Laupäev, jaanuar 31, 2009

Otsingusõnadest seadusteni

Minu blogist otsitakse vahel märksõna "laste nimed". Tegelikult pannakse nimi inimesele kogu eluks, mitte ainult lapsepõlve jaoks. Ükskord üks inimene ütles, et ühel lapsel on vanainimese nimi. Aga vanasti pandi selliseid nimesid just lastele. Mõni inimene muudab elu jooksul oma nime ära. Sagedamini tehakse seda perekonnanimedega. Viimasel ajal muudavad abiellujad oma perekonnanime harvemini. Aga levinud on see, et venelane muudab nime eestipäraseks ja eestlane omakorda võõrapäraseks, ilma et seejuures abiellumisega tegemist oleks. Pätsi ajal muudeti saksapäraseid nimesid eestipärasteks. Päts ise oma eesnime eestipärasemaks muutma ei hakanud. Minu meelest see päris eestipärane ei ole. Mulle on öeldud, et mul on soome eesnimi. Ja minu perekonnanimel oleks inglise keeles tähendus. Aga me ei häälda seda inglisepäraselt. Inglise keele hääldusel on ka erinevates maades erinevaid variante. Ja isegi sama maa piirides. Laulusõnade järgi on maailmas maid tuhandeid ja rahvaid mitmeid miljoneid. Selle laulu järgi ei ole üks maa mitte Eesti, vaid Mulgimaa. Võiks öelda, et siis tähendab maa maakonda, aga Mulgimaa pole olnud ametlik maakonna nimi. Ühele kaardile oleks siiski peaaegu selline nimi trükitud. Ühel kaardil oli vist Petserimaa asemel Setumaa trükitud. Vähemalt setu külad peaks Venemaa Eestile tagasi andma. Piir kehtestati kunagi kahepoolse kokkuleppega, aga Venemaa on seda kokkulepet rikkunud. Piiri muutmiseks peaks muutma põhiseadust. Tänases unenäos olin uue põhiseaduse kehtestamise vastu. Kui europõhiseadust tahetakse nimetada lepinguks, siis pole see aus, kui dokumendil on tegelikult põhiseaduse funktsioonid.

Unenägu kommentaariks

Oli toimunud venelaste meeleavaldus punamonumendi toetuseks. Meeleavalduse oli laiali peksnud suur eestlaste mass. Keegi seostas majanduskriisi algust sellega ja kirjutas, et eestlased hävitavad oma riiki, aga venelased püiavad Eesti riiki säilitada. Mõtlesin, et igasse nurgatagusesse kohta ei oleks nii suur eestlaste mass läinud, aga venelased seisid juba mitu tundi enne meeleavalduse algust kaikad käes Turu tänava ääres, kust palju autosid mööda sõitis, nii et eestlased nägid, mis toimub, ja hakkasid vastukaaluks kogunema. Kuigi Tartus võeti punamonument maha, ei julgenud võimud pärast sellega kaasnenud venelaste märatsemist Tallinna punamonumenti enam puutuda. Jäi üle see õhku lasta.

Koostasin ühte raamatut. Leidsin artikli, kus räägiti kahest tugevast lapsmaletajast. Mõlemad nimed olid tuttavad - üks oli Arturi oma, teine sellega kõlalt sarnane. Ma ei teadnud varem üldse, et Artur oleks maletrennis käinud. Aga ta oli ükskord öelnud, et teda on kasutatud andeka inimese näitena. Sellega oligi ta ilmselt mõelnud seda artiklit. Ta võis käia maletrennis enne mind ja selle kiiresti pooleli jätta. Hakkasin artiklit arvutisse sisestama. Artiklis oli öeldud, et osad malega tegelejad käivad reaalkallakuga koolides, et mõtted tegeleksid kogu aeg samalaadsete probleemidega. Küsisin emalt, kas ta teab, kellest see artikkel räägib. Ema ei teadnud. Ütlesin, et minu klassi Arturist. Mõtlesin selle artikli saata Arturile endale või Kristerile. Aga siis nägin, et artiklis mainitud Arturi trennimineku aasta on varasem kui mulle tuttava Arturi sünniaasta. Seega võis tegemist olla hoopis tema isaga. Nii et talle oli eesnimi pandud isa, mitte Artur Sirgu järgi. Olin juba Arturile helistanud ja leppinud kokku, et saadan talle e-maili. Aga nüüd, kus selgus, et artikkel räägib tegelikult kellestki teisest, ei hakanud ma temaga rohkem ühendust võtma. Ei olnud üldse kindel, kummale Arturile ma olin helistanud.

Mängisin ühe mehega malet. Lükkasin kahte oma etturit edasi, nii et kahes suunas tekkis kolmeetturiline kett. Sellega paistis mu seis kindlustatud olevat, kuigi kettide taha tekkisid nüüd augud. Ma ei olnud kindel, kas vastane vahepeal midagi käis või tegin ma mitu käiku järjest. Aga kui vastane mänguruumi tagasi tuli, siis ta ei protesteerinud. Selles maleseisus toimus sõda ühe diktatuuririigi vastu. Vallutajad piirasid diktaatori pealinna sisse. Viimased diktaatori väeosad, nii sõjaväelaste kui ka vaimulike omad, loobusid vastupanu avaldamisest ja andsid diktaatori vaenlasele välja. Juba samal päeval näidati selle riigi televisioonis paljaid, mida ei olnud diktatuuri päevil kunagi juhtunud. Tegelesime ühe märgisüsteemiga. Ütlesin Sandrile, et ta nimetaks seda märgisüsteemiks, mitte keeleks.

Mõtlesin kirjutada Oudekki blogist loetu kohta oma blogis, et ühes blogis kirjutati, et eesti keelt ei ole vaja kasutada. Aga põhiseaduse järgi on eesti keele säilimine Eesti riigi olemasolu eesmärk. Aastatel 2003-2004 Eesti riik likvideeriti, aga Eesti osariigil on sama eesmärk. Kui mõni eestlane õpetab oma lapsed rääkima ainult võõrkeeles või kirjutab teadustöid ainult võõrkeeles, siis see on põhiseaduse rikkumine. Nagu Eesti riigi likvideerimine kestis kaks aastat, nii see ka loodi kahe aastaga - aastatel 1917-1918. Vahepeale jäävat okupatsiooniaega ei olnud vaja mainida. Mõtlesin sellest teel koju. Mõtlesin, et nüüdsest hakkangi tegema nii, et ei kirjuta blogisissekannet kohe, kui mõte tuleb, vaid võtan ühe päeva järelemõtlemiseks. Mul olid veel üles kirjutamata ka tänased unenäod, sest hommikul ei olnud mul selleks aega. Tahtsin ka neid koju jõudes kirjutama hakata. Praegu istusin tee ääres olevale betoonmüürile puhkama. Mõtlesin kirjutada, et põhiseadust ei tohi mingil juhul välja vahetada, sest praegune on kirjutatud revolutsiooni aastatel ja on seetõttu idealistlik, aga uus tuleks kapitulatsiooni põhiseadus.

Reede, jaanuar 30, 2009

Kolmekordne naer

Istusin pikalt Anne tänava maja vastas ja joonistasin seda kaustikusse. Selles majas elasid Oudekki vanemad. Koju minnes sisenesin tuppa, kus oli üks tüdruk. Voodi alt tuli välja üks mees ja teine riiuli tagant. Tüdruk ja üks meestest kallistasid. Kallistamise ajal mõõtsin mõõdulindiga selle mehe pikkust.

Käis film, mille võtted olid toimunud vanalinna tänavatel. Kuna vanalinn oli väike, siis näidati korduvalt samasid kohti. Algul arvasin, et tegelased lähevad üles Toomemäe trepist, aga kuna Toomemäel oli ainult kaks silda, filmis näidataval tänaval aga kolm, siis jõudsin järeldusele, et see on hoopis Toompea.

Täna pidi toimuma lõpukirjand. Kuigi olin juba varem kooli lõpetanud, tahtsin kirjutada lõpukirjandit uuesti. Hakkasin kooli minema, aga siis sain teada, et sellel pole mõtet, sest eksami sooritamiseks oleks pidanud kaks nädalat varem registreeruma. Seisin koolimaja kõrval. Seinal rippus köis. Ütlesin, et meile visati päästenöör. Ivar naeris. Kuna köis väljus ühest seinas olevast august, ütlesin, et aga seda ei visatud katuselt. Ivar naeris jälle. Köie abil katusele ronimise kohta ütlesin, et viimane jupp tuleb ise vinnata. Ivar naeris veel kord.

Ajalugu on vajalik

Õppisin kümme aastat ülikoolis ajalugu, aga eile üks "Postimehe" ajakirjanik kirjutas, et ajalooga ei tohi tegeleda, ajalooraamatuid ilmub liiga palju. Ajakirjandusest ei lubanud ta ka ajalooteemalisi artikleid lugeda, vaid neile tulevat eelistada majanduskriisi teemalisi. Paraku on majanduskriisid ajaloo osa. Tänu sellele, et olen õppinud ajalugu, ei olnud ma üllatunud, et majanduskriis puhkes. Kartsin juba aastal 1998, et võib puhkeda sama suur kriis nagu 1930. aastate alguses. Ajalugu tundmata oleks võinud arvata, et kõik jääbki kasvama. Võibolla tuleb hoopis üles kutsuda, et ei keskendutaks liigselt lähiajaloole, vaid uuritaks ka kaugemaid aegu.

Odakahing

Tänasel kiirmaleturniiril oli 16 osavõtjat ja 7 vooru. Esimeseks tuli Raidväli 6 punktiga, teine oli 5,5 punktiga Ivainen ja kolmas sama punktide arvuga Harujõe. Järgmine turniir oli esialgu planeeritud pühapäevaks kutsehariduskeskusesse, aga see lükati edasi.

Mina tänasele päevale vormi ajastada ei proovinud ja tulemus oli selle asjaoluga kooskõlas, kuigi ma proovisin ettevalmistuse puudumist intensiivse mõtlemisega kompenseerida. Sain 2,5 punkti. Esimeses voorus kaotasin Puisile, teises Viikmaale, kolmandas Kääbile, neljandas võitsin Marjakut, viiendas Põvvatit, kuuendas kaotasin Metsojale, seitsmendas viigistasin Padrikuga. Neist, keda ma ei võitnud, oli mul materjali rohkem Viikmaa, Metsoja ja Padriku vastu. Viikmaal oli tegelikult aktiivsem seis, Padriku vastu sattusin vahepeal kaotusseisu. Põvvati vastu oli mul küll ettur rohkem, aga võitsin ainult ajaga. Puisi vastu kahisin oda, mul olid valged:

1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. Od3 Rc6 5. c3 Rf6 6. Of4 e6 7. Rf3 Od6 8. Od6 Ld6 9. 0-0 0-0 10. Rbd2 Od7 11. Ve1 b5 12. Re5 Re8 13. Oh7+ Kh7 14. Lh5+ Kg8 15. Ve3 f6 Nüüd ma käisin 16. Vh3 ja kaotasin, aga proovida oleks võinud veel Rg6.

Neljapäev, jaanuar 29, 2009

Mis asi on natsionalismi ilming?

Lugesin ühest blogist, et eestlased teevad mingeid asju valesti ja võib esineda natsionalismi ilminguid. Tekib küsimus, kas natsionalismis on midagi halba. Natsionalismi sünonüüm on rahvuslus. Kuna rahvuslased ise eelistavad omasõnu ja mitterahvuslased võõrsõnu, siis kasutatakse vastavat omasõna sagedamini positiivses ja võõrsõna negatiivses tähenduses. Nii võib tekkida eksiarvamus, et tegu on kahe erineva asjaga, aga nii see pole. Väljaarvatud juhtudel, kui sõna ennast vales tähenduses kasutatakse, nagu tegi see, kes kirjutas vikipeediasse, et natsionalism võrdub natsismiga.

Rahvuslus ei tähenda oma rahva teistest igas mõttes paremaks pidamist, vaid võib seisneda ka mures oma rahva pärast. Tavaliselt on inimesele tähtsam see, kes on talle lähem. Nii süiakse küll liha, aga mitte inimliha. Metsikud rahvad, kes on inimliha söönud, on selleks valinud sõjavange. Mõni ei söö üldse liha, küll aga loomadest kaugemaid sugulasi taimi. Kerjustele võib raha anda, aga suurem summa kulutatakse omaenda lastele. Rahvuslane on see, kes peab oma rahvuskaaslasi lähemateks kui võõraid ja peab vajalikuks oma rahvuskultuuri säilimist. Ta võib seejuures pidada oma rahva olukorda isegi teiste omast halvemaks, aga ta tahab teha midagi selle parandamiseks. On ka neid, kes seejuures tahavad teiste olukorda halvendada ehk šoviniste või marurahvuslasi, aga selle järgi ei saa rahvuslust defineerida. Kui keegi ütleb, et ta ei ole rahvuslane, siis tekib küsimus, kas ta tahab, et tema rahval läheks halvemini kui võõrastel. Kui ta vastab, et ta pooldab hoopis rahvaste sõprust, siis see on võimalik ka rahvuslaseks olemise korral.

Miks tolmuimeja streikis?

Ühel päeval tahtsin trenažööriga sõita. Aga tolmuimeja toru jäi varba ette. Kui hakkasin seda teise asendisse panema, kukkus tolmuimeja ümber. Ütlesin emale, et võibolla läks see katki. Ema arvas, et nii väiksest kukkumisest see katki ei läinud. Järgmisel päeval tahtis ema esikut koristada. Ta tuli mulle ütlema, et tolmuimeja vist siiski läks katki, see ei käivitu, midagi võis kukkudes paigast ära minna, võibolla paranduses osatakse veel korda teha. Läksin vaatama. Ütlesin, et juhe on ju seinast väljas. Ema vastas, et kui see enam ei käivitu, siis pole mõtet juhet seinas hoida. Aga ta tuli uuele mõttele, et võibolla oli viga hoopis seinakontaktis. Ta proovis nüüd uut kontakti, seejärel vajutas tolmuimeja nuppu, aga mootor ei käivitunud ka nüüd. Proovisin vajutada nuppu oma käega ja minu sõrmega vajutades hakkas tolmuimeja tööle. Hakkas ka uuesti eelmist kontakti proovides. Nähtavasti oli minu jutt võimalikust katkiminekust ema niipalju hirmutanud, et ta seetõttu tegi vale liigutuse ja lootust kaotades tegi vähem katseid kui muidu oleks teinud.

Konsulid

Sõitsime bussiga mööda vanadest majadest. Toomas tahtis korraks ühte majja külla minna. Ema keelas teda, et see maja ju põleb. Läksin Toomaga kaasa. Majas olid seinteks puuriidad ja nende vahelt käisid välja leegid. Küsisin seal elavalt vanamehelt, et kas ta maja põlema ei lähe. Ta vastas, et ei saa minna, seinad on niisked. Aga nii kitsas kortetris oli tuli ohtlikult seina lähedal. Pärast kuulsin ema käest, et majad olid ikkagi põlema läinud ja nende elanikud olid saanud raskeid põletushaavu. Ütlesin, et tuleb välja, et meie oleme kõige targemad. Maja põrandal ei tohi kunagi lõket teha. Vennad olid saanud kergemaid põletushaavu. Nüüd saime konsuliteks, mistõttu hõivasime saalis esimeste ridade istekohad. Mina sain esimeseks konsuliks, vennad konsuliteks number 2-9 ja ema kümnendaks konsuliks. Kuigi isa oli varem olnud keiser, ei jätkunud talle konsulikohta, vaid ta sai vürstiks, mis oli konsulist järgmine auaste. Aga tagasihoidlikkusest ei hakkanud ta isegi mitte esimeseks vürstiks, vaid kuuendaks. Konsulid laulsid. Tõnu ei tahtnud väga seda teha ja ütles, et kuidas me laulame, kui rahva olukord on kehv. Vennad ei olnud võimulolekuga nii harjunud kui mina. Minu kohta öeldi, et ma olen esimene konsul sellepärast, et ma laulan lastelaule. Laulsingi omal viisil:
Singl-vingl
ninaprill,
meil oli kodus
krokodill.


