Liikumisega paber

Näitasin teistele kaarti ja rääkisin selle kohta naljajuttu. Ütlesin, et kõigepealt tuleb Liivi laht ja Kura poolsaarest kuni ühtede saarteni tuleb üks teine laht. Ütlesin ka selle lahe nime. Soovitasin, et kuulajad pärast minu öeldud nimed üle kontrolliks. Seda ütlesin sellepärast, et tegelikult olin kasutanud enda väljamõeldud nimesid. Kaks venda ronisid üles riiulisse. Igasse riiulivahesse mahtus inimene püsti seisma. Üleval riiulis olid Tõnu ja üks võõras mees. Võõras mees hakkas andma tugevaid hoope ja lõi Tõnu veriseks. Kiirustasime kolmekesi Tõnule appi. Selleks jooksime üles riiuli sees olevast trepist. Et mees enne meie kohale jõudmist hoopide andmise lõpetaks, selleks hüüdsin jooksu pealt mitu korda, et me tuleme. Üles jõudes soovitati, et kõige ees läheks mina, sest kõige tugevam meist on Henn ja teda ei tohi lasta kohe võitlusvõimetuks teha. Aga kui Klaus nägi, et mina kõige ees lähen, pani ta minu ees ukse kinni, sest ta ei pidanud mind võitlemiseks piisavalt tugevaks.

Vaatasin isa toas tänast "Postimeest". Eelviimasel leheküljel oli mäng, et inimesed pidid helistama toimetusse ja pakkuma numbreid, et vaadata, kas nad saavad sellele numbrile pihta, mille juurde on liigutud. Leheküljel toimus pidev liikumine kaugjuhtimise abil, sest ajalehele oli tehtud selline uuendus. Uusi kõnesid tuli kiiremini kui kulub aega ühe kõne lõpetamiseks, kuigi antud oli ainult üks telefoninumber. Mulle öeldi, millist laulu teised lindistada tahavad. See laul parajasti kõlaski. Läksin teise tuppa ja panin maki lindistama. Aga laul sai juba läbi. Raadiost tuli edetabeli saade. Kuulsin kolmandat, teist ja esimest laulu. Esikohal olev laul oli tegelikult juba vana laulu uus esitus.

Olin bioloogia tunnis. Õpilastelt küsiti tänaseks õppida antud osa. Mul polnud õpitu enam nii hästi meelde jäänud nagu varasematel aegadel, aga mind ei küsitud. Vastama pidid järjest kolm õpilast. Kolmandana pidi vastama minema Liis, kes pandi istuma esimesse pinki. Aga talle sõna ei antud, vaid rääkima hakkas Lauri K., kes istus õpetaja laua taga ja kelle kohta öeldi, et ta on pealik. Iga kord, kui teda pealikuks nimetati, hakkasin naerma. Lamasin oma koha peal kõhuli. Lõpuks sai Lauri jutt läbi ja rääkima pidi hakkama ikkagi Liis. Liis hakkas selle peale korraks nutma. Siis alustas ta rääkimist sellise häälega, nagu oli olnud minul telesaates. Kui ta märkas, et ta mind jäljendab, rääkis ta edasi enda häälega. Tunni lõppedes kommenteeriti Liisi vastamist. Järgmisse tundi ma ei tahtnud minna, vaid läksin ja peitsin ennast tiiva esimese korruse ossa keeramise kohta. Ükskord olin koos Maiduga läinud tunni ajal ka tiiva koridori, aga siis oli Mait öelnud, et see on õpetajate toa akna vastas, ning soovitanud minna sinna, kuhu ma nüüdki läksin.