reede, september 30, 2011

Välismaa malest

Kuna ma see nädal malevõistlustel ei osale, siis refereerin selle asemel, milliseid maleteemalisi artikleid leidub Austraalia ajalehe "The Australian" arhiivis. Otsustasin võtta kolm esimest otsinguvastet. Need ei tulnud ilmumise, vaid mingis muus järjekorras.

Esikohal on lugu sellest, et detsembris 2010 sai 9-aastane kalifornialane Samuel Sevian kõigi aegade noorimaks Ameerika Ühenriikide rahvusliku meistri järgu omanikuks males. Ta saavutas reitingu 2201. Tiitli omandamiseks oli vajalik reiting 2200. Varem oli ta saanud 8-aastaselt noorimana eksperdi järgu. Artikli andmetel on Ameerika maleföderatsiooni kõrgeim järk vanemmeister (senior master, mitte grandmaster), mille jaoks on vajalik reiting 2400.

15. aprillil tänavu aastal on ilmunud artikkel selle kohta, et Armeenias muudeti male koolis kohustuslikuks. Selleks olevat eraldatud 1,43 miljonit dollarit, samal ajal kui Armeenia on vaene ja tema rahvaarv on 3,2 miljonit.

Samateemaline artikkel on ilmunud ka 19. aprillil. Selles artiklis öeldakse, et Armeenias suhtutakse malesuurmeistritesse sama moodi nagu teistes maades jalgpallitähtedesse. Loetletakse, et armeenlane Petrosjan oli maailmameister aastatel 1963-1969, Kasparov sündis Aserbaidžaanis, aga on samuti poolarmeenlane, ja artikli ilmumise ajal oli välkmale maailmameister Aronjan. Kasparov olevat nime venepärane variant, tema ema nimi oli armeeniapäraselt Kasparjan.

*
Ülikooli maleklubis oli eilsel turniiril juba 9 osalejat, kellest paremad olid:

1. Jakobson 7 p.
2. Sander 6
3. Hinrikus 6
4. Reima 6

Kuritegelik aadlik

Tõnu ütles, et ta hakkas Pätsi paremini suhtuma ja et ta osaleb Pätsi mälestuseks Järvevana jooksul. Ta ütles, et ta laseb enne arstil kontrollida, kas tal on tervis piisavalt korras, et nii pikal jooksul osaleda. Mina ütlesin, et arst ei saa sellist asja täie kindlusega öelda. Tõnu rääkis, et Päts tegi õigesti, et vabadussõjalased vangi pani, aga Pätsi viga oli, et ta neid maha ei lasknud. Hakkasin karjuma, et kui Päts oleks andnud käsu vabadussõjalased maha lasta, siis ta poleks enam päevagi võimul püsinud. Sõjavägi poleks arvatavasti üldse käsku täitnud. Tõnu hakkas samuti karjuma ja teisi sõimama. Henn ütles, et talle tundub, et Tõnul on midagi viga. Mina pakkusin, et võibolla Tõnule ei meeldi, et temaga nõus ei oldud. Tegelikult ma kartsin, et olin Tõnut liiga kõvasti vastu pead löönud.

*
Koostasin ühte raamatut. Artiklite valimiseks oli mul kasutada isa koostatud bibliograafia. Aga praegu ees olev bibliograafialeht oli hoopis ema koostatud. Erinevalt isast ei olnud ema pannud kirja täpseid artiklite pealkirju, vaid oli üldsõnaliselt kirjeldanud, milliste riikide kohta võiks artikleid hulka panna. Sellise kirjelduse järgi oli neid raskem üles leida. Hakkasin ema bibliograafia järgi ühe põõsa küljest tikreid korjama. Selle põõsa marjad olid suured, kollakad ja natuke lõhkised. Vaatasin, et meie suvilahoone on väiksemaks tehtud. Üks tuba oli ära lammutatud.

*
Vabadussõjalaste kohta kirjutati, et kui nad seisid kahes kolonnis rivis, et minna riiki pöörama, läks nende kolonnide vahele Pätsi vägede kolonn, et nad arreteerida. Autor ütles, et sellest ei saa järeldada, et vabadussõjalastel oleks olnud väiksem võitlusvõime. Mina ütlesin muidugi, vabadussõjalaste eesmärk ei olnud üldse vägivalda tarvitada. Kirjutati, et kui Saksa okupatsiooni ajal Saksa väed liikusid läbi Eesti idast läände, läks nendega kaasa ka eestlasi. Autor oletas, et kaasaminejad olid vabadussõjalaste väeosad. Aga seda ei saavat enam kindlaks teha, sest nüüd on tunnistajad surnud. Kirjutasin doktoritööd. Olin kirjutanud mina-vormis, nagu olin harjunud blogis tegema. Mulle tuli meelde, et seda ei peeta teadustöös sobivaks. Mõtlesin muuta selle meie-vormiks, aga siis kustutasin tegija üldse ära. Doktoritöö kaitsekõne mõtlesin pidada sellest hoolimata mina-vormis. Ma ei teadnud, millest peab doktoritöö kaitsmisel üldse rääkima. Kuskil ei olnud selle kohta juhtnööre antud.

*
Läksin auditooriumisse sisse. Olin jätnud oma koti esimesse pinki, aga vahepeal oli sinna kaks muud kotti juurde pandud. Kati S. istus tagapingis ja ütles mulle, et ma istuks tahapoole, seal on ruumi rohkem. Ütlesin, et mina panin oma koti sinna esimesena. Läksin siiski tahapoole. Istusin eelviimasesse pinki. Olin vaadanud, et Kati istub kõige viimases, aga maha istumise järel nägin, et olin ikkagi istunud tema kõrvale. Viimases pingis istusid teised minu klassi tüdrukud. Nad hakkasid midagi rääkima. Kati küsis, kas Haapsalus raamatupood on. Vastasin, et vanasti oli, aga nüüd on see võibolla kinni pandud.

*
Üks Prantsuse aadlik läks kirikusse, kus ajasid kahekesi juttu naispreester ja üks teine naine. Aadlik vaatas, et kirikus on nii vähe ruume, et ei ole ennast kuhugi peita. Aga peita sai sammaste taha. Oli võimalik niimoodi jälitaja eest põgeneda, et peita ennast iga järgmise samba taha. Aadlik läks siiski preestri juurde ja pihtis, et on maganud viie naisega, kellest kaks on ta vägistanud. Seejärel vägistas ta ka preestri enda. Preester oli heatahtlik ja ei hakanud aadlikku millegi eest karistama. Aadlik leiutas, et ta saab ennast niimoodi ära peita, et paneb kirikusse pappkarbi ja poeb sinna sisse. Karpi oli küll väljast näha, aga ei olnud karta, et keegi sinna sisse vaataks, sest oli olemas tava, et teistest eralduda tahtjad võivad ennast kirikus karbis varjata. Ainult selleks, et mahajäetud karp tühjana seisma ei jääks, käis kirikuteenija nende peale vahel koputamas, et kontrollida, kas keegi ikka on sees. Siis piisas, kui vastata jaa, ja edasi jäeti rahule. Aga lõpuks pani aadlik kiriku põlema. Süütematerjalina kasutas ta seda pappkarpi. Ise põgenes see mees leekide eest koos rahvahulgaga ülemisele korrusele. Ta käitus seal ülbelt ja enesekindlalt. Rahvast hakati bussidega evakueerima. Kuni järgmist bussi ei tulnud, ei saanud keegi kirikust välja laskuda. Kiriku süütaja ütles, et kõht läheb tühjaks, vahepeal peab midagi sööma ka. Ta tegi ettepaneku üks enda hulgast ära tappa. See mees oli valmis tegema lõpuks ise efektset enesetappu. Ta läks teise ruumi, kus ei olnud rahvahulka, vaid peale tema ainult üks naine. Naine tahtis sealt ruumist lahkuda, aga mees sulges tema ees ukse. Ta tappis selle naise ära ja sõi ära. Seejärel avastas ta, et seal ruumis viib kirikust välja veel üks kaldtee, millest rahvahulk ei teadnud, sest ei olnud seda kunagi kirikus käies näinud. Mees põgenes seda kaldteed mööda. Ta teadis, et on olemas raamat "30 aastat maa-all", seetõttu lootis ta, et saab ise ka ennast nii kaua Šveitsi mägedes koobastes varjata. Kui ta koobastesse jõudis, kohtas ta seal ühte perekonda. Ta ütles permehele, et see leiutaks kuulipilduja. Seni olid olemas ainult ühelasulised püssid. Koopaelanik mõtles kohe kuulipilduja välja, aga ütles, et sepp peab selle valmis tegema. Sepp oli ta ise ja sai kuulipilduja valmis ühe päevaga.

neljapäev, september 29, 2011

Fašistlikud orjad

Rooma ajaloo teemalises raamatus on eraldi peatükk vabakslastutest. Vabakslastu ei olnud enam ori, aga neisse suhtuti halvemini kui eluaeg vaba olnutesse. Vahel hüüti neid vabakslaskmisest hoolimata orjadeks edasi. Võibolla on see võrreldav sellega, kuidas Venemaa on suhtunud Nõukogude võimu alt vabanenud riikidesse. Mõistet lähivälismaa ei kasutatud seal kõigi naaberriikide kohta, vaid just endiste Nõukogude impeeriumi osade kohta.

Inimene võib süükoormast vabaneda sellega, kui ta vabandust palub. Seevastu vabanduste otsimine on süü eitamine ja eneseõigustus. Eesti vabaduse kindlustamiseks ei pea aga Eesti vabandust paluma, vaid Venemaa. Eesti poolne vabandust palumine oleks hoopis enda peale olematu süü võtmine. Venemaa ei ole vabandust palunud, vaid otsib vabandusi.

Ameerikas on kristlus tugevam ja seal tuntakse oma süüd rohkem. Vabakslastud orjade järeltulijatele püütakse igati meele järele olla. Kui kunagi võis seal neegrit elu aeg orjuses hoida, siis nüüd on mindud teise äärmusesse ja neegrite kohta ei või isegi ühtegi sõna tarvitada.

Venelased eestlasi fašistideks nimetada võivad. Fašist peaks olema muuhulgas marurahvuslane. Aga kui õigus on Johannes Aavikul, et eestlastel on eriti nõrk rahvustunne, mida tänapäeval kinnitab massiline väljaränne, siis on eestlaste fašistideks nimetamine asjade pea peale pööramine.

Olukord kosmoses

Vaatasime taevakaarti. Räägiti, et Maitäht on esimene täht, mis hakkab jõudma kaardi servajooneni. Ei ole teada, mis siis saab, kui ta sinna jõuab. Võibolla läheb ta teisele poole joont, aga võibolla põrkab tagasi. Lisaks ähvardas esimest korda kahe tähe kokkupõrke oht. Need tähed asusid kaardi keskosas. Kokkupõrge oleks muutnud olukorda kogu kosmoses. Viimasel ajal oli juba hulk rubiine kokku põrganud. Varasematel aegadel polnud kunagi midagi kokku põrganud. Arvati, et kokkupõrgete põhjus on selles, et inimesed saadavad kosmiliste objektide uurimiseks välja raadiolaineid ja need lained võivad asju kokku lükata. Vanasti arvasid inimesed, et maailm on ainet täis. Alles kui nad hakkasid kosmost lähemalt uurima, nägid nad, et tähtede vahel on palju tühja ruumi.

*
Istusin ühe klassivenna kõrvale. Ütlesin, et kui ta prahi maast üles korjab, siis saan temaga hästi läbi, aga kui ei korja, siis halvasti. Ta ei korjanud. Täna koguneti kooli minu sünnipäeva tähistama, aga võisin kõigiga tülli minna. Üks teine klassivend ütles, et ta tunneb ühte lõhna.