Läksime inglise keele tundi. Tundi andis õpetaja Link. Ta küsis mult tänaseks lugeda antud osa. Ütlesin, et juhul kui selles on minu jaoks uusi sõnu, on need mul välja kirjutamata, sest eile oli liiga palju tulekahjusid. Õpetaja ütles, et ta ei kuulnud. Ma ei hakanud kordama. Lugesin teksti ette inglise keeles, aga tõlkida poleks ma osanud. Õpetaja unustas mult tõlkimist küsida, sest tema jaoks kõlasid inglise keel ja eesti keel ühtemoodi.

Kolmapäev, jaanuar 28, 2009

Miks on raamat nii õhuke?

Ühe minu koostatud raamatu kohta avaldas üks ja sama arvustaja kõigepealt lühema arvustuse ajalehes ja seejärel pikema ajakirjas. Ta kirjutas, et raamat oleks võinud olla paksem ja avaldas lootust, et sellele tuleb veel järg. Aga mina ei koostanud seda raamatut päris oma peaga, vaid lähtusin autori enda kirjast, kus ta ei pidanud ajaleheartiklite uuesti trükkimist vajalikuks. Teadusartikleid on ta avaldanud palju ka võõrkeeltes, mida annaks samuti raamatusse koondada, aga sellest tuleks võõrkeelne raamat, mille teemaks oleks võõras rahvas. Ja selle koostamine on rohkem võõra rahva asi. Kui keegi soovib siiski koostada omalt poolt täiendavat eestikeelset raamatut, siis mina pole vastu, aga võibolla oleks autor ise vastu olnud.

Video listi

Panin mänguluigele noka ette. Luik oli Hennu oma. Kui Henn nägi, mis ma olin teinud, sai ta vihaseks. Võtsin kahe sõrmega Hennu suust kinni. Henn hakkas nutma. See juhtus Anni nähes. Ema tuli vaatama, mis toimub. Ütlesin, et Henn tuli mulle kallale. Meil oli külas minust nooremaid poisse. Nad tahtsid malet mängida. Ütlesin, et malet olen iga kell nõus mängima. Aga üks poiss ütles, et ta tahab minuga hoopis kabet mängida. Küsisin, kas 64-ruudulist või 100-ruudulist. Ta tahtis 64-ruudulist. Sellest ma mäletasin, et lüies tammi tuleb löömist jätkata, aga ma ei mäletanud, kas tuleb lüia maksimaalne arv nuppe või võib valida ka teise suuna. Selle oleksin mängu ajal vastasega kokku leppinud. Aga kõigepealt ronis osa poisse puu otsa. Üks neist hakkas väga kõrgelt alla hüppama. Minu arvates nii kõrgelt ei tohtinud. Aga ta maandus pehmesse liivahunnikusse, mistõttu ta ei saanud viga. Kõik kolm puu otsast alla hüppajat maandusid sellesse liivahunnikusse.

Vaatasime televiisorit. Isa ütles, et me sellist lollust ei vaataks. Videos näidatav tutvustas ennast, et ta on 28-aastane ja kannab veel miniseelikut. Ta tegi ettepaneku, et nüüdsest hakkaksime saatma eurolisti kirjade asemel videosid. Ta rääkis, et 10 aastat tagasi oli ta veel liiga noor, et listi teemast aru saada, 10 aasta pärast teda see teema enam ei huvita ja siis ta on liiga kole, aga praegu on paras aeg. Ta arvas, et me võiksime koguneda kanali äärde elektriposti külge kinnitatud paraboolantennile teemasid arutama, see võetaks videosse ja video saadetaks pärast listi. Mina olin nõus videosid vaatama, aga mitte ennast filmida laskma.

Olin kaks päeva koolist puudunud. Puudumistõendisse mõtlesin kirjutada, et üks päev olin Haapsalus ja üks päev valmistusin olümpiaadiks. Olime käinud ka Paides. Olime veel seal ja vaatasime seal tehtud fotosid. Isa ja ema ei olnud fotodega rahul. Isa pahandas, et fotograaf on otsinud eredaid hetki ja fotodel on kõik õnnelike nägudega, aga ei paista välja, kui halb meeleolu valitses. Vaatasin ringi, et mitu inimest olid tõesti õnnelike nägudega, naabrilapsed ja Veljo. Isa võibolla ei saanud aru, et kõigil ei ole sama meeleolu, mis temal. Pille ütles, et majanduskriisi ajal tulevad kaks tema tuttavat Tartust siia majja elama. Üks neist oli juba varem käinud, kui ta oma koju minnes oli leidnud, et seal on juba üks magaja ees. Kodus läksin isa tuppa ja lugesin kaks lehekülge ühte teatmeteost. Seejärel hakkasin kirjutama pikka luuletust sellest, kuidas põgenen koletise eest ühte tuppa, aga koletis tuleb mulle järele.

Teisipäev, jaanuar 27, 2009

Putukaoht

Mul oli arvutis kaks fotot. Saatsin ühe neist Pillele. Siis vaatasin, et otse postkastist saates jäi pilt suures vaates virvendav, oleks pidanud selle enne kõvakettale salvestama. Mul polnud varasemast kogemusi. Vaatasin pilte paberi pealt. Panin tähele, et kui varem olid mulle meeldinud rohkem inimeste pildid, siis nüüd meeldisid kõige rohkem puude omad. Ütlesin Pillele, et mul talle foto saatmine ei tulnud välja.

Pärast sõda pandi Berliinis kirja kõik tapetud ja nende esivanemad. Peale selle, et sakslased tapsid juute, olid ka juudid sakslasi tapnud. Alles mitu aastat pärast sõja lõppu avati saatkonna vannitoa uks ja vannitoast leiti kuninganna ema, kes oli seal kogu selle aja luku taga olnud ja oli veel elus. Varasema sõja ohvreid hakati hiljem üles kirjutama ja ka siis leiti vannitoast kuninganna ema. Tundus, et vanema leidmise ja uuema leidmise vahel ta suri, aga see ei oleks olnud loogiline, sest sündmused pidid üksteisest välja kasvama. Ta oli luku taga oldud aastate jooksul toitunud iseendast. Või olid talle toitu toonud torude kaudu seal käinud putukad.

Üks võõras tüdruk saatis mulle enda kirjutatud teksti, et ma selle oma blogisse üles paneks. Seal oli öeldud, et üle poole maailma putukaliikidest tuleks hävitada, sest nad võivad muutuda inimesele ohtlikuks. Ma panin selle üles, aga tüdrukule oma parooli ei andnud, mille saamise korral oleks ta saanud ise uusi sissekandeid lisada. Parooli andmine poleks Helinale meeldinud. Helinat võis ehmatada juba see üks sissekanne, seetõttu pidin ma talle varsti kirjutama. See artikkel oli ilmunud "New York Timesis", millele ma ei viidanud, kuigi see oli võibolla tüdruku tegelik soov. Ema ütles, et üks teine tüdruk on ka mängus, see kruvib pingeid. Artikliga ei olnud ma tegelikult nõus. Ütlesin, et kui pooled putukaliigid hävitada, siis võivad selle käigus hävida ka inimesed. DDT-ga juba on proovitud. Öeldi, et kui mõni uus kahjuriliik tekib, siis see hävitataksegi. Seda oli juba tehtud. Ja ei tohtinud lasta kogu maailma vallutada ühel sipelgaliigil. Kõndisime mööda metsavahelist maanteed. Räägiti, et vanasti ei olnud putukad nii suureks ohuks kui praegu, sest vanasti kaevati kaitsekraave ja ehitati kaitsevalle, aga tänapäeval seda enam ei tehta. Ütlesin, et kraave saaks praegu ka kaevata. Tõnu rääkis, milliseid probleeme tal on putukatega olnud.

Esmaspäev, jaanuar 26, 2009

Puulehtedeks

Mul sai ülikoolis loeng läbi. Hakkasin kahtlustama, et kuigi olen ülikoolis edasi käinud, võin ma paberite järgi ammu eksmatrikuleeritud olla. Läksin pabereid korda ajama. Aga ametnikku polnud parajasti oma ruumis. Seevastu tuli sinna kari algkoolilapsi, kes istusid arvutite taha. Ütlesin neile, et nad ametniku arvutit ei puutuks, see on ülikooli kõige tähtsam arvuti. Võibolla ainult rektori arvuti on veel tähtsam. Kõndisin mööda koridori tagasi. Kuulsin, kuidas üks halb üliõpilane püüdis siseneda rektori kabinetti, aga ta visati sealt välja, et temaga enam ei räägita. Halb üliõpilane ei tahtnud lahkuda ja ütles midagi tulistamise kohta. Seda kuuldes hakkasin põgenema, sest oli karta, et nüüd järgneb veresaun. Põgenesin selle ruumi kaudu, kus mul viimati loeng oli olnud. See oli nüüd tühi. Auditooriumist põgenesin veranda kaudu kooli õuele, et joosta edasi koju. Üle kooli õue minnes nägin, et koolimaja peauksest kanti juba õpilasi välja, kes olid arvatavasti tulistamise ohvrid.

Juba teine Isamaliidu Riigikogu saadik astus rohelisse erakonda. Rohelise erakonna toetus valijate hulgas oli juba 15 protsenti - suurem kui ühelgi teisel erakonnal. Ennustasin, et läheb nii nagu Gruusias, kus üks erakond sai valimistel üle poole häältest. Rohelised olid võimul olnud juba Lätis. Ütlesin, et tuleks teha uued valimised, sest majanduskriisi tõttu ei saa seniseid valimislubadusi täita ja erakonda vahetanud Riigikogu liikmed ei saa reglemendi järgi vahetada fraktsiooni. Tartut külastas president Meri, mistõttu oli palju rahvast liikvel. Suundusin kirjandusmuuseumi, mis asus Liivi tänaval. Tee peal seisid isa ja Trummal, kes arutasid, kas tuleks mind täiskohaga tööle võtta ja mis on minu plussid ja miinused. Täiskohaga töö halb külg oleks olnud, et mul oleks jäänud vähem vaba aega. Jõudsin kirjandusmuuseumi kohale. Varsti pidi arvatavasti Meri seda vaatama tooma välisüliõpilasi. Kui olin raamatu kasutamise lõpetanud, tahtsin seda riiulisse tagasi panna. Vaatasin järjekorranumbri järgi, kus on õige koht. Aga kui ma raamatut sinna panema hakkasin, läks üks teine raamatuvirn ümber. Muuseumi töötaja ütles selle peale, et ma vaatan ainult numbrit, aga tuleb vaadata ka teiste raamatute asendit. Korrastasin muuseumi päev läbi. Lõpuks ütlesid muuseumi töötajad mulle, et niiviisi raiskan ma oma aega. Üks muuseumi töötaja kutsus inimesi üles tooma oma trükiseid muuseumi hoiule ja loetles, milliseid ebatavalisi trükiseid neile on juba toodud.

Minuga tehti teleintervjuud. Siis hoiatati, et tuleb hüpata võssa, sest rong läheneb. Üks mees teeskles, et sõidab autoga aeglaselt, aga tegelikult salaja kiirustas, nii et jõudis ees sõitvale autole ohtlikult lähedale. Kui mees jõudis oma töökohta, siis ta saatis välja valeteate, et seal ta magab, aga tegelikult oli tal plaanis teha nüüdsest kogu aeg kiireid sulitegusid. Ta muutis oma kaasosalise välimuse karmiks, jättes tal habeme ajamata. Seejärel püüdis ta muuta ka oma välimust karmimaks, aga tema välimus muutus vähem. Järgnevalt muutusid nad puulehtedeks ja jätkasid rääkimist puulehtedena. See oli filmi lõpp.

Olin lugenud eile päev läbi puu all raamatut. Nüüd sõin eile korjatud seeni. Seen, mida ma parajasti sõin, oli mürgiseene värvi, aga ma arvasin, et ta ei ole mürgiseen, sest tal ei olnud kraed. Lõpuks nägin, et tal siiski oli krae.

Mängisin malet ja sain kiire võidu. Seejärel analüüsisin seda varianti, et võiduplaani veelgi tugevdada. Läksin pidulauda. Kui ma selle vastu puutusin, loksus morss klaasidest välja. Laud pühiti puhtaks. Kui ma lauast eemaldusin, müksasin seda jälle ja morss hakkas jälle kõikuma. Ka ema läks lauda pühkides laua vastu. Ma elasin Oudekkiga samas toas, aga sain temaga halvasti läbi ja ei rääkinud temaga sõnagi. Lauas istudes olin veel poolunes ja rääkisin, kui halvasti ma ennast tunnen. Mult küsiti, kuidas ma siis rääkida saan. Vastasin, et räägin läbi une. Siis hakkasin aru saama, et ma ei ole tegelikult poolunes, vaid alles päris unes, mis tähendas, et jõudsin ärkamisele lähemale.

Pühapäev, jaanuar 25, 2009

Kolm voolajat

Voolab aeg, kuid mina ikka
istun toolil paigal veel.
Sajandit ja päeva pikka
ära näha hea on meel.

Voolab vesi, aga mina
olla tahan seal, kus kuiv.
Pistan tolmu sisse nina,
sest on nina küljestkäiv.

Voolab raha kõlisedes
sinna, kus on rahakott.
Vesi voolab vulisedes,
aja närib lõpuks rott.

Prillivaras

Ma ei mäletanud, millal ma viimati maleklubis mängisin. Sellest tundus olevat möödas vähemalt nädal. Saatsin selle kohta küsimuse maleklubi listi. Klaus ütles mulle, et täna on ühe mehe pool saun ja et ma sinna läheksin. Vastasin, et ma ühes saunas juba käin, ma ei saa hakata nädala jooksul kahes saunas käima. Pealegi on see mees vist joodik. Seda ma ei hakanud lisama, et ma kartsin, et tema pool võib toimuda segasaun. Läksin siiski sinna sauna. Kui ma laval lamasin, astuski lavaruumist läbi üks naine, kes mind teretas. Naise sisenemise tõttu ei hakanud ma seljast võtma pikka särki. Ma olin alati püüdnud meenutada, kas eelmine kord siin käies oli saunas ka naisi või mitte, aga nüüd oli selge, et vähemalt täna oli päriselt. Teise lava alumisel astmel istus kolm tüdrukut, kes minu eeskujul jätsid pikad püksid jalga. Esinesime saunas näidendiga. Me ei olnud varem proove teinud, vaid mõtlesime teksti kohapeal välja. Selle etenduse kohta ilmus juba ajakirja esiküljel foto. Fotol olid kõigil meestel pikad püksid jalas, aga polnud särke seljas.

Õppisin doktorieksamiks. Lugesin selleks täpselt samu raamatuid, mida olin lugenud magistrieksamiks, midagi uut juurde võtmata. Magistrantuuris olin tähelepanelikum olnud ainult nende lõikude suhtes, mida sai magistritöös viidata, aga nüüd püüdsin jätta meelde raamatud tervikuna. Raamatutes kirjutati, et Itaalia fašistlik valitsus oli täiesti seaduslik, vähemalt praeguste seaduste suhtes. Sellepärast Oudekki ilmselt oligi asutanud antifašistliku liikumise, et teaduskirjanduses suhtuti fašismi küllaltki positiivselt. Läksin ülikooli. Seal rääkis õppejõud, et ta oli täna viibinud ühes ruumis esimese kursuse üliõpilasega, kellega ta polnud varem kohtunud, ja selline üliõpilane varastas loomulikult ta prillid ära. Lahendus olevat teha silmaoperatsioon. Vaatasin ringi, kas prille siiski kuskilt ei leia. Nägin laual plastmassraamidega prille. Aga õppejõud ütles, et need ei ole tema omad. Temal olid kallimad metallraamidega. Arvasin nägevat raamatu all veel ühte paari prille, aga need osutusid hoopis käärideks. Räägiti, et maleklubis oli üks mängija vastasmängija suhtes väga agressiivne olnud. Pakkusin, et see oli kindlasti Sven. Ivar tegi liigutuse, nagu varastaks minu särgitaskust 10 krooni, ja pärast seda tal oligi käes 10-kroonine. Võtsin selle talt ära, kuigi polnud kindel, kas see oli pärit minu taskust või oli Ivaril juba varem käes olnud. Ütlesin, et kui ta läheb poest minu raamatut ostma, siis võin anda talle rohkemgi raha. Ivar haaras enda kätte kogu minu taskus oleva raha koos muude paberitega. Võtsin selle jälle tagasi. Aga kui Ivar minema kõndis, siis läksin talle järgi ja kinkisin 100 krooni, öeldes, et esialgu mul rahapuudust ei ole. Pärast seda jõudis uuesti kätte see koht, kus sauna mindi. Aga sel korral ei tundunud tegemist olevat sama saunaga, mis eelmine kord, vaid õppejõu saunaga.

