Putukaoht

Mul oli arvutis kaks fotot. Saatsin ühe neist Pillele. Siis vaatasin, et otse postkastist saates jäi pilt suures vaates virvendav, oleks pidanud selle enne kõvakettale salvestama. Mul polnud varasemast kogemusi. Vaatasin pilte paberi pealt. Panin tähele, et kui varem olid mulle meeldinud rohkem inimeste pildid, siis nüüd meeldisid kõige rohkem puude omad. Ütlesin Pillele, et mul talle foto saatmine ei tulnud välja.

Pärast sõda pandi Berliinis kirja kõik tapetud ja nende esivanemad. Peale selle, et sakslased tapsid juute, olid ka juudid sakslasi tapnud. Alles mitu aastat pärast sõja lõppu avati saatkonna vannitoa uks ja vannitoast leiti kuninganna ema, kes oli seal kogu selle aja luku taga olnud ja oli veel elus. Varasema sõja ohvreid hakati hiljem üles kirjutama ja ka siis leiti vannitoast kuninganna ema. Tundus, et vanema leidmise ja uuema leidmise vahel ta suri, aga see ei oleks olnud loogiline, sest sündmused pidid üksteisest välja kasvama. Ta oli luku taga oldud aastate jooksul toitunud iseendast. Või olid talle toitu toonud torude kaudu seal käinud putukad.

Üks võõras tüdruk saatis mulle enda kirjutatud teksti, et ma selle oma blogisse üles paneks. Seal oli öeldud, et üle poole maailma putukaliikidest tuleks hävitada, sest nad võivad muutuda inimesele ohtlikuks. Ma panin selle üles, aga tüdrukule oma parooli ei andnud, mille saamise korral oleks ta saanud ise uusi sissekandeid lisada. Parooli andmine poleks Helinale meeldinud. Helinat võis ehmatada juba see üks sissekanne, seetõttu pidin ma talle varsti kirjutama. See artikkel oli ilmunud "New York Timesis", millele ma ei viidanud, kuigi see oli võibolla tüdruku tegelik soov. Ema ütles, et üks teine tüdruk on ka mängus, see kruvib pingeid. Artikliga ei olnud ma tegelikult nõus. Ütlesin, et kui pooled putukaliigid hävitada, siis võivad selle käigus hävida ka inimesed. DDT-ga juba on proovitud. Öeldi, et kui mõni uus kahjuriliik tekib, siis see hävitataksegi. Seda oli juba tehtud. Ja ei tohtinud lasta kogu maailma vallutada ühel sipelgaliigil. Kõndisime mööda metsavahelist maanteed. Räägiti, et vanasti ei olnud putukad nii suureks ohuks kui praegu, sest vanasti kaevati kaitsekraave ja ehitati kaitsevalle, aga tänapäeval seda enam ei tehta. Ütlesin, et kraave saaks praegu ka kaevata. Tõnu rääkis, milliseid probleeme tal on putukatega olnud.