*
Läksin ajaloo tundi. Lähenes viimase klassi lõpp ja õpetaja oli lasknud mul eelmises tunnis teistest eraldi kontrolltööd kirjutada, kuna mul oli vähe hindeid. Nüüd sain kontrolltöö tagasi. Olin vastanud kõikidele küsimustele, aga õpetaja oli kõiki vastuseid parandanud ja pannud hindeks kahe. See oli mul ajaloos teine kaks järjest. Varem olin selles aines ainult viisi saanud ja seda ülikoolis õppinud. Ma ei hakkanud parandusi lugema, vaid hüüdsin: "Mida see tähendab, mul olid kõik vastused õiged!" Õpetaja kommenteeris minu hinnet: "Simo ei allu ka enam kontrollile." Ma olin aasta otsa kahtlustanud, et tunniplaanis on üks tund rohkem kui mul on päevikusse märgitud. Eelmine nädal olin saanud teada, et selliseid tunde on isegi kaks. Mul oli olnud märgitud reede viiendaks tunniks inglise keel, mis oli minu päevikus viimane ja seetõttu olin iga kord pärast seda koju läinud. Nüüd olin teada saanud, et kuues tund on mingi Kasemaa aine ja pärast seda tuli seitsmendana veel teine inglise keel. Ma ei olnud kindel, millise Kasemaaga oli tegemist. Inglise keeles oli õppimine juba alati varasemas tunnis ära antud ja nii polnud mul midagi õppimata jäänud. Sellepärast, et inglise keeli oli samal päeval kaks tükki, oligi minu tunniplaani viga tulnud. Mulle oli kahtlane küll tundnunud, et ma reedeti alati esimesena koju minema hakkasin. Eelmine nädal olin esimest korda Kasemaa tunnis käinud. Nüüd pidi algama uus Kasemaa tund. Ma olin kõik eelmisel nädalal selles tunnis üles kirjutatu ära unustanud, aga nüüd lugesin konspekti üle. Kirjutatud oli, et urjuki keeled on üks tatari keelte haru. Urjuki keeled ja soomeugri keeltega suguluses olevad samojeedi keeled moodustavad teise jaotuse järgi ühise keelkonna. See õppeaine oli õppekavasse lisatud nähtavasti selleks, et õpilased tutvuks ka islamiga. See oli valikaine. Õpetaja tahtis mind kontrolltööd kirjutama panna, kuna mul ei olnud ühtegi hinnet. Mina ütlesin, et ma ei saa kontrolltööd kirjutada, kui ma pole aasta otsa tundides käinud. Ma käin siin niisama vabakuulajana. Hakkasin ärkama. Lamasin voodis ja mõtlesin, et öeldakse küll, et mingist vanusest hakkab inimene õppimisse tõsiselt suhtuma, aga mul läheb teist korda keskkoolis käies kõik kehvemini. Vist lõpetan kõigis ainetes kolmedega. Esimest korda viimases klassis ja ülikoolis käies õppisingi tõsiselt, aga hiljem kadus huvi ära. Või võiks täna varem üles tõusta ja õppima hakata. Ma olin kogu aeg unes näinud, et teist korda lõpueksamitele ma ei lähe. Kui neist unenägudest isale ja emale rääkisin, soovitasid nad minna. Aga mina ei suutnud õppimisse tõsiselt suhtuda, kui ma ainukesena teadsin, et ma käin teist korda keskkoolis ainult unenägudes. Lisaks ma aeg-ajalt kahtlesin, kas ma olen ikka magister. Magistritöö oli küll kaitstud, aga pärast seda pidi ülikoolis veel midagi tegema ja enne vist kraadi ei omandanud. Nende asjade tegemise tähtaeg hakkas mööda minema ja ma polnud kindel, kas ma neid teen. Olin hiljuti märkinud Facebooki oma teaduskraadiks magister artium ajaloo erialal. Aga see võis olla valeinformatsioon. Mõtlesin, et peaks minema ülikoolist järele küsima, kas mul on see kraad.

kolmapäev, september 28, 2011

Vihmane koer

Tõnis istus täna voodi peal ja mängis kellade ja mänguloomadega. Ta pani põdra teki alla magama. Natukese aja pärast hakkas ta ringi vaatama ja ütles, et põder on kadunud. Mul ei tulnud ka kohe meelde, kuhu ta selle pani. Kui tuli meelde öelda, pani Tõnis teised mänguloomad ka sinna ja puges ise samuti teki alla.

Eelmisel külaskäigul tahtis Tõnis, et ma laulaks talle laulikust, kust tema vanaema oli laulnud. Mina laulda ei osanud ja hakkasin selle asemel laulusõnu ette lugema. Tõnis ütles: "Ära räägi! Laula!" Täna, kui Tõnis hakkas rääkima, et koll teda jälitab, ja voodi peal hüppama, ütlesin: "Otsi lolli, kes ei karda kolli." Seepeale jätkas Tõnis hüppamist ja ütles: "Loe luuletust!"

Kolli eest põgenedes läks Tõnis higiseks. Teda taheti samal ajal õue viima hakata. Selleks pandi kuivemad riided. Aga enne uksest väljumist hakkas ta ennast juba uuesti higile ajama. Kui talle öeldi, et ta ei jookseks, ütles Tõnis: "Mina ikka jooksen. Higi ei tee jooksu."

Ühel korral, kui täna aknast välja vaatasin, oli vihma sadama hakanud. Vaatasin, kas lompe ka on. Neid ei olnud näha. Ainult puu okste vahelt autoteelt kaks väikest lombi moodi asja paistis. Kui järgmine kord aknast välja vaatasin, siis sadu jätkus ja lompe oli juba palju. Hiljem isa rääkis, et hommikul oli ilus ilm, aga töökaaslaste häälte järgi tundus, et vihma hakkab sadama, ja nii läkski.

Vihmast ilma on nimetatud koerailmaks. Ma pole kindel, kas nii tuleks nimetada iga vihmast ilma või ainult tugevama vihmaga. Kui mina välja läksin, sadas veel ainult uduvihma. Aga kohe tuli mulle üks koer kallale. Oletasin, et see on helkurist, ja peitsin selle ära. Kui järgmist koera kohtasin, olin helkuri uuesti välja võtnud, aga tema mind ei rünnanud.

Mõtlejate kujud

Oli varahommik. Meile oli külla toodud väike laps. Läksin oma tuppa, kus oli pime. Ühest voodist tõusis parajasti lapse ema. Panin kingad jalga. Niiviisi võisin vaiba poriseks teha. Jäin tuppa üksi ja vaatasin aknast välja. Nägin naabermaja akendes sädelust. Võtsin fotoaparaadi, et seda pildistada. Kõigepealt tuli õhuke kardin eest tõmmata. Mõtlesin, et teeks sellise foto, millest osa on ilma kardinata ja osale jääb kardin ette. Sädelus akendes lõppes ära. Pildistasin sellest hoolimata. Kui pilti vaatasin, oli sellel midagi naabermajale ette jäänud.

*
Tahtsin teha fotot, nii et taustale jääks alt teine riiulivahe. Seal hoiti mõtlejate kujusid. Need olid mõtteloo sarja autoritest, aga üks kuju oli ka minust. Küsisin, mis mõtteid ma olen mõelnud. Võibolla oli asi selles, et ma olin sarja raamatutele saatesõnasid kirjutanud. Räägiti, et isegi Heuer jäi oma kujuga rahule. Varem, kui meie kirjastus Heueri raamatu välja andis, oli Heuer isaga pahandanud. Võibolla oli asi selles, et vanaisa oli kommunistlikus parteis.

*
Mängisin Tartu meistrivõistlustel mustadega T. Õunmaaga. Kui tema kellanool kukkus, katkestasime mängu 23. käigul. Edasimängimisel oleks ta arvatavasti minu etturi ära võtnud. Tal oleks jäänud c-liinile kaks etturit, mistõttu tema enamettur väga ohtlik ei oleks olnud. Aga minu vanker oleks jäänud passiivselt b8 kaitsma etturit b7. Arvatavasti oleks Õunmaa lõpuks paremuse võiduks realiseerinud. Vastane arvatavasti analüüsis kodus katkestusseisu pikalt, samal ajal kui mina ei analüüsinud üldse. Kui turniir oli läbi, tuli mulle meelde, et me ei mänginudki katkestusseisu edasi. Olin saanud ootamatult palju punkte, nii et see mäng oli loetud vist minu võiduks, kuna käigul oli olnud vastane. Kui ma oleksin läinud ütlema, et mäng jäi lõpetamata, oleks meid võidud veel mängima panna, ja võit oleks võinud muutuda kaotuseks. Või oleks mõlemale kaotus antud, kuna meil polnud 40 käiku täis.

teisipäev, september 27, 2011

Muusikaanne jaguneb ebavõrdselt

Kui läksin teise klassi, korraldati laulmistunnis katsed, keda võtta koori ja keda mitte. Klassis oli 35 õpilast, kellest pooled olid poisid ja pooled tüdrukud. Poisse võeti koori ainult neli tükki, sest ülejäänud ei pidanud viisi. Tüdrukutest võeti koori suur enamus. Mina olin koori pääseda lootnud, sest õde laulis kooris juba enne minu kooli minekut, ja olin sinna mitte saamisest pettunud. Erik arvas, et meil vedas, et meid koori ei võetud, sest ta ei tahtnud proovides käia. Kui sain teada, et ma viisi ei pea, ei tahtnud ma enam muidu ka laulda. Hilisemates klassides hakkasid mõned poisid veel viisi pidama ja võeti samuti koori, aga tüdrukuid oli seal alati rohkem.

Koolis korraldati klassiõhtuid, kus ühest korrast alates lasti makist muusikat, mille järgi pidi tantsima. Tüdrukutele tantsimine meeldis, poistele mitte. Mina tantsisin ainult siis, kui õpetaja käskis, aga parema meelega ei oleks seda teinud. Pärast esimest tantsimisega klassiõhtut ütles klassijuhataja, et arad poisid said ka julgeks. Tegelikult polnud tantsimine mulle meeldima hakanud. Ma ei arvanud, et minu liigutused muusikaga kooskõlas oleks. Kui sundust enam ei olnud, siis ma uuesti ei tantsinud. Kui ma neljandas klassis viimast korda klassiõhtul käisin, tantsisid seal mitu tüdrukut korraga ühe poisiga. Seal oli küll ka selline juhtum, kus poiss tahtis tüdrukut tantsima võtta, aga tüdruk keeldus. Krister nimetas Helenit oma pruudiks ja talle käidi peale, et ta Heleni tantsima võtaks. Kui ta seda teha püüdis, siis Helen ei olnud nõus.

Kui klassiõhtute eest pidi veel raha ka maksma hakkama, siis ma nendel enam ei osalenud. Üheksandas klassis käisime klassiga Soomes ja soomlased korraldasid disko, kuhu ma läksin küll kohale, aga ei mõelnudki tantsida. Kui Erik tegi mulle ettepaneku varem ära minna, siis lahkusimegi kahekesi, jättes meid majutanud soomlase sinna. Soomlane ütles pärast, et see oli väga halb, et me lahkusime. See Soome kool oli muusika kallakuga ja võibolla sealsetele positele meeldisid muusikaüritused rohkem. Aga minu mälu järgi oli nende klassis poisse kõvasti vähem kui tüdrukuid. Mind ja Erikut majutanud soomlane kutsus meid ka oma ansambli proovi, kust me samuti omal algatusel kahekesi lahkusime, et minna poodidesse. Hiljem tuli see Soome klass Eestisse. Siis toimus ühes majas pidu, kus muusika järgi tantsis ühekaupa hulk tüdrukuid ja poistest ainukesena Merko.

Kaheteistkümnendas klassis toimusid tantsutunnid, mis pidid olema ettevalmistuseks 100 päeva ballile. Siis oli poiste huvi tantsimise vastu suurenenud. Tantsutundides osales kogu keskkooliklass, väljaarvatud mina.

Pärast kooli lõpetamist on poiste huvi tantsimise vastu jälle vähenenud. Aastal 2005, kui möödus 10 aastat keskkooliklassi lõpetamisest, toimus põhikooliklassi kokkutulek, kus tantsisid paljud tüdrukud, tehes improviseeritud liigutusi, aga poistest käis tantsimas ainult paar tükki ja ainult mõneks hetkeks. Peep küll jutustas sellest, kuidas ta keskkooli ajal tantsutrennis käis, aga ütles, et enam ta tantsida ei viitsi. Ja keskkooli ajal oli ta läinud sinna trenni ka tantsupartneri, mitte enda algatusel.

Aastal 2010 toimus järgmine põhikooliklassi kokkutulek. Seal ei tantsitud, aga viimasel tunnil hakati ise laulma. Laulsid ainult tüdrukud, kes seisid saalis ringis. Poisse oli kohal neli tükki, kellest vist kaks olid olnud koorilauljad, aga ükski poiss ei laulnud, vaid seisime eemal. Piret tegi isegi ettepaneku poisid naermise eest ära saata. Martin oli mulle samal õhtul rääkinud, et joonistamisega võiksid tegeleda ka need, kes ei ole kunstnikud, ja laulmisega need, kes ei pea viisi, nagu Onu Bella. Aga kui päriselt laulma hakati, siis ta ise ei laulnud.