Laupäev, jaanuar 24, 2009

Metsast palkadeni

Ükskord kirjutasime metsas maas vedelevatele männikoore tükkidele pliiatsiga teateid. Samas metsas korjasin ükskord valge kärbseseene, pidades seda pilvikuks. Seda nähes nõuti mult, et ma noa mulla sisse puhastaksin. Ühte oma taskunuga nägin viimati kooli tööõpetuse tunnis. Laenasin selle välja ja tagasi ei saanud. Eile arvasin, et mult on midagi varastatud, aga pärast selgus, et olin selle ise tavalisest erinevasse kohta pannud. Eile ostsin teist kalja kui varem olen ostnud, sest nüüd ostetu oli odavam. Erilist maitsevahet ei olnud. Kõik kaljad ei ole siiski ühe head. Ema tahab, et ei oleks liiga magus, minule ei meeldi, kui on liiga mõru. Ma ei tea, kas alkoholi tarvitatakse rohkem mõru maitse või purjutegemise pärast. Viimane artikkel, mida ma lugesin, rääkis alkoholi kahjulikkusest. Alkohol ei kahjusta mitte ainult inimese enda, vaid ka tema laste tervist. Minu arvates on tervis tähtsam kui eurole üleminek, aga riigijuhid arvavad teisiti. Eile üks poliitik rääkis, et tema teab, kui keerulised asjad on, aga nõudmiste esitajad jagavad asju ainult headeks ja halbadeks. Üks valimisreklaam lubas paremat palka kõigile. Reklaamis ei öeldud, mille arvelt. Nüüd on hakatud hoopis palku vähendama.

Likvideerija

Koostasin artiklikogu, kuhu panin ajaloo ja kunstiajaloo alaseid artikleid. Esialgu olid ajalugu ja kunstiajalugu segamini, aga ma mõtlesin, et võiks koondada kogu kunstiajaloo eraldi tsüklisse. Näitasin minuga samas ruumis viibijale, et poliitik, kellest meil oli varem juttu olnud, on kirjutanud ka maleajakirjas. Ma olin sellest maleajakirjast ühte partiid paljundanud. Vist avangu pärast. Paljundus oli mitmeid lehekülgi pikk ja mul olid lehed sassi läinud. Võibolla ajasin praegu.

Vaatasime suures toas televiisorit. Sealt läksin oma tuppa. Ema juhtis tähelepanu, et Hennul ei kasva vuntsikarvad mitte ainult nina all, vaid ka mujal, näiteks sõrmedel. Ema ütles, et sellised valged vuntsid on tavaliselt rohelistel poliitikutel, eriti ühel neist. Selle poliitiku kohta öeldi, et ta on agent, kelle ülesanne on organisatsioonide likvideerimine. Viimati oli ta asunud likvideerima rohelist erakonda. Mulle tuli meelde, et varem on ta likvideerinud Ida-Saksamaad ja kommunistlikku parteid. Klaus ütles, et see poliitik on ilmselt kraaditaotleja.

Reede, jaanuar 23, 2009

Kelder oligi õige koht

Läksin ühte võõrasse majja. Läksin keldrisse. Arvasin algul, et maleturniiril osalemiseks tuleb minna trepist üles, aga keldris selgus, et kelder ongi õige koht, sest sellel perel oli ainult üks voodi ja see asus keldris. Keldris olid mõned inimesed. Üks neist hakkas naerma, kui küsiti, kas kohvi võib kohe valada.

Läksin bussipeatusesse. Jäin õigest bussist maha. Aga tuli üks teine buss veel. Sellega oleks osa maad edasi saanud. Läksin peale, aga siis mõtlesin, et ma ei ole ju kindel, kus see koht asub, kuhu ma minna tahan. Oleks saanud veel kodust küsima minna. Aga ma otsustasin, et siiski ei pööra enam ringi, vaid vajaduse korral helistan koju.

Sünnipäevaturniir

Tänase turniiriga tähistati Tiit Partsi järjekordset sünnipäeva. Aasta tagasi ta oma sünnipäevaturniiri võitis, täna viimase vooru kaotuse tõttu auhinnalisele kohale ei tulnud, aga oli siiski esimeses pooles. Auhindu ei saanud teised ka, sest osavõtumaksu eest osteti kõigile kommi. Esimeseks tuli Harujõe, 2.-4. kohta jagasid Seljodkin, Metsoja ja Viikmaa. Mina tulin 16 osavõtja hulgas 9.-10. kohale, saades võiduprotsendiks jälle 50, kuigi kõigis partiides oli materjali rohkem. Nädal tagasi olin sama võiduprotsendiga 20 osavõtja hulgas 9.-11. Järgneb ülevaade minu partiidest - kes tahab, võib valmistuda.

1. voor. SR - Puis.
1. e4 g6 2. d4 Og7 3. Rf3 d6 4. Rc3 c6 5. Oe2 Lc7 6. 0-0 e5 7. de de 8. Og5 f6 9. Oe3 Oe6 10. Ld2 Rd7 11. Vad1 b5 12. Ld6 Ld6 13. Vd6 ning ma sain enametturi ja võitsin.

2. voor. Ojaste - SR.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. a3 d5 4. e3 c5 5. dc Oc5 6. b4 Oe7 7. c5 a5 8. Ob2 ab 9. ab Va1 10. Oa1 Rc6 11. Rf3 Rb4 12. Od4 0-0 13. Ob5 La5 14. La4 Rc2+ 15. Ke2 Rd4+ 16. ed La4 17. Oa4 Od7 18. Od7 Rd7 19. Rc3 Of6 20. Vb1 Vb8 21. Rb5 e5 22. de Re5 23. Rd6 b6 mille järel valge sai etturi tagasi ja võitis tänu vabaetturile.

3. voor. SR - Volpert.
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. h3 Oe6 6. d3 h6 7. Oe3 La5+ 8. Ld2 Ld2 9. Rbd2 b6 10. Re5 Od7 11. Rdc4 Vb8 12. Rd7 Kd7 13. Re5+ Ke8 14. Rc6 ja mul oli ettur rohkem. Hilisemas seisus andsin etturi tagasi käiguga e5?, millele vastane vastas Vd5 ja ma ei saanud teha plaanikohast käiku ef, muidu oleks vanker f5 ette jäänud. Vankrilõppmängus tungis hoopis vastane minu tagalasse ja võitis. Mõlemad said lippu, aga vastane sai ühe lipu rohkem.

4. voor. Arst - SR.
Lipu ja oda lõppmängus oli mul ettur rohkem, aga ajapuudus. Kiirustades võitu otsides sain mati.

5. voor. SR - Põvvat.
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 a6 4. Re5 Ob4 5. d3 ja mul oli ettur rohkem, järgnevalt korjasin veel hulga nuppe ja võitsin.

6. voor. SR - Tätte.
Vastane jättis ratsu ette, edasi jõudsime lõppmängu lipp etturi vastu, kus vastase kuningas oli h4 ja ettur h5. Loobusin esimesena pähe tulnud käigust Lg1, käies hoopis Lg2 ja laual oli patt.

7. voor. Kääp - SR.
1. e4 c6 2. Oc4 d5 3. ed cd 4. Ob3 Rf6 5. d4 Rc6 6. Re2 Of5 7. c3 e6 8. Rg3 Og6 9. 0-0 Oe7 10. f4 Oe4 11. f5 0-0 12. fe fe 13. Vf6 Vf6 14. Og5 Vf7 15. Re4 Og5 16. Lg4 Oe3+ 17. Kh1 Vf1++

Neljapäev, jaanuar 22, 2009

Male Haapsalus

Mulle tuli kiri, kus mul paluti üles panna Haapsalu lahtiste meistrivõistluste juhend. Seal on kirjas: "Turniir viiakse läbi 07.-08.02.2009 Haapsalu Spordihoones". Tervet juhendit ma üles ei pane, see on toodud juba blogis vaadeldaja.blogspot.com. Vaadeldajaga võrreldes minu blogi väga palju maletajaid ei külasta, siin avaldatakse rohkem unenägusid.

Ise ma Haapsallu sõita ei kavatse. Aga Haapsalus malet mänginud olen küll, kui seal aastal 1985 koos isa, õe ja ühe "Edasi" ajakirjanikuga internaatkoolis suvitasin, olles 8-aastane. Rohkem mängisid isa ja see ajakirjanik. Ühe mängu tegime aga nii, et kummalgi poolel oli üks täiskasvanu ja üks laps, kes tegid käike vaheldumisi. Mina ei osanud veel peaaegu üldse mängida, aga ühel käigul põrutasin lipuga vastase nuppude keskele, nii et teised hakkasid ahhetama, et nii tugev käik. Kui saabus minu järgmine käik, paluti mul hoolega mõelda, et lipp ette ei jääks. Sellist käiku ma välja mõelda ei osanud. Mäng jätkus vist nii, et täiskasvanud loobusid selles partiis edasi osalemast ning mina ja õde mängisime edasi kahekesi. Matini mängida meie ka ei viitsinud, aga viimase seisu kohta ütles isa, et õige mängu korral peaks õde ära võitma. Selle ajakirjaniku käest kuulsime veel, et on võimalik koostada ülesandeid "matt kahe käiguga". Kui olime juba Tartus, siis koostas õde seetõttu ühe sellise ülesande ja hiljem ka mina. Tartus mängisime malekooli, kus õde oli õpetaja ja mina õpilane ning kasutasime Kerese "Malekooli" ning Rubiku madu, mis mängult pidi maleoskusele kasuks tulema. Päris maletrenni õde erinevalt minust ei läinud.

Silmud ja silmad

Kirjutasin ühe banaani koortele raamatu ühe Egiptuse vaarao kohta. Olin selliseid raamatuid kirjutanud ka varem. Kui valmis sain, andsin koored Pille kätte, et ta raamatu papüürusele ümber kirjutaks, sest banaanikoored kaua ei säili. Pille ütles, et see vaarao, kelle kohta ma kirjutasin, ei ole reaalne, vaid müütiline. Mina ütlesin, et aga Piiblis on Jeesuse esivanemate arvu vähendatud, mitte suurendatud, siis peaks vaaraode arvuga sama olema, sest eluigasid näidatakse vanades allikates tegelikest pikematena. Pille vastas, et selles on mul õigus. Ta lisas, et ma olen vähe kirjandust kasutanud. Ütlesin, et mul on ükskõik, kas nimetada minu teost artikliks või lasteraamatuks, peaasi on kirjutada. Küsisin, kas raamatukogus lugejatele papüüruserulle antakse. Pille vastas, et antakse küll. Täpsustasin, et muidugi mitte vanu originaalrulle, vaid nende koopiaid. Käis tund. Õpetaja hoiatas, et me silmusid ei sööks, sest need võivad tekitada nägemishäireid. Mina ütlesin, et ma olen söönud ja midagi ei juhtunud. Või oli mul sel ajal silmadega mingeid probleeme, aga ma ei seostanud seda toiduga. Õpetaja ütles, et silmude söömisest võib surra.

Sõitsin linnaliini bussis. See oli väga täis, aga oli ka vabu istekohti. Buss möödus vana korteri kandist, kus oli tihedalt maju ja arhitektuur võõraks muutunud, mistõttu eelmistel kordadel sealt läbi sõites polnud ma kohta ära tundnud. Vaatasin ajaloo kontrolltööd, mille olin tagasi saanud. Töö eest kokku olin saanud vist hinde 5+, kuigi üksikute osade eest oli ka madalamaid hindeid nagu 4+. Aga ei saanud kindel olla, millised hinded olid õpetaja pandud ja mis oli õpilaste nalja pärast juurde kirjutatud. Õpetaja pandud ei saanud olla hinne 6. Rääkisin sellest vanaemale. Ütlesin, et seda tööd hindas vist juba Toompere, mitte enam teda vahepeal asendanud Maaja. Vanaema vastas, et ta oli Toomperele öelnud, et ta õpilastele paremaid hindeid paneks. Algas Toompere tund klassis 208. Istusin maha. Minu vastu istus Krister. Hakkasin kohe tunni algul tooliga kiikuma. Vahepeal toeatasin vist pea minu taga istuvate tüdrukute lauale. Tagapool istus ka Klaus, kellel oli laual üks paks ilukirjanusteos. Krister näitas Klausi poole ja küsis, kes see on. Vastati, et minu vend. Õpetaja rääkis Esimese maailmasõja järgsest olukorrast Saksamaal ja mujal. Ma jätsin osa asju üles kirjutamata. Õpetaja küsis Tristanilt, kas ta teab, kes on Miikael. Tristan vastas, et üks tema tuttav. Mina ütlesin, et mina tunnen hoopis teisi Miikaele. Õpetaja ütles, et ülejärgmises tunnis tuleb täna räägitu peale kontrolltöö. Oli oodata, et selle eest saan ma halvema hinde, kuivõrd ma kõike üles ei kirjutanud. Tund oli läbi. Kristin vaatas oma hindeid ja arvas, et nende pealt kokku tuleb suur hinne 5+, sest kõik väiksed hinded lõppesid plussiga. Aga Helen arvutas välja, et Kristini keskmine hinne on hoopis 3+.

Läksin hämarale tänavale. Seal marssis pikk inimkolonn. Oletasin, et see on Kaitseliidu omaalgatuslik paraad. Linnas liikudes olin tähelepanelik, et teha kahjutuks need, kes tahavad atentaati teha. Ühe neist kahest tundsin juba ära ja tulistasin esimesena. Atentaati kavandati vist selleks, et takistada ühel maailma paremikku kuuluval maletajal Eesti eest mängimist alustamist. Või hoopis sellepärast, et mina olin teinud kõigi aegade maletajatest kõige kiirema arenguhüppe. Ühes poes oli müügil kolme sorti patareisid. Neid nähes tulin mõttele, et mõrtsuka leiaks üles, kui panna aparaat linna pealt ühte neist patareisortidest otsima.

Kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Nägudest ja nootidest

Inimese üle ei ole õige otsustada välimuse järgi. Väljaarvatud ehk siis, kui ta püiab meelega vastik välja näha. Aga kui ta välimus tundub vastik, siis ise tajub ta seda tõenäoliselt teisiti. Ühes "Horisondi" numbris ilmus artikkel, mille järgi iga nägu on kellegi arvates ilus ja inimese hinnang oma välimusele ei pruugi üldse kattuda teiste hinnanguga. Siis on erinevad ka inimeste kunsti- ja muusikamaitsed. Kui inimese üle ei saa otsustada näo järgi, siis ehk ei saa ka muusika üle. Kui laul ei ole ilus, võivad selle sõnad siiski anda maailma kohta informatsiooni. Vahel võib koledat laulu kuuldes jätta raadio kinni keeramata ja püüda aru saada, miks selline laul on tehtud. Aga kui tuju on niigi halb, siis võib raadio siiski kinni keerata ja kuulata tuju parandamiseks oma lemmiklaule plaadilt või lindilt.

Ilmumispaus

Rääkisin Klausile, et Tõnisson kasutas ajaleheartiklites palju praeguseks kadunud sõnu, näiteks püüdis igale võõrsõnale eestikeelset vastet anda. Mul oli pakk ajaleheväljalõikeid, aga üks malenurga väljalõige oli hoopis Klausi käes. Tahtsin seda teiste juurde panna, aga Klaus tahtis seda endale jätta. Vahepeal võeti Tõnissonilt mitmeks aastaks ajaleht ära. Ta lamas pimedas toas voodis ja mõtles, et kui tal oleks ajaleht, siis ta kirjutaks iga päev. Seejärel tuli ta mõttele, et võib kirjutada ka siis asju üles, kui ajalehte ei ole. Oleks võinud iga öö midagi kirjutada. Iseküsimus, kas niiviisi uneaega raisata oli õige. Võibolla oli õigem magada hommikuni ja alles päeval kirjutama hakata. Siis sai ta ajalehe tagasi. Tõnissoni tütar oli Koidula. Koidula läks lillepotiga inimestelt rahalist toetust küsima, kuigi tema isal oli raha palju. Näitasin, et potis võib taim ära kuivada, muld on purukuiv. Klaus vaidles vastu, et kaktused tahavadki kuiva mulda. Valasin siiski potti vett. Kaktusel hakkasid okkad ühekaupa ära sulama. See võis tulla sellest, et kastsin sooja veega. Kaktus eemaldati potist, aga alles jäid väiksemad taimed, mis seal kasvama olid läinud.

