Päikesevarjutus

Üks vend tahtis vaadata arvutisse. Arvuti oli padi minu pea all. Tuba oli pime, seetõttu vajutasin klaviatuuri klahve mälu järgi. Varsti hakkasin siiski klahvidel tähti eristama. Olime ühel reisil. Vanaemale öeldi, et ta võib ees Tartusse sõita. Vanaema vastas, et ta peab selle eest hoolitsema, et meie sõiduki peale saaksime. Mul oli laua peal lahtiseid vihikuid. Hakkasin neid kiiresti peitma, aga vanaema tegi juba märkuse, et mul on seal salajasi pabereid. Ütlesin, et vähe kirjutavad üles need õpilased, kelle jaoks aine on liiga kerge. Vanaema vastas, et ühele õpilasele pani ta selle eest kolme, et see kirjutas mitu aastat samasse vihikusse. Seletasin, et mina kirjutasin vähe üles ajaloos ja sain ülikooli ajaloo osakonda heade tulemustega sisse.

Mul oli lahti vana vihik, kuhu ma olin joonistanud. Klaus hakkas sinna juurde joonistama. Keelasin teda. Ütlesin, et mina olen joonistanud nii suure hoolega ja tema hakkab midagi sikerdama. Seni oli Klaus arvanud, et tema joonistused on paremad. Oli päikesevarjutus. Üks mees tahtis sel puhul enesetappu teha, et jäljendada vanu roomlasi. Valgus oli nii õudne, et ma oleks ise ka parema meelega surnud olnud. Aga kui päikesevarjutus läbi sai, läks mu enesetunne väga heaks. Nüüd mõtlesin, et parem on elada, et saaks kirjutada ajalugu, kasvõi refereerida. Ütlesin teistele, et loodetavasti nad ei vaadanud päikest. Nad vastasid, et vaatasid küll. Õpetasin, et nad järgmise päikesevarjutuse ajal ei vaataks, sest muidu võib pimedaks jääda. Tekkis vikerkaar ja teine veel. Need olid väga ilusad, aga vale kujuga. Algas tähesadu. Sadas sama taevakeha küljest, mis oli päikest varjutanud. Ma ei julgenud seda vaadata ega raadiost uudiseid kuulata, et mitte teada saada, kui Maa peaks asteroidiga kokku põrkama. Kuulsin, nagu aknast välja vaatajad oleksidki öelnud, et maapind hakkas kerkima.