Parteisse sisse viskamine

Lähenesid valimised. Üks mees käis peale, et ma nendel osaleksin. Üks tüdruk ütles selle mehe kohta, et tuleb välja, et need, kes on parteist välja visatud, tegelevad teiste sisse viskamisega. Tristan küsis, kas mul vistrikuid on. Vastasin, et on küll. Tristan küsis, kus. Vastasin, et näo peal ja selja peal ka. Tristan ütles, et ta ei näinud.

*
Vaatasin populaarsemate naljalugude nimekirja ja näitasin sealt ühte pealkirja. Kõiv ütles, et seda nad tunnevad, sellel pole tähtsust. Üks teine mees oli öelnud vastupidi, et sellel on just eriti suur tähtsus. Kõndisin malet mängimast koju ja varsti mõtlesin kõndida tagasi. Tee viis läbi Emajõe. Mina oskasin läbi jõe minna teistest paremini, aga minu oskused võisid jões viibimise ajal kergemini kaduda.

*
Magasin ühes toas. Mulle tuli meelde, et ma pole täna öösel veel ühtegi korda ärganud. Seetõttu püüdsin ärgata nüüd. Aga mõtlesin ümber, et ma olen alati püüdnud ärgata, vaataks parem üks kord, mis juhtub siis, kui ma seda ei tee. Seetõttu ma ei ärganud kiiresti, vaid uni hakkas kaduma järk-järgult. Igas uues järgus oli uni nõrgem kui eelmises.

*
Olin metsas maantee kõrval ja lamasin maas. Minu kõrval kasvasid hapuoblikad. Aga ma ei julgenud neid niimoodi süia nagu varasematel aegadel, sest ei olnud enam nii kindel, et ma nad õigesti ära tunnen. Need nägid küll välja nagu hapuoblikad, aga mõtlesin, et mõni teine nende sarnane taim võib veel olemas olla. Need, kes ravimtaimi korjasid, pidid kõik taimed ära tundma. Taimi oli palju.

*
Olin täna öösel juba üks kord järkjärgulise ärkamisega tegelenud, nüüd tegin seda uuesti. Mul oli raske tunne. Olin maganud kaua, aga unenägu läks aeglaselt edasi. Toimuv hakkas siiski rohkem unenäo moodi minema, nagu jääksin sügavamalt magama. Kell oli juba üks läbi.

esmaspäev, september 26, 2011

Pöörane jaaniõhtu

Ühel aastal läksime jaanilaupäeval Peedu kirjanike suvilasse. Et vihma sadas, hakkasime tegema jaanituld endises Kaburite korteris, kus oli kamin. Kirjutasin seal kirjutusmasinaga üles, mis teised rääkisid. Eile tõin selle paberi koju. Ema ütles seda lugedes, et see on nagu "Seitse venda". Kuigi mina olen peres teine laps, on juba minule nime pannes võetud eeskujuks nimetatud raamatut. Seda jaaniõhtut tähistasimegi seitsmekesi - isa, ema ja viis venda. Eile pabereid sorteerides oli jälle koos seitse inimest - viis venda ja kaks vennapoega. Jaaniõhtu protokoll on selline:

Henn: Ega see elekter, mis meil on, on ka tasuta. See asi põleb mul käes ära koos viineritega.
Klaus: Ei jälgegi küpsemise protsessist. Sul läheb lõhki. Toomas, sina tahad tuld teha.
Toomas: Klaus, sul on nägemishäired.
Henn: Toores nagu purikas.
Tõnu: Henn tule eest, ma tahan ka küpsetada. Henn on hulluks läinud, pöörane.
Klaus: Kui mul viiner sisse kukub, siis ma lasen.
Tõnu: Ma ei taha käest ilma jääda, käsi põleb ära.
Toomas: Kus ühisnuga on? Mul on taskunuga.
Tõnu: Ema, võta oma sall tulest välja.
Henn: Ja Toomas nutab nurgas.
Ema: Kas te noa ka ära põletasite või?
Toomas: Henn, nägid, mida Tõnu tegi üldse või?
Ema: Mina või?
Klaus: Uue oksa uuele viinerile.
Henn: Toomas, inimeste poole ei tehta sellist liigutust.
Tõnu: Nii, ma istun keskele. Vanaema kinkis selle sulle.
Klaus: Ma mäletan, et see oli keegi minu klassist.
Henn: Juba tilgub.
Tõnu: Henn, sul tilgub juba ila.
Toomas: Henn, kui sul rasv tilgub, siis on juba hea.
Ema: Arvestage, et meil oli kaasas poolteist pätsi leiba ja üks on juba söödud.
Toomas: Mis te korrutate?
Tõnu: Sellepärast, et see oli kordamist väärt.
Toomas: Iga päev keegi suitsetab maailmas. Ma arvan, et Toomaid on vähem kui Toomaseid.
Ema: Ma tõin teile Sikemäe väikesi puid ka.
Tõnu: Sa panid sinna, kus ma küpsetada tahan.
Henn: Ma pean kõrvaklappe kasutama.
Klaus: Jaanipidu.
Toomas: Mina magan lohkvoodis, kasvõi ilma linata.
Klaus: Näed, see on teeneline ork.
Ema: Isa teeb õues üksinda vihma käes tuld, õigemini suitsu.
Henn: Henn, sulle on ka morssi.
Ei saa, ma pean hoidma sinu jorssi.
Toomas: Ära tee, mul on siin säde otsas.

Uus leiukoht

Eile kaalusin, kas kirjutada õhtul mälestusi või ajaloost. Plaane muutis venna küllakutse. Pärast külas käimist oli juba vaja fotosid avaldada. Venna poolt tõin kaasa dokumente, mida võiks samuti blogis avaldada. Täna vist unenäosissekannet ei tule. Ärkasin selle peale, et külla saabus vennapoeg. Ta hakkas kohe mind otsima. Siis ma tõusin juba üles, ilma unenägusid korralikult läbi mõtlemata. Väga väärtuslikke unenägusid täna ei olnudki. Ühes unenäos olid inimesed üksteisele helistanud, et minu tütar on 14-aastane. Nad olid blogi lugedes unenäokirjeldusi uskuma jäänud. Eile ma muutsin päevaplaani unenäo mõjul. Olin mõelnud, et hakkan tegema maletrenni ainult võistluste eelsel päeval, et ajaloo lugemiseks aega kokku hoida. Aga maleteemalise unenäo järel huvitas male mind rohkem kui ajalugu. Eile tegelesin malega kaks tundi ja enne seda veel umbes pool tundi rendžuga. Rendžut mängisin iseendaga viis mängu, kus seis jäi 4:1 avakäigu teinud värvi kasuks. Ma pole kindel, kas õigete reeglite järgi viigi võimalus on olemas või mitte. Mina mängisin nii, et viigivõimalust ei ole. Muidu tuleks sageli viik. Viik tähendab rootsi keele põhjal järve. Haapsalus on Suur viik ja Väike viik. Seal linnas suvitasin oma teada aastal 1985. Ema püüdis seda vaidlustada, arvates, et see võis olla hoopis 1981. Aga 1985 olin ma kaks korda vanem kui 1981 ja mõtlesin teist moodi. 1981 ei olevat ma veel lugeda osanud, aga Haapsalus jäin raamatupoes paksu raamatut lugema ja see osteti minu nõudmisel ära. Isa ei ostnud seda hea meelega, vist kommunistliku sisu tõttu. See oli küll lasteraamat. Joosepile loeti täna ette lasteraamatut "Muna". Kui raamatuga oli lõpuni jõutud, tuli Joosepi nõudmisel kohe otsast peale alustada. Mind ajas lapsena see raamat nutma, aga Joosep hoopis naeris. Naeris ta küll selle üle, kuidas haraka kädistamist järgi tehti. Pärast rääkis Joosep, et ta on Aino ja tahtis, et talle valmistataks muna. Valmistati mängumuna. Mina võtsin kaks palli ja ütlesin, et need on suurte lindude munad. Joosep sõi need ka ära. Päris laua ääres sõi Joosep täna suppi, aga ei tahtnud liha. Mina sõin liha ja kooki, aga ei tahtnud suppi. Kooki tehti õuntega. Sõnad õun ja õnn on sarnased. Facebookis kirjutati täna õnnest. Minu onu ütles lapsena, et õnn on see, kui vaene inimene midagi leiab. Vanasõna ütleb, et kes otsib, see leiab. Otsingumootorit võiks nimetada leiukohaks. Või on leiukohad need, kuhu tema abil jõuab. Peidukohti on parem mitte võrku ühendada. Või on peidukoht isiklik postkast, mille võrguga ühendamine on küll vajalik, aga seda ei tasu teha võõra silma all. Kasulapsel tuleb vahel võõrasemaga nelja silma all rääkida. Lastekodulapsed igatsevad leida võõrasema, kes nad lastekodust ära viiks. Võõrtööjõu sissetoomise järel muutub kodumaa põliselanikele võõramaks. Grenzstein ütles kõnes, et tööd on palju, aga töötegijaid vähe. Tõnisson ütles, et tööd jätkub kõigile. Töö puudust mul ei ole, raskem on töö eest tasu saada. Vanasõna ütleb, et kes ei tööta, see ei söö. Tegelikult sunnitöölistele ei anta ka süia.

pühapäev, september 25, 2011

Vanade paberite sorteerimise päev






Täna kogunesime vendadega oma vanu Peedu kirjanike suvilast päästetud pabereid sorteerima. Põhiliselt oli tegemist joonistustega ja natuke oli ka kirjutatud teksti. Minu pabereid väga palju hulgas ei olnud, sest tähtsamad olin juba varem Peedult Tartusse toonud. Nendest, mis olid säilinud, tundsime nii mina ise kui ka teised kohe joonistamisstiili ja käekirja järgi ära, et need olid minu omad. Teiste paberitega oli natuke rohkem arutamist, mis on kelle oma, aga üldiselt oli teiste puhul ka aru saada. Paljudel joonistusvihikutel oli nimi peale kirjutatud. Kõige rohkem oli Hennu vihikuid. Võibolla tänu sellele ta maastikuarhitektuuri õppima läkski. Ma pole küll kindel, et kõik Hennu nimega asjad oleks Hennu omad, sest kodus on mul sahtlites ka selliseid asju, millele on küll Henn peale kirjutatud, aga mis tegelikult on minu omad.

Joosep ütles mulle täna: "Ma olen remondimees." Ja jätkas paljast seina näidates: "Seda juhet ei tohi puutuda, muidu läheme siit toast üldse ära."

Nupu tugi

Mõtlesin, et mängin maleturniiri ja kabeturniiri korraga, nii et ühes voorus mängin malet ja teises kabet. See oleks minu esimene kabeturniir, aga saaksin pooled punktid. Pärast seda ma enam nii väga ei imestaks, kuidas teised esimest korda malet mängima tulles hea tulemuse saavad. Aga võibolla siiski kahte turniiri korraga mängides veniksid nad pikemaks. Artur tegi koolilaua ümber kukerpalli, minnes selle alt läbi. Kartsin, et laud võib ümber minna. Lõpuks ta läkski, aga Artur kannatada ei saanud. Vaatasin seisu oma viimati lõppenud malepartiist. Olin selle kaotanud. Olin pärast mängu vastasele öelnud, et mul oli seis juba enne lõppu läbi. Aga nüüd vaatasin, et ma oleks ise nurgas vastase kuningale matirünnakut alustada saanud. Nuppe tõstes ei saanud ma ühte käiku teha, sest nupp vajus ümber. Proovisin mitu korda, kuni lõpuks loobusin. Panin malelaua kõrgele keset tuba asuva kandilise samba otsa. Sinna panin ka valge plastmassraamiga prillid. Varsti mõtlesin, et oleks võinud siiski panna nupu uuele väljale toe abil, siis oleks ta püsima jäänud. Malelaud ja prillid olid poe omad. Kui nad olid samba otsas, siis müüjad seda ei teadnud ja ei saanud neid müia. Pood oli sama ruum, kus oli meie magamistuba. Öösel magasime ja päeval tegeleti seal müümisega. Vahe ärkasime hommikul nii hilja, et müümine oli juba pihta hakanud. Imestasin, et müügil on alati see kaup, mida parajasti vaja läheb. Millalgi pidime laagrist ära sõitma. Tahtsin küsida, kas see päev on juba kätte jõudnud.