Poisid rääkisid koolis omavahel midagi, et võibolla ma ei saa teada. Nad andsid mulle riidehoius ühe pildiajakirja. Sealt selgus, et homme on telesaade emast. Muidu mul oli olnud plaanis homme kooli tulla, aga nüüd otsustasin saadet vaadata. Kui isa kohta tehti saadet, oli ema nii pikalt rääkinud, et intervjuu lõpus öeldi talle, et nüüd tuleb saade hoopis temast. Ema oli arvanud, et see on nali. Aga nüüd oli tehtud lisaks isa saatele teine saade juurde, ilma et emale sellest oleks teatatud. Ilmselt oli raske otsida inimesi, kellest saateid teha, nii kasutati saadud materjal kohe ära. Siis võidi näidata veel neid lõike, mis mina olin rääkinud, aga eelmisest saatest välja olid jäänud. Üks küsimus oligi mulle esitatud ema kohta. Emast eelmises saates üks inimene juba rääkis. Läksin koju üksi, sest imelik oleks olnud kedagi oodata ja pealegi kõndisin ma teistest kiiremini. Kohtusin teel nende poistega, kes olid mulle ajakirja andnud. Kui televiisori ette jõudsin, hakkas saade pihta.

Tõnu ja Klaus mängisid konstruktoriga kaasaega. Mandrid koondati ühte hunnikusse kokku. Riigid moodustasid kõrgeid kindluseid. Paar madalamat jäid ka alles. Siis nad teatasid, et kaks madalamat riiki hävitasid üksteist tuumarelvaga. Seejärel hävitati ka üks kõrgema kindlusega riik. Ja teine kõrge riik lasi ennast ise õhku, sest ei tahtnud enam sellises maailmas elada. Alles jäi ainult üks riik, mida mujalt tulev reostus ei paistnud hävitavat. Muudest riikidest jäi järgi üksikuid inimesi. Üks mees võttis kaks naist korraga, et uusi lapsi sünniks. Seejärel selgus, et kuigi maaväed on hävitatud, on mereväed ookeanidel alles. Ja need mereväed olid üksikute ellu jäänud inimeste vastu agressiivsed. Kaks naist võtnud mees põgenes mereväe eest ja jõudis hiinlasteni, kes ei osutunud agressiivseteks. Ta võttis ühe hiinlase kolmandaks naiseks, ilma et oleks oma senistele naistele sellest eelnevalt teatanud.

Teisipäev, jaanuar 20, 2009

Kordumatud asjad

Minuga juhtuvad kordumatud asjad,
mida oleks sõnadega seletada raske.
Endaga samuti juhtuda neid laske.
Ühel päeval näiteks leiutasin ime,
aga seda asja oleks raske nimetada,
sest tal pole olemas teaduslikku nime.
Nime võiks ju panna,
aga miskipärast mulle
tundub, et võimalikest ükski poleks sobiv.
Ime on ise juba päris sobiv sõna,
kuigi kahjuks natukene liiga ebatäpne.
Aga kui ma imeks asja nimetamast lakkaks,
siis ei saaks te olemusest õigel viisil aru.
Tuleb pikalt välja öelda: ime rankamunki.

Raamat 12 kuust

Ema küsis, kas vanaisa on saanud Lenini ordeni. Mina olin kindel, et ei ole saanud. Ema oli varem arvanud, et vanaisa on avaldatud "Loomingu Raamatukogus", aga kui sellist numbrit ei leidnud, siis hakanud arvama, et tegemist oli hoopis Lenini ordeniga. Aga selgus, et vanaisa on avaldatud "Sirbis". See oligi vastus küsimusele. Istusin voolava vee ääres, kui teised juba edasi kõndisid. Vesi voolas kahes harus. Tõmbasin kuivema haru sõrmega lahtisemaks. Kui vesi sealt paremini voolama pääses, hakkas ta voolu jõuga teed ise veel laiemaks uuristama. Pille ütles, et veetase tõuseb. Soovitasin sel juhul vool uuesti kinnisemaks ajada. Aga öeldi, et veetaseme tõus ei tule sellest. Kõndisime metsa vahele rivis suurte vahedega. Üksteist me ei näinud, aga kuulsime eeskõndija häält ja liikusime selle järgi. Mina kuulsin enda eest Klausi häält. Aga selgus, et minu ja Klausi vahel kõndis veel Henn. Küsisin Hennult, miks tema häält ei tee. Henn vastas, et ta alles õpib.

Vaatasime Kristeri pool raamatut 12 kuu kohta. Iga kuu kohta oli toodud pilte ja luuletusi. Osad luuletused olid kommunistlikud ja osad kommunismivastased. Sander hakkas ühte lehekülge musitama. Ütlesin, et kui ta raamatu peale ilastab, siis ma seda talle ei näita. Raamatu lehti olin seni keeranud mina, aga nüüd võttis Artur selle mult ära, et Kristeriga kahekesi vaadata. Sellega ei tahtnud ma leppida. Aga pakkusin kompromissi, et lehti hakkab keerama Krister, kes näitab raamatut kõigile. Kui olin koduteel, algas äike. Läksin äikse eest peitu ühe võõra maja trepikoja ukse ette katuse alla. Sinna sai seina alt sisse pugeda. Aga et sein maapinnani ei ulatunud, siis ei olnud äikse eest täielikku kaitset.

H. Kiik avaldas "Postimehes" isa sünnipäeva puhul artikli. Selles meenutas ta Tõnu sündimist. Raamatus oli Kiik kirjutanud Tõnn, aga ajalehes kirjutas õigesti Tõnu. Kiik oli olnud vaimustuses, et väike Tõnu viskas talle lipsu peale kohvi. Ta arvas, et see näitab, et Tõnust tuleb jõuline kuju. Kiik oli nädal aega vältinud lipsu puhastamist. Mõned aastad hiljem oli Kiik meil jälle külas käinud. Siis oli Henn olnud paari aastane. Henn oli talle öelnud, et ta asendaks muu muuga. Algul oli Kiik arvanud, et sellega mõtleb Henn lehma häält, aga siis oli selgunud, et Henn eelviimase vennana tahab, et Toomas kui kõige noorem vend ei oleks temast tähtsam. Artikli lõpus ütles Kiik, et Tõnu ja Toomas on tema sõbrad ning lubas kirjutada isast teises ajalehes. Hakkasin koos isaga väljuma. Kiik vaatas mulle otsa ja mul oli kaval nägu. Trepikojas seisis seljaga meie poole vana naabrinaine. Mina läksin teretamata mööda, aga isa puudutas teda ja teretas. Naaber protesteeris puudutamise vastu. Isa ütles, et see on tema töö.

Esmaspäev, jaanuar 19, 2009

Ämbritäis vett

Tuvi lendab kõrgele ja kassi põlevad silmad vaatavad talle järele. Inimene viskab kassile ämbrist vett peale, et tuli kustutada. Siis tuleb talle meelde, et kassid ei käi ujumas, seetõttu hakkab ta kartma, et kass võib uppuda. Seetõttu toob inimene kohale vetelpäästekoera. Aga kassi ta enam ei leia. Ta mõtleb, et võibolla lendas kass tuvile järele. Kui hiired lendavad, siis peavad kassil ka tiivad olema, sest on teada, et kassid püiavad hiiri.

Raamatud vees

Politsei tuli Tõnu juurde. Tõnu ütles, et ta viib mobiiltelefoni omanikule homsele Jaapani lennukile. Nimelt oli Tõnu leidnud võõra mobiiltelefoni, oli sellest omanikule teatanud, ja omanik oli Tõnu peale kaevanud, et varas on vist selgunud, nüüd ta proovib leiutasu välja pressida. Tõnu lamas voodis ja tal oli näo peal side, mille all oli haav.

Kõndisime Türil. Tee jõudis kivist käänakuni. Tundsin selle koha ära, mille üle mul oli hea meel. Eelmine kord Türil käies olin sellest käänakust läinud vastassuunas, et sööklas süia. Läksin ka nüüd süia ostma. Võtsin mitu saiakest. Kassapidajani jõudes ütlesin, et ühe saiakese sõin juba ära, pean selle eest ka maksma. Tuli teine müüja, kes tahtis minu korvis ühte kreemikooki välja vahetada, sest minu valitut tahetavat hoida minu isale. Vihastusin ja ütlesin, et siis ei osta ma midagi. Läksin raha maksmata minema. Tänaval mõtlesin, et nüüd ei maksnud ma ju selle saiakese eest ka, mille ma ära sõin. Nüüd ei saa ma siit enam teine kord süia osta ja nii väikses linnas palju söögikohti ei ole. Neid oli siiski rohkem kui eelmine kord Türil käies. Leidsin ühe sobiva.

Meenutasin, et olin kasutanud blogisissekande pealkirjas sellist sõna, mis mulle endale ei meeldinud, aga see oli toonud mitmeid lugejaid. Ärkasin Paides pimedas toas. Küsisin, kas on õhtu või hommik. Vastati, et hommik. Külla tuli üks soome mees, kes ütles, et oli mu blogi lugenud ja ma kasutan seal helisevaid sõnu. Külla tuli ka mulle võõra eriala naisõppejõud. Mind voodis istumas nähes ütles ta, et ta on küll ükskord koos ühe üliõpilasega ühes imelikus kohas olnud, aga ta ei ole veel olnud koos üliõpilasega voodis. Ta tuligi voodisse ja tõmbas mind kolm korda järjest koos endaga külili. Tõusin iga kord kohe istukile tagasi ja tõmbasin ka selle naise kaasa. Naine küsis, kas ajaloo osakonnas lektoreid on. Vastasin, et kui mina ülikoolis käisin, siis seal kaks lektorit oli, aga ma ei tea, kas nad praegu enam on lektorid. Naine küsis, kas ma olen praegu doktorantuuris. Vastasin, et olen ekstern. Tema ütles, et enamus doktorante ongi eksternid. Istusin laua taga. Oli juba valgeks läinud ja külalisi oli palju juurde tulnud. Hakkasin riidesse panema. Külas oli ka üks Airi laps. Üks mees küsis, miks ma ei öelnud kohe, et ma malet mängin, ta tahaks minuga mängu proovida. Airi laste riided oli täis tikriokkaid. See tuli sellest, et nad olid põõsaste vahel luurekat mänginud. Nad olid marju korjanud. Varem meeldis mulle endale ka marju korjata. Vanaema oli kogu aiapinna kuidagi ära organiseerinud.

Panin tähele, et olin jäänud pikemalt seisma kollase maja ühe trepikoja ees, kus oli kari lapsi. Hakkasin edasi minema. Lastel olid nende vanemad arvatavasti soovitanud minust eemale hoida. Aga lapsed olid vastanud, et nad tahavad ise minuga juttu ajada. Mul oli käes kimp võtmeid ja üks laps küsis, mis võtmed need on. Vastasin, et üks on maja võti, teine korteri võti ja kolmas sahtli võti. Sahtlivõti oli nii pehmeks läinud, et talt murdus tükk küljest. Õnneks ei hoidnud ma enam sahtlit lukus. Kaks poissi tulid minuga kaasa. Üks auto manööverdas väga aeglaselt peateele. Seletasin neile poistele, et autol on sellepärast raske manööverdada, et ta on nii suur ja teel ees on ka suured autod. Poisid ütlesid, et lähme kanali äärde. Olin nõus. Kanali ääres hüppasid mõlemad poisid kohe vette. Üks neist ujus kaugemale, aga teine jäi pikalt vee alla lamama. Lõpuks tõmbasin ta välja. Ta ütles, et ma sain vist aru, mida ta mõtles. Sellega tahtis ta öelda, et ta proovis ennast meelega ära uputada. Vee ääres olid raamaturiiulid. Näitasin sellele poisile, et alumised riiulivahed ja neil olevad raamatud on vee all. Ütlesin, et niimoodi vettivad raamatud ära. Aga praegu olid nad veel heas seisukorras. Võtsin vee alt ühe kunstiraamatu. Ütlesin, et kunstnikel on väga ilusad pildid. Selle kunstniku pilte võis pidada fotodeks, aga tegelikult olid nad maalid.

Pühapäev, jaanuar 18, 2009

Kondenspiim

Laual oli magusa kondenspiima purk. Võtsin sealt ühe lusikatäie. See oli nii maitsev, et võtsin mitu lusikatäit veel. Purk sai tühjaks. Isa andis mulle raha uue ostmiseks. Natukese aja pärast andis ta raha koore ostmiseks. Ütlesin, et ta juba andis mulle raha. Isa ütles, et siis ostangi mõlemat. Tegin oma raamatukäsikirja parandusi, kustutades kõik kohad, kus tegelane midagi ütles ja jättes alles ainult need kohad, kus ta mõtles midagi öelda. Isa kasutas kahe variandi võrdlemiseks võõrsõna, mis pidi tähendama, et tema arvates vana variant oli parem. Külas oli Raun. Vaatasime seda kladet, kuhu olin käsikirja kirjutanud. Ma ei tahtnud, et Raun näeks muid sellesse kladesse kirjutatud asju. Ütlesin, et seal rohkem midagi avaldamiseks ei ole. Vaatasime minu lapsepõlveaegset joonistusplokki. Kuigi ma olin raamatu jaoks juba mustvalged illustratsioonid elektrooniliselt saatnud, arvas Raun, et võibolla sellest plokist leiab parema värvilise kaanepildi. Keerasin lehti ise, püüdes osasid lehekülgi mitte näidata. Varsti lasin siiski Raunal lehti keerata. Aga hiljem vendadele poleks ma seda plokki ikkagi näidanud. Kuigi ma pilte peast ei mäletanud, tundsin ma neid nähes ära, milline on millise raamatu eeskujul joonistatud. Üks oli "Bullerby laste" ja teine "Muumitrolli" järgi. "Muumitrolli" eeskujul valminud pildil oli arhitektuur sarnane raamatu illustratsioonidel olevaga ja lisaks oli pildil üks tumesinine olend, kes ei olnud küll täpselt nagu Muumitroll, aga vastas siiski Muumitrollile. Peale joonistuste oli mul ka maale. Ütlesin, et joonistades pliiatsit tunnetan ma kindlalt, aga maalides pintslit mitte. Üks pilt oli meelega uduselt maalitud. Raun võttis taskust ja pani põrandale olendi, kellest ma ei saanud aru, kas ta on väike laps või uss. Olend hakkas mööda põrandat roomama ja ma püüdsin tema eest kõrvale hoida, et ta ei hammustaks. Ta sõi põrandalt puru, mis näitas, et ta hammustab kõike ettejuhtuvat ja oleks hammustanud ka inimest.

Laupäev, jaanuar 17, 2009

Kas kriisi tekitas ajakirjandus?

Tõenäoliselt on majanduskriisi tekkes süüdi ajakirjandus. Ajakirjanikud panid muudkui pealkirju, et kriis ja kriis, mille tulemusel inimesed hakkasid raha kokku hoidma ning ei laekunud enam käibemaksu. Kriisi põhjusena on toodud välja veel seda, et võeti liiga palju laene. Aga headel aegadel on võimalik laenatud raha kasvatada ja laen tagasi maksta. Praegune aeg sarnaneb 1930. aastate algusele selle poolest, et nagu praegu leidub märatsejaid, nii muutusid ka siis populaarseks vägivaldsed liikumised. Ühes ülikooli jaoks kirjutatud essees jõudsin vist järeldusele, et natside võimuletulek Saksamaal oli Versailles’ rahulepingu tagajärg. Praegu ma nii ei arva. Kui Versailles’ rahuleping oleks olnud ainuke põhjus, oleks natsid populaarsed olnud juba 1920. aastatel. Esimese maailmasõja õudused ja sõja tulemus võisid küll olla partei tekke põhjus, aga massilise populaarsuse saavutas ta siiski majandusraskuste tõttu. Nii et valijad võiksid olla ettevaatlikud, et nad ka praeguse kriisi ajal võimu suurtele kurjategijatele ei annaks. Poe akna lõhkumine on kuritegu. Kui valitsus on teinud vigu, siis ei ole mingit põhjust viha poeomanike või politseinike peale välja valada. See on ebaloogiline. Loogilisem on isegi see, kui keegi koolis kaasõpilased kiusamise eest maha laseb, kuigi see on samuti kuritegu ja suuremgi.

