Märatsemisest rahvahääletusteni

Ei ole kindel, kas Lätis oleks märatsemist olnud, kui Eestis poleks mässujuhte õigeks mõistetud. Vanasõna ütleb, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe. 1939-1940 nõuti kõigepealt baase, seejärel baasivägede suurendamist, seejärel likvideeriti Eesti Vabariik ja alustati repressioone. Soome hakkas vastu ja pääses kergemini. Ei ole küll kindel, et Eesti vastu hakates kergemalt oleks pääsenud. Aga siis oleks vähemalt raskem väita, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Euroopa Liiduga liitus enamus rahvast vabatahtlikult, aga mina hääletasin vastu. Mitte väga palju enne rahvahääletust korraldatud avaliku arvamuse uuringu järgi oli vastu enamus rahvast. Rahvas on kergesti mõjutatav. Kui rahvale valetatakse ja kõigile osapooltele ei anta võrdset sõnavabadust, siis saab ka selle otsuse vabatahtlikkuse mõningal määral kahtluse alla seada. Pealegi ei järgitud rahvahääletuse puhul kõiki seadusi täpselt. Rahvahääletuse küsimus oli kaheosaline. Kui mitmeosalist küsimust kasutati Narvas või Venemaal, ei peetud seda meil õigeks. Mina ei pea õigeks ka seda, kui korraldatakse mitu rahvahääletust samas küsimuses meist lääne pool. Kui ühes Euroliidu liikmesriigis korraldatakse kordushääletus mingi ei-otsuse järel, tuleks võrdsuse nimel korraldada teises riigis kordushääletus ka jah-otsuse järel. Ühes varasemas sissekandes kirjutasin, et avaneb võimalus Lissaboni leping veel Eestis rahvahääletusele panna. Vahepeal dokumente uurides on hakanud paistma, et hoolimata sellest, et lepingu teksti muudeti, ei kavatseta seda teistkordselt ratifitseerima hakata isegi parlamentides. Või kui tuleks teine ratifitseerimine, siis öeldaks kindlasti, et välislepinguid rahvahääletusele panna ei saagi. Tegelikult leiaks selleks soovi korral võimalusi. Euroopa Liiduga liitumise lepingu ratifitseeris küll Riigikogu, aga enne küsiti rahvalt luba.