. mai tänava nimetus on veel nõukogudeaegne praeguse Raatuse tänava asemel. Tagakaanel raamatu tutvustuses on küll seletatud, et nõukogudeaegsed tänavanimed olid inimestel veel paremini meeles kui uued. Üliõpilaste kätte satuvad esimesed arvutid. Ei ole veel internetti, nagu minu ülikooliajal, vaid arvutit kasutatakase joonistamiseks ja mängimiseks. Kui unistatakse kuidagi arvuti abil raha teenimisest, siis mõeldakse ise mängude tegemisele. Selle arvutiajaloo perioodi olen ma ka kaasa teinud, ainult et nooremas vanuses. Esimesed kokkupuuted arvutiga olid külas käies mängude mängimised. Koju arvuti muretsemisel tegelesime algul joonistamisega. Minu ülikooliaegse internetiajastu võiks ka periodiseerida arengujärkudesse. Kõigepealt kasutasin internetti ainult isa töökohas. Algul ei olnud mul e-maili aadressi üldse, aga natuke hiljem hakkasin kord nädalas kirju lugema ja saatma. Edasi sai koju modemiühenduse ja kirjade vahetamine muutus igapäevaseks. Siis tuli juba püsiühendus ja postkasti sai hakatud vaatama rohkem kordi päevas. Viimase aasta jooksul olen raamatu autoriga suhelnud juba Facebookis.

Mind on hoiatatud, et kui ma tahan mõne raamatuarvustuse trükis avaldada, siis ma ei tohi seal endast kirjutada. Õnneks ma ei peagi neid trükis avaldama, kui saan seda teha oma blogis. Ja ma leian, et enda eluga võrdlemine annab raamatule juurde seda, mis sealt puudub. Võrrelda võib põhimõtteliselt ka millegi muuga, aga kõiki teemasid nii hästi ei tunne. Mina erinevalt raamatu tegelastest õppisin ülikoolis selle nimel, et pääseda kümne protsendi stipendiumisaajate hulka. Ühiselamusse ma ei pidanud minema, vaid elasin kodulinnas vanemate juures edasi. Ühiselamus käisin ainult üks kord külas. Raamatu tegelased saavad aru, et ühiselamus on raskem õppida. Peategelasele tähendab ühiselamu siiski elu paremaks minemist, sest kodus ei saa ta emaga läbi. Õppida saaks ka loengus või raamatukogus, kuid loengute ega raamatukogus istumise kirjeldusi raamatus ei ole. Eksameid küll mainitakse, kuid neid otseselt ei kirjeldata, vaid need on sisse toodud ühiselamujuttudena. Mina keskendusin ülikoolis aine õppimisele, aga raamatu tegelased õppivad ehk rohkem suhtlemist. Kirjeldatud suhtlemisvormid küll ei ärata kadedust. Tegelikult pidi filoloogiat õppinud autor ka ülikoolis midagi õppima, nagu võib järeldada tema teoste keelekasutusest. Lauseehitus on hea, kuigi sõnavaras esineb elemente, mida mina kunagi ei kasutaks. Raamatust võib lugeda, et peategelane oli juba enne raamatu tegevusaja algust päevikut pidanud ja jätkas seda ka ühiselamus, tal soovitatakse juba ka romaani kirjutada. Tõenäoliselt selliseid päevikuid kasutades ongi raamat kirjutatud. Ühtki päevikusissekannet küll tsiteeritud ei ole. Päevikute kirjutamist võiks võrrelda õppimise asemel tööle keskendumisega. Minu viiest trükis ilmunud raamatust kolm on ka kirjutatud ülikooli ajal, sealhulgas magistriõppes olles. Võibolla juba inimese varane lapsepõlv on ettevalmistus mälestusteraamatu kirjutamiseks. Bristoli raamatu tegelased joovad ja suitsetavad liiga palju. Kui tegelane nimetabki ennast karsklaseks, unistab ta ikkagi alkoholi joomisest. Autor on seoses oma varasema raamatuga maininud, et ta paneb tegelase siis ka suitsetama, kui prototüüp ei suitseta.

Sama autori varem ilmunud, aga hilisemast ajast rääkiv proosaraamat "Paralleelmeri" meeldis mulle natuke rohkem. "Paraleelmere" kohta ütles autor suuliselt, et selles esineva lühivormi puhul võttis ta eeskujuks minu loomingut. Kingitud eksempalrile kirjutas ta sisse "Simole, aitäh inspiratsiooni eest!" Bristoli uuemat teost saaks minu loomingust võrrelda ainult raamatuga "Viimsed päevad", millele Bristol saatesõna kirjutas ja mis räägib samuti ülikooli õpingute ajast. Kõige suurem sarnasus nende raamatute vahel on tegelaste nimedes, et osad on antud eesnimena ja osad hüüdnimena. Bristoli raamatus peategelase kohta on mõnes lõigus kasutatud hüüdnime ja mõnes eesnime.

Saatesõna konspektid

Klaus äratas mind õhtupoole ööd üles, et midagi küsida. Ma pidin kirjutama Tõnissoni raamatule saatesõna ja Klaus oli mind vabatahtlikult abistama asunud. Läksin arvuti juurde, millega Klaus kirjutas, ja näitasin oma kaustikutest, et pane see kindlasti sisse ja see ka. Ma ei kontrollinud, kas ta tegi seda. Klaus kirjutas nii hoolega, et sai enne terve saatesõna valmis kui mina kirjutamist alustasin. Isa küsis, kelle me saatesõna autoriks märgime. Vastasin, et mind ja Klausi võib kahepeale autoriks märkida. Mul oli kavatsus tema kirjutatud saatesõna veel ümber teha. Ütlesin, et kahte eraldi saatesõna ei ole mõtet kirjutada. Mina olen ettevalmistuseks lugenud palju raamatuid, aga Klaus pole lugenud isegi põhiraamatut. Oma konspektide põhjal ei pidanud ma ainult saatesõna kirjutama, vaid ka ülikoolis eksami tegema. Klausile nõu andes olin paari saksakeelset lehekülge mitu korda lugenud, aga kõik loetu ära unustanud. Hommikul hakkasin neid uuesti lugema, seekord pähe õppides. Mõtlesin, et uni jäi lühikeseks, sest tõusin hommikul vara üles ja õhtupoole ööd olin ka osa ajast üleval. Õppisin pähe, et Austrias asutati juba aastal 1819 luureorganisatsioonid Schutzwehr ja Heimschutz. Varsti need saadeti laiali, aga natside ajal taastati. Õppisin pähe arvu 800, jättes selle meelde selle abil, et arvu nimes esines ü täht. Ütlesin Klausile, et kui ma pidin tegema magistrieksami, siis võibolla pean tegema ka doktorieksami. Mul on küll diplom käes, aga ma ei tea, kas ma olen lõpetanud. Klaus vastas, et diplomit tuleb ülikooli atesteerima minna. See on vajalik sellepärast, et muidu ei teata, et mul on kraad, ja ma ei saa tööpakkumisi.

Neljapäev, november 24, 2011

Muutun viigimeistriks

Ülikooli maleklubis mängis 6 inimest 10 minutiga järgmiste tulemustega:

1. Laasmägi 4 p.
2.-3. Okas, Sander 3,5
4. Runnel 2,5

Esimeses voorus viigistasin valgetega Okasega, teises mustadega Sandriga, kolmandas valgetega Ondruskaga, neljandas kaotasin mustadega Laasmäele ja viiendas võitsin valgetega Jollerit. Tegin teist turniiri järjest osavõtjatest kõige rohkem viike. Tänasel turniiril oli viike ainult minu mängudes. Kahe turniiri vahepeal ma malega ei tegelenud.

Sander-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Re4 Oe6 10. Od2 Ob4 11. c3 dc 12. bc Oe7 13. R4g5 0-0 14. Re6 fe 15. Rd4 Rd4 16. cd Lf5 17. f3 Vad8 18. Lb3 Vd4 19. Ve6 Kh8 20. Ve7 Vd2 21. Lc3 Lf6 22. Lf6 gf 23. Vc7 Ve8 24. h4 Vee2 25. Kh2 Vg2+ 26. Kh3 f5 27. f4 Vh2+ 28. Kg3 Vg3 29. Kf3 Vh2 30. Kg3 viik.

Runnel-Joller
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 Rd7 4. de de 5. Oc4 c6 6. Rg5 Rh6 7. Lf3 Rf6 8. h3 Ld6 9. 0-0 Oe6 10. Vd1 Le7 11. Re6 fe 12. Oh6 gh 13. Lb3 Vd8 14. Rc3 Vd6 15. Vd6 Ld6 16. Oe6 b5 17. Of7+ Ke7 18. Vd1 alistus.

Lutsu saatesõna

Läksin külla endistele naabritele. Mina mäletasin, et kõige vanem laps nende peres oli Heiki. Aga võis olla, et oli mõni veel vanem laps, kes minu ajaks oli juba kodust lahkunud. Anneli ütles, et neil pidi ikka rohkem tütreid olema. Mõtlesin, et ta nimetab selle pere liikmeid nendeks, aga ta on ise ka selle pere liige. Võtsin riiulist maleraamatu. Seal oli kirjutatud sellest, kuidas kirimaletajad Hispaania avangu lahtist varianti mängivad. Selles raamatus peeti varianti mustale kasulikuks, sest must võitis etturi. Tavamalest rääkivates raamatutes peeti varianti kasulikuks valgele. Mul olid käed mustad. Ütlesin, et ma ei taha raamatut ära määrida. Enne külast lahkumist pesin käsi.

*
Harjutasime inglise keele tunnis ajavorme. Õpetaja ütles eestikeelseid lauseid ja õpilased pidid need inglise keelde tõlkima. Minu arvates sai ühte eestikeelset lauset tõlkida mitme erineva ajavormiga. Õpetaja andis lause sõnaga "kull". Õpilane, kes pidi seda tõlkima, jäi mõtlema. Mõtlesin, et kotkas on "eagle" ja kajakas "skull", aga kulli ei tea. Õpetaja ütles täpselt sama, mida ma olin mõelnud.

*
Vaatasime raamatuid. Meil oli koer, kelle nimi oli Mõmmi. Koer ei tahtnud vaadata sama raamatut, mida teised. Näitasin talle, et meil on ka Mõmmi-raamat. Koer ütles: "Minu Mõmmi-raamat." Ütlesin, et see on kõige parem raamat.

*
Pidin kirjutama Oskar Lutsu raamatule saatesõna. 90 protsenti kirjutamiseks antud ajast oli läbi. Isa küsis, mis meetodiga ma kirjutan. Vastasin, et mul ei ole meetodit, vaid ma töötan seda välja. Klaus näitas mulle ühte Lutsu raamatut ja ütles, et kui ma loen selle kaks esimest lehekülge läbi, siis on kõik selge. Vaatasin, et seal raamatus on ühel tegelasel minu eesnimi ja teisel ühe klassiõe oma. Aga nimed ei saanud olla võetud meie järgi, sest see oli kirjutatud enne meie sündimist. Mõtlesin, et loen läbi kolm esimest ja kõige viimase lehekülje.

Kolmapäev, november 23, 2011

Plastiliiniga mängimine

Ühel päeval ütles Tõnis mängukoera kohta, et see on plastiliinist. Mina vastasin, et ei ole, ma näitan, mis plastiliin on. Võtsin sahtlist välja aastakümneid vana plastiliinikarbi. Tõnis ütles, et nad lasteaias mängivad palstiliiniga. Hakkasime minu plastiliiniga ka mängima, mida tegime koos Tõnisega esimest korda. Tõnis tahtis, et ma teeks plastiliinist linnu ja ranna. Kui ma tegin lapiku plaadi, kinnitas Tõnis, et see on küll rand. Oma mõtte järgi tegin veel sõrmuseid, päikse, päikse sarved, toru, kausi, niidirulli, inimese, kuubi ja seene. Palle tegime nii Tõnis kui ka mina. Plastiliinist palli viskasime üksteisele sama moodi nagu päris palli. Valmis saanud asjad lõhkusime ära. Algul tahtis Tõnis minu lapsena tehtud mehikesi sama moodi ära lõhkuda, aga kui ma neid ei lubanud, piirdus ta nende kätte võtmisega ja kiitis, et väga ilusad. Kui ma tegin plastiliinist kollase porgandi, otsustas Tõnis, et see on hoopis jäätis ja mängis selle söömist, päriselt suhu panemata. Tõnis tahtis teha midagi järjest igat erinevat värvi plastiliiniga. Soovitasin tal erinevaid värve mitte omavahel kokku segada, muidu on pärast ainult ühte värvi plastiliini. Kasutasime selles karbis olevat plastiliini rohkem kui eelneva paarikümne aasta jooksul kokku. Kui olime mängimise lõpetanud, läksime koos käsi pesema.

Aknast külvamine

Võtsin Pille toast iga päev kaks lasteraamatut ja natuke raha. Hakkasin mõtlema, et mul on ju oma toas ka lasteraamatuid ja salaja raha võtmist võidakse pidada varguseks. Mõtlesin, et järgmisel päeval ma parem ei võta raha, vaid panen tagasi.

*
Külvasin kolmanda korruse aknast seemneid. Vanasti oli põllule külvatud lähemalt. Nii kõrgelt seemneid visates ei saanud kindel olla, kuhu nad kukuvad. Muru kasvas all niigi, aga külvamise tagajärjel võisid taimed tihedamaks minna. Või ei teadnud, kui palju sellest külvamisest kasu on, kui seemned on vaid sõnniku osa. Mul läks rasv käes põlema, aga kustutasin selle ära. Süttimisest hoolimata hakati veel pannil kala praadima. Ütlesin, et rasv pluss kuumus on süttimine. Kala läks pannil juba liiga mustaks, aga veel ei süttinud. Oletasin, et ta süttib siis, kui kogu vesi on tema seest ära auranud.