Arvamus horoskoobist

Külla tuli üks noor naine, keda ma ei tundnud. Ta tuli minu tuppa ja esitas küsimusi. Muuhulgas küsis ta, mida ma arvan horoskoobist. Rääkisin, et tähtede seis minu arvates inimest eriti ei mõjuta, sest tähed on nii kaugel. Aga tähtede seis sõltub aastaajast ja see, millisel aastaajal inimene sünnib, mõjutab teda küll. Külalisi tuli juurde. Kõik olid noored inimesed või lapsed. Üks usklik väike poiss ei teinud oma usu tõttu pahandust, aga oli kummalise näoga. Kui külalised läinud olid, mõtlesin, et äkki nad olid misjonärid. Misjonäre ei lase me tavaliselt välisuksest kaugemale.

Vaatasin, kust arvutitest minu blogis on käidud. Teiste hulgas oli käidud Mirri arvutist. Olin ükskord avaldanud blogis unenäo, mis pidi nii mulle kui ka Helinale väga meeldima. Selles unenäos oli juttu meest. Kõik unenäod nii meeldivad ei olnud. Aga tänases unenäos osa elemente olid, sest seal oli juttu lindudest. Ema ütles, et üks meie kooli endine direktor on surnud. Mina polnud sellisest direktorist kuulnudki, sest ta oli sellel ametikohal töötanud minu kooliminekust varem. Ema rääkis, et vanasti toodi selle direktori last meie poole hoida. See laps ei tahtnud mul ka meelde tulla, kuigi oma õde ja vendi mäletasin hästi ja kõik peres kasvanud lapsed oleksid justkui vennad. Sellel direktoril olevat olnud erilisi võimeid, sealhulgas tuleviku ettenägemise võime. Enda kohta ütles ema, et tal esineb ka tulevikunägemusi, aga need vahel lähevad täide ja vahel ei lähe. Mina ei teadnud üldse, millised tulevikunägemused on. Nüüd hakkasin vist ühte nägema. Aga ma ei kavatsenud sellest kellelegi rääkida. Surnud mehe poja kohta kirjutati ajalehes, et tal oli seoses tema isa surmaga halb päev. Algul sain aru, et surmast ehmatatuna suri ta ka ise. Aga siis sain aru, et öeldi hoopis, et ta kannatab kroonilise unetuse all ja niikaua ei saanud ta muretsemise pärast magada, kuni surma kohta olid vaid oletused, kuid kindla teate saamisel ta rahunes ja jäi magama.

Henn näitas paberit, kuhu oli kirjutusmasinaga kirjutatud. Ta ütles, et see on vist Tooma esimene kirjatöö ja nimetas aastaarvu, mis aastast see võis pärineda. Kirjutatud oli ümber luuletusi, nii et ridu polnud murtud. Mina ütlesin, et minu teada Tooma esimene kirjatöö oli metsakollide raamatu ümberkirjutamine. Aga lehte pöörates nägingi, et selle teisele küljele oli metsakollide raamatut kirjutatud. Olime võimlemisruumis, kus oli mitu last ja üks vanem mees. Seinte ääres olid ronimisredelid. Mees õpetas, et lapsed peavad turnima ja pead vastu maad taguma. Mina hoiatasin, et pead vastu maad tagudes võib ennast vigastada. Mees hakkas selle peale just pead põranda vastu taguma, kasutades põrke tugevdamiseks palli. Ütlesin, et niimoodi võib ajukahjustuse saada. Turnimise kohta ütlesin, et see tüütab lõpuks ära, kõige aeglasemalt tüütav spordiala on male. Kabe tüütab ka kiiremini.

Reede, jaanuar 16, 2009

Mind nimetati seaks

Olime sõitnud kolmeks päevaks Tallinnasse saate võtetele. Tartusse tagasi jõudes mõtlesin teatada Helinale, et käisin Tallinnas, aga temaga kokku ei saanud. Isa ütles, et seekord ei tahtnud ta saatejuhiks vaimuhaiget. Mina vastasin, et vaimuhaiged teevad paremaid saateid, sest on elus rohkem näinud. Ma polnud kogu ära oldud aja sees internetti vaadanud. Nüüd vaatasin. Mulle oli tulnud ainult kaks uut elektronkirja. Selja taga küsiti, mis Kassist on saanud, teda pole enam näha olnud. Ütlesin, et mulle on Kassi kohta kiri. Siis sain aru, et ma eksin - mind nimetati kirjas küll seaks, aga siga pole kass.

Vahepeal oli olnud selline periood, kus ma väga hoolega õppisin. Nüüd olid need aastad läbi. Olin ajaloo kontrolltöö ühe osa eest saanud koguni kolme. Mõtlesin, et kuna käin keskkoolis teist korda, siis teen teoks selle, mida olen unes mõelnud, et lõpueksamitele ei lähegi. Siis hakkas mulle tunduma, et see, et meie klass teist korda keskkoolis käib, on ainult minu haige ettekujutus, sest ruumijaotusplaanis on meie klassi kirjas ainult ühekordselt, aga pealetulev aastakäik peaks seda klassinumbrit dubleerima.

Jätsin partiid meelde

Täna oli päevakeskuses suurema osavõtumaksu ja osalejate arvuga turniir, aga kahjuks unustasin täpset osavõtjate arvu vaadata. Esimeseks tuli Särgava. Enne turniiri algust küsis kohtunik, kas kõik on nõus, et Särgava mängib auhinna peale. Keegi vastu ei olnud. Särgava tegi vähemalt kaks viiki (Raidvälja ja Seljodkiniga). Ta ütles, et ei ole täna kõige tervem. Raidväli tuli teiseks ja Seljodkin kolmandaks.

Mina olin pühapäevast alates peaaegu iga päev malega tegelenud, jättes vahele ainult kolmapäeva. Analüüsisin seise ja esmaspäevast alates hakkasin analüüse üles kirjutama, et saaks järgmisel päeval sama seisu juurde tagasi pöörduda. Niiviisi leidsin väga ilusaid variante. Iga päev kulus malele siiski vähem kui tund. Suurt edu see treening mulle ei toonud, sain 50 protsenti võimalikest punktidest 7 vooru juures. Kuna mul kiirpartiid pole seni hästi meelde jäänud, tuletasin täna pärast iga partii lõppu käigud kohe meelde, nagu unenäodki on meeldejätmiseks soovitav ärgates kohe läbi mõelda. Mänguruumis ma kõiki partiisid enam-vähem mäletasin. Nüüd vaatan, kas mäletan neid ka koju jõudes nii hästi, et kirja panna. Mäletan umbkaudu, mitte päris täpselt.

1. voor. M. Kure - SR.
1. Rf3 d5 2. c4 Rf6 3. g3 c6 4. Og2 Of5 5. b3 dc 6. bc g6 7. Lb3 Lb6 8. d4 Og7 9. 0-0 0-0 10. Rc3 Re4 11. Ob2 Od4 12. Rd4 Ld4 13. Re4 Le5 14. Oe5 1:0

2. voor. SR - A. Ojaste.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Od7 5. d4 ed 6. Rd4 Rd4 7. Ld4 Rf6 8. Og5 Oe7 9. 0-0 a6 10. Od7 Ld7 11. e5 de 12. Le5 0-0 13. Vad1 Od6 14. Ld4 Re8 15. Vfe1 f6 16. Of4 Lf5 17. Od6 Rd6 18. Re4 Re4 19. Le4 Le4 20. Ve4 Vfd8 21. Ved4 Vd4 22. Vd4 Kf8 23. Vd7 Vc8 24. f3 h5 25. Kf2 g5 26. Kg3 h4 27. Kg4 Ke8 28. Vd5 Ke7 29. g3 hg 30. Kg3 Ke6 31. Vd2 Kf5 32. Vd5 Ke6 33. c4 c6 34. Vd2 b5 35. cb ab 36. f4 gf 37. Kf4 järgnevalt läksid vahetusse kõik liputiiva etturid ja seejärel leppisime musta ettepanekul viiki.

3. voor. M. Arst - SR.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Lb3 c5 5. dc Oc5 6. e3 0-0 7. Rf3 Rc6 8. Oe2 b6 9. 0-0 Oa6 10. Rb5 Ra5 11. Lc2 d5 12. Od2 Rb7 13. Oc3 Le7 14. cd Rd5 15. Oe5 f6 16. Og3 Rb4 17. Le4 Rd6 18. Lh4 Rf5 19. Lg4 Rg3 20. Lg3 e5 21. Vfd1 Ob5 22. Ob5 Vfd8 23. h3 Vd1 24. Vd1 Vd8 25. Vd8 Ld8 26. a3 Ld1+ 27. Kh2 Rd3 28. Oc4+ Kh8 29. Rh4 Le2 30. Rf5 g6 31. Lh4 g5 32. Lh6 Oe7 33. Lg7 matt.

4. voor. SR - Puis.
1. e4 g6 2. d4 Og7 3. Rf3 d6 4. Rc3 c6 5. Oe2 Rf6 6. Og5 Rg8 7. 0-0 h6 8. Oe3 Lc7 9. Ld2 Od7 10. Vad1 Ra6 11. Oa6 ba 12. h3 Vb8 13. b3 La5 14. a4 Lh5 15. Le2 a5 16. Rd2 Le2 17. Re2 Rf6 18. f3 0-0 19. Rc4 Rh5 20. Ra5 ja ma realiseerisin enametturi võiduks, lubades vastasel ühe käigu tagasi võtta ja lükates tagasi tema viigiettepaneku. Lõppmängus sai ta vist kahida oda etturi eest, nii et oleks tekkinud lõppmäng oda ja vanker vankri vastu.

5. voor. SR - K. Viikmaa.
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 a6 5. Od7+ Ld7 6. d4 cd 7. Ld4 Rf6 8. e5 de 9. Le5 Lc6 10. Rc3 g6 11. Ve1 Oe6 12. Rd4 Ld7 13. Re6 fe 14. Le6 Ld4 15. Oh6 Rg4 16. Of8 Lf2+ 17. Kh1 Lf8 18. Lg4 Vd8 19. Vad1 Vd1 20. Vd1 Lf2 21. Ld7+ Kf7 22. Ld5+ e6 23. Lb7+ Kf6 24. Lf3+ Lf3 25. gf alistus.

6. voor. T. Parts - SR.
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. e3 d5 4. Rf3 c6 5. Od3 dc 6. Oc4 b5 7. Oe2 a6 8. 0-0 Rbd7 9. Rc3 c5 10. dc Oc5 11. Lb3 0-0 12. Vd1 Lb6 13. Od2 Vfd8 14. Vac1 Ob7 15. a3 Vac8 16. a4 Rd5 17. Re4 Re3 18. Rc5 Rd1 18. Rd7 Lf2+ 19. Kh1 Vc1 20. Od1 Lf1+ 21. Rg1 Og2++

7. voor. SR - E. Ots.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. d4 ed 6. Ld4 Ld4 7. Rd4 Rf6 8. e5 Rg4 9. f4 Oc5 10. Rb3 Oe3 11. Rc3 Of5 12. h3 Oc1 13. Vc1 Re3 14. Rd4 Rg2 15. Kf2 Oh3 16. Vh3 Rf4 17. Vg3 g5 18. Kf3 h6 19. Vh1 0-0-0 20. Rf5 Vd2 21. Vh6 Ve8 22. Vg5 Rg6 23. Rh4 Re5 24. Kf4 Vf2+ 25. Kg3 Vc2 26. Vhh5 Rc4 27. Vf5 Rb2 28. Rb1 Vc1 29. Vf7 Vb1 30. Vhh7 Rc4 31. Vc7 Kb8 32. Rf5 Ve2 33. Vcd7 Va2 34. Rd4 Va3+ 35. Kg4 Re5+ 36. Kf5 Rd7 37. Vd7 Va5+ 38. Ke6 Ve1+ 39. Kd6 Vd5++

Neljapäev, jaanuar 15, 2009

Märatsemisest rahvahääletusteni

Ei ole kindel, kas Lätis oleks märatsemist olnud, kui Eestis poleks mässujuhte õigeks mõistetud. Vanasõna ütleb, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe. 1939-1940 nõuti kõigepealt baase, seejärel baasivägede suurendamist, seejärel likvideeriti Eesti Vabariik ja alustati repressioone. Soome hakkas vastu ja pääses kergemini. Ei ole küll kindel, et Eesti vastu hakates kergemalt oleks pääsenud. Aga siis oleks vähemalt raskem väita, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Euroopa Liiduga liitus enamus rahvast vabatahtlikult, aga mina hääletasin vastu. Mitte väga palju enne rahvahääletust korraldatud avaliku arvamuse uuringu järgi oli vastu enamus rahvast. Rahvas on kergesti mõjutatav. Kui rahvale valetatakse ja kõigile osapooltele ei anta võrdset sõnavabadust, siis saab ka selle otsuse vabatahtlikkuse mõningal määral kahtluse alla seada. Pealegi ei järgitud rahvahääletuse puhul kõiki seadusi täpselt. Rahvahääletuse küsimus oli kaheosaline. Kui mitmeosalist küsimust kasutati Narvas või Venemaal, ei peetud seda meil õigeks. Mina ei pea õigeks ka seda, kui korraldatakse mitu rahvahääletust samas küsimuses meist lääne pool. Kui ühes Euroliidu liikmesriigis korraldatakse kordushääletus mingi ei-otsuse järel, tuleks võrdsuse nimel korraldada teises riigis kordushääletus ka jah-otsuse järel. Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et avaneb võimalus Lissaboni leping veel Eestis rahvahääletusele panna. Vahepeal dokumente uurides on hakanud paistma, et hoolimata sellest, et lepingu teksti muudeti, ei kavatseta seda teistkordselt ratifitseerima hakata isegi parlamentides. Või kui tuleks teine ratifitseerimine, siis öeldaks kindlasti, et välislepinguid rahvahääletusele panna ei saagi. Tegelikult leiaks selleks soovi korral võimalusi. Euroopa Liiduga liitumise lepingu ratifitseeris küll Riigikogu, aga enne küsiti rahvalt luba.

Juhtisin ajalehte

Olin terve ööpäev järjest üleval, seejärel magasin ööpäev korraga. Olin J. Tõnisson. Minu une ajal ootasid teised "Postimehe" toimetuse liikmed minu ametist tagasiastumist ja soovisid minu surma. Ütlesin läbi une, et ma ei astu tagasi. Kui ma ärkasin, siis minu tagasiastumist enam ei soovitud. Vahepeal oli toimetuses kord käest läinud, aga ma ei kiirustanud seda taastama. Minu äraolekul oli hakatud "Postimehes" avaldama pilte, mis ei sobinud kokku ajalehe varasema stiiliga. Muuhulgas oli avaldatud pilt sellest, kuidas paljad mehed ja naised seisavad vees. Paljaste inimeste pildid ei sobinud üldse ajastuga kokku. Selline muutus oli toimunud sellepärast, et üks toimetuse liige oli avanud juurdepääsu ajalehte "Siuru" rühmitusele. Lõpuks ütlesin kunstnikule, et ta avaldab ajalehes rõvedusi. Enne iseseisvust olin sageli esiküljel juhtkirju avaldanud. Iseseisvuse ajal kirjutasin harvem ja mitte enam esiküljel. Nüüd olid kõik artiklid lühemad. "Postimehes" artiklid olid lühemad kui teistel lehtedel. Pidin hakkama kooli minema. Mõtlesin, et vaataks enne, et ranitsas oleksid selle päeva asjad. Iga kord ma seda ei vaadanud, nii kirjutasin vihikutesse segamini erinevaid aineid. Koti pakkimiseks oli vaja vaadata tunniplaani. Seda olin päeviku esimestele nädalatele üles märkinud, hiljem loobudes. Aga nendele nädalatele, kus ma olin osa tunde kirja pannud, olin ma ka valgeid ridu vahele jätnud. Ainult kõige esimesel nädalal olid kõik tunnid kirjas. Või hoopis ühel lahtisel paberilehel. Koolis oli palju kummalisi aineid. Märkasin, et üks inimene on minu portfelli kallal. Tegin talle selle eest märkuse. Ta ütles, et ta vaatas ainult enda jaoks.

