Peegelkiri

Mõtlesin, et peaksin Helinale midagi jõuludeks kinkima. Kui ma kingin raamatu, mida ma ise lugenud ei ole, siis võib juhtuda, et selle sisu Helinale ei meeldi. Aga lahendus oleks kinkida lasteraamat, siis meeldib see kindlasti. Näiteks Henno Käo raamat. Hommikul hakkas teisest voodist kostma muusikat. See tähendas vist, et käes oli jõululaupäev. Lootsin, et see ei ole Helina, kes nii koledat muusikat laseb. Läksin kirjutuslaua juurde ja lugesin, et üks poiss oli kirjutanud, et ta oli malet mänginud. Oli näha, et ta mängis seda harva, aga talle oli mäng väga meeldinud, sest selles on kombinatsioone. Ta kirjutas, et mängu tulemuse määras see, et algseisus on valgel paremus. Üks poiss puges riiuli alla ja tegi minu kohta halvustavaid märkusi. Viskasin tema suunas kõik oma vihikud. Siis tirisin ta juukseidpidi riiuli alt välja. Lootsin, et ta on ikka Toomas, mitte Helina, sest Helinat ma juustest tirida ei tahtnud. Hakkasin vihikuid uuesti kokku korjama. Oma vihikute hulgast leidsin ka ühe Tõnu vihiku. Sinna oli ta kunagi peegelkirjas luuletusi kirjutanud. Võibolla tegi ta peegelkirja meelega, aga võibolla ta tol ajal alles õppis kirjutamist. Viimasel juhul oli tema algne käekiri parem kui minu algne. Andsin vihiku Tõnule tagasi. Helina elas minuga samas korteris. Aga ta ei elanud mitte minuga samas toas, vaid ema ja isaga. Ainult sel ajal, kui seal tahtis ööbida Ann, pidi Helina korterist lahkuma.