Puulehtedeks

Mul sai ülikoolis loeng läbi. Hakkasin kahtlustama, et kuigi olen ülikoolis edasi käinud, võin ma paberite järgi ammu eksmatrikuleeritud olla. Läksin pabereid korda ajama. Aga ametnikku polnud parajasti oma ruumis. Seevastu tuli sinna kari algkoolilapsi, kes istusid arvutite taha. Ütlesin neile, et nad ametniku arvutit ei puutuks, see on ülikooli kõige tähtsam arvuti. Võibolla ainult rektori arvuti on veel tähtsam. Kõndisin mööda koridori tagasi. Kuulsin, kuidas üks halb üliõpilane püüdis siseneda rektori kabinetti, aga ta visati sealt välja, et temaga enam ei räägita. Halb üliõpilane ei tahtnud lahkuda ja ütles midagi tulistamise kohta. Seda kuuldes hakkasin põgenema, sest oli karta, et nüüd järgneb veresaun. Põgenesin selle ruumi kaudu, kus mul viimati loeng oli olnud. See oli nüüd tühi. Auditooriumist põgenesin veranda kaudu kooli õuele, et joosta edasi koju. Üle kooli õue minnes nägin, et koolimaja peauksest kanti juba õpilasi välja, kes olid arvatavasti tulistamise ohvrid.

Juba teine Isamaliidu Riigikogu saadik astus rohelisse erakonda. Rohelise erakonna toetus valijate hulgas oli juba 15 protsenti - suurem kui ühelgi teisel erakonnal. Ennustasin, et läheb nii nagu Gruusias, kus üks erakond sai valimistel üle poole häältest. Rohelised olid võimul olnud juba Lätis. Ütlesin, et tuleks teha uued valimised, sest majanduskriisi tõttu ei saa seniseid valimislubadusi täita ja erakonda vahetanud Riigikogu liikmed ei saa reglemendi järgi vahetada fraktsiooni. Tartut külastas president Meri, mistõttu oli palju rahvast liikvel. Suundusin kirjandusmuuseumi, mis asus Liivi tänaval. Tee peal seisid isa ja Trummal, kes arutasid, kas tuleks mind täiskohaga tööle võtta ja mis on minu plussid ja miinused. Täiskohaga töö halb külg oleks olnud, et mul oleks jäänud vähem vaba aega. Jõudsin kirjandusmuuseumi kohale. Varsti pidi arvatavasti Meri seda vaatama tooma välisüliõpilasi. Kui olin raamatu kasutamise lõpetanud, tahtsin seda riiulisse tagasi panna. Vaatasin järjekorranumbri järgi, kus on õige koht. Aga kui ma raamatut sinna panema hakkasin, läks üks teine raamatuvirn ümber. Muuseumi töötaja ütles selle peale, et ma vaatan ainult numbrit, aga tuleb vaadata ka teiste raamatute asendit. Korrastasin muuseumi päev läbi. Lõpuks ütlesid muuseumi töötajad mulle, et niiviisi raiskan ma oma aega. Üks muuseumi töötaja kutsus inimesi üles tooma oma trükiseid muuseumi hoiule ja loetles, milliseid ebatavalisi trükiseid neile on juba toodud.

Minuga tehti teleintervjuud. Siis hoiatati, et tuleb hüpata võssa, sest rong läheneb. Üks mees teeskles, et sõidab autoga aeglaselt, aga tegelikult salaja kiirustas, nii et jõudis ees sõitvale autole ohtlikult lähedale. Kui mees jõudis oma töökohta, siis ta saatis välja valeteate, et seal ta magab, aga tegelikult oli tal plaanis teha nüüdsest kogu aeg kiireid sulitegusid. Ta muutis oma kaasosalise välimuse karmiks, jättes tal habeme ajamata. Seejärel püüdis ta muuta ka oma välimust karmimaks, aga tema välimus muutus vähem. Järgnevalt muutusid nad puulehtedeks ja jätkasid rääkimist puulehtedena. See oli filmi lõpp.

Olin lugenud eile päev läbi puu all raamatut. Nüüd sõin eile korjatud seeni. Seen, mida ma parajasti sõin, oli mürgiseene värvi, aga ma arvasin, et ta ei ole mürgiseen, sest tal ei olnud kraed. Lõpuks nägin, et tal siiski oli krae.

Mängisin malet ja sain kiire võidu. Seejärel analüüsisin seda varianti, et võiduplaani veelgi tugevdada. Läksin pidulauda. Kui ma selle vastu puutusin, loksus morss klaasidest välja. Laud pühiti puhtaks. Kui ma lauast eemaldusin, müksasin seda jälle ja morss hakkas jälle kõikuma. Ka ema läks lauda pühkides laua vastu. Ma elasin Oudekkiga samas toas, aga sain temaga halvasti läbi ja ei rääkinud temaga sõnagi. Lauas istudes olin veel poolunes ja rääkisin, kui halvasti ma ennast tunnen. Mult küsiti, kuidas ma siis rääkida saan. Vastasin, et räägin läbi une. Siis hakkasin aru saama, et ma ei ole tegelikult poolunes, vaid alles päris unes, mis tähendas, et jõudsin ärkamisele lähemale.