Teisipäev, november 22, 2011

Raamat 1905. aastast

Täna esitleti Mihkel Aitsami raamatut "1905. aasta revolutsioon Eestis". Üritus toimus kirjanduse majas ja selle avas kirjanike liidu Tartu osakonna uus juht P. Bristol. Ta kutsus kuulajaid osalema ka B. Alveri preemia kätteandmise üritusel. Järgmisena rääkis H. Runnel. Ta luges ette tsitaadi K. Pätsi mõtteloo raamatust, kes nimetas 1905. aasta revolutsiooni vaid korra sadade aastate jooksul ette tulevaks sündmuseks. Tundsin ära, et olin sama kohta kasutanud ka enda kirjutatud arvustuses Pätsi raamatu kohta. Ühtlasi meenus, et kommentaariks kirjutasin, et Päts ei arvestanud aja kiirenemisega, mistõttu järgmine revolutsioon toimus juba aastal 1917. Põhiesinejana oli olnud kavas A. Pajur, aga tal ei olnud võimalik kohale tulla. Raamatu toimetaja T. Hiio rääkis, et nagu on tähelepanu juhitud, ei ole 1905. aasta tema periood, kuid ta tegeleb sellega, mille eest makstakse ja mille vastu huvi parajasti suurem on. Ta ütles, et 1905. aasta revolutsioonist on vähe kirjutatud ja mõni ajaloolane võiks selle teema uuesti käsile võtta. Võrdluseks soovitas ta lugeda A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" kolmandat köidet, mille teemaks on see revolutsioon. A. Hvostov oli juhtinud tähelepanu, et raamatu vanem trükk on täielikum kui hilisem kärbetega ilmunu. T. Hiio hinnangul on Aitsami raamat lugemiseks küllaltki igav, sest seal on juttu isikutest ja kohtadest, mille nimed tolle aja inimestele midagi ütlesid, aga nüüd enam mitte. Aga ta tsiteeris J. Kreemi, et ajaloolased ei loe raamatuid, vaid kasutavad neid. Järgmisena rääkis Aitsamite perekonna esindaja, kes on ise samuti ajaloolane. Ta tuletas meelde, et see on juba teine M. Aitsami raamat, mille sama kirjastus välja andis. Rohkem tal selliseid ajaloolisi uurimusi ei olevat, kuid kõneleja avaldas lootust, et antakse välja veel mõni muu M. Aitsami raamat. M. Jagomägi kõneles kui raamatusse fotode otsija ja kommenteerija. Ta rääkis, et fotosid otsides mõtles ta tänapäeva noortele, kes elavad kogu aeg pildilises maailmas. Fotod on valitud demokraatlikul põhimõttel, et seal on pilte nii mõisade põletajatest kui ka põletatud mõisade omanikest. Fotoallkirjad on püütud panna pigem pikemad kui lühemad. Varem oli ilmunud Aitsami raamat revolutsioonist Läänemaal, kust on osa pilte ka uude raamatusse võetud, aga mitte kõiki. Vene keiserliku perekonna pilt ja Aitsamite perekonnapilt on sarnaselt poseeritud ja need on pandud kõrvuti. Kirjastus andis varem välja raamatu K. Mäest ja sealt on valitud Aitsami raamatu kaanele Mäe pilt. Teist korda sai Jagomägi sõna kui kirjastuse esindaja, mida ta kasutas raamatu valmimisele kaasa aidanutele raamatu eksemplaride kinkimiseks. Lisaesinejana anti sõna üritust kuulama tulnud H. Piirimäele. Ta rääkis, et pole küll selles revolutsioonis osalenud, kuid on nii vana, et on kuulnud osalenute jutte. Ta avaldas kahetsust, et ta neid jutte üles ei ole kirjutanud. Piirimäe rõhutas, et erinevad ühiskonnakihid suhtusid revolutsiooni erinevalt. Ei olnud üks ja sama, mis toimus Peterburis, Tallinnas või Eesti külas. Mõisaid põletasid linnatöölised, aga talupojad olid põletamise vastu ja püüdsid seda mõnel pool isegi takistada. Kuigi taheti mõisamaid jagada, mida hiljem Eesti iseseisvumise ajal tehtigi, taheti hooned säilitada. Nõukogude ajal kirjutati, nagu oleks talupojad olnud mõisade põletajad, aga talupojad pidasid sellist ajalookirjutust rumalaks. Enda kohta rääkis Piirimäe, et ta sündis piisavalt hilja, et pääseda Teise maailmasõtta minekust. Temast pidi saama taluperemees, milleks ta ka valmistus, aga tuli valida teine amet, kuna Stalin võttis talu ära. Kuulajate hulgast küsiti, mille eest talupoegi siis peksti, kui nad mõisaid ei põletanud. Sellele vastas Jagomägi, et talupoegadele pandi põhiliselt süüks mõisateost keeldumist ja nekrutiks minemata jätmist. Mõisade põletamise üks põhjus oli olnud, et taheti hankida relvi Volta koosolekul arreteeritute vabastamiseks. Sõna soovis veel E. Raun. Ta rääkis, et luges kunagi raamatut revolutsioonist Läänemaal, kuna on ise sealt piirkonnast pärit. Ta avaldas arvamust, et J. Uluotsal on õigus, kui ta on öelnud, et eestlased on poliitiliselt väga andekas rahvas. Nii taasiseseisvumisel kui ka 1905. a. revolutsiooni ajal olevat olnud suur osa rahval. Talupojad mitte ainult ei hoidunud mõisade põletamisest, vaid ka kuulutasid välja vabariike, mille kohta on mälestustes erinevaid nimesid, ühe variandi järgi oligi tegemist Eesti, mitte kohaliku vabariigiga. Vabariigid kuulutati välja ajal, kui Euroopas olid ümberringi monarhiad. Ka Eesti omariiklusest rääkinud Liiv ja Tiido olid olnud rahva, mitte eliidi esindajad. Sellele vaidles vastu H. Runnel, et talupojad olidki eliit. Eestlaste tõus algas talude ostmisest ja linnaglamuur tuli hiljem. Pärast kõnesid mindi kõrvalruumi sööma. Sõin kaks võileiba kilu ja munaga, jõin klaasi keefiri ja seejärel läksin koju.

Inimtüübid

Tuli jutuks, et pangast tuleb raha välja võtta. Bristol ütles, et tema endale põhimõtteliselt pangakaarti ei võta, sest kaardilepinguga petetakse raha välja. Vastasin, et hoiuraamatuga petetakse ka. See, kui palju inimesel raha on, ei sõltu sellest, kui palju seda arvel on, vaid sellest, kui palju pank seda välja annab.

*
Inimesed kõndisid läbi soise ala. Jõudsin sellise piirini, kus ei näinud võimalust kuhugi edasi astuda, et mitte sügavale sisse vajuda. Panin enda teele kive, et saaks astuda nende peale. Jõudsin ühte majja. Seal räägiti, et toidu hinnad tõusevad kiiresti, sest maailmas on toitu liiga vähe. Kahe aasta pärast on näha, kuhu nad on tõusnud. Hiina külades jõutakse toitu kasvatada ainult müügiks, aga mitte endale söömiseks. Läksin teise ruumi ja hakkasin lugema "Horisonti". Selle keskmises osas oli palja naise pilt. Lugesin selle kõrvalt teaduslikku artiklit ja järgmisel leheküljel olevat. Pille ütles, et see on kuritegelik, kui teaduslikus ajakirjas avaldatakse nii madalal tasemel artikleid. Need artiklid olid ilmunud rubriigis "Varia". Ütlesin, et see rubriik on nendele, kes ei ole varasematest numbritest kõiki artikleid lugenud. Kirjutati, millistesse tüüpidesse inimesed jagunevad - autojuhi, maletaja, teadlase ja hea inimese tüüpi. Maletajate kohta kirjutati, et need on sellised inimesed, kes ütlevad, et eurot ei ole vaja ja Genuas saab mängida sama hästi kui Tartus. See ajas mind naerma ja naersin pikalt, sest kirjeldus oli tabav. Hea inimese tüübini jõudes mõtlesin, et ma olen ühelt poolt maletaja, aga teiselt poolt pean ennast viimasel ajal rohkem heaks inimeseks, seega ei ole ma täpselt ühelegi tüübile vastav. Läksin maleklubisse. Tahtsin seal rääkida, mida olin lugenud. Pidin hoolega valima, kuidas rääkida, muidu võis juhtuda, et teised naerma ei hakka. Kui olin rääkinud, mis maletaja tüübi kohta kirjutati, küsis Särgava, kas see tähendab, et maletajatel ei ole vahendeid vaja. Rääkisin, et ma naersin selle üle nii unenäos kui ka pärast ärkamist, ja pikemalt unenäos.

Esmaspäev, november 21, 2011

Ämblikud ei ole putukad

Koolis püüti õpetada väga erinevaid aineid, aga ülikooli astudes tuli valida endale üks eriala. Kui oma põhierialal tuleb ennast hiljem kogu elu täiendada, siis võiks täiendada ja meelde tuletada ka varem õpitud aineid. Selleks võiks lugeda vahel mõne raamatu igalt põhiliselt erialalt. Mul on juba tükk aega olnud mõte lugeda läbi mõni "Loomade elu" köide. Seni olen neist ainult pilte vaadanud ja üksikute konkreetsete loomade kohta lugenud. Aga nüüd proovin ühe köite tervikuna läbi lugeda. Kaalusin, kas võtta selleks imetajate köide, kes on kõige lähemad sugulased. Aga see ilmus eesti keeles segastel aegadel ja on muudest köidetest halvemini trükitud, seetõttu ei ole kõige kutsuvam. Võtsin hoopis putukapildiga selgrootute kolmanda köite, sest kunagi olen tahtnud saada putukateadlaseks. Arvasin, et kogu köide on putukatest. Aga selgus, et seal on siiski juttu ka muudest loomadest. Mina olen ämblikuid välimuse järgi alati putukateks pidanud, aga selgus, et teadlaste arvates ämblikud siiski putukate hulka ei kuulu. Mõtlesin juba paar päeva enne lugemise alustamist, et on öeldud, et putukatel on kuus jalga, aga ämblikutel on hoopis kaheksa. Nüüd uurima hakates selgus, et kõigil putukatel on tõesti kuus jalga. Hulkjalgsetel, kelle hulka kuuluvad sajajalgsed ja tuhatjalgsed, on jalgu ämblikust veel rohkem, aga nad on putukatele ämblikust siiski lähemalt sugulased. Raamatus on kirjutatud sadajalgne, aga sõnaraamat lubab selle kõrval ka sajajalgne öelda. Kuna ämblik ja putukas on väliselt nii sarnased, tahaks nende kohta tavakeeles ikkagi ühist sõna kasutada. "Laua peal ronivad selgrootud," oleks ka imelik öelda. Kui "Loomade elu" köitest jäi juba mulje, et putukad on seni kujutletust kitsam mõiste, siis entsüklopeediasse vaadates mõiste jälle laienes, sest seal on öeldud, et kolmveerand kõigist loomaliikidest on putukad.

Raamat algab kohe ammu väljasurnud trilobiitide kirjeldusega. Nende kohta on üle kahe lehekülje juttu ja pilte. Selle peale tuli meelde, et "Loomade elu" köiteid lehitsedes ei ole ma kunagi märganud dinosauruste pilte, kes on samuti välja surnud. Roomajate ja kahepaiksete köitest kontrollides selgus, et seal on dinosauruste kohta mõned üksikud read, ja pilte tõesti mitte. Ühtlasi sain teada, et dinosauruste teine nimi on raitsisalikud.

TÄIENDUS. Nüüd tuli meelde, et ämblikuid ja putukaid ühendav sõna on lülijalgsed. Nende osa algab juba teisest köitest. Lülijalgseid jaotatavat erinevates süsteemides erinevalt, võibolla siis on mõnes süsteemis ämblikud ja putukad ka kokku pandud. Igaljuhul putukad ja hulkjalgsed on trahheeloomad, aga trahheesid on ka ämblikutel.

Hea raamat ei jää ilmumata

Internetis tsiteeriti Ploompuu mõtteid, millega ma polnud varem tuttav. Tsiteerija kirjutas, et kuigi ta on europooldaja, meeldib talle lugeda eurovastaste mõtteid, sest need on huvitavad. Ta kirjutas enda kohta, et ta näeb kohe ära, kui kellelgi on kirjanduslik ambitsioon. Lugesin seda pimedas toas voodis lamades. Pidin üles tõusma ja kooli minema. Ema tuli mind äratama.

*
Kõndisin mööda väikeste majadega tänavat. Kahe maja vahelt läks tee tänavale, mida ma polnud varem märganud. See oli hästi kitsas ja nimeks oligi Kitsas tänav. Aga sildi peale oli nalja pärast kirjutatud K. Kitsi. Võibolla oli see silt pandud siiski ainult sellepärast, et oli teada saadud, et mind huvitavad erinevad tänavad. Võibolla seal ei olnud tegelikult tänavat, vaid käik maja õuele. Igal juhul ma sinna ei keeranud, vaid läksin endises suunas edasi. Tänava lõpus oli maja, mille väraval ei olnud silt "kuri koer" nagu teistel, vaid "hulluks läinud koer", nagu ma nüüd nägin. Ja selle värava ees oli koera nahk, kes oli mulle juba elusana tuttav. Ta oli nähtavasti marutaudi haigestumise tõttu ära tapetud. Võis ka olla, et sildiga taheti öelda, et õues on kuudi küljes uus marutaudis koer, kes võib sissetungijaid hammustada. Koer, kelle nahka ma nägin, oli elus olles mulle märja nina põlveõndlasse surunud. Seega võisin mina ka nüüd marutõppe haigestunud olla. Arsti juurde kaitsesüsti tegema minna võis juba hilja olla. Aga otsustasin, et ma ei lähe üldse arsti juurde, sest koer ei hammustanud mind, vaid ainult puudutas. Püksid kavatsesin küll pessu panna. Seda kohta, mida koer oli puudutanud, ei tohtinud kätega puudutada. Aga kohe, kui ma seda olin mõelnud, panin kogemata ikkagi käed suhu.

*
Minu vaenlased tahtsid minu raamatute väljaandmist takistada. Mõtlesin kirjutada, et ükski hea raamat ei jää ilmumata, sest hea mõtleja oskab nii hea raamatu kirjutada kui ka selle väljaandmiseks raha leida. Mul oli laual lahti kaustik. Kirjutasin selle ühe lehekülje ühte veergu luuletuse ja teise joonistasin pildi. Järgmisele leheküljele ainult joonistasin. Vaatasin, et kuidas need leheküljed nii sogased on. Aga mulle tuli meelde, et asi on selles, et ma ei joonistanud ühele, vaid mõlemale leheküljele. Selle kaustiku vahel oli veel teine ja õhem kaustik.