Ema rääkis isale, et on saadetud leping, mille järgi osa isa luuletusi kirjutataks vaguniakendele, aga neid luuletusi ei tohiks enam mujal avaldada. Ema arvas, et sellele lepingule ei saa alla kirjutada, sest isa on osade luuletuste uuesti avaldamise õiguse juba ühe varasema lepinguga käest andnud. Mina soovitasin, et tuleb nõuda kohtu kaudu lepingu tühistamist, kui sellesse oli peidetud punkte, mida allkirja andes kahtlustada ei osanud. Või võiks panna kõik luuletused lepingut rikkudes oma kogutud luuletustesse, et vaadata, kuidas selle vastu protestima hakata julgetakse. Kui minule pakutaks sellist lepingut, sõimaksin pakkuja läbi. Siis tuli mulle uus mõte. Ütlesin, et ema on lepingust valesti aru saanud, lepingu mõte on hoopis, et selle pakkujad ei tohi luuletusi muudes kohtades avaldada. Lamasin voodis ja ema seisis voodi kõrval kannuga, milles oli piimapakk. Võtsin selle ema käest ära ja proovisin piima vaiba peale valada, aga midagi ei tulnud pakist välja. Ema võttis kannu tagasi ja ütles, et ma ei saa ühe piimatilga põhjal suuri järeldusi teha. Vaidlesin vastu, et ma tean, kuidas asjad käivad. Ema läks teise tuppa ja mina jäin oma tuppa üksi. Unenägu läks nii õudseks, et ma kaks korda röökisin. Siis muutsin enesetunde heaks.

Kolmapäev, jaanuar 14, 2009

Majanduskriisist ja muust

Vanasti sain ma valesti aru vanasõnast "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub." Olin kuulnud sõna "matsutama" halvustavas tähenduses, seetõttu arvasin, et vanasõna sisu on, et kes teeb ühte asja halvasti, teeb halvasti ka teist asja. Nüüd saan aru, et tahetakse hoopis öelda, et kes töötab, see sööb. Praeguse majanduskriisi tingimustes võib tööta jääda inimene, kes tahaks tööd teha. Ülikooli majandusajaloo loengus räägiti, et majandus sõltub psühholoogiast ja kui keegi ütleb, et tuleb majanduskriis, siis selle ennustuse tagajärjel see tulebki. Sellest võib otsida seletust, miks president ja peaminister majanduskriisi saabumise võimalust eitasid. Teine võimalus, et nad ei suutnudki asju õigesti ette näha. Kunagi üks inimene ütles, et on Euroopa Liitu astumise poolt sellepärast, et europooldajad on targemad kui eurovastased. Aga esimest ennustust saabuva kinnisvarakrahhi kohta lugesin eurovastase Vello Leito sulest. Nüüd tegi ta uue ennustuse, et kriis süveneb ja selle tagajärjel võib edu saavutada uus partei, mis talle meeldiks. Eilsed Läti sündmused näitavad, et kaasneda võib hoopis ajudeta inimeste märatsemine. Ma ei saa aru, mis poliitiline meeleavaldus see on, mille käigus minnakse röövima viinapoodi. Inimene ei vaja eluks alkoholi ja kultuurne inimene pigem nälgib kui röövib. Inimesed võiksid joomise asemel tegeleda kriisile läbimõeldud lahenduste otsimisega. Eile põhjendasin uue lambi ostmist sellega, et majandusele on vaja käivet tekitada. Muidu oleks vana laualampi veel liimida saanud. Üks kord teda juba liimisin, aga valgustoru vahetamise käigus ta murdus uuesti lahti. Vana laualamp oli valget värvi, uus must, aga mudel on sama.

Trummitagujad

Ütlesin Pillele ja ühele vennale, et varsti ilmub minu neljas raamat. Pille küsis, kas see on see, mis Ameerika sündmustest räägib. Täpsustasin, et seekord hoopis luulekogu. Pille küsis Ameerika looga seoses, et kust ma tean, kuidas Karpov ja Kasparov mängivad. Karpovi ja Kasparovi vahel käis järjekordne matš. Ütlesin ühe Kasparovi käigu kohta, et on teada, mis avangut Karpov selle peale mängib. Kasparov nõustus, et võibolla isegi mängib. Karpov ei olnud seda avangut ammu kasutanud. Aga ma ütlesin, et kui ta on selle kunagi selgeks õppinud, siis ta seda ära ei unusta. Mängiti ühe Tartu mängijaga. See jättis kuninga ees etturi ette. Aga vastase odale pandi müts pähe, et selle tuli naaberväljadele ei ulatuks. Lendasin trepist üles ja kohtusin Toomaga. Toomas ütles, et linna peal oli minust räägitud. Kunagi Vana-Kreeka ajaloo varasemal perioodil oli üks filosoof püstitanud küsimuse, et kuidas kohut mõista. Ta oli oletanud, et seda tuleb teha kätega. Kolm aastat hiljem oli ta selles veendumusele jõudnud ja öelnud: "Kohtunik parem käsi, kohtunik vasak käsi." Vaatasin läbi kahe autoakna, kuidas raamatuesitluse ruumi sisenes Oudekki. Esitlus hakkas pihta. Olin pidanud koostama Oudekki isa raamatu. Olin sinna pannud mõned tema artiklid, mõned Oudekki kirjutised ja enda raamatu Oudekki kohta. Esimesena hakkas rääkima Oudekki isa. ta ütles, et kuna venekeelseid artikleid pole sisse pandud, siis saab seda raamatut osta ainult ühest Tartu raamatupoest. Ta jätkas, et ei saa vist esitlust pidada, kui on ainult kaks kuulajat. Tegelikult oli neid rohkem ja minu arvates oleks saanud isegi ainult kaks inimest omavahel juttu ajada. Raun ütles talle: "Te räägite ebaviisakalt!" ja lahkus protestiks ürituselt. Koos temaga lahkusid kõik vabadusvõitlejad. Hakkas kõlama üks rahulikus toonis laul. Selle ajal joonistasid üritusel osalejad oma paberilehtedele kaks ruudustikku, et hakata ruutudesse kirjutama vastuseid viktoriiniküsimustele. Mina ruudustikku ei joonistanud, sest küsimused olid minu enda koostatud ja vastused olid mulle teada.

Lugesin "Postimehest" artiklit Muinas-Eestist. Üks võõrsilt tulnud rändaja oli kunagi selle kohta asju kirja pannud. Ta oli pannud tähele, et eestlased tagusid öö läbi trummi ja nimetasid osasid inimesi huntideks. Tavaliselt saab uut informatsiooni kahest kohast korraga. Alles ma olin lugenud huntideks nimetatavatest inimestest "Ajaloolisest Ajakirjast", mis oli minu esimene kokkupuude selle teemaga. Ajakirjast oli küll näha, et sel teemal on tegelikult üsna palju kirjutatud, kuigi ainult muude teemadega seoses. Läksin koju. Ema küsis, kas mul on plaanis abielluda. Vastasin, et ei ole, aga selle "Postimehe" artikli autor võib nõuda, et ma seda teeksin.

Teisipäev, jaanuar 13, 2009

Kapsastest Vikipeediani

Venelase toodud kapsad sõime pühade ajal ära. Täna sõime enda ostetuid, mis olid hangitud juba enne venelaselt kingituse saamist. Täna söödud olevat rasvavabad. Mina ei saanud maitse järgi jälle erinevusest aru. Aga rasvaks sõime kõrvale sealiha. See oli kodusiga. Eelmistel päevadel sõime metssiga. Seda kinkis üks poliitik. Ajalugu läksin õppima osalt sellepärast, et paljud juhtivad poliitikud olid ajaloolased. Kui Eesti esimest korda iseseisvaks sai, olid poliitikud juristid. Või võib rääkida ka muistsest iseseisvusest. Ainult et siis ei olnud veel riiki. Nagu praegu on vaieldud, kas Euroopa Liit on riik või mitte, nii oli riigi mõiste ähmane ka keskajal. Selgemaks muutus see absolutismi perioodil. Ühes raamatus on kirjas, et üks fašismi komponent on absolutism. Teised olid vist natsionalism ja irratsionalism. "Natsionalism" kirjutan sellepärast, et raamat ei olnud eesti keeles. Keegi kirjutas kunagi Vikipeediasse, et natsionalism on sama, mis natsism. Tema arvamus oli vale. Vikipeediat ei maksa kunagi teiste allikatega võrdlemata usaldada. Kirjutasin ükskord enda kohta Vikipeediasse paar lauset. Minuga pahandati, et enda kohta ei kirjutata. Aga minu arvates võiks minu avaldatud raamatuid seal mainitud olla ja ise tean ma kõige paremini, mida ma avaldanud olen. Võibolla kirjutasin isegi liiga lühidalt.

Peegelkiri

Mõtlesin, et peaksin Helinale midagi jõuludeks kinkima. Kui ma kingin raamatu, mida ma ise lugenud ei ole, siis võib juhtuda, et selle sisu Helinale ei meeldi. Aga lahendus oleks kinkida lasteraamat, siis meeldib see kindlasti. Näiteks Henno Käo raamat. Hommikul hakkas teisest voodist kostma muusikat. See tähendas vist, et käes oli jõululaupäev. Lootsin, et see ei ole Helina, kes nii koledat muusikat laseb. Läksin kirjutuslaua juurde ja lugesin, et üks poiss oli kirjutanud, et ta oli malet mänginud. Oli näha, et ta mängis seda harva, aga talle oli mäng väga meeldinud, sest selles on kombinatsioone. Ta kirjutas, et mängu tulemuse määras see, et algseisus on valgel paremus. Üks poiss puges riiuli alla ja tegi minu kohta halvustavaid märkusi. Viskasin tema suunas kõik oma vihikud. Siis tirisin ta juukseidpidi riiuli alt välja. Lootsin, et ta on ikka Toomas, mitte Helina, sest Helinat ma juustest tirida ei tahtnud. Hakkasin vihikuid uuesti kokku korjama. Oma vihikute hulgast leidsin ka ühe Tõnu vihiku. Sinna oli ta kunagi peegelkirjas luuletusi kirjutanud. Võibolla tegi ta peegelkirja meelega, aga võibolla ta tol ajal alles õppis kirjutamist. Viimasel juhul oli tema algne käekiri parem kui minu algne. Andsin vihiku Tõnule tagasi. Helina elas minuga samas korteris. Aga ta ei elanud mitte minuga samas toas, vaid ema ja isaga. Ainult sel ajal, kui seal tahtis ööbida Ann, pidi Helina korterist lahkuma.

Esmaspäev, jaanuar 12, 2009

Eelarvamustest mäluni

Psühhiaater ütles, et psüühiliselt haigete juures kipuvad inimesed seda ka haigusega seostama, mis võib esineda kõigil inimestel. Samasuguseid eelarvamusi võib märgata ka muudel puhkudel. Ühest teaduslikust raamatust lugesin hiljuti, et on olemas sellised lugejad, kes kiidavad ainult neid autoreid, keda on kombeks kiita. Mulle on öeldud, et mina hakkasin luuletusi kirjutama sellepärast, et meie peres kõik kirjutavad. Televisioonile intervjuud andes ütlesin, et kirjutama ei hakanud ma mitte sellepärast, et isa kirjutab, vaid sellepärast, et kodus oli palju raamatuid. See koht saatesse ei jõudnud. Välja jäi üldse enamus kaamera ees räägitust. Minu jutust võeti ainult lõike, kus esines sõna "isa". Tegelikult suur osa jutust oli enda kohta. Ka küsimused ei käinud kõik isa kohta. Üks saate jaoks intervjueeritu rääkis hoopis emast. Tema juttu ma hästi ei mäleta. Mida ta varasematel aegadel mulle on rääkinud, seda mäletan küll. Psühholoogia raamatus on öeldud, et mälestus jääb seda suurema tõenäosusega alles, mida kauem seda on mäletatud. Seetõttu pidavat kaks võrdsete teadmistega eksamineeritavat tulevikus juba ebavõrdselt mäletama, kui üks on õppinud päev enne eksamit ja teise teadmised pärinevad juba varasemast ajast. Aga juhul kui nad on õppinud pähe sama hulga fakte, aga erinevatel aegadel, vastab paremini see, kes on õppinud hiljem. Kooli klassiruumide numbreid ma mäletan, aga ülikooli omasid mitte.

Liikumisega paber

Näitasin teistele kaarti ja rääkisin selle kohta naljajuttu. Ütlesin, et kõigepealt tuleb Liivi laht ja Kura poolsaarest kuni ühtede saarteni tuleb üks teine laht. Ütlesin ka selle lahe nime. Soovitasin, et kuulajad pärast minu öeldud nimed üle kontrolliks. Seda ütlesin sellepärast, et tegelikult olin kasutanud enda väljamõeldud nimesid. Kaks venda ronisid üles riiulisse. Igasse riiulivahesse mahtus inimene püsti seisma. Üleval riiulis olid Tõnu ja üks võõras mees. Võõras mees hakkas andma tugevaid hoope ja lõi Tõnu veriseks. Kiirustasime kolmekesi Tõnule appi. Selleks jooksime üles riiuli sees olevast trepist. Et mees enne meie kohale jõudmist hoopide andmise lõpetaks, selleks hüüdsin jooksu pealt mitu korda, et me tuleme. Üles jõudes soovitati, et kõige ees läheks mina, sest kõige tugevam meist on Henn ja teda ei tohi lasta kohe võitlusvõimetuks teha. Aga kui Klaus nägi, et mina kõige ees lähen, pani ta minu ees ukse kinni, sest ta ei pidanud mind võitlemiseks piisavalt tugevaks.

Vaatasin isa toas tänast "Postimeest". Eelviimasel leheküljel oli mäng, et inimesed pidid helistama toimetusse ja pakkuma numbreid, et vaadata, kas nad saavad sellele numbrile pihta, mille juurde on liigutud. Leheküljel toimus pidev liikumine kaugjuhtimise abil, sest ajalehele oli tehtud selline uuendus. Uusi kõnesid tuli kiiremini kui kulub aega ühe kõne lõpetamiseks, kuigi antud oli ainult üks telefoninumber. Mulle öeldi, millist laulu teised lindistada tahavad. See laul parajasti kõlaski. Läksin teise tuppa ja panin maki lindistama. Aga laul sai juba läbi. Raadiost tuli edetabeli saade. Kuulsin kolmandat, teist ja esimest laulu. Esikohal olev laul oli tegelikult juba vana laulu uus esitus.

Olin bioloogia tunnis. Õpilastelt küsiti tänaseks õppida antud osa. Mul polnud õpitu enam nii hästi meelde jäänud nagu varasematel aegadel, aga mind ei küsitud. Vastama pidid järjest kolm õpilast. Kolmandana pidi vastama minema Liis, kes pandi istuma esimesse pinki. Aga talle sõna ei antud, vaid rääkima hakkas Lauri K., kes istus õpetaja laua taga ja kelle kohta öeldi, et ta on pealik. Iga kord, kui teda pealikuks nimetati, hakkasin naerma. Lamasin oma koha peal kõhuli. Lõpuks sai Lauri jutt läbi ja rääkima pidi hakkama ikkagi Liis. Liis hakkas selle peale korraks nutma. Siis alustas ta rääkimist sellise häälega, nagu oli olnud minul telesaates. Kui ta märkas, et ta mind jäljendab, rääkis ta edasi enda häälega. Tunni lõppedes kommenteeriti Liisi vastamist. Järgmisse tundi ma ei tahtnud minna, vaid läksin ja peitsin ennast tiiva esimese korruse ossa keeramise kohta. Ükskord olin koos Maiduga läinud tunni ajal ka tiiva koridori, aga siis oli Mait öelnud, et see on õpetajate toa akna vastas, ning soovitanud minna sinna, kuhu ma nüüdki läksin.

