Tänane esitlus

Täna toimus Peeter Oleski raamatu esitlus. Mina kui koostaja rääkisin, et kõige vanem mälestus Oleski kohta on mul see, et ta sai 1989. aasta Tartu linnanõukogu valimistel palju hääli, mistõttu mind hakkas huvitama, kes ta on. Neid valimisi jälgisin tähelepanelikult, kirjutades vihikusse 49 kandidaadi nimed, keda mina valiks, kui oleksin valimisealine. Valimisealised valisid kolmveerandi ulatuses sama nõukogu koosseisu. Aastal 1990 sai meie pere Peedu kirjanike suvilasse korteri, kus varem oli olnud Olesk, kelle asju veel maha oli jäänud. Oleskiga ma elus palju kohtunud ei ole, aga keskkoolipäevil käisin koos isaga paar korda tema pool saunas. Pärast sauna aeti juttu, aga kõige jutukam ei olnud seal Olesk, vaid ühel korral just presidendivalimistel osalenud Taagepera ja teisel korral minu isa, kes tahtis korraldada raamatusarjale raha kogumise üritust. Mina pidasin isa plaane utoopilisteks, aga Olesk minu üllatuseks nõustus isaga, ainult hoiatades, et ajakirjandus oskab sellise sündmuse maha vaikida. Läkski nii, et üritus õnnestus, aga lehest ma selle kohta uudist ei leidnud. Kui Olesk sai 1993 ministriks, siis olin üllatunud, et just ERSP ministriks, sest ta polnud istunud vangis, vaid oli olnud direktor. ERSP vastu ma küll ei olnud. 2005 koostasin Kerese raamatu, mille idee põhilisi algatajaid oli Olesk. Olesk avaldas selle raamatu kohta ainukese mulle teadaoleva arvustuse. Arvustuse lõpus ta hoiatas, et iga arvustus nii positiivne ei ole. See oli mul meeles, kui sain ülesande koostada ka Oleski enda raamat. Kui ma tööga alustasin, siis autor veel ei teadnud, et töö just mulle anti. Saatsin talle töö käigus ainult kolm elektronkirja. Raamatusse koondasin kirjandusteaduslikke artikleid, jättes välja poliitika, aga palju muudki, sealhulgas ka palju raamatu põhiteemaga seostuvat. Nüüdseks olen koostanud kolm artiklikogu - Kerese, Talve ja Oleski oma. Talve ja Olesk kirjutavad mõlemad Suitsust, aga erinevas stiilis. Kerese raamatu abil võiks Oleski stiili võrrelda Alehhini ja Talve oma Capablancaga, sest Alehhin oli tugevam paljude nuppudega seisudes ja Capablanca lõppmängudes. Oleskil on rohkem viiteid kõrvalteemadele kui Talvel, mis jätab mulje, et ta mängib rohkemate nuppudega. Üks stiil ei ole parem kui teine, sest Capablanca ja Alehhin olid mõlemad maailmameistrid. Tänasin autorit võimaluse eest raamat koostada. Esitlusel rääkisid veel H. Runnel, kes samuti meenutas Peedu suvilat; kirjastuse direktor Jagomägi, kes ei nõustunud Oleski kiitusega talle, kuna pidas raamatu juures kõige tähtsamaks autorit; Olesk ise, kes omakorda ei nõustunud Jagomäega, samuti rõhutas, et õppida tuleb juba põhikoolis, mitte alles ülikoolis, ja meenutas oma õpetajaid; K. Aru, kes ei olnud rahul, et Oleskit ei ole piisavalt tunnustatud.