*
Mõtlesin, et võibolla tuleb varsti Helina külla ja kutsub mind kaasa, öeldes, et tal on üks salajutt. Sellele vastan, et mina jään koju, sest mul ei ole saladusi. Oudekki ütles, et ta oli öösel üleval. Krister vastas, et tema ka. Oudekki ütles, mis kellani ta üleval oli. Pille kommenteeris, et nii kaua teised ei ole.

Pühapäev, november 20, 2011

Õpik korraga

Astusin sisse bioloogia klassi ja istusin tagumisse pinki. Õpetaja ütles mind nähes, et on üks inimene, keda ta tahab kohe tervitada, sest ma näitan alles esimest korda õppeaasta jooksul nägu. Oli õppeaasta viimane tund. Ütlesin, et ma ei saanud varem tundides käia, sest ma kirjutasin juba sügisel tunniplaani vigaselt üles ja ei teadnud, et bioloogia tunnid ka toimuvad. Vahepeal mul küll tekkis kahtlus, et bioloogia võib tunniplaanis olla, aga kooli jõudes läks mul see alati meelest. Küsisin, miks keegi mu tähelepanu ei juhtinud, et bioloogia tundides tuleb ka käia. Õpetaja võis mõelda, et kas ma siis ei näinud, et teised jäävad minust kauemaks kooli. Aga ma läksin alati üksi koju ja kedagi ootama ei jäänud. Ütlesin, et ma loen õpiku läbi ja vastan kõik ära. Kui päev läbi ühte õpikut lugeda, saab selle ruttu läbi. Mõtlesin ka kõik teised selle klassi õpikud enne õppeaasta lõppu läbi lugeda. Õpetaja andis mulle biloloogia õpiku. Läksin koju. Kodus hakkasin esimesena lugema siiski ingliskeelset 20. sajandi ajaloo leksikoni.

*
Olin bioloogia tunnis. Hakkasin lugema õpikut, mille õpetaja mulle oli andnud. Oli juba uus aeg, aga selles klassis oli ikka veel kasutusel nõukogudeaegne õpik, kus enne tiitellehte oli õpetus, kuidas raamatut hoida. Tiitellehe pöördelt vaatasin, et õpik on inglise keeles. Aga see oli siiski tõlge. Kui ma oleks alustanud lugemist tiitellehelt, oleksin näinud eesti keelt. Üks klassivend nuttis, et tal silm veritseb, veri ei jää kuidagi seisma. Ta kartis, et jookseb verest tühjaks. Tal oli varem ka vere hüübimisega probleeme olnud. Aga õpetaja ütles, et silma veritsemine ei ole midagi ebatavalist. Mina soovitasin sellele klassivennale, et ta läheks wc-sse jooma, et pisarate voolamisest tekkivat vedelikukaotust kompenseerida. See klassivend tuli tagant pingist minu pinki. Ta ajas minu õpiku peale vedelat toitu. Küsisin, kust õpikust ma nüüd õpin.

Tartu kiirmale meistrivõistlused 2011

Mängiti ülikooli kohvikus 20 osavõtja ja 15 minutiga 7 vooru.

1. Kolk 6,5 p.
2. Päären 6 (mittetartlasena medalit ei saanud)
3. Peebo 5
4. Parts 5
5. Seljodkin 4
6. Harujõe 4
7. Narusberg 4
8. Viikmaa 4
...
13. Runnel 3

Treenisin eile veerand tundi ja enne seda nädal malega ei tegelenud. Turniiril tegin kõigi kolme endast kõrgema reitinguga vastastega viigi, aga kahele madalama reitinguga vastasele kaotasin ja ühega tegin viigi. Üldse olid peaaegu kõik minu mängud vahelduva seisuhinnanguga ja enamus neist läks viiki. Esimeses voorus võitsin mustadega Iherit, teises viigistasin valgetega Peeboga, kolmandas mustadega Volpertiga, neljandas kaotasin valgetega Partsile, viiendas viigistasin valgetega Harujõega, kuuendas kaotasin mustadega Marksoole ja seitsmendas viigistasin mustadega T. Raudsepaga.

Otsisin välja kõik varasemad blogisissekanded Tartu kiirmale meistrivõistluste kohta. Toon nende kohta tabeli, kus arvud näitavad minu kohta, osavõtjate arvu ja minu punktide arvu iga kord 7 voorust. Kahes sissekandes pole ma turniiri võitjat kirja pannud ja seetõttu neid ei nimeta, aga kõige rohkem esikohti on saanud Vorobjov.

2005 - 19. / 34 (3,5)
2006 - 14. /28 (3,5)
2007 - 12. / 24 (3,5)
2008 - 7. / 30 (4,5)
2009 - ei osalenud
2010 12. / 29 (4)
2011 13. / 20 (3)

Ülikooli maleklubis toimus neljapäeval viie osavõtjaga välkturniir, kus tugevamad pidid nõrgematele aega ette andma. Esikolmik oli:

1. Jakobson 6
2. Laasmägi 5,5
3. Sander 4

Laupäev, november 19, 2011

Luuletusi paberilt

Mustade jõudude muusika
sirutab välja nüüd rusika.
Seda näitab üks video,
kus kuradid kõik on piduhoos.

Kuradid peksavad klaasisid.
Kuradid lõhuvad vaasisid.
Jalaga lillesid sõtkuvad,
lillede lehtesid katkuvad.

Kust tuleb nii palju kuradeid?
Kas selleks ostsin ma patareid?
Otsime paremat muusikat,
sellist, mis meenutaks maasikat.

*
Korraga kõike teha
ei ole võimalik,
kuid kõike seostada
on siiski vajalik.

Ma teen ja teen ja teen,
ja kõik on pooleli.
Et tegevus saaks otsa,
ei ole vajagi.

*
Ma mõtlen asjad läbi,
kuid läbi neid ei näe.
Ma mõtteid kirja panen
vahel terve päev.

Kas tegin head või kurja
ei kindel olla saa.
Kas korda läks või nurja,
ei seda tea ma ka.

Uued kirikud

Küsisin Klausilt tema matemaatikavihikut ja lugesin selle läbi. Lugesin ilma süvenemata, kas arvutused on õiged. Alles viimastel lehekülgedel püüdsin süveneda. Klaus hakkas ise sealseid arvutusi kontrollima. Kui ta oli kõik võimaliku taandanud, sai ta võrduse 2=3. Ta kirjutas seletuseks, et üks inimene on ära läinud.

*
Sõitsin Paides üksi autoga. Auto juhtimine ja pöörete tegemine ei olnudki nii raske, kui ma olin varem arvanud. Ainult et ma sõitsin kõigist teistest autodest aeglasemalt. Ma olin varem mõelnud, et ei hakka kunagi autot juhtima, aga ühel päeval olin seda kogemata ikkagi tegema hakanud ja pärast seda juba vaadanud, et ma oskan. Aga lõpuks läks mul juhtimine ikkagi sassi ja ma ei saanud enam aru, mis toimub. Parkisin auto ühe maja nurgale. Üks vanem naine hakkas pahandama, et autot ei tohi lapsevankri kõrvale panna. Mina ütlesin, et ma pean auto kuhugi panema, sest ma sõidan üle muruplatside. Panin auto nüüd teisele poole maja. Kui ma neist koridoridest välja tahtsin minna, oli seal palju uksi ja ma ei mäletanud enam tagasiteed. Mõtlesin, et päriselt ma hakkasin vist hoopis jalgrattaga sõitma, mis unenäos moondus autoks. Või ei sõitnud ma isegi jalgrattaga.

*
Kui olin ühest usulahust juttu teinud, oli kerkinud teisele poole jõge kohe selle banaanikujuline kirik. Nüüd ütlesin, et aga Mooni kirikut Tartus veel ei ole. Mulle näidati selle peale, et just oli kerkinud mitu banaaniga sama suurt poolkuud. Ühe kolmanda kirikuga oli läinud sama moodi. Ütlesin, et kõik kirikud, millest ma juttu teen, kohe tekivadki. Ühte Mooni kirikut taheti ehitada meie maja nurgale. Sellega oleks veel üks muruplats kaduma läinud. Siis oleks olnud raske kodust väljuda, sest midagi rohelist ei oleks näinud. Elu oleks muutunud samasuguseks nagu Raekoja platsil. Aga kiriku ehitamine oleks meie maja äärmisi kortereid soojustanud. Tekkis küsimus, kuidas saab kirik olla meie maja osa, kui pole ühtegi ühendavat ust. Ütlesin, et need liigitatakse kaheks erinevaks majaks. Läksin kooli. Loenguruumi ukse taga istus vana naine, kes ütles, et tulge Maarja kirikusse. Vastasin, et me ei tule kirikusse, vaid loengusse. Vaatasin, kas seal saab istuda tagumisse ritta nurka, kui seal kellegi mapp juba oli. Kõrvaltoolile istus Sander, kes ütles mulle, et ma võin küll sinna istuda. Vanemaks saades olid kõik klassikaaslased sõbralikuks muutunud. Mina olin vahepeal juba nende käitumise põhjal arvama hakanud, et peabki kuri olema.

Reede, november 18, 2011

Setereti seadus

1. Seteret on nii riigi kui ka kuninga nimi.
2. Nime Seteret kannab iga kuningas. Enne eelmise kuninga surma uus seda nime ei saa.
3. Seteret ei ole tiitel, vaid nimi. Kuningaks saades peab Seteret vanast nimest loobuma.
4. Kuninga nimena nime Seteret nummerdatakse, aga riigi nimena mitte.
5. Kui mõni teine riik võtab endale nime Seteret, kuulutab meie riik talle sõja.
6. Pärast sõja võitmist jagatakse saak kõigi kodanike vahel.
7. Sõja kaotamise korral põletatakse kuningas ära.
8. Kui sõda jääb viiki, alustatakse varsti uut sõda.
9. Seteret on riigi, mitte rahva nimi. Kõige suurema riigis elava rahva nimi on mekeneebid.
10. Kui mõni teine rahvas kasvab suuremaks, saab see mekeneebide nime endale.
11. Kirjakeeleks on see murre, millel on parajasti kõige rohkem kõnelejaid.
12. Muid küsimusi ei reguleerita seaduse, vaid kuninga määrustega.

Ivangorodi okupeerimine

Eesti väed võtsid Ivangorodi enda valdusesse. Venemaal oli alanud vist üldine lagunemine, aga Eesti riik oli vastupidavam. Venemaa oli ise Ivangorodist väed välja viinud ja oma sõjaväebaasi õhku lasknud. Öeldi, et Ivangorodi valitsemine eriti raske ei ole, sest seal saab enamus inimesi eesti keelest aru. See oli üks naabriks olemise viisidest, et osati üksteise keelt. Samal ajal eestlased ja lätlased üksteise keelt ei osanud. Arutati, kas Eesti peaks järgmiseks vallutama ka Petseri. Arvati, et kui järjekindel olla, saab kogu oma territooriumi tagasi. Venemaa ei astunud samme Ivangorodi kaitseks võibolla sellepärast, et hiljutine küsitlus oli näidanud, et enamus Irboska elanikke on Eestiga liitumise poolt. Mina kartsin, et Venemaa lasi Eestil Ivangorodi vallutada selleks, et näidata, et Eesti ründas Venemaad, ja seejärel kogu Eesti vallutada. Väljast hakkasid kostma paugud. Tundus, et ongi alanud Venemaa rünnak ja meid pommitatakse. Tormasime kõik käsipuu najal trepist alla, et minna keldrisse varjendisse. Jõudsime kõik elusalt keldrisse. Aga selgus, et meid ei pommitatudki, vaid väljas toimus pulmapidu ja seal oli ilutulestik.

Neljapäev, november 17, 2011

Haldjad lähevad ja tulevad

- Mis mõtted tulevad sul pähe seoses keemiaga?
- Eesti ajakirjanduses arutatakse aasta otsa, kas Veerpalu tarvitas dopingut või mitte, aga välismaa spordihuviliste arvates on asi ilmselt selge. Keemikuharidusega peaminister sai hiljuti samuti sporti tehes kannatada. Täna pani vist ajukeemia mind kauem magama kui eile või üleeile.
- Kas see ei sõltu magamamineku kellaajast?
- Eelmistel päevadel seostasin varem ärkamist sellega, et magama minnes mõtlesin, et võiks varem ärgata. Eile ma nii palju hiljem magama ei läinud, aga ei mõelnud ärkamise ajale. Täna oli pilves ilm ka, mis peaks unisemaks muutma.
- Millised luuletused seoses tänase ilmaga meelde tulid?
- Kõigepealt meenutasin luuletust "Kevad", kus oli madalrõhk ilma nimetaud. Seejärel luuletust "Sügis", kus taevas kattub pilvedega. Järgmiseks tuli "Haldjad ning lumi", kus on juttu kõigist aastaaegadest.
- Aga pealkiri viitab talvele?
- Sisu seletab ära, et lumi on maas sel ajal, kui haldjaid ei ole, haldjatega on tegemist ülejäänud aastaaegadel. Viimases salmis on küll mainitud seda, et ei ole enam ei haldjaid ega lund. Seega ei ole tegemist mitte ainult erinevate aastaaegadega, vaid ka erinevate aastatega.
- Mis on tänavu võrreldes selle luuletuse kirjutamise aastaga teisiti?
- Võibolla haldjad on veel kaugemaks jäänud, kuigi nad selle luuletuse meenumise kaudu kipuvad juba tagasi tulema. Luuletus oli kirjutatud ajal, kui ei olnud ei juttu ega nuttu. Nüüd on luulet veel vähem, aga proosalauseid kirjutan ja räägin rohkem.
- Kahe proosaraamatu järel oli viimane trükis ilmunud raamat jälle luulekogu?
- Teiselt poolt ei ole ma enam püüdnud värskematest luuletustest uusi võrguluulekogusid koostada. Artiklikogudele saatesõnasid kirjutades on need veninud varasemast pikemaks. Hiljemalt esimesest või teisest jaanuarist on plaanis järgmist põhjalikku saatesõna kirjutama hakata.