Pühapäev, jaanuar 11, 2009

Usuvaidlustest Sipsikuteni

Argumenteeritud vaidluse asemel tehtavat valimiskampaaniat paarisõnaliste loosungitega "Jumalat ei ole olemas" ja "Jumal on olemas". Need, kes väidavad, et ei ole olemas, arvavad, et siis ei ole vaja muretseda. Nagu see oleks ainuke muretsemise põhjus. Inimene, kes jõuab järeldusele, et Jumalat olemas ei ole, võib vahel selle tagajärjel ka masendusse langeda. Arstid on kasutanud platseeboravimeid, sest inimest võib aidata ka usk ravimisse. Uku Masing on kirjutanud, et kui usk ühte objekti kaob, tuleb selle asemele uus objekt, näiteks usutakse pisikutesse. Varem minu ema tahtis rohkem puuvilja pesta, sest kartis pisikuid, nüüd ta enam väga ei pese, sest kardab allergiat. Eno Raua jutus "Kurjad mehikesed" õpetati, et tuleb pesta. Eno Raua lühemaid jutte on koondatud "Sipsikute juturaamatusse". Kuigi pealkirjas on Sipsikud mitmuses, on raamatus "Sipsik" vaid üks Sipsik, kui ma midagi ära pole unustanud.

Tiigrijärk

Jõudsin spordivõistlusel finišisse. Öeldi, et hea tulemuse eest saan ma tiigrijärgu. Aga tulemust ei kantud kohe tabelisse. Lõpuks teatati, et kuna ma pole tulemust teatanud, siis kaotan õiguse tiigrijärku saada ja selle asemel saab üks teine osavõtja lõvijärgu, mis on tiigrijärgust kõrgem. Vaidlesin vastu, et tulemus on teatatud, kuigi seda pole tabelisse kantud. Aga vaidlemisest polnud abi. Ariel oli algul minu poolt, aga muutus nüüd minu vastaseks. Ta maskeeris ennast ühe kultuuritegelase uurijaks. Hakkasin kodu poole minema. Tee oli pikk ja selle jooksul võis ärgata.

Jaapan sai valmis tuumapommi. Varem oli Ameerika ähvardanud, et kui Jaapan selle valmis teeb, alustab ta Jaapani vastu tuumarünnakut. Mina otsustasin, et ei hakka Eestist Jaapanisse tuumaraketti teele saatma, muidu saadetaks sealt rakett vastu ja see tähendaks eesti rahva lõppu. Jaapani välisminister teatas tuumapommi valmissaamisest Ameerikas visiidil olles, pärast seda, kui ta oli Ameerika välisministrit kallistanud. Ameerika siiski ei alustanud rünnakut. Võibolla sellepärast, et ei teatud veel Jaapani pommi täpset asukohta. Aga võibolla loobuti rünnakuplaanist üldse, kui pommist just kallistamise juures teatati. Jaapanil oli esialgu ainult üks tuumapomm, aga Ameerikal oli neid palju. Venemaa poolest oleks võinud kõik maailma riigid tuumapommi valmis teha. Jaapan oli rikkunud tuumarelva leviku piiramise lepingut, millele oli varem ise alla kirjutanud. Aga tuumarelva omavate riikidega ei tahetud sõdida. Kui tuumarelva oleks endale muretsenud ka Eesti, oleks see vähendanud Eesti ründamise tõenäosust.

Eile oli lõppenud kahepäevane kiirmaleturniir. Turniiri esimesest päevast olin blogis kirjutanud, aga teise päeva tulemustest kirjutada olin unustanud. Nüüd oleks seda veel teha võinud, aga ma ei mäletanud enam täpseid tulemusi. Tõenäoliselt olin jälle saanud 4 punkti 9-st nagu tavaliselt. Aga selleks pidin ma saama esimesel päeval üle poole punktidest, sest teisel päeval olin saanud vist ainult ühe. Ühte vana naist olin viimases voorus üsna tagumisel laual mängides võitnud, aga kaotanud olin Ojastele ja ühele väiksele tüdrukule, kuigi seda tüdrukut olin eelmisel korral võitnud ja parematel päevadel võitsin ka Ojastet. Vist olin kaotanud veel Partsile, aga selles polnud ma kindel. Esimese päeva tulemusi ma ka hästi ei mäletanud. See väike tüdruk kriiskas ja kõõlus ohtlikult akna ja rõdu äärel. Tal oli ohtlik iseloom. Mina lamasin voodis ja mõtlesin, et last peavad valvama teised.

Laupäev, jaanuar 10, 2009

Valgustusest perekonnavormideni

Nõuti, et ma paneks laualambi kustu. Keegi olevat kunagi kuskil öelnud, et kahe valguse segu on silmadele kahjulik. Aga mina ei näe pimedas lugeda. Kui laualambiga lugeda on mugavam, siis peaks see ikkagi vähem kahjulik olema. Huvitav, miks soovitatakse kasutada laualampi ja laelampi korraga, kui nende valgused ka segunevad. Ühe uurimuse kohaselt hämaras ruumis töötamine nägemist ei kahjusta. Huvitav, millist tööd katsealused tegid. Lugemistöö pimedas peaks küll kahjulik olema. Räägitakse isegi heliloojast, kes olevat kuuvalgel noote lugedes pimedaks jäänud. Lugesin täna, et ühe romaani tegelane kuulis unes muusikat. Ei olnud öeldud, mis liiki muusikat. Teisest romaanist lugesin üks päev, et tegelane laulis, aga polnud öeldud, mis laule. Kes kuulavad võõrkeelseid laule, need ei pruugigi teemast aru saada. Klassikalise muusika puhul ei saa ma aru isegi sellest, kas lauldakse eesti või võõrkeeles. Kui kõrvaltoas lauldakse, segab see mind vähem kui rääkimine. Kõrvaltoas vaadatavad ingliskeelsed filmid segavad mind vähem kui eestikeelsed saated. Ühes unenägudeteemalises raamatus kasutatakse sageli sõna "partner", sealhulgas öeldakse, et partner võib teises toas televiisorit vaadata ja see võib unenäo sisu mõjutada. Et kodus võib elada lapsi või lapsevanemaid, sellest juttu ei tehta. Võib elada isegi vanavanemaid. Kuskilt lugesin, et kuskil kunagi nimetati perekonnaks kõiki samas majas elajaid, sõltumata sellest, kas nad olid sugulased.

Kelleks mind peetakse

Kool hakkas läbi saama. Tuli kirjutada kirjandit. Tund toimus ruumis 102. Krister ütles mulle ette, milliseid nalju kirjandis teha. Kirjutasin nii, nagu Krister õpetas. Sellise kirjandi eest pani õpetaja mulle kahe ja sisu eest kolme. Varem olin saanud kirjandite eest viisi. Õpetaja oli kirjutanud tahvlile "haridusmministeerium". Ütlesin, et üks m on ülearu. Õpetaja ütles: "Seda teadis isegi Simo." Karjusin, et kelleks mind peetakse, ma olen eluaeg õpetajaid parandanud. Karjusin, et minust ei saa elu lõpuni lahti.

Peebo juures pidi algama malevõistlus. Minu laud oli määratud täpselt pika rea keskele. Teised ei olnud veel maha istunud, aga mina hakkasin oma vastasega juba mänguga pihta. Vastane oli üks laps. Ta oli minu kella käivitanud juba enne minu laua juurde jõudmist. Ütlesin, et nii ei tohi, ja panin seieri algusesse tagasi. Vastasel jäi kohe üks nupp e4 sidumise alla, mille ma ära võtsin. Varsti jäi tal samal väljal sidumise alla ratsu. Aga ta lõi selle ratsuga minu siduva lipu. Esimesel hetkel ma ainult imestasin, et ma lipu ettejäämist ei märganud. Aga siis taipasin, et käiguga Re4-d2 ei saa tegelikult lippu e2 lüia. Ütlesin, et vastane on teinud juba vähemalt kaks valekäiku. Järgmises voorus pidi Sven mängima Partsiga. Sven oli kindel, et ta võidab. Ütlesin, et Partsi vastu piisab ühest valest käigust, et kaotada. Või vale nupu puutumisest. Tegelikult Sven poleks võibolla nupu puutumist tunnistanud. Ja ta oleks võinud mängida kavalalt, nii et Parts võiduseisust kaotab.

Õppisin Rooma ajaloo eksamiks. Ükskord olin selle eksami juba ära teinud, aga nüüd tuli teha uuesti. Õppisin samast õpikust, kust eelmine kord. Vahepeal olin kõik unustanud. Õppisin õppehoones. Kui mul oli jäänud lugeda veel ainult kaks viimast lehekülge, istus minu kõrvale üks naisüliõpilane, kes hakkas minu õpikust kiiruga konspekteerima. Ta kirjutas oma konspekti, et õpik tuleb laenata Kuressaare raamatukogust. Kuressaare mainimise põhjal võis oletada, et tegemist on Helina või mõne tema tuttavaga, kuigi tal ei olnud Helina välimust. Ta oli konspekti pealkirjaks ka pannud "Kuressaare". Seda oli ta võibolla kirjutanud just selleks, et ma saaks aru, et ta Helina on.

Reede, jaanuar 09, 2009

Kehvasid tsitaate

Ühes tänase "Sirbi" artiklis on kirjas:

"Minu silmis on blogidel ainult üks sügavam ülesanne - aidata inimesi nn psüühilise hügieeni hoidmisel."

Tegelikult on blogitehnoloogia eesmärk, et ei peaks raiskama aega html-koodi kirjutamisele. Milleks inimene htmli või blogi kirjutab, selleks võib igal inimesel olla erinev eesmärk. Eesmärk võib olla sama, mis ajalehes kirjutamise puhul. Kas see "Sirbi" artikkel on ka kirjutatud autori psüühilise hügieeni hoidmiseks? Kui vastata, et see on kogu inimtegevuse eesmärk, siis pole mõtet eraldi blogisid välja tuua.

Eriti ei meeldi mulle artiklis aga järgmine lause:

"Jungiaan loeb näiteks kellegi unenäokirjeldusi või sisemonolooge nagu avatud raamatut, nii et vähemalt oma unenägusid ei maksaks küll kunagi avaldada."

Tegelikult avaldas Jung ise ka oma unenägusid. Raamatuid kirjutataksegi selleks, et neid saaks lugeda "nagu avatud raamatuid". Seda saab teha iga normaalse raamatuga. Siiamaani ei ole unenägude avaldamisel minu jaoks halbu tagajärgi olnud. Küll aga poleks ma saanud tuttavaks kirjasõbraga, kui me poleks üksteise unenägusid lugenud. Ja poleks olemas raamatut, mille kohta üksmeelselt arvatakse, et see on minu parim raamat.

Vaatasin pealt

Vaatasin pealt pika male turniiri. Jäin vaatama mängu Parts-Viive ja teiste laudade juurde enam ei läinud. Parts mõtles pikalt. Minu meelest sai ta kergelt võita, kui oleks löönud etturiga kaheksandalt realt vankri. Vahepeal mu tählepanu hajus. Kui uuesti lauda vaatasin, siis oligi Parts vist selle käigu teinud. Aga nüüd oli raske näha, kuidas ta lipp nurgast välja pääseb, millega ma ei olnud arvestanud. Partsi paremus läks käest. Tundus, et nüüd saab Viive panna esimeselt ja teiselt realt kahe vankriga mati. Aga teine rida oli siiski kaitstud. Viive piiras vankritega esimeselt ja kolmandalt realt teisel real asuva kuninga sisse. See oli viimane mäng, mis veel käis. Rei ütles, et ta soovib kõigile häid lihavõtteid.

Turniir jäi ära

Eile hommikul oli mul plaanis, et õhtul valmistun tund aega tänaseks turniiriks. Õhtul oli aga nii suur lugemisisu, et malele ei tahtnud aega raisata. Siis ütlesin, et ma ei hakka ennast vormi ajama, aga lähen siiski turniirile kohale, et pärast millestki kirjutada oleks. Ja nagu näha, kirjutamiseks ma materjali leidsin. Mõtted valmistusid turniiriks siiski sel määral, et hommikul läks uni varem ära. Läksin mängukohta kohale. Seal oli väljas silt, et asutus on täna vee- ja soojakatkestuse tõttu suletud. Tegelikult olid välisuks ja ajalehelugemisruum lahti. Võibolla vett ei olnud, aga ruumid olid soojad. Mõtlesin, et kui juba kohale tulin, siis loen natuke "Eesti Ekspressi". Seda ma laualt ei leidnud. Siis lugesin hoopis "Videvikku". Seal pahandati ühe aastalõpu telesaate üle. Nägin ka mõnesid malemängijaid. Küsisin, kas 2. jaanuaril saadi turniir kokku. Ise ma nimelt ei pidanud sellist kuupäeva mängimiseks sobivaks. Selgus, et turniir oli toimunud koguni 18 osavõtjaga. Oli tähistatud sünnipäevi. Võitjat ma ei küsinud.

Neljapäev, jaanuar 08, 2009

Mida juua?

Üks naine ütles, et tema õlut ei joo, sest tema mees ja pojad on seda elus liiga palju joonud. Üks mees küsis talt selle peale, kuidas ta siis saunas saab käia. Naine ütles, et ta ei käigi saunas. Mina saunas käin, aga õlut seal ikkagi ei joo. Vedelikukaotuse võiks kompenseerida, aga jooke on palju. Mina joon hoopis kalja. Õlle kohta olen kuulnud, et see vedelikukaotust ei kompenseerigi, sest viib hoopis vett organismist välja. Õlle pooldajad ütlevad selle peale, et ei olegi vaja organismi vett juurde tuua, vaid organism läbi loputada.

Puupuudus

Ema tahtis, et keegi läheks kohvikusse isa juubelipeo jaoks lauda katma. Katta tulevat hiljemalt ülehomme, aga seda võiks teha kohe. Mina lamasin voodis ja ei tahtnud minna. Oleksin võinud ennast raamatukokku peita, aga seal mulle poleks ka meeldinud. Isa tuli nõudma, et mina läheksin. Tirisime üksteist juustest. Leidsin, et pidu ei saa enam tulla, sest isa juubel on juba möödas. Ema tuli, võttis raadio ja küsis, miks see ei ole lainealal 105, ta tahab uudiseid kuulata. Olin nupu eile Klassikaraadiole keeranud, aga minu meelest loeti seal ka uudiseid. Hakkasin toas ringi lendama. Tuba oli vendasid täis. Võtsin kätte kõigepealt Mesikaru ja seejärel Mõmmi. Rääkisin nendega Mõmmi keeles. Ma polnud küll kindel, kas see karu kindlasti Mõmmi on, sest vahepeal olime ta ära kaotanud ja uuesti leidnud väljast. Näitasin teda vendadele, kuigi ta jalad olid katki. Varsti panin karud uuesti käest ja ütlesin, et nüüd on Mõmmi keel ammendunud. Teadsin, et see on unenägu. Olin lugenud, et neid unenägusid, kus sellest teadlik ollakse, nimetavad mõned kirgasteks unenägudeks. Sellist nimetust põhjendatakse sellega, et sellistes unenägudes saab teha seda, mida ise tahad. Aga mina ei osanud selles unenäos midagi teha. Siis mul üks mõte tuli. Lendasin kööki ja ütlesin vennale, et sööme midagi head. Võtsin külmutuskapist välja kaks pakki kohupiimakreemi ja ütlesin, et sööme need kahekesi ära, siis teised ei mäleta, et seda oli. Aga panin pakid kappi tagasi, põhjendusega, et magusa söömine rikub hambaid. Olin siiski endiselt arvamusel, et midagi head võiksime süia.

