Raamat 1905. aastast

Täna esitleti Mihkel Aitsami raamatut "1905. aasta revolutsioon Eestis". Üritus toimus kirjanduse majas ja selle avas kirjanike liidu Tartu osakonna uus juht P. Bristol. Ta kutsus kuulajaid osalema ka B. Alveri preemia kätteandmise üritusel. Järgmisena rääkis H. Runnel. Ta luges ette tsitaadi K. Pätsi mõtteloo raamatust, kes nimetas 1905. aasta revolutsiooni vaid korra sadade aastate jooksul ette tulevaks sündmuseks. Tundsin ära, et olin sama kohta kasutanud ka enda kirjutatud arvustuses Pätsi raamatu kohta. Ühtlasi meenus, et kommentaariks kirjutasin, et Päts ei arvestanud aja kiirenemisega, mistõttu järgmine revolutsioon toimus juba aastal 1917. Põhiesinejana oli olnud kavas A. Pajur, aga tal ei olnud võimalik kohale tulla. Raamatu toimetaja T. Hiio rääkis, et nagu on tähelepanu juhitud, ei ole 1905. aasta tema periood, kuid ta tegeleb sellega, mille eest makstakse ja mille vastu huvi parajasti suurem on. Ta ütles, et 1905. aasta revolutsioonist on vähe kirjutatud ja mõni ajaloolane võiks selle teema uuesti käsile võtta. Võrdluseks soovitas ta lugeda A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" kolmandat köidet, mille teemaks on see revolutsioon. A. Hvostov oli juhtinud tähelepanu, et raamatu vanem trükk on täielikum kui hilisem kärbetega ilmunu. T. Hiio hinnangul on Aitsami raamat lugemiseks küllaltki igav, sest seal on juttu isikutest ja kohtadest, mille nimed tolle aja inimestele midagi ütlesid, aga nüüd enam mitte. Aga ta tsiteeris J. Kreemi, et ajaloolased ei loe raamatuid, vaid kasutavad neid. Järgmisena rääkis Aitsamite perekonna esindaja, kes on ise samuti ajaloolane. Ta tuletas meelde, et see on juba teine M. Aitsami raamat, mille sama kirjastus välja andis. Rohkem tal selliseid ajaloolisi uurimusi ei olevat, kuid kõneleja avaldas lootust, et antakse välja veel mõni muu M. Aitsami raamat. M. Jagomägi kõneles kui raamatusse fotode otsija ja kommenteerija. Ta rääkis, et fotosid otsides mõtles ta tänapäeva noortele, kes elavad kogu aeg pildilises maailmas. Fotod on valitud demokraatlikul põhimõttel, et seal on pilte nii mõisade põletajatest kui ka põletatud mõisade omanikest. Fotoallkirjad on püütud panna pigem pikemad kui lühemad. Varem oli ilmunud Aitsami raamat revolutsioonist Läänemaal, kust on osa pilte ka uude raamatusse võetud, aga mitte kõiki. Vene keiserliku perekonna pilt ja Aitsamite perekonnapilt on sarnaselt poseeritud ja need on pandud kõrvuti. Kirjastus andis varem välja raamatu K. Mäest ja sealt on valitud Aitsami raamatu kaanele Mäe pilt. Teist korda sai Jagomägi sõna kui kirjastuse esindaja, mida ta kasutas raamatu valmimisele kaasa aidanutele raamatu eksemplaride kinkimiseks. Lisaesinejana anti sõna üritust kuulama tulnud H. Piirimäele. Ta rääkis, et pole küll selles revolutsioonis osalenud, kuid on nii vana, et on kuulnud osalenute jutte. Ta avaldas kahetsust, et ta neid jutte üles ei ole kirjutanud. Piirimäe rõhutas, et erinevad ühiskonnakihid suhtusid revolutsiooni erinevalt. Ei olnud üks ja sama, mis toimus Peterburis, Tallinnas või Eesti külas. Mõisaid põletasid linnatöölised, aga talupojad olid põletamise vastu ja püüdsid seda mõnel pool isegi takistada. Kuigi taheti mõisamaid jagada, mida hiljem Eesti iseseisvumise ajal tehtigi, taheti hooned säilitada. Nõukogude ajal kirjutati, nagu oleks talupojad olnud mõisade põletajad, aga talupojad pidasid sellist ajalookirjutust rumalaks. Enda kohta rääkis Piirimäe, et ta sündis piisavalt hilja, et pääseda Teise maailmasõtta minekust. Temast pidi saama taluperemees, milleks ta ka valmistus, aga tuli valida teine amet, kuna Stalin võttis talu ära. Kuulajate hulgast küsiti, mille eest talupoegi siis peksti, kui nad mõisaid ei põletanud. Sellele vastas Jagomägi, et talupoegadele pandi põhiliselt süüks mõisateost keeldumist ja nekrutiks minemata jätmist. Mõisade põletamise üks põhjus oli olnud, et taheti hankida relvi Volta koosolekul arreteeritute vabastamiseks. Sõna soovis veel E. Raun. Ta rääkis, et luges kunagi raamatut revolutsioonist Läänemaal, kuna on ise sealt piirkonnast pärit. Ta avaldas arvamust, et J. Uluotsal on õigus, kui ta on öelnud, et eestlased on poliitiliselt väga andekas rahvas. Nii taasiseseisvumisel kui ka 1905. a. revolutsiooni ajal olevat olnud suur osa rahval. Talupojad mitte ainult ei hoidunud mõisade põletamisest, vaid ka kuulutasid välja vabariike, mille kohta on mälestustes erinevaid nimesid, ühe variandi järgi oligi tegemist Eesti, mitte kohaliku vabariigiga. Vabariigid kuulutati välja ajal, kui Euroopas olid ümberringi monarhiad. Ka Eesti omariiklusest rääkinud Liiv ja Tiido olid olnud rahva, mitte eliidi esindajad. Sellele vaidles vastu H. Runnel, et talupojad olidki eliit. Eestlaste tõus algas talude ostmisest ja linnaglamuur tuli hiljem. Pärast kõnesid mindi kõrvalruumi sööma. Sõin kaks võileiba kilu ja munaga, jõin klaasi keefiri ja seejärel läksin koju.