Silmud ja silmad

Kirjutasin ühe banaani koortele raamatu ühe Egiptuse vaarao kohta. Olin selliseid raamatuid kirjutanud ka varem. Kui valmis sain, andsin koored Pille kätte, et ta raamatu papüürusele ümber kirjutaks, sest banaanikoored kaua ei säili. Pille ütles, et see vaarao, kelle kohta ma kirjutasin, ei ole reaalne, vaid müütiline. Mina ütlesin, et aga Piiblis on Jeesuse esivanemate arvu vähendatud, mitte suurendatud, siis peaks vaaraode arvuga sama olema, sest eluigasid näidatakse vanades allikates tegelikest pikematena. Pille vastas, et selles on mul õigus. Ta lisas, et ma olen vähe kirjandust kasutanud. Ütlesin, et mul on ükskõik, kas nimetada minu teost artikliks või lasteraamatuks, peaasi on kirjutada. Küsisin, kas raamatukogus lugejatele papüüruserulle antakse. Pille vastas, et antakse küll. Täpsustasin, et muidugi mitte vanu originaalrulle, vaid nende koopiaid. Käis tund. Õpetaja hoiatas, et me silmusid ei sööks, sest need võivad tekitada nägemishäireid. Mina ütlesin, et ma olen söönud ja midagi ei juhtunud. Või oli mul sel ajal silmadega mingeid probleeme, aga ma ei seostanud seda toiduga. Õpetaja ütles, et silmude söömisest võib surra.

Sõitsin linnaliini bussis. See oli väga täis, aga oli ka vabu istekohti. Buss möödus vana korteri kandist, kus oli tihedalt maju ja arhitektuur võõraks muutunud, mistõttu eelmistel kordadel sealt läbi sõites polnud ma kohta ära tundnud. Vaatasin ajaloo kontrolltööd, mille olin tagasi saanud. Töö eest kokku olin saanud vist hinde 5+, kuigi üksikute osade eest oli ka madalamaid hindeid nagu 4+. Aga ei saanud kindel olla, millised hinded olid õpetaja pandud ja mis oli õpilaste nalja pärast juurde kirjutatud. Õpetaja pandud ei saanud olla hinne 6. Rääkisin sellest vanaemale. Ütlesin, et seda tööd hindas vist juba Toompere, mitte enam teda vahepeal asendanud Maaja. Vanaema vastas, et ta oli Toomperele öelnud, et ta õpilastele paremaid hindeid paneks. Algas Toompere tund klassis 208. Istusin maha. Minu vastu istus Krister. Hakkasin kohe tunni algul tooliga kiikuma. Vahepeal toeatasin vist pea minu taga istuvate tüdrukute lauale. Tagapool istus ka Klaus, kellel oli laual üks paks ilukirjanusteos. Krister näitas Klausi poole ja küsis, kes see on. Vastati, et minu vend. Õpetaja rääkis Esimese maailmasõja järgsest olukorrast Saksamaal ja mujal. Ma jätsin osa asju üles kirjutamata. Õpetaja küsis Tristanilt, kas ta teab, kes on Miikael. Tristan vastas, et üks tema tuttav. Mina ütlesin, et mina tunnen hoopis teisi Miikaele. Õpetaja ütles, et ülejärgmises tunnis tuleb täna räägitu peale kontrolltöö. Oli oodata, et selle eest saan ma halvema hinde, kuivõrd ma kõike üles ei kirjutanud. Tund oli läbi. Kristin vaatas oma hindeid ja arvas, et nende pealt kokku tuleb suur hinne 5+, sest kõik väiksed hinded lõppesid plussiga. Aga Helen arvutas välja, et Kristini keskmine hinne on hoopis 3+.

Läksin hämarale tänavale. Seal marssis pikk inimkolonn. Oletasin, et see on Kaitseliidu omaalgatuslik paraad. Linnas liikudes olin tähelepanelik, et teha kahjutuks need, kes tahavad atentaati teha. Ühe neist kahest tundsin juba ära ja tulistasin esimesena. Atentaati kavandati vist selleks, et takistada ühel maailma paremikku kuuluval maletajal Eesti eest mängimist alustamist. Või hoopis sellepärast, et mina olin teinud kõigi aegade maletajatest kõige kiirema arenguhüppe. Ühes poes oli müügil kolme sorti patareisid. Neid nähes tulin mõttele, et mõrtsuka leiaks üles, kui panna aparaat linna pealt ühte neist patareisortidest otsima.