Puukoorest paadid

Märkasin Peedu köögis, et minu puukoorest tehtud paat on muutunud aastatega pehmemaks. Kui ma olin seda kunagi teinud, siis oli olnud raske noaga uuristada, aga nüüd sain teda kerge vaevaga süvendada. Võibolla oli käsi ka tugevamaks läinud. Ainult et nüüd tuli põhja sisse auk ja paat tuli ära visata. Asi polnud ainult liigses süvendamises, vaid ta oli muidu ka nii pehmeks läinud, et ei saanud enam alles hoida. Enne ära viskamist keerasin ta veel tagurpidi. Nüüd nägin, et ta oli teiselt poolt ka õõnes, nii et teda poleks olnud vaja üldse kunagi uuristama hakata, vaid oleks saanud kohe teist pidi paadina kasutusele võtta. Varem oli vanaema suvilas ka paate olnud, aga need olid vist ka pehmeks mineku tõttu ära visatud. Ühe paadi ma sealt veel leidsin, aga see ei olnud hästi säilinud. Tartus tähistati Tõnise ja Joosepi neljandat sünnipäeva. Nende sünnipäevad olid sügisel mõnekuulise vaheajaga ja neid tähistati koos vahepealsel ajal. Mitte kummagi majas, vaid ühes kolmandas.

Kolmapäev, november 16, 2011

Aeg möödub

- Mida sa tegid esimeses klassis?
- Esimeses klassis sain tuttavaks kooli õue ja Toomemäega. Mõlematel olid suured puud. Puude küljes kasvasid tammetõrud.
- Kas see seostus kabemänguga?
- Natuke vist seostus, sest kabenupud olid vist kaasas ka suvel enne kooliminekut Reomäel suvitades. Tammedest olin vist lugenud ka laste "Kalevipojast", mis mul oli vist enne kooliminekut läbi. Seitsmeaastaselt Tallinnas käies meeldisid mulle kõige rohkem tornide kuldsed kuulid, mis oli vist "Kalevipoja" mõju.
- Aga kas väikeste trükitähtede õppimine ei toimunud alles Tallinnasse sõidu ajal rongis?
- Midagi ema mulle seal rongis õpetas. Võibolla hoopis kirjatähti, millega pidin kooli minnes kirjutama hakkama. Üks tähtede õppimise päev toimus ka kodus.
- Siis õpetati vene tähti?
- Ja sain ühtlasi selgeks, et mitte igal rahval ei ole oma tähestikku. Kui ema oli kõik vene tähed ära näidanud, küsisin, millised on soome tähed. Koolis õppisime vene tähestikku alles teises klassis.
- Seega olid sa õppimisest ees osaliselt isegi vene keeles?
- Vene keel ja kirjatehnika olid mul esimeses klassis kõige nõrgemad ained. Kuigi ma tundsin vene tähti nõutust varem, ei jäänud mul sõnad hästi meelde. Kui õpetaja ütles klassile, et parim õpilane tunneb vene tähti, ei hakanud ma uhkustama, et mina ka.
- Aga nüüd blogis uhkustad?
- Õpetaja arvatavasti seda blogisissekannet praegu ka ei loe. Tunnis ei olnudki lubatud liiga palju rääkida, seevastu blogis kirjutamist näeb päevaplaan ette. Algul mõtlesin kirjutada luuletuse, aga ei tahtnud ennast kordama hakata.
- Kui hiljem mälestustesissekandeid kirjutama hakata, tuleb see jutt samuti kordamisele?
- Mälestusi võibki mitu korda elus kirjutada, et võrrelda, kuidas erinevates vanustes asjad erinevalt meelde tulevad. Seevastu luuletused jäävad liiga hästi meelde ja ühest variandist piisab. Mõni luuletus on mul peas kahe variandina kahes erinevas keeles.
- Aga õpitud keeli on rohkem?
- Minu koolil oli ainult inglise keele kallak. Teiste võõrkeelte oskus ei ole sellega võrreldav. Aga jõululauludest on mõnest rohkemates keeltes ka ettekujutus.
- Jõululaulude laulmiseks on veel vara?
- Raadiost kuulsin juba laulu lumest, aga lund ei ole veel kuskil. Ükspäev arvasin, et nägin aknast autokatustel lund, aga mulle öeldi, et see on hoopis härmatis. Vähemalt külmakraadidest andis see tunnistust.

Karl Ristikivi "Rohtaed"

K. Ristikivi. "Rohtaed". Tartu, 1942. 412 lk.

"Rohtaed" on Ristikivi Tallinna-triloogia kolmas romaan. Esimest osa "Tuli ja raud" lugesin keskkooli ajal. Teist osa "Õige mehe koda" lugesin samuti keskkoolis, aga see jäi umbes keskkohas pooleli. Kolmanda osa lugesin läbi nüüd.

Ristikivil on teisigi triloogiaid. Talle paistab meeldivat muinasjuttudele sarnane kolmeosaline kordus. Kolmekordset kordust võib märgata ka ühe romaani piirides. Sellele juhiti tähelepanu Prantsusmaal toimunud tegevusega romaani saatesõnas ja sama võib märgata ka "Rohtaias". "Rohtaias" on kolmekordne kordus kasulapse motiiv. Kõigepealt on peategelasel endal kasuvanemad, hiljem ei ole tal enda lapsi, vaid kaks kasulast. Korduvaid motiive on teisigi ja kõik ei ole täpselt kolmekordne. Naisi, kes peategelasele meeldima hakkasid, oli vähemalt neli. Kordusid ka laste ja kasulaste kaotamise motiivid - surnult sündimine, röövimine, eluohtlike vigastuste saamine. Lisaks inimeste üksteisest võõrdumine. Surmaohtu satuti seoses sünnituse, kehavigastuse ja vanadusega.

Triloogia erinevaid osi seovad mõned kattuvad tegelased. Peategelane on igal osal siiski erinev - esimesel tööline, teisel kaupmees ja kolmandal kooliõpetaja. Sarnaselt "Tule ja rauaga" algab romaan sellest, et noor inimene põgeneb maalt Tallinnasse, ja mõlemad raamatud lõppevad peategelase kõrges vanuses surmaga. Varane lapsepõlv on mõlema puhul kõrvale jäetud, kuigi vähemalt mina olen pidanud seda enda kõige tähtsamaks eluperioodiks. Kui kirjutada romaan elulooromaanina, siis tõepärase kirjutamise korral tuleb arvestada asjaoluga, et kõrge vanuseni elav inimene jõuab taandarengu ikka, samal ajal romaan kompositsiooninõuete tõttu peab alles kulminatsioonini arenema. See tingib, et elulooromaani on kõige kergem vormistada tragöödiana. Ajalooraamatu puhul see nii ei ole, sest sellist kompositsiooninõuet ei esitata. Ajalugu on võimalik kirjutada jutustusena progressist, kuidas tehakse uusi avastusi ja rahvaarv kasvab. Üks oluline tegelane võib küll surra, aga uued sünnivad asemele. Ristikivi surma-aastal sündisin näiteks mina. Ristikivi romaanid on ajaloolised romaanid, kus võiks sel juhul ajaloolisest progressist juttu olla, aga tema on eelistanud hääbumise teemasid, nagu ütleb juba pealkiri "Viimne linn". Ilukirjanduses on vahel tegemist ka tegelastega, kes elavad lühikest aega. Selliste puhul võib eelistus kergemini kalduda novelli või luuletuse poole. Kõige rohkem luuletusi noorelt suremisest mäletan Jessenini luulekogust.

"Rohtaia" peategelane on mitmete joonte poolest autori enda sarnane. Ka Ristikivi sündis maal, läks sealt Tallinna ja pidi oma elus ka põgenema, seda küll Teise maailmasõja aegse Läände siirdumise näol. Aga kui Ristikivi luuletas paguluses kodumaatusest, siis "Rohtaia" peategelane linnas maale tagasi ei igatse. "Rohtaia" peategelane ja Ristikivi tundsid mõlemad huvi kaugete aegade vastu. Mõlemad avaldasid elus ühe luulekogu. Selle romaani ilmumise ajal oli Ristikivi luulekogu küll veel ilmumata. Sarnaselt peategelase kasupojaga vahetas Ristikivi oma elus nime. See kasupoeg kirjutas samuti luuletusi. Igas kirjandusega tegelevas ilukirjandusteose tegelases tahaks näha autori prototüüpi. Kuid arvestada tuleb ka sellega, et kirjaniku tutvuskond koosneb samuti kirjanikest ja ta võtab prototüüpideks ka oma tuttavaid. Kuigi sõpradeks valitakse võibolla eelkõige neid, kellega suudetakse samastuda.

Raamatu peategelane tahab noorena kaugele välja jõuda, aga keskeas näeb, et lootused ei täitu. Vanemaks saades ta küll tõuseb karjääriredelil, kuid vaid lühikeseks ajaks. Tema ühele luuletusele saab samuti osaks hilinenud tunnustus ja seda esitatakse laulupeo lauluna. Algul peetakse seda eksituse tõttu rahvalauluks, seejärel saab tuttavaks ka õige autor ja avatakse isegi varjunimi. Kuid kõige suurema tunnustuse osaliseks saanud luuletus ei ole see, mida luuletaja ise teistest kõrgemalt hindaks. Selline tunne on mulle tuttav ka vastukajadest minu luuletustele. Minuga sarnaneb peategelane veel selle poolest, et ta mängib vahel malet. Ja tema maletulemuste kirjeldused on mulle ka oma elust tuttavad, et üks vastane peab teda väga nõrgaks, aga teist tal õnnestub võita, hoolimata sellest, et see on hea õpilane. Ja minuga sarnaneb ta veel ajaloohuvi, karskuse ja mittesuitsetamise poolest. Raamatu peategelase elus valmistab karskus suhetes teiste inimestega probleeme. Mina pole enda elus sellega seoses erilisi probleeme märganud, küll aga hindan teisi alkoholitarvitamise korral madalamalt.

Peategelase elu kulgeb tõusude ja mõõnadega. Tülidele järgnevad leppimised ja uued tülid. Inimesed muudavad oma plaane. Kuigi kasupoeg loobub talle kasuvanema poolt pandud roomlase nimest ja võtab selle asemele eestipärase, kirjutab ta hiljem ise eestipärast nime ka roomapäraselt. Vahepeal peategelane pettub inimestes täielikult. Võiks arutleda, et miks peab see pettumine olema täielik, kui võib säilida usk endasse. Aga õpetaja puhul ilmselt võib toimuda ka pettumine endas, kui tal ei õnnestu uut põlvkonda korralikeks inimesteks kasvatada. Selle poolest peaks pühakute elulood olema optimistlikumad teosed, et inimestesse usu kadumisel võib säilida usk Jumalasse, isegi märtrisurma korral. "Rohtaia" peategelane Jumalat eriti ei usu, mõtleb rohkem vanade kreeklaste ja roomlaste jumalatele, aga vanas eas hakkab siiski Piiblit lugema. Selle, et ta inimestes pettus, paistab ta hiljem samuti ära unustavat.

Peategelane haris noorena rohtaeda ja vanemaks saades õpilasi. Minu ettekujutus õpetajast on, et õpetaja räägib palju. Üks minu õpetaja ütles, et tal on mölapidamatus, teine kasutas ingliskeelset lühendit TTT ehk "õpetaja räägib liiga palju", minu õpetajast vanaema on kodustel sünnipäevadel alati kõige jutukam. Aga "Rohtaia" peategelane on küll õpetaja, aga hindab kogu elu antiikajale omast lakoonilisust, oodates seda ka teistelt inimestelt. Tundub küll, et lakooniline on ta rohkem oma kujutlustes, suutmata sellest täielikult kinni pidada. Peategelane idealiseerib Vana Roomat, aga kui raamatu tegevusajal hakkab Mussolini Rooma riiki taastama, siis see ei pälvi mingisugust tähelepanu. Üldse on peategelane kinni antiikajas ja ei ela kaasa oma kaasaegsele ajaloo käigule, kuigi ajaloost huvituvalt inimeselt võiks seda oodata. Ei ole mainitud, et ta elu jooksul Kreekat või Itaaliat vaatamas käiks, samuti mitte muid välisreise. Selle poolest sarnaneb ta samuti mulle, kuna kirjutasin Itaalia kohta magistritöö ise seal käimata. Ristikivi reisis elus rohkem.

Teisipäev, november 15, 2011

Pioneerid vaikivad

Mälestusi pioneeriorganisatsioonist on tagantjärele rääkinud peamiselt need klassikaaslased, kes sinna ise ei astunud. 35 õpilasest ei astunud kas 7 või 8. Olen ise mitteastumisest rääkinud ja kirjutanud, samuti on sellest olnud klassikokkutulekutel juttu Kati ja Külliga. Annika rääkis minu ja Külli jutu peale, kuidas tema küll astus, aga seda kodus heaks ei kiidetud. Minu ema rääkis, et tema klass võeti pioneeriks osade kaupa, vastavalt sellele, millal keegi 10-aastaseks sai. Neid ei võetud küll igaühte tema sünnipäeval, aga umbes 20 kaupa mitme paralleeli peale. Esimesed astusid pioneeriks 3. ja viimased 4. klassis. Minu klassis taheti võtta kõik ühel päeval 3. klassis. Võibolla selleks oli Lenini sünnipäev. Minu õe klassis olevat olnud vahepealne variant, et võeti ühel päeval, aga üks astus hiljem, kas enda või kellegi teise sünnipäeval. Minu teada ei astunud seal algul pioneeriks ainult õde ja Karin, sel juhul pidi see astuja olema Karin. Aga kui Karini õe Katiga oma klassikokkutulekul sellest rääkisin, ei olnud ta tagantjärele astumisest kuulnud, vaid ütles, et jättis kolm aastat hiljem ise astumata õe eeskujul.