Üks inimene oli mulle kirjutanud ja küsinud, kas mina ütlen talle tänaval tere. Olin vastanud, et mina teda ei tunne. Nüüd saatis ta uue kirja, et on mind viimasel ajal kaks korda tänaval ära tundnud. Läksin koos Martiga korteriuksest sisse. Marti rääkis, et üks kellasepp tahtis ajalehtede eest ainult raha saada ja polekski neid tellijale toonud. Ütlesin, et see kellasepp oli meie naaber. Nüüd tuli Martile meelde, et ma olen sellest juba rääkinud. Talle meenus ka, kus korteris see naaber elas. Meenutasin, et ükskord, kui olime ühes saunas, oleks sinna nagu Veeber ka tulnud. Saunas rääkis ta oma hiljem ilmunud raamatu sisust, mida tol ajal ei olnud veel kirjutatud. Tegelikult Veeber seal saunas ei käinud, vaid temaga kohtusime tema enda saunas. Aga sinna teise sauna tuli ta meile autoga järele, et koju viia. Henn õppis ühes koolis puutööd. Ta kaebas, et neile antakse vähe puumaterjali, nii et ei saa korralikult õppida. Näitasin Hennule, et riiulis on uus taskunuga ja puutükke. Henn võttiski need endale. Ta tahtis teha vaoga puutükile pikendust. Pikenduseks valitud puutükil oli ka juba vagu sees, aga tüki külg tuli veel tasaseks teha, et ta teise tükiga kokku sobiks. Mina mõtlesin hakata nikerdama mänguklotse. Aga klotsidest oli kahju. Rääkisin, et kustutasin arvutist ühe asja esimest korda ära, kui ajalehes ilmus artikkel selle kohta, kuidas seda kustutada. Küsiti, kas ma mõtlen küpsiseid. Vastasin, et ühte teist asja. Ajalehes rääkisid Oudekki ja veel mõned ühest uuest leiutisest. Tahtsin seda leiutist proovida. Aga lehes luges Oudekki juba üles rea inimeste nimesid, kelle nad olevat seda proovima pannud, sealhulgas nime Runnel. Ma ei teadnud, kas selle all oli mõeldud mind või isa. Üks inimene otsis minu blogist oma nime. Aga sel korral sisestas ta otsingumootorisse ainult pool sellest väljendist, millega nimi koos esines, nii et ta leidis hoopis ühe uuema sissekande.

Kolmapäev, jaanuar 07, 2009

Päikesevarjutus

Üks vend tahtis vaadata arvutisse. Arvuti oli padi minu pea all. Tuba oli pime, seetõttu vajutasin klaviatuuri klahve mälu järgi. Varsti hakkasin siiski klahvidel tähti eristama. Olime ühel reisil. Vanaemale öeldi, et ta võib ees Tartusse sõita. Vanaema vastas, et ta peab selle eest hoolitsema, et meie sõiduki peale saaksime. Mul oli laua peal lahtiseid vihikuid. Hakkasin neid kiiresti peitma, aga vanaema tegi juba märkuse, et mul on seal salajasi pabereid. Ütlesin, et vähe kirjutavad üles need õpilased, kelle jaoks aine on liiga kerge. Vanaema vastas, et ühele õpilasele pani ta selle eest kolme, et see kirjutas mitu aastat samasse vihikusse. Seletasin, et mina kirjutasin vähe üles ajaloos ja sain ülikooli ajaloo osakonda heade tulemustega sisse.

Mul oli lahti vana vihik, kuhu ma olin joonistanud. Klaus hakkas sinna juurde joonistama. Keelasin teda. Ütlesin, et mina olen joonistanud nii suure hoolega ja tema hakkab midagi sikerdama. Seni oli Klaus arvanud, et tema joonistused on paremad. Oli päikesevarjutus. Üks mees tahtis sel puhul enesetappu teha, et jäljendada vanu roomlasi. Valgus oli nii õudne, et ma oleks ise ka parema meelega surnud olnud. Aga kui päikesevarjutus läbi sai, läks mu enesetunne väga heaks. Nüüd mõtlesin, et parem on elada, et saaks kirjutada ajalugu, kasvõi refereerida. Ütlesin teistele, et loodetavasti nad ei vaadanud päikest. Nad vastasid, et vaatasid küll. Õpetasin, et nad järgmise päikesevarjutuse ajal ei vaataks, sest muidu võib pimedaks jääda. Tekkis vikerkaar ja teine veel. Need olid väga ilusad, aga vale kujuga. Algas tähesadu. Sadas sama taevakeha küljest, mis oli päikest varjutanud. Ma ei julgenud seda vaadata ega raadiost uudiseid kuulata, et mitte teada saada, kui Maa peaks asteroidiga kokku põrkama. Kuulsin, nagu aknast välja vaatajad oleksidki öelnud, et maapind hakkas kerkima.

Teisipäev, jaanuar 06, 2009

Tänane esitlus

Täna toimus Peeter Oleski raamatu esitlus. Mina kui koostaja rääkisin, et kõige vanem mälestus Oleski kohta on mul see, et ta sai 1989. aasta Tartu linnanõukogu valimistel palju hääli, mistõttu mind hakkas huvitama, kes ta on. Neid valimisi jälgisin tähelepanelikult, kirjutades vihikusse 49 kandidaadi nimed, keda mina valiks, kui oleksin valimisealine. Valimisealised valisid kolmveerandi ulatuses sama nõukogu koosseisu. Aastal 1990 sai meie pere Peedu kirjanike suvilasse korteri, kus varem oli olnud Olesk, kelle asju veel maha oli jäänud. Oleskiga ma elus palju kohtunud ei ole, aga keskkoolipäevil käisin koos isaga paar korda tema pool saunas. Pärast sauna aeti juttu, aga kõige jutukam ei olnud seal Olesk, vaid ühel korral just presidendivalimistel osalenud Taagepera ja teisel korral minu isa, kes tahtis korraldada raamatusarjale raha kogumise üritust. Mina pidasin isa plaane utoopilisteks, aga Olesk minu üllatuseks nõustus isaga, ainult hoiatades, et ajakirjandus oskab sellise sündmuse maha vaikida. Läkski nii, et üritus õnnestus, aga lehest ma selle kohta uudist ei leidnud. Kui Olesk sai 1993 ministriks, siis olin üllatunud, et just ERSP ministriks, sest ta polnud istunud vangis, vaid oli olnud direktor. ERSP vastu ma küll ei olnud. 2005 koostasin Kerese raamatu, mille idee põhilisi algatajaid oli Olesk. Olesk avaldas selle raamatu kohta ainukese mulle teadaoleva arvustuse. Arvustuse lõpus ta hoiatas, et iga arvustus nii positiivne ei ole. See oli mul meeles, kui sain ülesande koostada ka Oleski enda raamat. Kui ma tööga alustasin, siis autor veel ei teadnud, et töö just mulle anti. Saatsin talle töö käigus ainult kolm elektronkirja. Raamatusse koondasin kirjandusteaduslikke artikleid, jättes välja poliitika, aga palju muudki, sealhulgas ka palju raamatu põhiteemaga seostuvat. Nüüdseks olen koostanud kolm artiklikogu - Kerese, Talve ja Oleski oma. Talve ja Olesk kirjutavad mõlemad Suitsust, aga erinevas stiilis. Kerese raamatu abil võiks Oleski stiili võrrelda Alehhini ja Talve oma Capablancaga, sest Alehhin oli tugevam paljude nuppudega seisudes ja Capablanca lõppmängudes. Oleskil on rohkem viiteid kõrvalteemadele kui Talvel, mis jätab mulje, et ta mängib rohkemate nuppudega. Üks stiil ei ole parem kui teine, sest Capablanca ja Alehhin olid mõlemad maailmameistrid. Tänasin autorit võimaluse eest raamat koostada. Esitlusel rääkisid veel H. Runnel, kes samuti meenutas Peedu suvilat; kirjastuse direktor Jagomägi, kes ei nõustunud Oleski kiitusega talle, kuna pidas raamatu juures kõige tähtsamaks autorit; Olesk ise, kes omakorda ei nõustunud Jagomäega, samuti rõhutas, et õppida tuleb juba põhikoolis, mitte alles ülikoolis, ja meenutas oma õpetajaid; K. Aru, kes ei olnud rahul, et Oleskit ei ole piisavalt tunnustatud.

Kass ja purskkaev

Minu võrguleheküljele ilmusid vaheldumisi Oudekki ja Klausi blogisissekanded. Mõtlesin panna lehe servale viited kategooriate kaupa. Kategooriasse "Kirjasõber" oleksin pannud ainult Helina. Kategooriasse "Kamba liikmed" oleksin pannud Oudekki ja Klausi. Hiljem oleks saanud lisada veel teistegi kampade liikmeid, kui neil ka oma blogid oleks tekkinud. Mina ja Oudekki sõime üksteise lehekülgedel olevaid puuviljafotosid. Kui foto mõttes alla neelata, siis see objekt, mida oli pildistatud, teises kohas haihtus, sest kehtis mateeria jäävuse seadus, mille järgi asi ei saanud kahes kohas korraga olla. Oudekki palus, et ma saadaks talle komme ka. Istusin tunnis, kus räägiti Müncheni lepingust. Räägiti, et tol ajal veel ei teatud, et kui hambaid ei pese, siis lagunevad nad kiiremini. Öeldi, et Münchenis oli päevitamisilm. Praegu oli siin samasugune ilm. Oudekki saatis minu lauale paki pabereid. Paki peale oli kirjutatud, et selles sisalduvad Müncheni sõja põhjused. See oli propaganda. Minu laud oli viltu, mistõttu paberipakk libises põrandale ja läks segamini. Oudekki saatis mulle veel kotitäie kassette.

Kass sirutas käpad kuiva purskkaevu põhja. Kassid ei oleks sellest purskkaevust enam välja saanud. Seetõttu ei laskunud kass sinna üleni, vaid hoidis tagumiste küüntega ülemisest servast kinni. Toomas hoidis kassi tagumistest jalgadest kinni. Kartsin, et ta tõmbab need serva küljest lahti, nii et kass jääbki purskkaevu vangi, millega Toomas ei oska arvestada. Kass hakkas ümber keerama. Hoiatasin Toomast, et kass võib talle küüntega näkku hüpata. Aga kass hüppas hoopis Tooma õlale.

Esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Hiina-India tüli

Päevakeskuses oli algamas maleturniir. Ma ei teadnud, kas osaleda. Otsustasin siiski osaleda, kuigi mul oli halb olla. Mul oli enne iga turniiri algust halb olla. Võtsin taskust raha, et tasuda osavõtumaks. Panin raha põrandale. Paistis, et üks poiss varastas mult 10 krooni ära. Nõudsin seda tagasi. Võtsin ise raha tagasi. Küsisin, kas see on minu või tema oma. Poiss läks eemale. Leidsin põrandalt veel 100 krooni ja panin taskusse. Aga nii palju 100-krooniseid mul enne ei olnud. Järelikult oli see selle poisi oma. See tuli tagasi anda, et ma ise varas ei oleks.

Sain naabri käest raha. Sellele, kes oli raha saanud, öeldi kodus, et on kohe näha, et ühe rahatähe peal on naabri käekiri. Seega oli tegemist valerahaga. See oli õigest suuremas formaadis. Turvariba oli olemas, aga puudusid vesimärgid. Kogu naabrilt saadud raha võis olla valeraha. Edaspidi tuli alati raha vastu võttes kontrollida. Naaber ei kartnudki seda, et valeraha valmistamine välja tuleb, vaid ta mängis selle peale, et tagantjärele ei saa tõestada, et see on just tema käest saadud.

Mulle anti paber vene keele harjutusega ja öeldi, kuhu ruumi ma pean sellega vastama minema. Õpetaja tahtis, et ma läheks vastama kohe, aga Helen soovitas, et ma laused enne sinna ruumi minekut sõnaraamatuga ära tõlgiksin. Vastamine oli vist osa ülikooli sisseastumiseksamitest. Leidsin, et ma ei peagi neil eksamitel osalema, sest olen juba ülikoolis sees. Ma polnud eksamiteks nii hästi valmis kui tol aastal, millal ma ülikooli astusin.

Hiina nõudis, et piiriäärsesse India provintsi ei paigutataks tuumarelva. India ei teinud järeleandmisi, sest see oleks läinud vastuollu provintsi elanike tahtega. Selle eest hakkasid Hiina väed Indiasse tungima. India valitseja ütles, et tulge-tulge, me ei hakka vastu, vallutage kogu India ja siis hakkab rahvas mässama. Nii juhtuski. Kogu India okupeeriti, aga seejärel visati kõik Hiina sõdurid vette. Nüüd ei olnud Hiinas vägesid ja India sai vallutada Hiina. Aga siis oleks kordunud sama lugu, kahjutuks oleks tehtud ka India sõdurid ja tühjaks oleks jäänud mõlemad riigid. Võibolla jätkus Indial piisavalt tarkust, et Hiina okupeerimisest loobuda.

Lamasin Paides voodis. Seal pidi algama minu töö kaitsmine. See, kes pidi minu tööst rääkima, oli juba kohal. Ta hakkas istuma voodi kõrvale toolile. Ütlesin, et ta paneks tooli voodist sellisele kaugusele, nagu ise tahab. Kui ta oli istunud, siis ütlesin, et kaitsmisega ei saa pihta hakata, sest oponenti ei ole kohal. Mängisin malet mustadega. Vastane avaldas liputiival survet. Panin lipu oda kaitsma. Vastane lükkas ühe etturitest eelviimasele reale ja ma pidin vankriga f8-le taganema. Siis hakkas vastane tulema edasi kuningatiiva etturiga. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, kuni mind tabas selle etturi kaugele tuleku tagajärjel kaotus. Rei ütles kellelegi, et mul on moodsad püksid. Tegelikult mulle endale need püksid ei meeldinud. Mõtlesin, et oleksin saanud ehk kuidagi esimese rea kaudu vastase kuningale kallale minna, aga see oli raskendatud, sest ta vanker oli f1. Kuningas oli g1. Valgete juht ütles, et ta ei toonud kuningat sellepärast mängu, et see oli laulva revolutsiooni aegne tegelane.

Pühapäev, jaanuar 04, 2009

Presidendikandidaadi kingitused

Mulle visati üks ese, millele oli kirjutatud, et varsti algab Noorsooteatri etendus. Viskasin selle kartuli Vanemuise lavale, see jäi sinna vedelema ja etendus hakkas pihta. Osa esinejaid oli miniseelikutega, aga see ei jätnud erilist muljet. Laval ja saalis aeti juttu. Räägiti, et Helina osades proovides käib ja osades mitte, nii läheb teistel tema osa meelest. Siis tuli lavale näitleja, kes vist oli Helina ise. Tema oli korralikult riides ja pikkade juustega.

Vaatasime Eesti kaarti. Võrumaal oli suur ringtee, mille sisse jääva maa oli Soome ära ostnud. Kaevati, et just selle piirkonna, kus on mäed. Aga mere äärset tükki ei olnud Eesti valitsus nõus müüma, et seda Soome riigi külge ei liidetaks. Ostetud tükil olid soomlaste suvilad, aga et see jäi Eesti ala keskele, siis tõid soomlased Soomest sinna sõites Eestile raha sisse. Tõnu oli voodis haige. Ta lootis varsti terveks saada, aga koju saabus arst, kes ütles, et haigus on ravimatu, kuigi kõige tõsisem faas on möödas. Mina arvasin, et lugu kõige hullem ei ole, sest me olime nõus Tõnuga juttu ajama. See arst halvustas eelmist arsti, kes oli asjatundmatum ja oli pannud kergema diagnoosi. Raskema diagnoosi pannud arst vandus korduvalt. Kutsusime teda korrale. Siis olin haiglas ja raviti mind. Mulle pandi midagi näo peale. Ütlesin, et oodataks, sest ma pole veel nägema hakanud. Räägiti, et paljud haiglatöötajad magavad patsientidega.

Tõnu oli voodis haige. Medõde kinkis talle lilli. Tõnu hakkas pahandama, et miks medõde arvab, et lillede kinkimise korral on tal õigus patsienti musitada. Arvasime, et niimoodi võib musitaja saada nakkuse ja ise haigestuda. Mina ütlesin, et kõik haigused ei ole nakkavad. Tõnule lohutuseks ütlesin, et musitamise osas on veel hullemaid riike. Tõnu nõustus, et Portugalis tehakse seda iga natukese aja tagant. Ütlesin ühe Ameerika presidendiks kandideerinud vabariiklase kohta, et ma väga austan teda, sest ta on konservatiivne. See presidendikandidaat soovitas kõigil tarvitada rida kasulikke toiduaineid, sealhulgas roheliste soontega teed. Ta kinkis kõigile maailma inimestele need kaubad ja raha nende ostmiseks. Ta lubas anda sularaha. Ma ei olnud kindel, kuidas ma seda kasutada saan, kui mina elan Eestis, ei saa Ameerikasse järele minna ja siin Ameerika raha ei kehti. Aga presidendikandidaat maksis kõigile nende enda riigi raha. Et kingituse hulgas oli ka Eesti marke, siis oleks saanud osa sellest Helinale edasi saata. Ainult et Helina sai ise samasuguse kingituse. Seletati, et presidendikandidaat teeb kõigile kingituse arvestusega, et siis nende kaupade aktsiate hinnad tõusevad ja ta teenib raha aktsiate müügist tagasi.