Juhtisin ajalehte

Olin terve ööpäev järjest üleval, seejärel magasin ööpäev korraga. Olin J. Tõnisson. Minu une ajal ootasid teised "Postimehe" toimetuse liikmed minu ametist tagasiastumist ja soovisid minu surma. Ütlesin läbi une, et ma ei astu tagasi. Kui ma ärkasin, siis minu tagasiastumist enam ei soovitud. Vahepeal oli toimetuses kord käest läinud, aga ma ei kiirustanud seda taastama. Minu äraolekul oli hakatud "Postimehes" avaldama pilte, mis ei sobinud kokku ajalehe varasema stiiliga. Muuhulgas oli avaldatud pilt sellest, kuidas paljad mehed ja naised seisavad vees. Paljaste inimeste pildid ei sobinud üldse ajastuga kokku. Selline muutus oli toimunud sellepärast, et üks toimetuse liige oli avanud juurdepääsu ajalehte "Siuru" rühmitusele. Lõpuks ütlesin kunstnikule, et ta avaldab ajalehes rõvedusi. Enne iseseisvust olin sageli esiküljel juhtkirju avaldanud. Iseseisvuse ajal kirjutasin harvem ja mitte enam esiküljel. Nüüd olid kõik artiklid lühemad. "Postimehes" artiklid olid lühemad kui teistel lehtedel. Pidin hakkama kooli minema. Mõtlesin, et vaataks enne, et ranitsas oleksid selle päeva asjad. Iga kord ma seda ei vaadanud, nii kirjutasin vihikutesse segamini erinevaid aineid. Koti pakkimiseks oli vaja vaadata tunniplaani. Seda olin päeviku esimestele nädalatele üles märkinud, hiljem loobudes. Aga nendele nädalatele, kus ma olin osa tunde kirja pannud, olin ma ka valgeid ridu vahele jätnud. Ainult kõige esimesel nädalal olid kõik tunnid kirjas. Või hoopis ühel lahtisel paberilehel. Koolis oli palju kummalisi aineid. Märkasin, et üks inimene on minu portfelli kallal. Tegin talle selle eest märkuse. Ta ütles, et ta vaatas ainult enda jaoks.

Ema rääkis isale, et on saadetud leping, mille järgi osa isa luuletusi kirjutataks vaguniakendele, aga neid luuletusi ei tohiks enam mujal avaldada. Ema arvas, et sellele lepingule ei saa alla kirjutada, sest isa on osade luuletuste uuesti avaldamise õiguse juba ühe varasema lepinguga käest andnud. Mina soovitasin, et tuleb nõuda kohtu kaudu lepingu tühistamist, kui sellesse oli peidetud punkte, mida allkirja andes kahtlustada ei osanud. Või võiks panna kõik luuletused lepingut rikkudes oma kogutud luuletustesse, et vaadata, kuidas selle vastu protestima hakata julgetakse. Kui minule pakutaks sellist lepingut, sõimaksin pakkuja läbi. Siis tuli mulle uus mõte. Ütlesin, et ema on lepingust valesti aru saanud, lepingu mõte on hoopis, et selle pakkujad ei tohi luuletusi muudes kohtades avaldada. Lamasin voodis ja ema seisis voodi kõrval kannuga, milles oli piimapakk. Võtsin selle ema käest ära ja proovisin piima vaiba peale valada, aga midagi ei tulnud pakist välja. Ema võttis kannu tagasi ja ütles, et ma ei saa ühe piimatilga põhjal suuri järeldusi teha. Vaidlesin vastu, et ma tean, kuidas asjad käivad. Ema läks teise tuppa ja mina jäin oma tuppa üksi. Unenägu läks nii õudseks, et ma kaks korda röökisin. Siis muutsin enesetunde heaks.