Sõbralik porikärbes

Mulle oli tulnud kaheksmurtav trükitud kiri. Ütlesin, et kirja vaadates tekib tahtmine sellele ise ka midagi joonistada. Ema küsis, kuhu mul joonistada on. Näitasin, et sellel on veel tühi ruut. Ema küsis, mida ma sinna joonistan. Vastasin, et lilli. Ma olin viimasel ajal iga kord lilli joonistanud. Et need ei tuleks samasugused nagu eelmistel kordadel, joonistasin nüüd nii, et õielehed algasid kitsa niidina ja õiest kaugemal laienesid. Vaatasin koos Klausiga televiisorist jalgpalli. Mängisid Eesti ja üks teine riik. Paistis, et Eestile löödi värav. Kommentaator ütles rahuliku häälega, et tuli väike värav. Mina ütlesin, et värav ja väike. Eestil läks nii kehvasti, et Klaus pani varsti televiisori kinni. Ta ütles, et Eesti on viimasel ajal nii halvasti mängima hakanud, et neid videosid vist üle kümne aasta ei säilitata. Vastasin, et selleks, et videod ära kustutada saaks, peab keegi neid vaatama. Ma olin mõelnud ise vähem maletrenni tegema hakata, mis oleks tähendanud samuti tulemuste halvemaks minemist. Aga võrdlus jalgpalliga näitas, kuidas publik sellele reageerinud oleks. Läksin oma tuppa, et riideid vahetada. Kõigepealt vaatasin aknast välja. Mööda kõndivad inimesed tundusid üles vaatavat. Otsustasin enne riiete vahetamist kardina täielikult ette tõmmata. Tuppa lendas porikärbes. See oli veel üks põhjus kardina ette tõmbamiseks, et takistada kärbsel toa sisemusse tungimist. Püüdsin kärbest välja ajada, aga ta ei läinud. Et tal kaoks ära tahtmine toas viibida, andsin tema pihta ühe hoobi. Aga ta pidi väljalendamiseks ka seda teha oskama. Mõtlesin, et porikärbsed tunduvad ebameeldivad ainult sellepärast, et nad tuppa lendavad, tegelikult on ta sõbralik ja rahulik isand. Tema lendamise kiirus ei tähenda seda, et ta rahulik ei oleks. Mõtlesin kirjutada võrgus, et võib öelda: "Tuppa lendas kärbes," aga võib öelda selle asemel ka: "Saabus külaline."

Esmaspäev, november 14, 2011

Muusika ja jooned

Kui olen öelnud, et olen muusika järgi joonistanud, on mulle vastatud, et see ei ole joonistamine, vaid tantsimine. Kuna pilli mängides tehakse ka noodi järgi käeliigutusi, siis tuleks sel juhul pillimäng ka tantsimiseks liigitada. Või muusika järgi joonistamine pillimänguks. Laulmine oleks sel juhul suuga tantsimine. Joonistamine võibolla viipekeeles laulmine. Noodi järgi ilma heli kuulmata ma joonistada pole proovinud. Aga võibolla on minu muusika järgi valminud joonistused piltnoodid. Siis peaks neid saama muusikaks tagasi teisendada. Või takistab seda see, kui olen mõne joonega eksinud. Kui on olemas värvusmuusika, siis võibolla ka joonmuusika. Jooned ehk ei pea muusika rütmiga täpselt kooskõlas olema, vaid lihtsalt sama emotsiooni kandma, et nad muusikaks tagasi teisendatavad oleks. Selleks aitaks muidugi kaasa, et kui laul on metsast, siis pildil on ka mets. Minu muusika järgi joonistused on siiski pigem sellised, et ma ei võta metsast rääkivaid sõnu arvesse, vaid ainult noote, ja joonistan hoopis inimesi, mitte puid.

Karupiltidega maja

Küsisin Kadrilt, kas Tõnu on talle näidanud fotosid, mis ma Tõnise kohta olen saatnud. Kadri vastas, et Mõmmi maja kohta näitas. Mina ütlesin, et ma palju ei ole neid küll teinud. Olime Pille pool ja hakkasime lahkuma. Pille välisuksel oli väga kõrge trepp. Henn hakkas sealt esimesena alla ronima, aga kukkus ja sai viga. Järgmisena läks Tõnu ja kukkus samuti, nii et tema omavahel kokku seotud kaks keha liikusid erinevates suundades ja said mõlemad viga. Kolmandana ronis Pille. Kuigi see oli tema enda maja, sai isegi tema viga. Ta ütles, et seekord ei õnnestunud. Viimasena ronisin mina. Kui ma oleks läinud esimesena, siis ma ei oleks tulnud selle peale, et saab ronida, ja oleksin hüpanud. Aga kõrgus oli nii suur, et siis ma oleks veel eriti tõsiselt viga saanud. Kuigi tulevikus võis trepp nii ära laguneda, et ainult hüppamise võimalus jääbki alles. Ronisin hästi ettevaatlikult ja pääsesin ainukesena vigastusteta. Ukse kohal oli mitu mängukaru pilti. Eemalt metsa poolt hakkas kostma möirgamist. Ütlesin, et need on päris karud. Karud vaatasid vist, et kui me oleme mängukaru piltide lähedal, siis me teeme karupoegadele liiga. Hakkasime karude lähedaloleku ajaks tuppa tagasi põgenema.

*
Olin kirjutanud kaks paberkirja. Üks oli Helinale ja teine Jagomäele. Helina oma kavatsesin viia posti, aga Jagomäe kirja talle otse kirjastusse kätte. Jagomäele olin kirjutanud oma töötingimustest. Aga kui ta oleks mult küsinud, et ma võtaks oma kirja ühe lausega kokku, siis ma poleks mäletanud, mida ma kirjutasin. Ja võis juhtuda, et ta ei oska mu käekirja ka lugeda.

*
Mulle öeldi, et minu kirjasõber tuleb Tallinnast meie poole, et isa käest kirjastuses tööd küsida. Tööotsija jõudiski kohale. Aga mulle tundus, et see oli eksitus, kui teda minu kirjasõbraks peeti, vaid tegemist oli võõra ja teise nimega tüdrukuga. Kui isaga oli jutt lõppenud, ütles see poiss, et ta tahab enne lahkumist meie korteri üle vaadata. Ta soovis, et selleks pandaks väiksed vaibad maha, et ta oma jalanõudega põrandat ei määriks. Temaga kaasas olnud vanem mees soovitas, et ta hoopis oma jalanõud jalast võtaks. Eelistati siiski vaibad maha panna.

Pühapäev, november 13, 2011

"Herrenkirche oder Volkskirche?"

A. Grenzstein "Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chor". Tartu, 1899. 151 lk.

Selle raamatu lugemine näitab, kuidas uus ja vana saavad kokku. Ma ei ole teda käes hoidnud, vaid lugesin võrgust. Kuna paberil on ta ilmunud 19. sajandil, on ta just seetõttu kiiremini elektrooniliselt kättesaadavaks muutunud.

See raamat on ilmunud nii saksa kui ka vene keeles, aga siiamaani mitte eesti keeles. Autoril oli plaanis küll see eesti keeles samuti välja anda, aga tsensor keelas ära, kuna ta on kirjutatud teravas toonis.

Raamat on baltisakslaste vastane, kuid samal ajal venesõbralik. Raamatu algul kirjutab autor sellest, et Jeesus ja Luther tahtsid luua kõrgetel ideaalidel põhinevat rahvakirikut, kuid selle asemel on välja kujunenud härraskirik.

Keskmises põhiosas kirjeldab Grenzstein Eesti ajalugu ja sakslaste rolli selles. Kuigi saksa vallutajad saabusid ristiusu toomise sildi all, on nende valitsemine olnud kõrgetest humaansetest ideaalidest kaugel. Nad on eestlasi tapnud, röövinud ja näljutanud. Sakslased ei teosta eestlaste olukorda parandavaid reforme, vaid selles osas saavad eestlased loota vaid Vene keskvõimule. Sama moodi, nagu mäletatakse head Rootsi aega, mil samuti keskvõim mõisnike vastu välja astus. Autor ei saa mainida, et Rootsi aeg tundus hea just järgnenud Vene aja algusega võrreldes. Ta nimetab, milliste Vene valitsejate ajal on eestlaste olukord paranenud, kuid mitte seda, et Peeter I ajal see halvenes. Grenzstein kirjutab, et eestlased ei ole kuidagi huvitatud saksluse eelposti säilitamisest Baltimaadel, millist eesmärki on täitnud ka luteri kirik. Luteri kirikus küll järgitakse põhimõtet, et rahvale tuleb Jumalast rääkida emakeeles, kuid sakslastest kirikuõpetajad räägivad eesti keelt vigaselt ja naljakalt. Venestuspoliitika toetajana tuntud Grenzstein kiidab seda, et usuõpetust antakse lastele emakeeles. Selle põhjal võiks järeldada, et luteri kirik ei ole siiski olnud mitte ainult saksluse, vaid ka eestluse kaitsja. Kas eestlased lähevad tulevikus üle vene keelele või jäävad eesti keele juurde, ei pea Grenzstein selles raamatus kõige tähtsamaks küsimuseks. Rahvuslikku liikumist ei pea ta eesmärgiks, vaid vahendiks rahva heaolu tõstmiseks. Sellega on raamat vähem rahvuslik kui riikliku venestuspoliitika alguse eelsed noore Grenzsteini ajaleheartiklid. Kuid sakslaste ülemvõimu kriitika poolest on raamat ikkagi väga oluline.

Raamatu lõpus keskendub autor uuesti kitsamalt kiriku teemale, pakkudes välja, milline võiks olla tulevikukirik. Ta soovib, et eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste kirikud oleks lahus, nii et eestikeelseid vaimulikke õpetataks välja Tartus, lätikeelseid Riias ja saksakeelseid Peterburis, kusjuures kõigi hariduse osa oleks ka vene keel. Grenzstein ütleb, et erikeelsete kirikute lahutamine ei oleks rahvuslik põhimõte, vaid vastupidi. See väide tundub ebaloogiline, aga sellega ta pidas silmas ilmselt sakslaste eelisseisundi kadumist. Tulevikukirikult ootas Grenzstein vähem välist hiilgust ja rohkem sisulisele küljele tähelepanu pööramist.

Munapulber

Poes ei olnud enam müügil mune, vaid ainult munapulber. Ütlesin, et kui munad juba sügisel otsa lõppevad, mis siis veel kevadeks saab. Aga võibolla ei olnudki enam plaanis mune müia, vaid selle asemel mindigi üle munapulbri tootmisele. Vaatasin, et leidsin veel mune. Aga lähemal vaatamisel osutusid need kartuliteks. Karmimaks majanduskriisiga võitlemiseks pandi rahvahääletusele uus põhiseadus. Ema arvas, et nüüd saab Eesti õige põhiseaduse. Aga mina kavatsesin hääletada vastu, sest eelnõus oli öeldud samaaegselt, et Eesti kuulub Euroopa Liitu ja et Eesti on iseseisev, milles nägin vastuolu. Kui Euroopa Liitu kuulumist poleks mainitud, oleks olnud sealt kergem välja astuda. Mõtlesin, et kui ma vastu hääletan, siis on see kooskõlas sellega, kuidas ma Euroopa Liitu astumise rahvahääletusel hääletasin. Sõpruse puiesteel nägin ühte naist, kes kirjutas, et kõik mehed peavad teda ilusaks, aga tegelikult on ta õnnetu.

Laupäev, november 12, 2011

Sundviisakus

Ei ole mingit vabadust,
vaid paluma peab vabandust
ja igat pätti tänama
ja laskma läbi tänava.

Ma mõttes võõraid teretan,
kuid mis ma ikka seletan,
kui minu häält ei sallita
ja kästakse, et kallista.

Raamatus jäime tormi kätte

Toomas näitas, et ta hoiab pabereid alles. Küsisin, mis ajast teised peale minu ka paberite alleshoidmist tähtsaks pidama on hakanud. Kui kõik paberid oleks olnud ühes formaadis, oleks olnud kergem neid alles hoida. Aga siis oleks asi olnud üksluisem. Piret ütles, et talt on Ameerikas küsitud, kas tal on arhiiv. Piretil oli lapsena palju pabereid olnud. Klaus oli ostnud korteri ja auto. Isa ütles, et kirjutame selle auto Klausi nimele ja paneme sellele nimeks Uue tänava auto. Kui perel oli mitu autot, lisandusid veel igaühele eraldi hoolduskulud. Klaus ütles, et tal ei ole raha, vaid 100 000 eurot võlga. Ema ütles, et Klausil ka, Klaus on meie ainuke väljavaade. Hakkasime minema laeva peale. Kõigepealt Klaus ja isa lükkasid laeva, et see liikuma hakkaks. Mina seisin nende selja taga. Laev hakkaski liikuma. Ta oli inimestest nii palju suurem, et tundus uskumatu, et kahe inimese jõust piisab. Aga paistis, et piisab ükskõik kui väiksest tõukest. Isa rippus laeva küljel. Talle öeldi, et ta vaataks, et ta ei ripuks seal nii kaua, kuni kai jalgade alt kaob. Meil olid laevale piletid ostetud, aga paistis, et laev meid seekord ei oota. Pidime hakkama paadiga järele sõitma, aga me ei jõudnud kiiresti sõuda. Raamatu järgmise peatüki alguses öeldi, et merel puhkes torm ja me võtsime välja signaalraketid. Mul tekkis küsimus, kas me olime sel ajal paadis või laeval. Vaatasin uuesti eelmiselt leheküljelt eelmise peatüki lõppu. Seal öeldi, et kohtasime kalameeste paate, mis meid peale võtsid. Kalamehed sõitsid meist kiiremini, nii et pidime laevale järele jõudma. Kodu juurde jõudes vaatasin, kuidas lapsed meie maja ees palli mängisid. Nad viskasid palli üksteisele. Ütlesin, et nad vaatakse, et pall võõra auto alla ei läheks. Pall lendas üle autotee vastaskõnniteele nii, et selle serval istuv laps ei saanud kätte. Lapsed ei näinud, kuhu pall kukkus, aga mina nägin ja näitasin neile.