laupäev, september 24, 2011

Hind tähendab keelatust

Vanasti kui kodus räägiti telefoniga, jäin juttu pealt kuulama. Nüüd panen selle asemel uksed vahelt kinni. Ühe ukse sulgemisest on vähe, parem on kaks. Siis kostab veel ka natuke häält läbi. Täna tegi raadio imelikku häält. Kui selle tund aega hiljem kordumisel uurima hakkasin, oli nupp läinud jaama pealt laineala serva. See oli arusaamatu, sest oma teada polnud ma seda keeranud ja teised polnud seal toas käinudki. Seega kummitus. Üks kaheaastastest poistest rääkis hiljuti kummitusest. Kui ma viis minutit venna sünnipäeval olin, oli kaheaastasel mulle kõigist teistest rohkem öelda. Aga ka mitte väga palju. Mõnel teemal tuleks nii palju sõnu korraga kirjutada, et lükkan nendest kirjutamist edasi. Võibolla pühapäeval leian rohkem aega konkreetsel teemal kirjutamiseks. Mälestuste seeria on pooleli ja kõigist läbi saadud raamatutest pole ka kirjutanud. Eile arvati, et varsti tehakse kõik võimalikud asjad e-raamatuks, sest neid saab teha lõputult. Mina ütlesin, et kui e-raamat võib olla ükskõik millise kvaliteediga, siis keegi neid ei osta ka. Öeldi, et ei osta küll, aga raamatuks tehakse ikkagi. Mina ütlesin, et isegi seda, mis ma tasuta võrku riputan, ei loeta. Vastati, et sellepärast ei loetagi, et ma tasuta riputan; kui ma müüks, siis loetaks. Võibolla teose raha eest saadavus on keelatusele sarnane reklaam. Keskkooli kirjandustunnis ütlesin ise, et Alliksaar oli sellepärast populaarne, et ta oli keelatud. Õpetaja luges selle õigeks vastuseks. See õpetaja pani ükskord kontrolltöö ajal kõik ühekaupa istuma, väljaarvatud mind ja minu pinginaabrit. Kui selle kohta märkus tehti, ütles õpetaja, et meie oleme ausad poisid. Siis ma ei olnud nii aus kui praegu. Koolis hinnete panemine on veidi ebaausust esile kutsuv tegevus. Hiljuti kirjutasin, et sarnaselt üliõpilastele võiks ka kooliõpilastele heade hinnete korral stipendiumi maksta. Aga pärast seda ilmus ajalehes artikkel, et kui õpilased esimese raha kätte saavad, ei suuda nad sageli enam õppimisele keskenduda. Tavakoolides olevat kümnenda klassi poolelijätjaid massiliselt. Minu klassist ei jätnud keegi keskkooli pooleli. Päris kõik küll keskkooli ei läinud. Osadel on jäänud ülikool lõpetamata. Ise pole ma taotlenud doktorantuuri võtmist, kuigi paljud on mul seda teha soovitanud. Pärast doktorantuuri on veel olemas postdoktorantuur, mille olemusest ma eriti palju ei tea. Doktorantuuri kohta on mul võibolla ka vale ettekujutus. Ühel päeval küsisin, et kui magistrieksamiks tuli lugeda 40 raamatut, mitu tuleb lugeda doktorieksamiks. Mulle vastati, et doktorieksamit pole olemas. Praegu lõin selle märksõna kontrolliks otsingumootorisse ja sain 94 vastet, millest esimene on mu enda blogisissekanne. Kui blogisissekannete arv läheb väga suureks, tuleb blogi maha kanda. Koolis öeldi, et kellel on kodus kooli templiga raamat, see on varas; samas koolist maha kantud raamatuid koju viimiseks pakuti. Minu vend viis kooliraamatukokku isa saadetud raamatuid ka juurde. Mina raamatukogule pole viinud, küll aga kolmele oma endisele õpetajale isiklikult kinkinud. Kooli raamatukogus nägin klassikokkutuleku ajal ka selliseid raamatuid, mille käsikirjaga ma olen töötanud, aga need ei ole minu sinna viidud. Kooli juubelialbumis olen avaldanud oma luuletusi. See juubelialbum on üks neist raamatutest, mida tahaks läbi lugeda, aga pole jõudnud.

Kultuurvõililled

Kirjutati, et need inimesed, kes on laenu võtnud, ei saa raha tagasi, sest nad on laenanud endalt. Mul oli ka 200 marka laenu võetud ja see hoiatus võis puudutada ka mind. Ma ei olnud kindel, kas ma pean raha tagasi saama või tagasi maksma. Markades laenu ei saanudki tagasi maksta, sest nagu Eesti, oli ka Soome läinud üle eurole. Aga mõtlesin, et tegelikult ei ole Euroopa Liidul ühist raha, sest palgad ja hinnad on erinevates liikmesriikides erinevad, seega on neis raha kurss erinev. Mõtlesin sellest kirjutada. Panin tähele, et ajalehed on hakanud kirjutama Euroopa Liidust idapoolsetel lehekülgedel. Sellega paistis olevat ridade vahel kirjutamine tagasi tulnud ja taheti vihjata, et Euroopa Liit on uus Nõukogude Liit. See andis lootust, et ta laguneb. Seisin Venemaa piiril, murdsin puid ja lasksin neil mäest alla Venemaale veereda. Seejärel tahtsin ronida Eestisse tagasi. Aga see oli raske, sest mäeküljel varises jalgade all liiva. Lõpuks sain mäe otsa tagasi. Siin oli lagi nii madal ja ruum nii väike, et ei saanud midagi teha. Teised hakkasid mäest alla Venemaale laskuma. Hoiatasin, et sealt ei saa enam tagasi. Nad uurisid seal minu murtud puid. Olin vaadanud, et kedagi veerevatele puudele ette ei jää, aga hakkasin kartma, et võibolla mõni mulle märkamatu inimene seal siiski oli. Teised leidsid ühe puu alt tervelt kaks laipa. Püüdsin iga hinna eest ärgata.

*
Vaatasin kummaliste võilillede põldu. See oli imelik, et võililled veel sügisel õitsenud olid. Aga need olid mingid kultuurvõililled, mis pärast õitsemise lõpetamist ei näinud äraõitsenud võilillede moodi välja. Algul ei olnud nende lehed ka nagu võilillelehed, aga lõpuks nad muutusid sellisteks. Ütlesin, et vanasti lilli kasteti, aga nüüd väetatakse. Tahtsin lisada, et vanasti võilillelehed kasvades lõhenesid, aga nüüd lõigatakse lõhed sisse kääridega. Aga seda ma ei saanud öelda, sest bioloogia loeng hakkas pihta. See toimus bioloogia klassis. Tahtsin istuda uksepoolse rea teise pinki Sandri kõrvale. Aga Sander nihkus pingi sellesse poolde, mille juures mina seisin. Paistis, et ta tahtis Lauri N. jaoks ruumi teha. Lauri istus siiski kolmandasse pinki. Läksin teise pingi teisele küljele, aga nüüd istus Sander sinna poolde ja ajas mind eemale. Istusin kolmandasse pinki. Mõtlesin, et kui Sander mind järgmine kord ka ära ajab, kui mina temast enne kohale jõuan, siis ütlen, et mina istusin uksepoolse rea teises pingis juba esimeses klassis. Oli teada, et tänapäeva õppejõud kasutavad loengu jooksul mõned korrad ingliskeelseid sõnu. Kui praegu alanud loengus seda tehtud oleks, siis ma oleks röögatanud: "Rääkige eesti keeles!" Õppejõud oleks teinud sellest arvatavasti skandaali, mis oleks ulatunud ajalehtede eespoolsetele lehekülgedele.

reede, september 23, 2011

Sain küsimustele vastused

Täna küsiti mult, mis aastatel Soomes ja Ameerikas kuiv seadus kehtis. Leidsin need aastaarvud karskusliidu koduleheküljelt. Kõige tähtsam, et Eestis kehtis kuiv seadus sõdade ajal aastatel 1914-1920. Olin oletanud, et Soomes ja Eestis kehtestati see korraga, aga kontrollimisel selgus, et Soomes siiski alles 1919, kuigi see kehtis seal kauem.

Autos, millega ma täna sõitsin, oli Eesti lipp. Sellega seoses tuli mulle meelde, et aastal 2007 või 2008 rääkisin maleturniiril väliseestlasele autoakna sisselöömisest, mille peale tema küsis, ega auto küljes Eesti lippu ei olnud. Ma ei mäletanud enam kindlalt, kas tegemist oli meie pere autoga. Kui ma pärast kodus järele küsisin, siis selgus, et oli küll. Autost oli varastatud raadio. Küsisin veel, mitu korda meilt bensiini varastati, mille kohta pakuti, et kaks-kolm korda.

Teatritegelane kaotas auhinnaõiguse

Lamasin öösel peaaegu kottpimedas toas voodis ja lugesin. Lugemiseks peegeldasin raamatu peale läbi kardina paistvat päikesevalgust. Nägin pimedas lugeda isegi paremini kui päevavalguses. Aga ma olin kunagi kuulnud, et pimedas lugemine pikapeale rikub silmi. See võis juhtuda ka minuga, kuigi ei olnud kindel. Minu toa teise voodisse toodi mingi haige poiss. Kartsin, et võin tema käest nakkust saada. Käisin teda hirmuga puudutamas. Ta kaebas selle teise tuppa. Selgus, et tal oli langetõbi ja puudutamine võis langetõve hooge esile kutsuda.

*
Sõitsin tänaval ratastooliga. Ratastoolis istusin sellepärast, et mul oli põlv natuke haige. Oleksin saanud ka kahel jalal kõndida, aga see oleks olnud valus. Aeg möödus ja tundus, et jäängi ratastooli. Mulle öeldi, et Joosep on 14-aastane. Vastasin, et see ei ole võimalik, sest kui ma sõitu alustasin, oli ta 3-aastane, ja natuke hiljem 11-aastane.

*
Olin avaldanud ruudulisel paberil kirjatähtedega kirjutatud raamatu. Isa oli natuke hiljem avaldanud umbes samasuguse kujundusega raamatu. Isa raamat oli ilmunud natuke hiljem, mille põhjal oleks võinud järeldada, et ta sai selleks idee minu käsikirja nähes. Aga isa raamatu esimene luuletus näitas, et tal oli selline idee juba varem olemas. Luuletused oli ta kirjutanud enne raamatu kujundamist. A. Künnap oli oma raamatu kujundamiseks idee saanud vist isa raamatust. Liiguti mööda maanteed, kus oli kirjutatud Rootsi ajast. Tallinnast teatati, et üks Tartu teatritegelane ei saa ühte aastapreemiat ja ta kaotab õiguse seda preemiat saada ka edaspidi, sest ta andis oma unenäod raamatuna välja. Sellega ta olevat taganenud kõrge kunsti loomise põhimõttest, sest unenäod on fragmentaarsed. Kui ühte unenäoraamatut tabas selline hukkamõist, siis võis sama oodata ka minu oma puhul. Aga võibolla selle teatritegelase unenäod olid fragmentaarsemad kui minu omad. Lisaks raamatusse pannes ma vajaduse korral lühendasin neid. Võibolla selle teatritegelase unenägudes väljendus viha auhindu jagava žürii vastu. Keegi oleks võinud nüüd "Sirbis" minu unenäoraamatu kohta arvustuse avaldada, et näidata, et unenäoraamat saab olla ka parem. Pealegi kui teatritegelane avaldas vahepeal ühe raamatu teises žanris, ei tähendanud see, et ta poleks võinud hiljem vana žanri juurde tagasi pöörduda. Vaatasin oma blogi loendurilt, et sinna tuldi Karba koduleheküljelt. Läksin sellele leheküljele. Viidet minu blogile seal enam ei olnud. Selle asemel olid viited mulle tundmatutele inimestele. Viited olid jagatud vähemalt kahte erinevasse gruppi, aga oma nime ei leidnud ma ka allapoole kerides. Karba leheküljel oli kirjutatud millestki kasiinotaolisest, koos pilditaoliste kujutistega. Keegi programmeerija oli vist Karbale lehekülje valmis teinud ja sinna ka minu nime lisanud, mille Karba oli ise sinna vaadates kohe maha võtnud. Minu vana käekell näitas vale aega, mistõttu olin ostnud uue. Vana hoidsin ka alles. Aga nüüd vaatasin, et vanal kellal lisaks vale aja näitamisele kadus sekundiseier ära. Sekundiseier oli vist vedru pikendus, seetõttu tõmbasin seieri taastamiseks vedru otsa välja. Nüüd ilmus sekundiseier siiski minutiseieri varjust uuesti nähtavale. Toppisin vedru sisse tagasi, aga see oli läinud sõlme. Esialgu tiksus kell edasi, aga varsti pidid sõlmed takistuseks ette jääma. Lisaks oli vedruga õiendades rooste lahti pääsenud ja selle puru sadas tohutus koguses kella seest välja. Seetõttu viskasin vana kella lõpuks prügikasti. Mult küsiti, kas ma viskan selle ära. Vastasin jah.

