Seletasin, et olen transpordiminister

Mõtlesin kirjutada Helinale üle tüki aja paberkirja. Või nii üle tüki aja see ei olekski olnud, sest nädal tagasi saatsin talle ka kaks ümbrikut, kuigi need ei olnud kirjad tavalises mõttes. Ja ühe samalaadse ümbriku saatsin ka mõne kuu eest. Mõtlesin, et küsin talt kõigepealt arvutipostkasti vestluses, kas ta tahab kirja. Või kui ma seda oleks teinud, siis ta poleks võibolla midagi vastanud ja ei olekski saanud kirjutada. Lamasin voodis. Kartsin, et keegi võib tulla ja mulle millegagi vastu pead lüia, sest läbi Tartu läks Tallinnast Pihkvasse raudtee. Voodi kõrval rippus kaart ja vaatasin kaardilt seda raudteed. Üks teine minister tahtis, et ma ausalt üles tunnistaks, miks mul seal kaart ripub. Ta arvas, et see on mõeldud tema valitsusest väljatõrjumiseks. Mina seletasin, et ma olen transpordiminister ja mul peab raudtee kaart olema. Magasin. Mulle tundus, et keegi läheneb voodile. Tõusin püsti, kuigi ei saanud silmi lahti. Käega katsudes tundsin, et seal tõesti on keegi. Röökisin õudusest. Surusin ta esikusse ja sealt teise esikusse. Teises esikus röökisin kolm korda õudusest. See pidi ärkvelolijatele ka kuulda olema. Nüüd hakkasin nii palju nägema, et ma ei lükanud enda ees isa, vaid teist ennast. Vaatasin peeglist, et mõlemal minul oli kohkunud nägu. Seejärel nägin, et ühel minul on kohkunud ja teisel rõõmus nägu. Hakkasin kuulma väljast klassikaaslaste hääli. Täna pidime minema klassiekskursioonile. Kui olin eelmine kord kella vaadanud, oli ülestõusmiseni veel mitu tundi aega olnud. Aga nüüd olid klassikaaslased juba kokku kogunenud ja uuesti kella vaadates oli kell kolmveerand kaksteist, mis tähendas, et bussi väljumiseni oli jäänud kõige rohkem 20 minutit. Selle ajaga poleks ma jõudnud riidesse ja söönud, seetõttu otsustasin, et ei lähe. Sellest hoolimata, et olin tulnud ööbima otse bussi stardikoha kõrval asuvasse majja. Asja tegi halvemaks see, et mina pidin olema ekskursiooni juht ja olin maksnud ära ka pooltuhat raha osavõtumaksu. Oli karta, et klassikaaslased tungivad majja. Seetõttu peitsin ennast toa kõige kaugemasse nurka ja kükitasin seal oleva tühja voodi taha. Kui jälle hämara toa teises otsas olin, nägin klassikaaslasi enda ees. Üks klassivend istus voodi peal ja teised seisid tema ümber ja naersid.

*
Henn pidi minema võistlustele. Ütlesin, et ta paneks võistluste nime täpselt kirja, sest males käisin Tartu meistrivõistlustel mina. Selgus, et Henn läheb ka male Tartu meistrivõistlustele, aga mitte ülelinnalistele, vaid ajakirjanike omale. Ta ei olnud malemängu õppinud. Lubasin, et õpetan talle male kohta kolm asja. Mõtlesin, mis need võiks olla. Ütlesin, et esiteks on malelaual kõige tähtsam koht tsenter. Need on neli keskmist ruutu. Seal on viguritel kõige suurem käiguulatus. Aga tavaliselt käiakse sinna kõigepealt etturid, sest vigurid saaks etturikäikudega tsentrist välja tõrjuda. Teiseks tuleb males kulutada palju mõtlemisaega, võibolla välgus väljaarvatud. Henn pidi vist just välku mängima minema. Öeldakse, et kogu mõtlemisaeg tuleb ära kasutada. Sageli võidab see, kes kauem mõtleb. Kolmandaks ei ole soovitav ühegi viguriga enne kaks korda käia, kui kõik vigurid on välja toodud, kuigi see ei ole absoluutne reegel. Avangus tuleb vigurid mängu tuua. Tahtsin selle kohta mõnda avanguvarianti näidata. Mõtlesin, et näitan Hispaania avangu peavarianti. Aga see oli just selline avang, kus tehti palju etturikäike. Mõtlesin, et näitan parem sama avangu vahetusvarianti. Aga seal tegi must ainult etturikäike. Valge küll arendas vigureid. Mõtlesin variandi lõpus öelda, et valge seisu võib lugeda paremaks. Läksime tuppa, kus olid malelauad. Hakkasin nuppe peale panema. Aga ruute oli liiga palju. Ütlesin, et need ei ole ju male-, vaid kabelauad.