Trummitagujad

Ütlesin Pillele ja ühele vennale, et varsti ilmub minu neljas raamat. Pille küsis, kas see on see, mis Ameerika sündmustest räägib. Täpsustasin, et seekord hoopis luulekogu. Pille küsis Ameerika looga seoses, et kust ma tean, kuidas Karpov ja Kasparov mängivad. Karpovi ja Kasparovi vahel käis järjekordne matš. Ütlesin ühe Kasparovi käigu kohta, et on teada, mis avangut Karpov selle peale mängib. Kasparov nõustus, et võibolla isegi mängib. Karpov ei olnud seda avangut ammu kasutanud. Aga ma ütlesin, et kui ta on selle kunagi selgeks õppinud, siis ta seda ära ei unusta. Mängiti ühe Tartu mängijaga. See jättis kuninga ees etturi ette. Aga vastase odale pandi müts pähe, et selle tuli naaberväljadele ei ulatuks. Lendasin trepist üles ja kohtusin Toomaga. Toomas ütles, et linna peal oli minust räägitud. Kunagi Vana-Kreeka ajaloo varasemal perioodil oli üks filosoof püstitanud küsimuse, et kuidas kohut mõista. Ta oli oletanud, et seda tuleb teha kätega. Kolm aastat hiljem oli ta selles veendumusele jõudnud ja öelnud: "Kohtunik parem käsi, kohtunik vasak käsi." Vaatasin läbi kahe autoakna, kuidas raamatuesitluse ruumi sisenes Oudekki. Esitlus hakkas pihta. Olin pidanud koostama Oudekki isa raamatu. Olin sinna pannud mõned tema artiklid, mõned Oudekki kirjutised ja enda raamatu Oudekki kohta. Esimesena hakkas rääkima Oudekki isa. ta ütles, et kuna venekeelseid artikleid pole sisse pandud, siis saab seda raamatut osta ainult ühest Tartu raamatupoest. Ta jätkas, et ei saa vist esitlust pidada, kui on ainult kaks kuulajat. Tegelikult oli neid rohkem ja minu arvates oleks saanud isegi ainult kaks inimest omavahel juttu ajada. Raun ütles talle: "Te räägite ebaviisakalt!" ja lahkus protestiks ürituselt. Koos temaga lahkusid kõik vabadusvõitlejad. Hakkas kõlama üks rahulikus toonis laul. Selle ajal joonistasid üritusel osalejad oma paberilehtedele kaks ruudustikku, et hakata ruutudesse kirjutama vastuseid viktoriiniküsimustele. Mina ruudustikku ei joonistanud, sest küsimused olid minu enda koostatud ja vastused olid mulle teada.

Lugesin "Postimehest" artiklit Muinas-Eestist. Üks võõrsilt tulnud rändaja oli kunagi selle kohta asju kirja pannud. Ta oli pannud tähele, et eestlased tagusid öö läbi trummi ja nimetasid osasid inimesi huntideks. Tavaliselt saab uut informatsiooni kahest kohast korraga. Alles ma olin lugenud huntideks nimetatavatest inimestest "Ajaloolisest Ajakirjast", mis oli minu esimene kokkupuude selle teemaga. Ajakirjast oli küll näha, et sel teemal on tegelikult üsna palju kirjutatud, kuigi ainult muude teemadega seoses. Läksin koju. Ema küsis, kas mul on plaanis abielluda. Vastasin, et ei ole, aga selle "Postimehe" artikli autor võib nõuda, et ma seda teeksin.