neljapäev, september 22, 2011

Sügishooaja avaüritus

Täna alustas sügisest hooaega ülikooli maleklubi. Kõigepealt läksin Sandri maja juurde, kust tuli alles tuua nupud ja kellad, mida ajutiselt seal hoiti. Mina jõudsin kohale üks minut kokkulepitud ajast varem, oodata tuli viis minutit. Klubi asukoht on endiselt ülikooli keeltemajas. Täna kogunes mängima kuus inimest, neist kolm olid uued. Üks oli Leedust ja kaks olid eestlased, kes seni olid mänginud internetis. Esimese soendusmängu ma võitsin, siis pidin hakkama mängima turniiri sama vastase ja samade värvidega. Tundus, et võidan jälle, aga lasin endale ühekäigulise mati panna. Kuigi osavõtjaid oli paarisarv, jäin ühe vooru ajal vabaks, sest kuskil pandi paarid valesti kokku. Turniirimängudest sain kokku kaks võitu ja kolm kaotust. Täna ma väga palju ei lootnudki, sest nädala põhisündmus oli raamatuesitlus. Tabeli esimesed kaks kolmandikku olid sellised:

1. Sander 4 p.
2. Matulevicius 4
3. Jakobson 3
4. Runnel 2

Runnel-Matulevicius
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 Ob4 5. 0-0 d6 6. Rd5 Oc5 7. d4 ed 8. Og5 Od7 9. Rf6 gf 10. Oh6 Re5 11. Od7+ Ld7 12. Rd4 0-0-0 13. Rf5 d5 14. Lh5 de 15. Og7 Le6 16. Oh8 Vh8 17. Vad1 Rg6 18. Rg7 Lb6 19. Lf5+ Kb8 20. Ld7 c6 21. Lf7 Vf8 22. Le6 Re5 23. b3 Lc7 24. Rf5 Rg4 25. Vd7 Lh2++

Lõpetatud kaust

Kõndisin Kaunase puiesteel vanade lasteaedade kõrval. Ühe lasteaia ühel paviljonil oli ees klaasaken, mis oli seal juba ammust ajast. Läksin ühte majja. Seal olid ühe naisel inimeste kohta ümbrikud. Minu ümbrikul erinevalt teistest oli aastaarv, millal selle täiendamine lõpetati. Mõtlesin, et ma olen veel ühe inimesega tülli läinud. Aga siis nägin, et ümbriku lõpetamise aasta jääb 19. sajandisse, seega oli tegemist naljaga. Või võibolla oli siiski tegemist hilisema aastaarvuga, mis oli lihtsalt kirjutatud kahendsüsteemis. Aga kahendsüsteemiga ei saanud tegemist olla, siis oleks pidanud esinema ainult numbreid 1 ja 0, aga seal esines ka 2. Tegin selle kausta lahti. Selle alguses olid ajaleheväljalõiked, kus oli minust juttu. Keskel olid minu blogisissekannete käsitsi ümberkirjutused ja lõpus kolmandat sorti paberid. Näitasin seda kausta emale. Ema ütles, et õige, blogisissekanded tulebki käsitsi ümber kirjutada. Ta ütles, et ta tahab seda kausta hiljem vaadata. Kui ema oli toast lahkunud, hakkasin pabereid kausta tagasi panema, aga osad läksid kortsu. See oli masendav. Varsti võtsin kausta uuesti kätte ja vaatasin selle viimast paberit. Sellel oli naise enda blogisissekanne ja minu kommentaar sellele. Naine oli juurde kirjutanud, et sellele kommentaarile ta enam ei vastanud. Mina polnud ka pärast selle kommentaari kirjutamist enam sinna blogisse vaadanud. Naine oli veel kõige lõppu kirjutanud: "Kas see olen mina?" Tundus, et ma oskasin inimestega tülli minna ühe ebaõnnestunud lausega.

*
Mul oli maletrennis kaasas paber, millele olin mälu järgi kirja pannud enda ja Seljodkini vahelise matši mängud. Nüüd need mul enam peas ei olnud. Hakkasin paberi järgi näitama ühte lühemat ja teravamat partiid. Rei näitas, et ma pidin avangus mängima teist moodi, muidu saab vastane käia Oc5 ja Lf6, hakates ründama punkti f2, millelt ma pean lipu eest käima. Vastasin, et mina võitsin. Iga kõrvalvariandi vaatamise järel pidin uuesti algseisu peale panema ja algusest peale käigud uuesti läbi mängima. See võttis väga palju aega ja nupud kadusid vahepeal ära. Ütlesin, et mängu näitamine võtab rohkem aega kui ma arvasin. Kui näitamist lõpetasin, olid pealtvaatajateks juba uued inimesed, esialgsed olid lahkunud.

*
Vaatasin oma vanu ajalehe malenurkade väljalõikeid. Mõtlesin, et täna on küll võistluste eelne päev, aga ma ei tee sellist trenni, mis kõige efektiivsem on, vaid naudin neid väljalõikeid. Ja ma ei piirdu ühe tunni treeninguga, vaid tegelen malega kogu magamaminekuni jääva aja - tund ja kolmveerand. Kunagi olin maleülesanded ajalehest eraldi välja lõiganud ja pannud eraldi kommikarpi. Kui maleülesandeid hakati avaldama iga päev, lõpetasin nende välja lõikamise, sest nad ei oleks enam karpi ära mahtunud. Tegelikult siis, kui ma veel karpidesse uusi asju lisasin, tundus ka, et need on täis, aga kõik uued asjad mahtusid veel vanade vahele. Teisest toast tuli väike poiss. Ta ütles, et tahab malet mängida. Ma õpetasin väikestele lastele malemängu selgeks ja see hakkas neid järjest rohkem huvitama, aga trenni ma ühtegi last ei saatnud, sest seal oleks nad muutunud fanaatikuteks ja liiga tugevad vastased saanud. Nad võisid piirduda kodus male mängimisega.

kolmapäev, september 21, 2011

Muusikat kuulan, piraate ei vali

Minu muusikamaitse on elu jooksul väga vähe muutunud. Ühtesid laule võin läbi aastate iga päev kuulata, teisi ei taha ühte korda ka lõpuni lasta. Ma ei tea, mida see näitab. Ühelt poolt võiks oletada, et see näitab minu kiiret arengut, et huvid kujunesid varakult välja. Teiselt poolt võiks väita, et maitse muutumatus näitab hoopis minu arenemisvõimetust. Kirjandusmaitse on muutunud rohkem kui muusikamaitse. Seda saab ikkagi seletada sellega, et kirjutamisega olen ise tegelenud ka ja seda juurde õppinud, aga muusikat tegema ei ole ma õppinud. Isegi vastupidi - lapsena vahel laulsin, hiljem lõpetasin selle ära. Aga seletust saab otsida ka sellest, et mõistus ja emotsioonid on kaks erinevat asja. Muusika on rohkem emotsioonid, kirjandusel on oluline ka sisu. On laule, mille puhul mulle kõla meeldib, aga sõnad mitte. Suhtumine sõnadesse muutub kergemini kui suhtumine kõlasse. On ka kirjutisi, mille sõnastus mulle meeldib, aga sisu mitte. Sõnastus võib sisu üles kaaluda rohkem luules kui proosas, ja luule on muusikale lähemal.

Võrgust ma vaatan muusikavideosid, aga ma ei tegele ise nende üles riputamisega, sest mulle ei meeldi kellegi autoriõigusi rikkuda. Üks viimaste päevade uudis on, et kuskil saavutas valimistel edu piraadipartei. Piraadiparteid mulle ei meeldi, sest nad tunnistavad ennast juba nimevalikuga kurjategijateks. Tegemist on uute kommunistidega, kes tahavad kehtestada kommunismi kultuuris. Kultuuri levitamise viisidesse võib suhtuda erinevalt, aga piraatlus ei tohiks olla ühegi poliitilise partei põhiteema. Kellel see seda on, nende jaoks on meelelahutus tähtsam kui töö. Meelelahutus võib olla küll meeldivam, aga ilma tööta ühiskond koos ei püsi.

Nurga taga ja tähelepanu keskpunktis

Eilses kõnes loetlesin, milliste Eesti mõtteloo sarja raamatutega ma olen töötanud. Enda kirjutatud arvustustest mainisin meelega ainult ajakirjades, mitte blogis ilmunuid, kuigi need on ühe pikad. Aga selle unustasin hoopis ära, et Kulmari raamatut ma olen toimetanud ka. Tänane ajaleht mainis küll, et ma olen ühte sarja raamatut toimetanud ja kaks koostanud. Mina kõnes nimetasin kolme, mis ma koostanud olen. Ajalehes oli minust kõne ajal tehtud foto, mis oli väga udune. Kuna alla oli eraldi kirjutatud, et esiplaanil on isa prillid, siis võibolla pidi see olema pilt sellest, kuidas inimene ilma prillideta paistab. Üritust ka filmiti, aga ma ei tea, kas seda mõnel telekanalil näidati. On pakutud, et võibolla filmiti kultuuri-, mitte uudistesaate jaoks. Kuigi selles olin kindlam, et minu juttu lasti raadios, ei püüdnud ma seda ise raadiost kuulata. Mõne päeva eest püüdsin Rahvusringhäälingu koduleheküljelt mõnda videot vaadata, aga ei õnnestunud. Neid nägevat ainult valitud programmidega. Varem on mul neid nagu enda arvutiga vaadata õnnestunud. Viimane kord tegin katset tegelikult sellepärast, et Facebookis ükski muusikavideo enam ei käivitunud. Tahtsin vaadata, kas see on Facebooki või minu arvuti viga. Facebooki videod hakkasid vasrti uuesti tööle. Aga vahepeal installeerisin arvutisse ühe uue programmi ka. Sellega sai hakata kuulama Rahvusringhäälingu raadiosaateid, aga mitte telesaateid. Telesaadete vaatamise programmi installeerimise võimalust ma ei märganud. Tegelikul ma pole päris kindel, mis telekanali saateid ma olen võrgust varem vaadanud, sest ma pole seda teinud palju. Üks oli mingi ülikooli televisioon, millega vaatasin europarlamendi saadikute kohtumist rahvaga. Ma olen kritiseerinud seda, et europarlamendis on sõnavõtu aeg väga lühike, aga ise olen Facebookis veel lühemalt kirjutama hakanud. Mul on küll alati võimalus blogis pikemalt kirjutada. Võibolla keegi ei loe, aga vähemalt enda jaoks on midagi tehtud. Kui ma olen rääkinud sellest, et mõni asi pole ühtegi lugejat kogunud, on mulle öeldud, et kalamehe filosoofiat on vaja - üks kord näkkab ja teine kord mitte. Ise olen kasutanud võrdlusi malemänguga. Males on nupud tugevamad, kui nad on tsentris. Selle põhjal mõtlesin kunagi, et kirjutada tuleb ajalehes, mitte internetis, sest ajalehes on palju rohkem lugejaid. Tegelikult pole igas mängu faasis kasulik iga nuppu tsentrisse panna. Kui saab oma artikli eest kogu rahvalt sõimata, ei pruugi öösel magada saada. On räägitud, et Napoleonil oli väike unevajadus. Aga mind huvitab, kas ta rahuajal magas sama vähe kui sõjaolukorras. Moskvas oleku ajal tal oli suuri raskusi isegi lugemisega. Eile mul oli mõningaid raskusi raamatuesitlusel teiste kõnede kuulamisega, sest mõtted läksid oma kõnele. Aga igast kõnest jäi siiski midagi meelde. Kõnedele lisandusid ametlikule osale järgnenud jutuajamised. Mitu inimest küsisid minult allkirja raamatusse või ürituse kutsele. Olin meelega pastaka koju jätnud, aga teised laenasid mulle oma pastakaid. Mul ei olnud ka kotti, kuhu kahte mulle kingitud raamatut panna, need läksid ema kotti. Kui ma vanematega koos ei elaks, siis oleks Tõnissoni raamatud võibolla endiselt koostamata, sest ma peaksin otsima tasuvamat tööd. Rooma ajaloost lugesin, et Cicero sõnade kohaselt on ori palgatöötaja. Täna oli raadios saade, kus räägiti Riigikogu liikmete palkadest. Kuulsin seda kaks korda, aga kummalgi korral mitte tervikuna.

