Uued kirikud

Küsisin Klausilt tema matemaatikavihikut ja lugesin selle läbi. Lugesin ilma süvenemata, kas arvutused on õiged. Alles viimastel lehekülgedel püüdsin süveneda. Klaus hakkas ise sealseid arvutusi kontrollima. Kui ta oli kõik võimaliku taandanud, sai ta võrduse 2=3. Ta kirjutas seletuseks, et üks inimene on ära läinud.

*
Sõitsin Paides üksi autoga. Auto juhtimine ja pöörete tegemine ei olnudki nii raske, kui ma olin varem arvanud. Ainult et ma sõitsin kõigist teistest autodest aeglasemalt. Ma olin varem mõelnud, et ei hakka kunagi autot juhtima, aga ühel päeval olin seda kogemata ikkagi tegema hakanud ja pärast seda juba vaadanud, et ma oskan. Aga lõpuks läks mul juhtimine ikkagi sassi ja ma ei saanud enam aru, mis toimub. Parkisin auto ühe maja nurgale. Üks vanem naine hakkas pahandama, et autot ei tohi lapsevankri kõrvale panna. Mina ütlesin, et ma pean auto kuhugi panema, sest ma sõidan üle muruplatside. Panin auto nüüd teisele poole maja. Kui ma neist koridoridest välja tahtsin minna, oli seal palju uksi ja ma ei mäletanud enam tagasiteed. Mõtlesin, et päriselt ma hakkasin vist hoopis jalgrattaga sõitma, mis unenäos moondus autoks. Või ei sõitnud ma isegi jalgrattaga.

*
Kui olin ühest usulahust juttu teinud, oli kerkinud teisele poole jõge kohe selle banaanikujuline kirik. Nüüd ütlesin, et aga Mooni kirikut Tartus veel ei ole. Mulle näidati selle peale, et just oli kerkinud mitu banaaniga sama suurt poolkuud. Ühe kolmanda kirikuga oli läinud sama moodi. Ütlesin, et kõik kirikud, millest ma juttu teen, kohe tekivadki. Ühte Mooni kirikut taheti ehitada meie maja nurgale. Sellega oleks veel üks muruplats kaduma läinud. Siis oleks olnud raske kodust väljuda, sest midagi rohelist ei oleks näinud. Elu oleks muutunud samasuguseks nagu Raekoja platsil. Aga kiriku ehitamine oleks meie maja äärmisi kortereid soojustanud. Tekkis küsimus, kuidas saab kirik olla meie maja osa, kui pole ühtegi ühendavat ust. Ütlesin, et need liigitatakse kaheks erinevaks majaks. Läksin kooli. Loenguruumi ukse taga istus vana naine, kes ütles, et tulge Maarja kirikusse. Vastasin, et me ei tule kirikusse, vaid loengusse. Vaatasin, kas seal saab istuda tagumisse ritta nurka, kui seal kellegi mapp juba oli. Kõrvaltoolile istus Sander, kes ütles mulle, et ma võin küll sinna istuda. Vanemaks saades olid kõik klassikaaslased sõbralikuks muutunud. Mina olin vahepeal juba nende käitumise põhjal arvama hakanud, et peabki kuri olema.