Raamatus jäime tormi kätte

Toomas näitas, et ta hoiab pabereid alles. Küsisin, mis ajast teised peale minu ka paberite alleshoidmist tähtsaks pidama on hakanud. Kui kõik paberid oleks olnud ühes formaadis, oleks olnud kergem neid alles hoida. Aga siis oleks asi olnud üksluisem. Piret ütles, et talt on Ameerikas küsitud, kas tal on arhiiv. Piretil oli lapsena palju pabereid olnud. Klaus oli ostnud korteri ja auto. Isa ütles, et kirjutame selle auto Klausi nimele ja paneme sellele nimeks Uue tänava auto. Kui perel oli mitu autot, lisandusid veel igaühele eraldi hoolduskulud. Klaus ütles, et tal ei ole raha, vaid 100 000 eurot võlga. Ema ütles, et Klausil ka, Klaus on meie ainuke väljavaade. Hakkasime minema laeva peale. Kõigepealt Klaus ja isa lükkasid laeva, et see liikuma hakkaks. Mina seisin nende selja taga. Laev hakkaski liikuma. Ta oli inimestest nii palju suurem, et tundus uskumatu, et kahe inimese jõust piisab. Aga paistis, et piisab ükskõik kui väiksest tõukest. Isa rippus laeva küljel. Talle öeldi, et ta vaataks, et ta ei ripuks seal nii kaua, kuni kai jalgade alt kaob. Meil olid laevale piletid ostetud, aga paistis, et laev meid seekord ei oota. Pidime hakkama paadiga järele sõitma, aga me ei jõudnud kiiresti sõuda. Raamatu järgmise peatüki alguses öeldi, et merel puhkes torm ja me võtsime välja signaalraketid. Mul tekkis küsimus, kas me olime sel ajal paadis või laeval. Vaatasin uuesti eelmiselt leheküljelt eelmise peatüki lõppu. Seal öeldi, et kohtasime kalameeste paate, mis meid peale võtsid. Kalamehed sõitsid meist kiiremini, nii et pidime laevale järele jõudma. Kodu juurde jõudes vaatasin, kuidas lapsed meie maja ees palli mängisid. Nad viskasid palli üksteisele. Ütlesin, et nad vaatakse, et pall võõra auto alla ei läheks. Pall lendas üle autotee vastaskõnniteele nii, et selle serval istuv laps ei saanud kätte. Lapsed ei näinud, kuhu pall kukkus, aga mina nägin ja näitasin neile.

*
Tahtsin minna polikliinikusse. Üks naine sisenes ühe maja uksest. Tundus, et see ongi polikliinik. Sisenesin naise järel. Aga seal sees oli nii elutu, et järeldasin, et see ei saa polikliinik olla. Läksin välja tagasi. Kõndisin Vallikraavi tänava otsani. Mõtlesin, et võibolla Vallikraavi tänavat mööda jõuab polikliinikuni. Aga jõudsin järeldusele, et nii see ei saa olla, sest seal on hoopis Eesti Rahva Muuseum. Läksin tuldud teed tagasi. Mul ei olnud polikliiniku asukoht meelde jäänud sellepärast, et ma olin ta alati ära tundnud. Kui nüüd üks kord ei tundnud, siis ei teadnudki, kus ta on. Olin teda valest kohast otsinud võibolla sellepärast, et varem oli kesklinnas olnud lastepolikliinik. Mõtlesin, et polikliinik peaks olema ikkagi umbes seal, kus ma olin ühest majast välja tulnud. Kas selle maja naabruses või ikkagi seal majas. Ma ei võtnud endale kunagi üldse vaba aega, aga täna edasi-tagasi kõndimisega kulus aega rohkem kui otse kohale minnes.