teisipäev, september 20, 2011

Rääkisin raekojas

Täna pidasin kõnet Tõnissoni raamatu esitlusel, mis oli ühtlasi sarja 100. raamatu ilmumise tähistamine. Rääkisin nii sarjast kui ka Tõnissonist. Rahvas naeris minu kõne ajal kõvemini kahe koha peal. Esimene oli see, kui ütlesin, et Tõnissoni raamatu mulle koostada andmist põhjendati sellega, et mina ja Tõnisson oleme mõlemad luuletajad ja mõlemad karsklased. Teine koht oli, kui lisasin, et olen nagu Tõnissongi rahvuslane, Euroopa ühendamise küsimuses olen teinud teistsuguseid avaldusi, aga Tõnissoni raamatusse panin nii nagu Tõnisson selle kohta kirjutas. Pärast kiideti, et ma nalja tegin. Isa küsis selle peale, et kas ma oma teada tegin ka nalja. Vastasin, et ma ei mõtle selle üle, kas ma nalja teen. Ema arvas, et tegin, kuna ma olevat muianud. Ma arvan, et seekord ma ei hakka kõnet blogisse ümber kirjutama. Rääkisin jälle nii, et kirjutasin kõigepealt kõne mustandi valmis, rääkimise ajal seda ei vaadanud, vaid lühendasin. Eelmistel kordadel olen vaadanud kavapunkte, aga täna vaatasin ainult kella. Selle tulemus oli, et kahest punktist rääkisingi teises järjekorras kui algselt olin kavatsenud. Plaanis oli jätta järgmisena käsil olev autor Grenzstein viimaseks punktiks, aga see jäi eelviimaseks ja viimasele kohale panin Tuomioja. Jäin viimaste hulgas raekoja saali. Lahkudes vaatasin kella ja ürituse algusest oli möödas 2 tundi ja 50 minutit. Võibolla muidu oleksin lahkunud teistest varem, nagu ma vahel olen teinud, aga üks mees lubas mulle tuua raamatu välisministeeriumi tegevusest ja jäin teda ootama. Hiljem ei lahkunud ma samuti, sest kujunesid huvitavad jutuajamised. Muu hulgas võeti mult raadio jaoks intervjuu. Mulle helistati juba enne üritust, et üks raadio soovib mult midagi raamatu kohta küsida, milleks oli vaja minu telefoninumbrit. Ütlesin, et see number ongi, millelt ma räägin. Kõne raadiost pidi tulema poole tunni pärast, aga see jäi tulemata. Täna olen jätnud unenäod üles kirjutamata. Kuigi pidin minema rahva ees esinema, ei lühendanud ootusärevus und, vaid magasin täna eriti kaua. See võib tulla sellest, et eile kirjutasin palju, mis võis aju väsitada. Üks asi, mida kirjutasin, oli kõne, aga lisaks veel ilukirjanduslikke jutte. Neid jutte ei ole tahtmist blogisse panna. Kui ühes raamatus kirjutasin sellest, mida reaalsed inimesed enne kirjutamist tegid, siis viimasel ajal olen kirjutanud, mida võivad reaalsed inimesed teha tulevikus. Mitte et ma usuks, et nad seda tingimata teeksidki, aga pärast kirjutamist võin ma juba unes näha, et nad nii teevad. Vahel olen kirjutanud, mida võiks unes näha, siis on jutt tulnud unenäolisem, aga nüüd kirjutasin, mis võiks ärkvel olles juhtuda.

esmaspäev, september 19, 2011

Arvuti võib mõtlemisoskust ka suurendada

Homme pean raekojas kõnet pidama. Kõne on valmis kirjutatud, aga ma pole veel otsustanud, mida ma räägin. Kui ma kõik kirja pandu ette kannaks, läheks liiga pikaks. Ühele teisele kõnelejale öeldi täna, et ta oma kõne pikemaks teeks. Aga arvatavasti ta alahindas oma kavandatud kõne kestvust. Või võibolla ei alahinnanud ka, sest ta on kogenud kõneleja. Isegi kui ma loeks kõik telefonikõned kõnedeks, ei tuleks minu peetud kõnede arv väga suur. Aga kui telefonikõnesid mitte kõnedeks lugeda ja võrrelda ennast keskmise inimesega, siis esinemiste arv enam väga väike ka ei ole. Igatahes peast ei oska arvu enam öelda. Malet mängides arvuti arvutab paremini, aga inimene oskab paremini arutleda. Kooli lõpetamisel kontrolliti arvutamisoskust matemaatikaeksamil ja arutlemisoskust lõpukirjandiga. Lisaks oli veel muid eksameid. Ajaloo lõpueksamil ja sisseastumiseksamil kontrolliti mälu. Et sisseastumiseksamitest olin pingereas kõige kõrgemal just ajalooeksamil, peaks mälu olema minu kõige tugevam külg. Kas sellepärast, et ta on loomulikult hea, või sellepärast, et mälueksamiks oskasin kõige paremini valmistuda. Ma arvan, et hiljem on minu mõtlemisoskus ka paranenud. "Horisondist" lugesin, et arvutid võtavad inimestelt mõtlemisoskuse, aga mina olen igatahes varasemast rohkem mõtlema hakanud. Ei ütleks küll, et tänu arvutitele. Aga võibolla ka tänu arvutitele. Sest kui arvuti pakub rohkem mõtete avaldamisvõimalusi, siis ma mõtlen rohkem selle üle, milliseid mõtteid avaldada. Võibolla kui aastas oleks lootust ainult ühe artikli avaldamisele, valmistaksin selle paremini ette, et seda ka välja ei praagitaks. Aga igapäevase avaldamisvõimalusega peaks mõtete kvantiteet vähemalt tõusma. Ja kui ma saan mõtteid avaldada, saan ka rohkem tagasisidet, mis aitavad mõtteid hinnata. Tagasisidet saan nii kirjalikult kui ka suuliselt. Tagasihoidlikumal inimesel on raskem tagasisidet saada.

Viimane eestlane

Vaatasime televiisorist hokiülekannet. Iga värava löömise järel kirjutasin paberile üles, mis seis on. Vahepeal pani Klaus teisele kanalile, kus oli samade võistluste teine mäng. Ja kolmandal kanalil oli kolmas mäng. Vahepeal ma polnud spordivõistluste ajal kellelegi kaasa elanud, aga nendel võistlustel olid mul eelistused olemas. Isa tuli tuppa ja ütles, et ta tahab selles toas tööd teha. Ta hakkas televiisorit teise tuppa tassima, aga jättis selle pooleli. Järgmisel hommikul küsiti, miks televiisori juhe seinast väljas on. Vastasin, et isa tõmbas välja.

*
Lahendasin maleülesandeid. Kõik lahendused, mis ma leidsin, panin koos järjekorranumbriga blogisse kirja. Mainisin ka, mis raamatu pealkiri on. Maletrennis võidi minu tegevust pahaks panna, sest õpilased ei pruukinud enam ise selle raamatu ülesandeid lahendada, vaid võisid vastuseid vaadata minu blogist. Vaatasin, mida ma olin kirjutanud. See blogisissekanne oli kasvanud mitme kaustikulehekülje pikkuseks. Osa ülesandeid olin algul valesti lahendanud, aga siis vale vastuse maha tõmmanud ja uue kirjutanud. Saabus kari minu klassiõdesid, kes tulid minu ema õnnitlema, sest emal oli rohkem lapsi kui kellelgi nende emadest. Nad laulsid emale mitu laulu. Laulude sõnad meenutasid minu nime. Ühe laulu sõnad olid sim-sim-sim. Asusin koos emaga teele ja sisenesime tunnelisse. Tunnelit mööda liikusime järjest ühest ruumist teise. Küsisin, millal me juba Elvasse jõuame. Vastati, et me olemegi juba Elvas. Kuigi me ei olnud tunnelist väljunud, oli tunnel jõudnud Elva alla ja seina äärde sildile oli kirjutatud "ELVA".

*
Kätte jõudis jälle selline periood, kus kirjutasin luuletusi. Vahepeal olin juba mõelnud, et ma ei oska enam neid kirjutada. Oli vist bioloogiliselt määratud, et kõigi luuletajate elu jaguneb kirjutamise perioodideks ja vaikuse perioodideks. Iga kirjutamisperiood andis ühe luulekogu. Mõtlesin, et ühes luuletuses on rida "juba pandud on verine tapper me elupuu juurele", aga ma ei tea kindlalt, mida see tähendab, seetõttu asendan selle oma luuletuses mootorsaega. Mõtlesin luuletust välja pead laual hoides, mille teisel küljel sõi vend hommikusööki. Mõtlesin välja luuletuse:
Kuigi verine mootorsaag läinud
on eestlaste kallale,
veel sellest hoolimata
laul lastud saab vallale.

Kui viimane eestlane maailmas
veel üksinda õhtust sööb,
pärast viimast söömaaega
ta üksinda laulu lööb.
"Viimane eestlane" oli parem kirjutada kui "viimane inimene". Tegelikult oli selle all mõeldud viimast inimest.

pühapäev, september 18, 2011

Mõtted kipuvad riimuma

Tänane päev läheb väga ruttu mööda. Mõni ime ka, kui ma hilja tõusin. Magama minnes ootasin, et uni tuleb kehvem, sest eile oli tuju kehv. Täna on palju parem. Ülehomme võib jälle kehvem tulla, sest siis pean rahva hulka minema. Ühes luuletuses ütlesin, et mind vajavad rahvas ja maa. Sellele üks seletus oleks, et toode tekitab ise tarbijad. Aga kirjutades pidasin ilmselt rohkem seda silmas, et on asju, mida keegi peaks hädasti tegema, ja neid võiksin teha mina. Aga pole kindel, et mina suudaks teha kõiki asju, mis vajavad tegemist. Vähemalt ei saa ma teha neid kõiki korraga. Oma südametunnistust saab rahustada sellega, et ma neist vähemalt midagi teen. Üldiselt tuleks teha seda, mis kõige rohkem tegemist vajab. Ülikooli astujatele soovitatakse, et nad õpiks seda, mis neid kõige rohkem huvitab. See ei pruugi olla see, mida ühiskonnale kõige rohkem vaja on. Aga sellega, mis ei huvita, ei pruugi hakkama saada. Võib isegi karuteeneid osutada. Täna oli unenägu jääkarudest. Inimesed on kliima kütmisega jääkarudele karuteene osutanud. Võibolla tuleks jääkarud lõunapoolkerale ümber asustada, sest seal nad vähemalt ei upu. Kui sa korjad vesikupu, ära sa siis ära upu. Kui ma tööle panen nupu, pistan mõeldes suhu näpu. Tegelikult ma seda ei tee. Aga ma pole jälginud, mis liigutusi ma sel ajal teha võin. Väikse Peetri leivakoti tühjaks mina sõin, sest oma kotis tagavara säilitada võin. Kui hommikul saia sõi Juku, / siis saia pealt puudus tal või, / sest ema laua peale / võilillesiirupit tõi. Nädalatagusel maleturniiril ülikooli kohvikus räägiti lõunasöögi ajal sellest, et võilille saab süia. Mina olen söönud võilille siirupit, aga seal räägiti, et võilille saab panna salati sisse. Kui söödud sain ma salati, / siis läksin oma palati, / kus haiglas olles alati / mu peale viha valati. // Seal, kus polnud palati, / küll oma haigust salati, / kuid oma tervist halati / ja kannatati alati.

Vaatasin jääkarude pilte

Vaatasin raamatut jääkarude kohta, kus oli palju pilte. Kuna polaaralast oli raske palju erinevaid huvitavaid pilte saada, oli raamatusse panemiseks valitud välja eriti selliseid pilte, kus oli inimesi. Ühel pildil oli kõrvutatud ühe jääkaru ja ühe inimese nina, mis olid väga sarnased. Aga tegelikult ei olnud kindel, kummal paberi küljel see inimese nina on. See võis olla lihtsalt juhuslik paberist läbipaistmine. Selgust ei saanud kumbagi lehekülge keerates. Mõtlesin sellest raamatust Helinale kirjutada. Mõtlesin kirjutada, et kui tal endal kodus entsüklopeediat ei ole, võib ta minu poole seda entsüklopeediaköidet vaatama sõita.

*
Kõndisin koos Erikuga läbi Annelinna hoovi. Taevas oli rööbastee. See oli seal olnud ka varem. Võibolla tekitas seda mõni korsten. V. Leito kirjutas, et ufod on hakanud meile kesta ümber ehitama, inimesed tunnevad, kuidas see järjest kõvemini pigistab.