*
Tahtsin minna polikliinikusse. Üks naine sisenes ühe maja uksest. Tundus, et see ongi polikliinik. Sisenesin naise järel. Aga seal sees oli nii elutu, et järeldasin, et see ei saa polikliinik olla. Läksin välja tagasi. Kõndisin Vallikraavi tänava otsani. Mõtlesin, et võibolla Vallikraavi tänavat mööda jõuab polikliinikuni. Aga jõudsin järeldusele, et nii see ei saa olla, sest seal on hoopis Eesti Rahva Muuseum. Läksin tuldud teed tagasi. Mul ei olnud polikliiniku asukoht meelde jäänud sellepärast, et ma olin ta alati ära tundnud. Kui nüüd üks kord ei tundnud, siis ei teadnudki, kus ta on. Olin teda valest kohast otsinud võibolla sellepärast, et varem oli kesklinnas olnud lastepolikliinik. Mõtlesin, et polikliinik peaks olema ikkagi umbes seal, kus ma olin ühest majast välja tulnud. Kas selle maja naabruses või ikkagi seal majas. Ma ei võtnud endale kunagi üldse vaba aega, aga täna edasi-tagasi kõndimisega kulus aega rohkem kui otse kohale minnes.

Reede, november 11, 2011

Unenägemine on lai eriala

- Kas tänased unenäod peaks üles kirjutama?
- Täna hommikul mäletasin kahte unenägu. Üks neist on praeguseks täielikult ununenud ja tõenäoliselt enam meelde ei tule. Teisest niidiotsa veel mäletan, mille järgi ehk ülejäänu kirjutama hakates ka meelde tuleks, aga see ei olnud kõige ilusam unenägu.
- Kas tänasel maleturniiril ilusaid partiisid oli?
- Võidu hetk on enda jaoks siis ka ilus, kui partiil muidu suurt väärtust ei ole. Selles mõttes ilu ei olnud, et oleks olnud suuri edukaid kahinguid. Endast tugevamate vastu ma punkte ei saanud.
- Mille järgi mängija tugevust hinnata?
- Ma ei tahaks seda teha reitingu järgi, sest reiting näitab stabiilsust, mitte maksimaalset tugevust. Ja enamus minu osalusega turniire ei lähe reitinguarvestusse. Täiesti objektiivset näitajat vist ei olegi võimalik leida.
- Seega on male sama subjektiivne kui unenägemine?
- Subjektiivsuse aste on ikkagi erinev. Males on vähemalt püütud kehtestada reegleid, aga unenägude puhul otsitakse ainult seletusi. Unenäod on malest palju laiem eriala.
- Aga malega on seotud laiem tutvusring?
- Kui vaadata selle järgi, kui palju üks või teine mulle tuttavaid on toonud, siis tuttavate maletajate arv on suurem kui tuttavate unenäohuviliste. Aga kui vaadata, keda mina unes näen, siis enamus unes nähtutest ei ole maletajad. Maailmas on unenägijaid rohkem kui maletajaid.
- Aga malepartiid kestavad kauem kui unenäod?
- Magamisele kulutab inimene kõige rohkem aega, kuigi kogu magamise aja ei näe ta unenägusid. Üks unefaas on siiski ettevalmistus teiseks. Ja unenägude ettevalmistus on ka kogu ärkveloleku aeg.
- Minu ajalooteemaliste unenägude raamatu ettevalmistuseks võib lugeda kümmet aastat ülikooliharidust?
- Võibolla ma koostasin selle veel liiga noorelt. On väidetud vist, et ajaloolase parim iga on 60 aastaselt või midagi sellist, kui lugemus on suurem. Teiselt poolt väitis viimases kekskooliklassis minu ajalooõpetaja, et keskkoolilõpetajad teavad kõige rohkem, hiljem elukutselised ajaloolased tegelevad juba kitsamate teemadega.
- Aga mina olen maailma ajaloo kohta üldistusi viimasel ajal rohkem teinud?
- Viimasel ajal olen jah rohkem seoseid leida püüdnud. Aga konkreetseid fakte olen vist ka kõvasti unustanud. Ajalooteemalisi unenägusid on vist ka vähemaks jäänud.
- Ma pole enne magamaminekut enam sellist spetsiaalset ettevalmistust ka teinud?
- Raamatusse võetud unenägude nägemise perioodil valmistasin neid ette päheõppimisega. Nüüd olen lootnud rohkem mõtlemisele, et siis tulevad targemad unenäod. Viimati nägin malemängu õpetamise teemalise unenäo, mille võiks peaaegu ärkvel olles ka maleõpikusse panna.

Alateadvustamatus

AVRO turniiril ma tänavu ei osalenud. Algselt oli plaanis, aga mul läks meelest jälgida, mis kuupäeval see toimub. Vahel on Karba saatnud elektronkirjaga meeldetuletusi eelregistreerimise kohta. Võibolla sellepärast harjusin ära, et ei peagi ise kalendrit jälgima. Seekord ta meeldetuletust ei saatnud, võibolla lühema ajakontrolli tõttu. Eelmisel neljapäeval ülikooli maleklubis mulle siiski öeldi, et on viimane päev registreeruda. Aga räägiti ka sellest, et juhendi järgi on nõutav maleliidu litsents. Mul pole aimugi, kust neid litsentse saab ja ma ei teadnud ka, kui palju see maksab. Otsustasin, et ainult ühe turniiri pärast ma litsentsi ostma ei hakka, vaid ei lähe sinna turniirile. Mulle ei meeldi ka litsentsi sõna. Liikmemaksu nimelisi makse olen parema meelega maksnud. Üks aasta olin vist ainuke, kes Tartu maleklubi aasta liikmemaksu ära maksis. Ja üks põhjus AVRO-l mitte osaleda oli ka see, et neljapäevasel turniiril juba osalesin ja kahte turniiri nädalas ei taha mängida. Täna päevakeskuses küsisin, kuidas selle litsentsiga siis oli. Vastati, et tegelikult sai mängida ka ilma selleta. Särgava teadis, et ühe turniiri litsents maksab 6 eurot, seega rohkem kui osavõtumaks. Küsisin, kas välismaalt tulnud mängijad peavad ka seda tasuma. Särgava arvas, et peavad.

Maleliidu koduleheküljelt võib lugeda, et AVRO kiirturniiril oli 104 osavõtjat. Seda on kahe võrra rohkem kui aasta tagasi A ja B turniiril kokku. Tänavu mängiti ühes grupis. Kõige edukamad olid:

1. Volodin 7,5 punkti 8 võimalikust
2. Šarankov (Venemaa) 6,5
3. Annenkov (Venemaa) 6,5
4. Koops (Läti) 6,5

Välkturniiril oli 62 osavõtjat. Tulemused olid:

1. Volodin 19 punkti 22 võimalikust
2. Vovk 15,5
3. Neff 15,5

Küsisin Tättelt, miks ta turniiri katkestas. Ta vastas, et läks kohtunikuga tülli. Tema vastane olevat teinud käigu nii, et kaks kolmandikku nupust oli ühel ja üks kolmandik teisel ruudul. Tätte oli löönud sellele ruudule, kus oli suurem osa nupust. Vastane oli öelnud, et see on valekäik. Tätte oli kutsunud kohtuniku ja kohtunik oli talle endale kaotuse andnud, sest teisele ruudule käik oleks olnud seisu järgi loogilisem.

Eile toimus turniir ülikooli maleklubis. Osavõtjaid oli 7 ja paremad kohad said:

1.-2. Jakobson, Sander 5,5 p.
4. Ondruska 4

Päevakeskuses on toimunud viimasel ajal järgmised turniirid:

28. oktoober
15 minutit mõtlemisaega, 14 osavõtjat

1. Kõiv 4,5 p.
2. Peebo 4,5
3. Hinrikus 4
4. Tätte 4

4. november
15 minutit, 16 osavõtjat

1. Trohhalev 7
2. Kõiv 5
3. Laasmägi 5

Täna oli 14 osavõtjat ja 6 vooru. Mõtlemisaega oli 13 minutit. Aga ma ei kuulnud, kui seda öeldi, seetõttu keerasin kahes esimeses voorus kellale 15 minutit.

1. Trohhalev 6
2. Seljodkin 4,5
3. Okas 4
...
9.-10. Runnel 2,5

Esimeses voorus võitsin valgetega Põvvatit, teises kaotasin mustadega Trohhalevile, kolmandas valgetega võitsin Ojaste vastu kvaliteedi, aga lipp jäi liiga servale, mistõttu hakkasin ettureid tagasi andma ja lõpus tegime käikude kordamisega viigi. Neljandas voorus kaotasin mustadega Okasele. Lubasin tal viisakuse pärast kaotava käigu tagasi võtta, aga kui ma pärast tagasivõtmist mainisin, siis ta vihastus ja ütles, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Mina ütlesin, et ma olen seda ka öelnud, kui ma ise käigu tagasi võtan, see on partiianalüüs. Ja et ma olen ajaloolane ja räägin kogu aeg minevikust. Viiendas voorus võitsin valgetega Kääpi ja kuuendas kaotasin mustadega Volpertile.

*
On arvatud, et alateadvus ehk teadvustamatus mängib inimese mõtlemises suuremat rolli kui teadvustatud osa. Aga kuidas saab teha males õige käigu, teadvustamata, et see on õige? Alateadvus ehk võib suunata õige variandi vaatamisele, aga käik tehakse ikkagi selle järgi, milline hinnang on teadvustatud. Kuid males võib näha seda, mida võiks nimetada alateadvustamatuseks. Mängija teeb enda teada hea käigu, teadvustamata, et see on viga. Ja aasta hiljem mäletab ta oma võidupartiid, aga mitte kaotatud mängu.

Neljapäev, november 10, 2011

Tõsidus tüütab

- Kas eilne intervjuu ei olnud liiga tõsine?
- Ise küll ei naernud - haiguse ja rahapuuduse teemad. Võibolla ülesehitus tegi natuke naljakamaks. Nüüd on need teemad läbi arutatud ja täna võib ehk naljakamatest asjadest kirjutada.
- Kuskil öeldi hiljuti, et enamus eestlaste anekdoote on tegelikult võõrkeeltest tõlgitud?
- Aga seal öeldi ka, et enamus asju, mille üle inimesed naeravad, ei ole anekdoodid. Mina olen kuulnud, kuidas naerdakse minu unenäokirjelduste ja kõnede üle. Need küll kuskilt tõlgitud ei ole, vaid kohalikest oludest sündinud.
- Unenäod on võibolla isegi liiga isiklikel teemadel, et teine eestlanegi aru saaks?
- Üks mees ütles, et minu unenäoraamatus enamus tegelasi olid talle tuttavad. Raamatut koostades küll püüdsingi valida sellisel teemal unenägusid, millest laiem publik aru saaks. Vähemalt ajalooharidusega inimesele peaks need olema arusaadavad ja kommenteerija oligi ajaloolane.
- Üks ajakirjanik ütles, et tema ei saanud midagi aru?
- Seda ütles ta intervjuud võttes. Võibolla tahtis ta mind sellise küsimuse sõnastusega rohkem rääkima panna. Pärast ta seda lõiku intervjuust ei kasutanud.
- Milliseid lõike tänasest intervjuust võiks kasutada?
- Tundub, nagu ma paneksin sada protsenti mõtteid kirja. Tegelikult mõtlesin juba varem selle üle, milline see intervjuu võiks olla ja osa variante jäi kõrvale. Lugejad loevad kõige suurema tõenäosusega esimesi ridu ja lõppu ei pruugi jõuda.
- Aga kui ma olen raamatuid kinkinud, on need enamasti avatud kõigepealt keskelt?
- Tõenäoliselt raamatu pealkirja on loetud siiski enne keskkoha avamist. Võibolla sellepärast avataksegi keskelt, et algusest on pealkiri loetud. Allkirja küsitakse pealkirja alla, mitte lõppu.

Seletasin, et olen transpordiminister

Mõtlesin kirjutada Helinale üle tüki aja paberkirja. Või nii üle tüki aja see ei olekski olnud, sest nädal tagasi saatsin talle ka kaks ümbrikut, kuigi need ei olnud kirjad tavalises mõttes. Ja ühe samalaadse ümbriku saatsin ka mõne kuu eest. Mõtlesin, et küsin talt kõigepealt arvutipostkasti vestluses, kas ta tahab kirja. Või kui ma seda oleks teinud, siis ta poleks võibolla midagi vastanud ja ei olekski saanud kirjutada. Lamasin voodis. Kartsin, et keegi võib tulla ja mulle millegagi vastu pead lüia, sest läbi Tartu läks Tallinnast Pihkvasse raudtee. Voodi kõrval rippus kaart ja vaatasin kaardilt seda raudteed. Üks teine minister tahtis, et ma ausalt üles tunnistaks, miks mul seal kaart ripub. Ta arvas, et see on mõeldud tema valitsusest väljatõrjumiseks. Mina seletasin, et ma olen transpordiminister ja mul peab raudtee kaart olema. Magasin. Mulle tundus, et keegi läheneb voodile. Tõusin püsti, kuigi ei saanud silmi lahti. Käega katsudes tundsin, et seal tõesti on keegi. Röökisin õudusest. Surusin ta esikusse ja sealt teise esikusse. Teises esikus röökisin kolm korda õudusest. See pidi ärkvelolijatele ka kuulda olema. Nüüd hakkasin nii palju nägema, et ma ei lükanud enda ees isa, vaid teist ennast. Vaatasin peeglist, et mõlemal minul oli kohkunud nägu. Seejärel nägin, et ühel minul on kohkunud ja teisel rõõmus nägu. Hakkasin kuulma väljast klassikaaslaste hääli. Täna pidime minema klassiekskursioonile. Kui olin eelmine kord kella vaadanud, oli ülestõusmiseni veel mitu tundi aega olnud. Aga nüüd olid klassikaaslased juba kokku kogunenud ja uuesti kella vaadates oli kell kolmveerand kaksteist, mis tähendas, et bussi väljumiseni oli jäänud kõige rohkem 20 minutit. Selle ajaga poleks ma jõudnud riidesse ja söönud, seetõttu otsustasin, et ei lähe. Sellest hoolimata, et olin tulnud ööbima otse bussi stardikoha kõrval asuvasse majja. Asja tegi halvemaks see, et mina pidin olema ekskursiooni juht ja olin maksnud ära ka pooltuhat raha osavõtumaksu. Oli karta, et klassikaaslased tungivad majja. Seetõttu peitsin ennast toa kõige kaugemasse nurka ja kükitasin seal oleva tühja voodi taha. Kui jälle hämara toa teises otsas olin, nägin klassikaaslasi enda ees. Üks klassivend istus voodi peal ja teised seisid tema ümber ja naersid.

