Maadeuurija ilmakaarte piiridel

Võtsin oma sahtlist kooli viimiseks paksu paki isiklikke pabereid. Sahtlis oli ka magusaid söödavaid asju. Võtsin ka neid. Kõrvuti oli kaks koolimaja. Ühes käis üks ja teises teine vend. Kummagi venna riided rippusid erineva maja riidehoius. Need riided olid nende tehtud raamatud. Olin vale venna asjade juures. Riigikogu saadikud pidid minema maasse kaevatud auku lamama. Mina läksin ühte auku kõige alla. Kui sinna järgmist saadikut hakati viskama, katsin oma pea kinni, et see hoobist ei puruneks. Ühte auku lasti kolm saadikut. Hingamiseks jäi vähe ruumi. Aga minu peal lamanud mees läks varsti august välja, et mul kergem oleks. Ta leidis, et kui parajasti ühegi küsimuse arutamiseks ei pea augus olema, siis võib olla väljas. Väljas meenutas ta, et isamaalased panid ükskord kaitseministriks ilma igasuguste kogemusteta venelase. Ministriks saades küsis see imestunult, kas isamaalased annavad talle tõesti komparteisse kuulumise andeks. Aga varsti hakkas ta oma poliitikat ajama ja tal tekkisid isamaalastega vastuolud. Asusin teele. Mõtlesin, et Emajõel vist laevad ühest piirist kaugemale ei sõida, sest seal läheb liiga madalaks. Minu kõndimisel oli see viga, et astusin kogu aeg kas sellistesse kohtadesse, kus üldse sisse ei vajunud, või sellistesse, kus võis üle pea sisse vajuda. Tuli astuda sellistesse, kus vajuks natuke. Kui see maadeuurija jõudis ühe ilmakaare piirini, kuulutas ta sinnajõudmise aja ümmarguseks aastaks. Varem oli ta ühe ilmakaare piiri tõesti ümmargusel aastal ületanud. Nüüd tahtis ta seda korrata ja teha sama veel kolmanda ilmakaarega, mis jäi nende vahele. Praegu ta jõudis läbi seinas oleva ava astudes Antarktikasse. Esialgu ei olnud kuskil lund näha. Aga ühest raamatust oli teada, et edasi minnes läheb järjest külmemaks.

*
Kirjutasin, et Tõnissoni raamatu teises köites märkisin ennast toimetajaks. Vestlusesse sekkus üks mees, kes küsis, kust seda raamatut saab. Vastasin, et seda saab igalt poolt, kui see trükikoja korstnast välja tuleb, siis saabki. Vaatasin ühe raamatu tiitellehe pöördele. Mind ei olnud siiski toimetajaks märgitud. Selle asemel oli kirja pandud natuke pikem lõik, kus oli toodud mitu nime, millest minu oma ei olnud esikohal. Hakkasin kahetsema vastust, mille ma olin küsimusele andnud. Mõtlesin kirjutada sellele mehele uuesti, et ma ei mõelnud kohe, et ta tõsise küsimuse esitas, ma andsin sellele naljavastuse.