*
Meil oli kodus hambaarst. Ta ütles, et inimesel on 44 hammast. Küsisin, kas see tähendab seda, et iga hamba uurimiseks on mitu astet, kui palju mürki peale panna, ja kõigi astmete arv korrutada hammaste arvuga on 44. Hambaarst vastas jah. Hammaste uurimise vahend kukkus aknast välja. Pidin selle ära tooma. Kummardasin aknast välja. Istusin diivanil, kui meile tuli külla paljas naine. Nõuti, et ta ennast riidesse paneks, aga tema keeldus. Üks variant oli panna osaliselt riidesse.

laupäev, september 17, 2011

Kinkige mulle tühjust

Öeldakse, et parim kink on raamat. Aga ühtegi konkreetset raamatut ma pole nii väga sünnipäeva- või jõulukingiks saada tahtnud kui puhast paberit. Lapsena küsisin kingituseks märkmikuid ja kalendermärkmikuid. Kui kirjutuslaua üks sahtel oli eraldatud tühjade koolivihikute jaoks, siis võtsin sealt järjest uusi vihikuid koduste otstarvete jaoks. Ma pole kunagi küsinud kingiks muusikat, vaid tühje kassette, kuhu omal valikul asju lindistada. Maale ei ole ma ostnud, vaid tühje joonistusvihikuid. Kunagi tahtsin endale väga saada tühja sahtlit. Kui ma selle sain, siis uhkustasin sellega Paidest külla tulnud vanaema ees. Üks asi, mida inimesed tahavad, on raha. See meenutab samuti tühjust, sest on alles vahend millegi ostmiseks. Lapsena nägin sageli unes, et leidsin liivakastist kopikaid. Siis oli ärgates väga kahju, et see oli ainult unenägu. Praegu mul kunagi nii kahju ärgata ei ole. Kui mul veel üldse raha ei olnud, siis mõtlesin, et kui ma saan endale raha, siis ostan endale purgi hapukoort ja purgi õunapüreed ja söön mõlemad üksi tühjaks. Neid kahte asja andis ema söögiks ainult teelusikatäie kaupa. Sama moodi nagu tühja valget paberit, olen tahtnud saada vahendeid elektrooniliselt kirjutamiseks. Kunagi tahtsin saada tühje arvutikettaid, kuigi mul polnud kindlat plaani, mida nendega peale hakata. Ütlesin, et nendega hakkan tegema viirust. Ülikooli ajal rõõmustasin selle üle, kui sain teada inimeste elektronposti aadresse. Kui leidsin klassivenna kodulehekülje, kus oli e-maili aadress koos lausega "saada kiri", siis saatsin otsekohe. Aastal 2000 tuli mulle elektronkiri kutsega klassikokkutulekule, kust sain teada enamuse klassikaaslaste e-maili aadressid. Mõtlesin kohe, et nende aadressidega saab igasuguseid asju peale hakata. Tegelikult ma enamusel neist aadressidest ei kirjutanud. Kümme aastat hiljem püüdsin küll saata kõigile klassikaaslastele Facebooki kutsed ja hakkasin neile vähemalt Facebooki vahendusel kirjutama. Aga nad isegi mitmekümne peale väga ei reageeri. Selle põhjal, et ma teistest rohkem kirjutan, arvan ise, et mul on suurem kirjutamisanne. Aga kõik ei paista seda arvamust jagavat. Ma olen arvanud, et kui teised vähem kirjutavad, siis nad see-eest räägivad suuliselt rohkem. Aga täna käisin sellisel peol, kus keegi kellegagi ei rääkinud. Inimesed istusid maas ja vaatasid üksteist vaikides rõõmsate nägudega. Mulle selline tegevus midagi ei paku ja ma tulin sealt kiiresti ära. Üksi kodus olles on palju rohkem tegevust.

Jälitajad tulid meie poolele

Putin võttis kätte vahtkustuti ja tulistas sellega laua peal olevaid kartuleid ja mind. Ütlesin, et söök on söömiseks. Igaüks ei julgenud Putinile vastu hakata. Istusin liivakastis ja kaevasin liiva sisse käike üles ja alla. Olin neid kaevanud ka vanasti, aga nüüd kaevasin natuke teist moodi. Nägin ühte eset ja mõtlesin, et võiks kaevata sellega, et ei peaks palja käega kraapima. Vend kaevas oma käiku. Kaevasin enda käigu ja tema käigu kokku. Need lõikusid nii üksteise lähedal, et vahele jäi ainult väike sild. Kõndisin mööda tänavat. Vastu tuli igasuguseid Venemaa sõjamasinaid. See oli nagu Nõukogude ajal. Põgenesime joostes läbi metsa. Meid hakkasid taga ajama meist väiksemad poisid, kes järgnesid meile kuulmise järgi. Lõpuks jäime ühe maja juures seisma. Väiksemad poisid jõudsid meile järele. Nad ütlesid, et ühed inimesed on tagaotsitavad ja meie oleme väga nende moodi. Selgitasime, miks me põgeneme. Väiksemad poisid tulid meie poolele üle. Aga üks ei tulnud, vaid läks tuldud teed tagasi, et kutsuda abi meie kinnivõtmiseks. Hakkasime uuesti joostes põgenema, nüüd juba ülejäänud väiksemate poistega koos.

*
Läksin ühte majja ruumi 206. Seal kohtusin Sveni ja Karbaga. Nädal hiljem läksin jälle sinna ruumi. Seal olid jälle nemad kahekesi. Karba esitas mulle rea küsimusi, mille ma kõik ära vastasin. Kui olime lõpetanud, ütlesin, et Karba esitas mulle nii palju küsimusi, ma sain tema kohta kõik teada. Ise ma midagi küsima ei hakanud. Lahkusin sellest majast, et minna edasi meie endisesse kooli, kus tuli vist ka minna ruumi 206. Väljas oli pime. Tee peal tuli vastu inimesi, kellest tundsin näo järgi ära, et nad on tuttavad, kes on teel sinna ruumi, kust mina tulen. Raekoja platsil oli algamas vabaõhu kino. Ma võisin edasi minnes vaatajatele ette jääda. Koolis pidi vist täna klassikokkutulek toimuma. Eelmine oli toimunud eelmisel nädalal. Ma ei julgenud hästi majja sisse minna. Lõpuks läksin. Ütlesin valvelauas istujale: tere, me läheme korraks üles. Tema oli põrandad ära pesnud ja ma kartsin, et ilma vahetusjalanõudeta määrime meie need ära. Ülevalt me kedagi ei leidnud. Läksime majast välja. Erik küsis, kui sageli klassikokkutulekud toimuvad. Vastasin, et mina ei tea. Väljas vaatasime, et ruumis 206 tuli põleb. Läksime majja tagasi. Nüüd leidsin, et õhtul majas liikumine ei ole mingi kuritegu, sest siin on palju inimesi trennides. Ruumi 206 ust oli raske leida, sest maja oli ümber ehitatud. Eelmine kord me ei olnudki leidnud, aga nüüd lõpuks leidsime. Uksed paiknesid kolmekaupa.

*
Ma ei saanud aru, miks naabermaja elanikele ei meeldinud, kui ma olin kirjutanud, et nende majal on trepikojauksed kahel küljel. Võibolla sellepärast, et tagumisel küljel oli neil ainult kolm ust - otstes ja keskel. Aga kontrollides selgus, et uksed olid seal ka kõikidel trepikodadel, kuigi kõik ei paistnud nii hästi välja. Iga tagaukse juures oli pangaautomaat. Naabrid võisid pahandama hakata, miks ma nende maja automaadist raha välja võtan. Selle peale oleksin öelnud, et minu maja uste juures pangaautomaate ei ole. Ühe naabermaja ukse juures kapis hoidsin oma asju. Seal oli mul kolm sinist karpi. Võõrad võisid minu blogist lugeda, et sinised karbid on mulle millegi poolest tähtsad, ja minna uurima, mis seal täpselt on. Ühes karbis olid ainult maleülesanded. Need minu asjad, mis seisid minu enda trepikojas, olid trepikojauksega kaitstud, aga naabermaja ukse juures olevaid asju ei kaitsnud miski. Mõtlesin, et võiks juhtuda, et vanaduses elan haiglas, kus mul pole enam rohkem asju, kui üks kapp voodi kõrval. Või parem oleks, kui see ei juhtuks, aga see võib sellest hoolimata juhtuda. Kui ma seal haiglas elaks, oleks mul seljataga kuulsusrikas minevik. Ma oleksin olnud oma elust kümme aastat välismaale röövitud. Ja enne välismaale röövimist oleksin Eestis ka kaks korda vangis olnud. Esimene kord läheksin vangi kaheks aastaks. Järgmisel korral mõistetaks mulle juba kolm aastat vanglakaristust, sest kordaksin sama kuritegu, mis esimesel korral. Aga juba aasta pärast saaksin amnestiaga vabaks, sest Riigikogu tühistaks seaduse, mille alusel mind vangi pandi.

reede, september 16, 2011

Seentel on ehk ussimürki

Söömata ei ole jäänud sügisesed seened.
Ise pole korjanud. Need on teiste teened.
Seeni sousti seest ei näe ja muidu ka ei tunne.
Nii on süies õõnes ussiaugu tunne.

Kahimine on paratamatu

Täna toimunud 15-minutilise mõtlemisajaga 7-voorulise turniiri tulemused olid:

1. tänu vanusele Solovjov 5,5 p.
2. Peebo 5,5
3. Raidväli 5
4. Seljodkin 4,5
...
12. Runnel 3
...
kokku 16 osavõtjat

Esimeses voorus kaotasin valgetega Peebole, teises võitsin mustadega Tättet, kolmandas mustadega Liivat, neljandas kaotasin valgetega Raidväljale, viiendas mustadega katsetasin Volperti vastu uut avangut ja kaotasin, kuuendas valgetega võitsin Põvvatit ja seitsmendas mustadega kaotasin Okasele.

Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Rd4 ed 5. d3 a6 6. Oc4 Ob4+ 7. Rd2 Rf6 8. 0-0 0-0 9. Rf3 c5 10. Og5 d6 11. Od5 Vb8 12. a3 Oa5 13. Vb1 Og4 13. b4 Oc7 14. h3 Of3 15. Lf3 h6 16. Oh4 g5 17. Og3 Rd5 18. ed Ld7 19. Lh5 Kh7 20. f4 f6 21. f5 Lg7 22. Vbe1 a5 23. Ve6 ab 24. ab cb 25. Vfe1 Lg8 26. Ve7+ Kh8 27. Lh6+ alistus.

*
Kõige suurem nupp, mida annab kahida, on kuningas. Vahel on seda tehtud rahalise võidu nimel. Kuninga kahimisega samaväärseks võib vahel osutuda mõtlemisaja kahimine. Mõtlemisaega tuleb kahida igal käigul. Suuremas koguses mõtlemisaega kahitakse nii oma nuppude päästmiseks kui ka materiaalsete kahingute kontrollimiseks. Kui mängija tahab mõtlemisaega kokku hoida, peab ta kahima mõtteid. Mida rohkem ta mõtteid kahib, seda rohkem kaotab ta tavaliselt ka materjali.

neljapäev, september 15, 2011

Esimesed puud on kollased


Ema soovitas mul teha sügise jooksul fotoseeria sellest, kuidas vaher kollaseks läheb. Täna ma ühe foto tegingi. Teine on saartest, mis on samuti kollaseks läinud. Kaugemale jalutades võtsin fotoaparaadi kaasa, et veel värvilisi puid pildistada, aga enamus puid olid veel üsna rohelised. Kaskedel oli küll juba juulis kollaseid lehti, aga need langesid ka alla. Kunagi arvasin, et kask on kõige kiiremini kollaseks minev puu, aga praegu on kased vahtrast ja saartest rohelisemad. Inimesel olevat keskiga kuldne, aga kuigi vanadust on võrreldud sügisega, on puudel kuldne sügis. Kanada lipul on punane vahtraleht. Vaher on üsna laialeheline puu. Laialehelised peaksid üldiselt kasvama lõunapool ja kitsalehelised ning okaspuud põhjapool, seetõttu on huvitav, et Kanada lipul just vahtraleht on, kui ta nii põhjas asub. Sügisel võib näha nii rohelisi, kollaseid, punaseid kui ka pruune lehti. Suvel oli värvikirevus maapinnal lilleõite näol, sügisel jõuab ta üles puudesse. Puud õitsesid ka kevadel, aga sügisel on nad veel värvilisemad. Kevadised valged õied olid nagu lume jätk. Kuna igal pool ei olnud puud veel sügisese näoga, pildistasin jalutuskäigu ajal puude asemel kanalit. Suvel sai juba Emajõge pildistatud, nüüd on olemas ka kaks pilti kanali kohta. Talvel tuleb sinna loodetavasti jää ja lumi. Praegu peegeldas kanal sinist taevast. Talvel on seal tahkes olekus vesi, mis peegeldab küll päikest, aga taevasina mitte. Nagu pildilt näha, on vesi tumedam kui taevas. Keegi võiks endale võtta sellise lipu, mis koosneb kahest eri tooni sinisest - üks taeva ja teine vee kohta.