*
Henn pidi minema võistlustele. Ütlesin, et ta paneks võistluste nime täpselt kirja, sest males käisin Tartu meistrivõistlustel mina. Selgus, et Henn läheb ka male Tartu meistrivõistlustele, aga mitte ülelinnalistele, vaid ajakirjanike omale. Ta ei olnud malemängu õppinud. Lubasin, et õpetan talle male kohta kolm asja. Mõtlesin, mis need võiks olla. Ütlesin, et esiteks on malelaual kõige tähtsam koht tsenter. Need on neli keskmist ruutu. Seal on viguritel kõige suurem käiguulatus. Aga tavaliselt käiakse sinna kõigepealt etturid, sest vigurid saaks etturikäikudega tsentrist välja tõrjuda. Teiseks tuleb males kulutada palju mõtlemisaega, võibolla välgus väljaarvatud. Henn pidi vist just välku mängima minema. Öeldakse, et kogu mõtlemisaeg tuleb ära kasutada. Sageli võidab see, kes kauem mõtleb. Kolmandaks ei ole soovitav ühegi viguriga enne kaks korda käia, kui kõik vigurid on välja toodud, kuigi see ei ole absoluutne reegel. Avangus tuleb vigurid mängu tuua. Tahtsin selle kohta mõnda avanguvarianti näidata. Mõtlesin, et näitan Hispaania avangu peavarianti. Aga see oli just selline avang, kus tehti palju etturikäike. Mõtlesin, et näitan parem sama avangu vahetusvarianti. Aga seal tegi must ainult etturikäike. Valge küll arendas vigureid. Mõtlesin variandi lõpus öelda, et valge seisu võib lugeda paremaks. Läksime tuppa, kus olid malelauad. Hakkasin nuppe peale panema. Aga ruute oli liiga palju. Ütlesin, et need ei ole ju male-, vaid kabelauad.

Kolmapäev, november 09, 2011

Suunan enda mõtteid

- Kas ma ei võiks rubriigis "mõttekäik" kirjutada uut moodi?
- Võiks küll, siis liigubki mõte edasi.
- Kuhu ta lõpuks välja võib jõuda?
- Magistriõppes pidime lugema Popperi raamatut, kus oli juttu sellest, et tuleviku kohta ei saa midagi kindlat öelda, sest tuleviku teadmiste tase ei ole teada.
- Aga Tõnissoni kohta kirjutati, et ta nägi aastakümneid ette?
- Iga inimene võib ülikooli astudes teha endale plaani kogu elu jaoks, mis tööd ta tahab teha.
- Aga mina ei teadnud veel ülikooli viimasel aastalgi, mis ma edasi teen?
- Minu puhul oli see osalt tingitud tervisest. Ma teadsin, mis mind huvitab, aga mitte seda, kui palju ma suudan.
- Ja kas nüüd on selles osas selgem?
- Need tööd, mille eest vähem makstakse, olen suutnud lõpule viia, aga kõrgepalgalist töökohta pole jõukohaseks pidanud.
- Kas raha on üldse kõige tähtsam?
- Seni, kuni otsest puudust ei ole, ei ole raha kindlasti kõige tähtsam. Nii töö sisu kui ka tervis on tähtsamad.
- Kas tervis võib tulevikus paraneda?
- Võimalik, sest teadlased töötavad kogu aeg uusi rohtusid välja.
- Mida ma ise välja töötanud olen?
- Kui mitte muud, siis olen tegelenud "jalgratta leiutamisega".
- Kas "jalgratta leiutamine" on sama, mis "uus on ammu unustatud vana"?
- Minu õpitud eriala ongi mineviku rekonstrueerimine.
- Aga kas eesmärk ei ole suunatud siiski tulevikku?
- Võiks olla, sest eesmärgitu informatsiooni kogumine oleks ainult meelelahutus.
- Ühel raamatuesitlusel küsiti, mis on meelelahutuses halba?
- Meelelahutust võib olla, aga sellest üksi ei piisa.

Igas unenäos maletajad

Buss sõitis majale sisse. Peitsime ennast wc tagumistesse kabiinidesse, et ei arvatakse, et meie seda bussi juhtisime. Sven hüüdis oma ruumist välja tulles ikkagi: "Seda tegi Runnel!" Otsustasin talle vastu minna ja seletada, mis tegelikult juhtus.

*
Läksin kööki. Tahtsin võtta rohtu. Aga ma ajasin rohud segamini. Kui seda märkasin, hakkasin rohtu oma teeklaasist purki tagasi kallama. Öeldi, et rohupurki ei tohi teed kallata. Tablett oli juba tee sees väikseks sulanud. Kuulsin, nagu oleks ühe tuttavaga õnnetus juhtunud. Küsisin, kas ma kuulsin õigesti. Alles eile olin selle inimesega kohtunud. Minu küsimusele vastati: "Ikkagi." Sellest ei saanud ma ka aru ja küsisin uuesti. Nüüd hakkas paistma, et tegelikult õnnetust juhtunud ei olnud. Räägiti, et seda inimest oli nähtud ainult ühel päeval tänaval märatsemas. See oli juhtunud päeval, kui ta oli võistelnud Luunja valla malevõistkonnas, millel oli halvasti läinud. Märatsemist oli ta õppinud pronksiöö ajal.

*
Istusin maletrennis, kus toimus kiirturniir. Olin viimati mänginud Ojastega. Minu kõrval istus Ivo, kellega pidin arvatavasti järgmisena mängima. Tõenäoliselt oleksin kaotanud ja siis oleks paistnud, et ta ei ole minust tugevam mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ivo oli trennis esimest korda. Aga täna olin nii unine, et mul ei olnud eriti punkte loota. Trenni saabus üks lapsevanem, kellel oli käes paks pakk trennist laenatud ajakirju. Ta ütles, et toob ühe numbri tagasi. Tal õnnestus vist koos oma lapsega numbrid kiiresti läbi vaadata, sest nad võtsid ühest numbrist piiratud arvu partiisid.

Teisipäev, november 08, 2011

Kuri lont

Küsisin Tõniselt millega ta joonistada tahab - kas pliiatsite, vildikate või pastellidega. Ta vastas, et vildikatega. Aga vildikateks pidas ta pliiatseid. Kui näitasin, mis õiged vildikad on, tahtis ta siiski nendega. Joonistasime kahekesi. Arvasin, et parem pilt oleks värvilisem. Aga Tõnis eelistas rohelise joone ülekaalu. Muuhulgas eelistas ta rohelist päikest kollasele. Päikseid pidin joonistama mitu tüki. Kui soovitasin Tõnisel endal päikse joonistamist proovida, ütles ta, et ei oska. Ta tõmbas kiiri päiksest tükk maad kaugemale. Aitasin tal tõmmata kiiri päikse külge tema käes olnud vildikaga. Mina pidin joonistama veel elevandi. Joonistasin selle lilla värviga. Tõnis hakkas rääkima kurjast londist. Ta tahtis veel, et ma joonistaks kurja mehe. Kui olin selle valmis joonistanud, tahtis Tõnis teise tuppa põgeneda ja lõpetasime joonistamise ära. Olin kirjutanud paberile veel Tõnise, Tõnu ja enda nimed. Hiljem küsisin, kas Tõnis teab, mis sõnad seal on. Oma nime nähes näitas Tõnis selle peale, et lõpus on Simo-täht.

Tõnise vanaema soovitas meil ehitada klotsidest Mõmmi maja, nagu olime teinud varasemal korral. Kui eelmine kord oli Tõnis ehitanud klotside kuhja ümber puukasti najal istuva Mõmmi, nii et välja jäi pea, siis täna ta tahtis Mõmmit üleni klotside alla matta ja selleks panime karu lamama. Kui ta oli üleni klotside all, kaevasime ta välja ja matsime klotsikastis uuesti klotside alla. Mina näitasin vahepeal, et padja või tekiga saab Mõmmi kiiremini ära peita. Kolmas kord tahtis Tõnis veel Mõmmit klotside alla peita. Näitasin veel, et puuplaatidest saab ehitada autotee. Rääkisin, et autoga tuleb Mõmmile külaline. Hiljem tahtsin ehitada autole garaaži, aga Tõnis ütles, et ei tohi, sest seal on külaline. Mina näitasin, et külaline läheb tipa-tapa garaaži auto juurde, võtab sealt auto ja sõidab Mõmmile külla.

Hiljem tahtis Tõnu viia Tõnise koju ning vanaema ja vanaisa kontserdile. Tekkis hiljaks jäämise oht, aga Tõnis ei tahtnud ära minna. Lubasime, et ta saab baranka siis, kui riides on. Selle peale sai osad riided selga, aga varsti hakkas Tõnis uuesti vaidlema. Ütlesin, et mina lähen ka jalutama ja läksin trepikotta. Võibolla see aitas.

Saladusi tuleb juurde

Viimasel ajal on suurenenud nende unenägude osakaal, mida ma ei taha avalikult kirja panna. Täna öösel nägin küll mitu unenägu, aga ei soovi ühtegi neist blogis avaldada. Unenäod ei olnud ebameeldivad, aga ebameeldiv oleks mõelda, et keegi neid loeb. Ja arvatavasti oleks neil inimestel ebameeldiv, kelle kohta need käivad. Ma olen varem ärkamishetkel ka sageli mõelnud, et seda unenägu ma kirja ei pane. Aga kui natuke aega mööda on läinud, on hakanud tunduma, et asi ei ole nii hull. Aga võibolla kui esimesel hetkel tundub hull ja teised loevad ainult üks kord, siis neile jääbki kehv mulje. Või kui keegi loeb sageli, siis võib hakata häirima, et motiivid korduvad. Mulle tundub, et mida lühem unenägu, seda suurem on sellest korduse protsent. Aga võibolla ma olen ise pikemate unenägude üle uhkem, et aju on paremini töötanud, aga teistele on pikema lõpuni lugemine just tüütum. Minu unenäoraamatu kohta igal juhul kaks lugejat ütlesid, et hea raamat, aga rohkem kui paar unenägu korraga ei taha lugeda. Ma arvan, et ei peagi. Lugeda saab mitmesuguste meetoditega ja lugeja peab oskama ise erinevaid meetodeid valida. Sama moodi pean mina oskama valida erinevaid kirjutamismeetodeid. Ma arvan, et ma pean blogis midagi kirjutama, aga kogu aeg ei pea need olema unenäod. Isa lootis juba minu unenäoraamatu ilmumise järel, et nüüd ma lõpetan unenägude üleskirjutamise ära. Ta räägib ise ka sageli oma unenägudest, aga ei kirjuta neid üles. Mulle meeldiks tegelikult ikkagi rohkem, kui saaks praegu selle sissekande asemel mõnda huvitavat unenägu kirjutada.

Esmaspäev, november 07, 2011

"Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus"

ERKKI TUOMIOJA. "JAAN TÕNISSON JA EESTI ISESEISVUS". TALLINN, 2010. (Peab olema 2011, kui valmis eestikeelne tõlge.) 334 LK.

Soomlane Tuomioja kirjutas monograafia eestlaste suurmehe Jaan Tõnissoni kohta ja see tõlgiti ka eesti keelde. Kaalusin selle kohta mõnele ajakirjale arvustuse kirjutamist, aga pärast seda, kui arvustused on ilmunud juba "Keeles ja Kirjanduses", "Sirbis" ja "Tunas", piirdun oma blogiga. Ajakirjale kirjutades tahaksin raamatu väljakirjutuste tegemiseks veel teist korda läbi lugeda, aga blogis kirjutan mälu põhjal.

On positiivne, et Eesti ajalugu hõimurahva lugejatele tutvustatakse. Uue vaatenurga avamiseks on hea ka raamatu tõlkimine eesti keelde. Kuid raamatu tähtsust on liialdatud nii raamatu eessõnas kui ka varem ilmunud arvustustes, justkui poleks Tõnissoni kohta varem raamatuid ilmunud. Tegelikult on temast kirjutanud Hans Kruus, Jaan Roos, Märt Raud ja Krista Aru. Nende teosed pole küll piisavalt kõikehaaravad ja Tuomioja tunnistab, et seda ei saa öelda ka tema raamatu kohta.

Mina koostasin Tõnissoni kirjutistest kaks kogumikku koos põhjalikul uurimistööl põhinevate saatesõnadega "Eesti mõtteloo" sarja. Neist esimene ilmus veidi enne soomekeelset raamatut ja teine veidi pärast soomlase raamatu eestikeelse tõlke ilmumist. Kuid Soomes ja Eestis ilmunud raamatud on omavahel kooskõlastamata. Pärast soome keelest tõlgitud raamatu läbilugemist ma esimese enda koostatud köite saatesõnas midagi ei muudaks, kuid teise köite saatesõnas, mis valmis samuti enne monograafia lugemist, parandaks kahte kohta. Tõnissoni võimaliku surma-aastana pakkusin aastat 1942, kuid tõenäolisem on 1941. /TÄIENDUS: Teistsugune versioon surmaaja kohta on ilmunud http://kultuur.elu.ee/ke476_tonisson.htm ./ Teiseks kirjutasin, et Tõnisson oli 1939 Nõukogude Liidu pakutud baasidelepingu vastu. Asi oli siiski keerulisem – Tõnisson ütles algul, et leping tuleb vastu võtta, soovimata anda seejuures läbirääkimisdelegatsioonile blankovekslit, kuid lepingu valmimise järel muutus kriitiliseks ja nõudis selle arutamist Riigikogus, mida ei tehtud. Samuti paistab tõele vastavat, et juba varem oli Tõnisson pakkunud ise väikest sõjaväebaasi.

Tuomioja raamat on kirjutatud eelkõige Soome lugejale. Pikemalt on peatutud kõigil Tõnissoni kontaktidel Soomega, kuigi Tõnissoni tegevuse seisukohalt ei ole need nii tähtsad. Tal oli kontakte üldse väga paljude inimestega. Raamat algab viitega Tõnissoni ja Hella Wuolijoe telefonikõnele aastal 1940, mille sisu ei ole teada, aga kus Tuomioja arvates räägiti millestki olulisest. Selline võte on mõeldud puhtalt Soome ostjate ligimeelitamiseks, ei mõju eriti ausana ja jätab raamatust kommertsliku mulje.

Eriti huvitavad autorit tänapäevale iseloomulikult Tõnissoni suhted naistega, mis on esitatud veidi kollase ajakirjanduse stiilis, arvestamata Tõnissoni artiklites väljendatud kõlblust ja moraali kaitsvaid seisukohti sellistes küsimustes. Tõnissoni kõmuajakirjanduse suhtes tõrjuv hoiak on kaudselt kriitika ka sellise ajalookirjutuse suhtes.

Raamatus on mitmeid eksimusi, millest mõned on eestikeelses tõlkes joonealustes märkustes ära parandatud, aga mitte kõiki. Osa ebatäpsusi tuleb lihtsalt teadmatusest ning kõigi faktide teadmist ja mäletamist ei saagi nõuda.

Tuomioja kirjeldusest jääb mulje, nagu oleks Tõnissoni ilukirjanduslik tegevus piirdunud sellega, et ta avaldas kaks korda luuletusi ja ühe novelli ning kirjutas näidendi käsikirja, ja et tema ilukirjanduslik tegevus sai alguse alles Vene riigiduuma laialisaatmise vastu protestivale avaldusele allakirjutamise eest vanglakaristust kandes. Tegelikult olid Tõnissoni tegevusse astudes ajakirjandus ja kirjandus tihedalt seotud ning Tõnissoni ilukirjanduslikku loomingut ilmus märksa rohkem. Saatesõnas ütleb autor, et ta on läbi töötanud kogu Tõnissoni pärandi, kuid ilmselt see ei tähenda siiski kõigi Tõnissoni kirjutiste läbilugemist.

Kui Tuomioja mainib lühidalt Wuolijoe vaimustust Tõnissoni vastase Grenzsteini kirikukriitikast, võib jääda eksitav mulje, nagu oleks tegemist usuvastasusega, kuid Grenzstein soovis tegelikult kiriku juhtimise sakslaste käest eestlaste kätte minekut.

Tuomioja teeb Tõnissonist Eesti karskusliikumise rajaja, kuigi karskusliikumine oli juba varem olemas. Autori arvates hakkas Tõnisson hiljem hindama alkoholitööstuse tähtsust Eesti majanduses. Tegelikult rõhutas Tõnisson ka Riigikogu eelarvearutelul, et eelarvet ei tohi üles ehitada sellistele kõlblusevastastele tuludele. Tuomioja sõnul ilmusid pärast Tõnissoni omanikuõigustest loobumist “Postimehes” esmakordselt alkoholireklaamid. Tegelikult ilmusid need seal ka Tõnissoni tegevuse alguses ja kadusid vahepeal karskusaatest tingitud otsuse vastuvõtmise järel.

Tõnisson saadeti keset vabadusvõitlust vastu enda tahtmist välismaale saadikutööd tegema. Tuomioja ütleb, et pole teada, et Tõnissonile oleks raskel ajal Eestist eemal viibimise pärast etteheiteid tehtud. Ajalehes “Kaja” neid siiski tehti, mis oli välismaale saatmise otsuse taga seisnud Pätsi erakonna häälekandja.

Autor kirjutab, et Tõnissoni juhtimisstiil oli autoritaarne ja et tal ei õnnestunud kasvatada endale järelkasvu, kuigi ta seda püüdis. Sellele räägib vastu, et Tõnisson ei olnud oma erakonna ainus riigivanem, kuid Tuomioja teeb Rahvaerakonda kuulunud riigivanem Jaaksonist Põllumeestekogude esindaja ega peatu tema valitsusel üldse pikemalt.

Seoses vabadussõjalaste algatatud põhiseaduse muutmisega pidid Eestis toimuma nii kohalikud, Riigikogu kui ka riigivanema valimised, millest toimuda jõudsid vaid 1934. aasta alguse kohalikud valimised. Raamatus on need paigutatud 1933. aasta algusesse, kuigi teisel leheküljel on aastaarv õige. Pätsi riigipöörde kuupäevaks peetakse üldiselt 12. märtsi 1934, kuid ühes peatükis nimetab autor riigipöörde sarnasteks sündmusteks juba Pätsi valitsuse ametisseastumist aastal 1933. Tõsi küll, Tõnisson nimetas riigipöördeks alles järgmist põhiseaduse muutmist ilma seda rahvahääletusele panemata aastal 1937.

On ka seda, mis on esitatud selgemalt kui varasemas kirjanduses. Kui Märt Raud kirjeldab, nagu oleks Tõnisson kuulutanud ülemaalise kaitsesisukorra välja “Vanemuises” toimunud koosoleku tagajärjel, siis Tuomioja teeb vahet, et see viis üksnes kaitseseisukorrani Tartumaal, kuna ülemaaline kaitseseisukord tuli hiljem. Kuid lõikude järjekorrast võib jääda eksitav mulje, justkui oleks viimase põhjuseks allveelaevade müügi vastane kriitika, kuigi seletust tuleb otsida üldisest hüsteerilisest õhkkonnast ja kuuldustest riigipöördekava kohta.

Tuomioja kirjutab sellest, nagu oleks Tõnisson Saksa ohtu kartes soovinud väiksema Nõukogude Liidu sõjaväebaasi rajamist Eestisse juba enne, kui Nõukogude Liit ise suurte baaside lepingut peale suruma hakkas. See teooria tundub olevat liialdatud. Ajakirjas “Tänapäev” avalikult avaldatud artiklis, mille panin raamatusse “Riigivanem”, nimetas Tõnisson üksnes demokraatlike riikide abile lootmist ja Nõukogude julgeolekutagatise mittesoovimist. Tõnissoni puhul on uurijad rõhutanud just sõnade ja tegude kokkulangevust. Sama usaldusväärne, nagu informatsioon sõjaväebaasi küsimise kohta, on ka teade, et täiendavate baasivägede sissetulekul 1940 soovitas Tõnisson õhku tulistada ja mitte järele anda. Kui õhku tulistamine jäi ära, püüdis ta hajutada muljet Nõukogude Liiduga vabatahtlikust liitumisest punastel valimistel vastaskandidaatide esitamise organiseerimise ja nende kõrvaldamisel protestide esitamisega. Miks pidi Tõnisson küsima baasi eraisik Wuolijoe vahendusel, mitte küsimust enne Pätsi või Nõukogude saadikuga arutades? Arvatavasti sellepärast, et vastav mõte tuli Wuolijoelt endalt. Enne Tõnissoni ja Wuolijoe läbirääkimisi küsis Nõukogude Liit saladuskatte all samasugust baasi juba Soomelt, mis ilmselt samuti Tõnissoni mõtteid Wuolijoe suunamisel mõjutas. Tõnisson olevat pakkunud baasiks Vilsandi saart, aga see ei olnud kõige sobivam valik, sest seal asus looduskaitseala. Tuomioja püüab seostada Wuolijoed isegi Tartu rahu sõlmimisega aastal 1920, kuigi tal pole selle kohta tõendeid.

Raamatut võib pidada Tõnissoni tähtsust vähendavaks. Kui suuremad toetajad on Tõnissoni nimetanud kõigi aegade suurimaks eestlaseks ning Ojamaa ja Varmas arvasid, et Tõnisson oli üks suurimaid mehi, kes väikerahvastel üldse olnud, siis Tuomioja vähendab tema tähtsust isegi Eesti piirides. Tuomioja rõhutab korduvalt Tõnissoni autoritaarsust. Tõnisson kirjutas eluajal selle kohta, et talle on ette heidetud, nagu oleks ta igal pool ette trüginud, aga teda on ette lükatud. Hoope jagas ta oma sõnul kritiseeritavate eneseteadvuse tõstmiseks. “Postimeest” toimetades pani ta eelkäijatest palju suuremat rõhku kaastööliste leidmisele. Tema ühistegevuse propaganda oli ühtlasi demokraatia-aate toetamine, sest ühistegevus nõudis demokraatlikku hoiakut.

Tõnissoni asendit parem-vasak skaalal kirjeldab Tuomioja üldsõnaliselt, täpsustamata, mida ta vaskapoolsuse või parempoolsuse all mõistab. Tõnissonil oli olemas selge maailmavaade ja seda oleks võinud paremini esile tuua. Tuomioja arvates ei olnud Tõnisson iseseisvuse ajal teistest riigivanematest oluliselt parem. Tegelikult langesid Tõnissoni valitsemisaega väga olulised otsused – Tartu rahu sõlmimine ja krooni devalveerimine, mis avas väljapääsu suurest majanduskriisist. Kuigi Tõnisson pooldas Euroopa föderatsiooni loomist, olen tema devalveerimisotsust kasutanud argumendina Euroopa ühisrahale ülemineku vastu, sest ühisraha üksikute liikmesriikide kaupa devalveerimist ei võimalda, aga erikeelsete riikide majandus areneb erineva kiirusega. Kõige olulisem Tõnissoni üksiksamm oli 1917. aasta sügisel, kui ta surus läbi otsuse kuulutada Maanõukogu kõrgeima riigivõimu kandjaks, mis sisuliselt tähendas juba Eesti iseseisvumist. Kui poleks olnud seda otsust, poleks iseseisvuse taastamine osutunud tõenäoliselt võimalikuks ka Nõukogude Liidu lagunemisel, sest poleks olnud ajaloolist argumenti ega rahva küpsust. Ja 1917 a. küpsuse tase oli samuti saavutatud suuresti tänu Tõnissoni pikaajalisele kasvatustööle, eeskätt “Postimehe” veergudel.

Jagamine ja korrutamine andsid sama tulemuse

Klaus ütles, et ükskord me käisime Puurmanis pulmas. Vastasin, et mina ei mäleta. Klaus ütles, et seal oli palju kõmmutamist. Nüüd mulle tuli meelde. Aga ma ei mäletanud ikkagi, kelle pulm seal toimus. Klaus oli tulistaja eest voodi taha pikali visanud. Kui sellel oli relv tühjaks tulistatud, ei teadnud Klaus, kas pista pea voodi tagant välja ja tulistada vastu või jätta ta ellu. Tulistaja läks ülemuse juurde ja loovutas relva. Öeldi, et oli näha, et tulistamiseks ei olnudki mingit põhjust, see oli lihtsalt jampsimine.

*
Kummardasin kõrge jõulukuuse kõrval. Mõtlesin, et peab ettevaatlik olema, et kuuske ümber ei ajaks. Kuusk läks sellest hoolimata ümber, et ma teda ei puutunud. Teda oli raske niiviisi püsti tagasi panna, et ta ka seisma jääks. Oksad olid kukkumisega ära nuditud. Isa hakkas pahandama. Ütlesin, et ta ei tohi sellist häält teha.

*
Olime Peedul kirjanike suvila köögis. Uus omanik kõndis läbi köögi tuppa. Kuna siin olid nüüd uued omanikud ja meie olime võõrad, ei tohtinud me enam nii valju häält teha kui varem. Meil oli üks elektrooniline pill, mis koosnes mitmest osast. Kui mängimise lõpetasin, panin need osad karpi tagasi. Pidime minema rongi peale.

*
Ma olin käe peale mitmesuguseid asju kirjutanud ja joonistanud. Seal oli muuhulgas üks arvutustehe. Nüüd nägin, et selle vastus on vale. Olin niiviisi tänaval ringi kõndides kõigile näidanud, et ma ei oska arvutada. Lootsin, et tehe jäi varruka varju. Aga kui käed rippusid, siis nad ulatusid vist varrukast kaugemale välja. See tehe oli kahe murru jagamine. Mul oli läinud meelest, et tagumine murd tuleb jagamisel keerata tagurpidi. Või kui loogika järgi võtta, siis oleks õigema vastuse saanud ikkagi, kui ei oleks keeranud. Proovisin mitu korda arvutada, aga sain iga kord erineva tulemuse. Jagasin ja korrutasin arvu 0,4 kahega. Kahega korrutamine tähendas arvu iseendaga korrutamist. Avastasin, et see on arv, mida korrutades ja jagades saab ühe ja sama vastuse - 0,4. Varem teadsin ainult, et sellised arvud on 1 ja 0. Tahtsin uue avastuse viktoriiniküsimuseks panna. Aga kontollimisel sain jälle erinevaid tulemusi. Otsustasin, et kontrollin hoopis taskuarvutiga. Oli tund klassis 301. Kati S. ütles, et järgmine aasta tahab ta kõige rohkem vanasõnu ja mõistatusi, need huvitavad teda kõige rohkem. Ta käis ringi ja jagas kommi. Kui ta minuni jõudis, siis ütlesin, et ma ei saa kätt kohe kätte. Mul oli käsi ühe niidi taga kinni. Kati kõndis edasi. Kui käe kätte sain, siis ma ei pannud tähele, kas Kati tuli tagasi või mitte. Minu taskuarvuti osadel klahvidel olid klassikaaslaste pildid. Martini laubal ühel klahvil oli sügav vagu. Näitasin selja taga istujatele, et see on jagamismärk. Nad naersid. Jürgen ütles, et ma pidin kellegagi abielluma. Vastasin, et ei pidanud. Jürgen tuletas meelde, et enne ma ütlesin, et ma tahan abielluda, aga hiljem pettusin. Ütlesin, et kui mult küsiti, siis ma midagi vastata ikka võisin, aga see ei tähenda, et ma seda tahtsin. Jürgen ütles, et seda muidugi. Üks väike laps ütles sageli: "See on minu Mõmmi." Ta ei öelnud seda ainult enda mängukaru, vaid kõigi mängukarude kohta. Mina olin ainuke, kes seda kogu elu kuulata võis.

*
Oli kirjanduse tund klassis 307. Õpetaja ütles, mis raamatu me peame järgmiseks läbi lugema. Küsisin, mis kuupäevaks. Õpetaja ohkas ja vaatas oma paberitest järele. Mõtlesin, et kui ma koolis käin, siis mul ei pea olema vaba aega rohkem kui pühapäeviti. Tööpäevadel võin kogu muust õppimisest üle jääva aja kulutada kohustusliku kirjanduse lugemiseks. Mul oli eelmine kohustuslik raamat ka veel lugemata. Mõtlesin seda ka lugeda.