Sahtlist saab asju teada

Tegime lahti peremehe seifi. See oli täis kuld- ja hõberahasid. Need seisid seal juba nii vanast ajast, et selline raha ei olnud enam käibel. Aga kuld ja hõbe maksid endiselt sama palju ja selle sai rahaks teha. Ujusin üle kanali.

*
Minu suure toa sahtel oli pärani lahti. Meil oli külas Veljo, kes vaatas eemalt sahtli sisu. Sahtlis oli igasuguseid joonistusi ja kirjutusi. Need olid natuke kortsus. Ütlesin, et iga sahtli kordategemisega läheb osa asju kaotsi, aga samal ajal tuleb uusi juurde. Leidsin mitte meeles olnud paberi, millele oli kirjutatud, et Haapsalus Pillega malet mängides jäi seis 2:5. Mul polnud meeles, et me seal nii palju partiisid mängisime. Ma polnud kindel, kumb sai kaks ja kumb viis punkti. Arvatavasti sai Pille rohkem, sest mul oli meeles, et tema oli tugevam. Ütlesin selle tulemuse Pillele. Väiksed lapsed olid saanud kätte kabenupud ja need olid põrandal laiali. Tuli kõik üles otsida. Klaus rääkis, et väike laps, kes ei oska veel õieti rääkidagi, on kabelaua väljade nimed juba selgeks saanud.

*
Kõndisin kooli poole. Täna pidi toimuma proovikirjand. Mõtlesin, et mõtlen kirjandi sisu juba kõndides välja. Kirjutan näiteks hariduse tähtsusest. Aga eelmises proovikirjandis ma vist juba sellest kirjutasin ja siis sain kahe. Tänaseks oli üks raamat läbi lugeda. Ma olin kogu aeg unenägudes mõelnud, et mina lõpueksamitele ei lähe. Aga nüüd mõtlesin, et ma lähen sinna küll. Praegu on nendeni veel paar kuud aega ja ma jõuan kõik selgeks õppida nagu eelmiselgi keskkooli lõpetamisel. Selleks loobun nagu eelminegi kord mõneks ajaks maletreeningutest.

*
Eurolisti tuli kiri inimeselt, kes ei olnud seal varem kirjutanud. Ta kirjutas ainult paar lauset. Mõtlesin vastata, et ma ootan kirja temalt. Teiste jutud korduvad, aga tema on uus kirjutaja ja võiks oma seisukohti pikemalt tutvustada. Istusin kooli saalis. Laval nägin mõnda inimest, kellest üks oli selle kirja saatja. Selgus, et ta oli laps. Ootasin koridoris arsti vastuvõttu. Üks klassivend tuli ja puudutas mind. Ütlesin, et talle meeldib, kui teda patsutatakse, aga mina seda ei kannata. Teine klassivend ütles: "Sõbranna tahab veel kommi." Vastasin: "Ei taha."

kolmapäev, september 14, 2011

Väikse piisa päikseviisa

Kõndisin ja kõndisin ja taevast tilkus vesi,
vett ei tulnud ladinal, vaid üsna tasakesi.
Oligi mul vaja ennast veidi jahutada,
nii ei tulnud mõttessegi piisku nahutada.

Kaugel vett vast oli rohkem, sest seal oli meri.
Meremehi sinna kutsus meremehe veri.
Õhulossist õhulaevu lendas üle mere,
teisel kaldal ütles päike teisekeelse tere.

Ütluste kogu

Rääkisin Klausiga meie kambast. Ta ütles, et nädal hiljem oli ta juba Pille ja Pireti kambas. Lõin Klausi selle eest kolm korda ajalehega. Ütlesin, et mina olin ka Pille ja Piretiga ühes kambas, aga see oli teine kamp. Mõtlesin öelda, et Pille, Pireti, Ruthi ja Ene kampa ei oleks Pille Klausi elu sees kutsunud. Võibolla Piret oleks. Või nende kamba eesmärk võis olla siiski järjest laieneda ja kõik inimesed peale minu liikmeks võtta.

*
Vaatasin "Malekoolist" lõppmänge. Vaatasin uuesti eelmisele leheküljele. Seal oli lõppmäng vanker ja ettur vankri vastu. Ettur oli valgel ja diagramm oli musta poolt vaadatuna. Kirjutati, et kõik katsed etturi edasiliikumist takistada lõppevad kaotusega. Lõpuks oli toodud käik, et vanker käis teise vankri kõrvale ja hakkas tegema "hullu vankrit", mis andis viigi. Hullu vankri variandist oli toodud ainult esimene käik. Edasi kirjutas Keres, et malekirjandust mõjutavad kõige rohkem inglise maleraamatud. Need on viinud selleni, et lõppmänge ei esitata ülesannetena, vaid teooriana. Meile saabus külla üks naine. Kuulasin läbi ukse, kuidas ta isa ja emaga rääkis. Naine rääkis, et ta tõi ütlusi, mida isa on läbi aastate ajalehtedes kasutanud. Lõpuks ta küsis, kas isa ja ema elavad kahekesi või on siin veel keegi. Isa vastas, et Simo on ka. Naine küsis, kas Simo on kodus. See tähendas, et kas ma ei käi tööl. Isa ütles, et Simo kirjutab. See tähendas, et mind ei saa töötuks nimetada. Seni olin olnud liikumatult, aga nüüd tegin ühe liigutuse, mis võis teise tuppa ära kosta. Kui külaline läinud oli, läksin sinna tuppa. Isa ütles, et ma vaataks, mida presidendiproua tõi, ja andis mulle külalise toodud ajaleheväljalõikeid lugeda. Ühes artiklis kirjutati sellest, kuidas me Tallinnas käisime ja tagasi sõita tahtes ei mahtunud bussi peale. Kirjutati, et salliga tartlane ei mahtunud peale, sest kohalikud olid ühelt tänavalt kõik piletid ära ostnud. Isal oli olnud tol korral sall kaelas, sest tal oli kurk haige, aga mitte muid talveriideid. Isa kohta kirjutati veel, et kui ta läks abielu registreerima, nõudsid võimud, et mees ja naine kuulutataks mõlemad perekonnapeaks, millest isa keeldus. Ta oli öelnud, et ta ei salli feminiinsust. Ta oli võtnud b-liinilt etturi ja pannud c-liinile teiseks etturiks juurde. Alles pärast seda oli ta näinud, et jalale ei saa niiviisi toetuda.

teisipäev, september 13, 2011

Ajaühtsuseta raamat

Ajalooline romaan või romaani laadne uurimus võiks olla üles ehitatud nii, et erinevates peatükkides vaheldumisi arenevad tegevusliinid on erinevad ajastud. Sellise ülesehitusega on ka kirjutatud, seoses ajas rändamisega. Aga võiks olla raamat, kus eri ajastutel kattuvaid tegelasi ei ole, vaid teost ühendavad ajaloolised paralleelid ja kontrastid. Näiteks võrreldakse kahe sõja puhkemist, kulgu ja rahuni jõudmist. Kaks erinevat sõda ei oleks kahes erinevas osas, vaid ühes osas oleks nende eellugu, järgmistes edasine areng. Võimalik, et selline raamat on olemas, aga ma ei oska ühtegi nimetada.

Vanade sissekannete meeldetuletus

Mängisin Kääbiga malet. Malelaual toimus Austria ministeeriumi ründamine. Märkasime, et oleme mänginud nii, et kuningas on mitu käiku tules. Ütlesin, et valekäik on läbi läinud, ainult viimase käigu saab tagasi võtta. Kääp tahtis siiski kõik valekäigud tagasi võtta. Aga nuppe liigutades läks seis segamini, ja ei mäletanud enam, milline see peab olema. Mul pidi olema võiduseis, aga ma ei teadnud edasi mängides üldse, millise käigu ma pean tegema. Kui olin käigu teinud, siis sain aru, et olin ajanud segi oma ja vastase nupud.

*
Avaldasin blogisissekande, mis koosnes viidetest huvitavamatele vanematele sissekannetele, et neid meelde tuletada. Viited olid pealkirjadena kahes tulbas. See, mida ma olin teinud, oli meie kirjastuse uuemate raamatute virna külili asendis riiulisse panek. Tegin sellest raamatuvirnast foto ja panin blogisse. Mulle öeldi, et virn on ebakorrapärane, see kukub ümber. Vastasin, et ei kuku. Leidsin nüüd siiski ka ise, et virna tuleb kohendada, seejärel sellest parem foto teha ja panna blogisse senise foto asemele. Kui virna kohendama hakati, kukkus selle keskelt kaks raamatut põrandale. Ütlesin, et nüüd kukkus. Õnneks olid raamatud kukkunud sellisesse asendisse, et ei saanud kannatada. Sander püüdis virna kohendamiseks upitada selle ülemise otsani. Ütlesin, et ta ei ulatu, ja kohendasin ülemist otsa ise. Mõned läksid rõdule. Puhkes tormituul. See võis kõik minu paberid laiali viia. Ütlesin, et seda oleks pidanud teadma, et augustis võib torm tulla. Tahtsin rõduukse tuule eest kinni panna. Aga nii ei oleks rõdule läinud saanud sealt põgeneda.

esmaspäev, september 12, 2011

Uusi turniiri mängud

1. voor
G. Lille-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rc3 e6 5. Rf3 c5 6. Od3 cd 7. Rd4 Og6 8. Ld2 Rd7 9. Ob5 a6 10. Oa4 b5 11. Oa3 Vc8 12. a3 Rd7 13. 0-0 Rf6 14. Of4 Rc4 15. Oc4 dc 16. Le3 Oc5 17. Le5 Od5 18. Le2 Oc3 19. bc 0-0 20. Vfd1 Rd5 21. Ld2 Rf4 22. Lf4 Lc7 23. Lc7 Vc7 24. a4 Oc2 25. Vd2 Oa4 26. Va3 Vcc8 27. Vd6 Vfd8 28. Vd8 Vd8 29. g3 Kf8 30. Kg2 Ke7 31. Kf3 Vd3+ 32. Ke2 Od1 33. Ke1 Of3 34. Va1 a5 35. Vb1 a4 36. h4 a3 37. Va1 a2 38. g4 Vd1+ 39. Vd1 Od1 40. Kd1 a1L+ 41. Kc2 La2+ 42. Kc1 Lb3 43. f4 Lc3+ 44. Kb1 Ld2 45. f5 c3 46. fe Lb2++

2. voor
Runnel-Peebo
1. e4 d6 2. d4 Rf6 3. Rc3 c6 4. f4 g6 5. Oe2 b5 6. a3 Og7 7. Rf3 0-0 8. e5 Rg4 9. h3 Rh6 10. g4 f5 11. ef ef 12. Od3 d5 13. Ld2 Rf7 14. 0-0-0 a5 15. f5 b4 16. fg hg 17. Rb1 ba 18. Ra3 Rd6 19. Od3 Re4 20. Oe4 de 21. Rh4 g5 22. Rf5 Of5 23. gf Ld5 24. h4 Rd7 25. hg fg 26. Og5 Vf5 27. Vdg1 Kf7 28. Vh7 Rf8 29. c4 Le6 30. Oh6 Rh7 31. Vg7+ Ke8 32. Vh7 Vf1+ 33. Kc2 Lf5 34. Lg5 Lh7 35. Lh5+ Lf7 36. Le5+ Kd7 37. c5 Lf6 38. Lh5 Vh8 39. Lh3+ Ke7 40. Lh2 Vf2+ 41. alistusin.

3. voor
Trohhalev-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. Od3 Rc6 5. c3 Rf6 6. h3 Lc7 7. Rf3 g6 8. 0-0 Og7 9. Rbd2 0-0 10. Rb3 e5 11. de Re5 12. Re5 Le5 13. Ve1 Ld6 14. Oe3 b6 15. Lf3 Ob7 16. Of4 Ld7 17. Rd4 a6 18. Oe5 Rh5 19. Og7 Rg7 20. Lf6 Ld8 21. Ve7 Re8 22. Le5 Ld6 23. Ve8 alistusin. Valgel jäi mõtlemisaega 37 ja mustal 36 minutit.

4. voor
Runnel-Sirp
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 b5 6. Ob3 Oe7 7. Ve1 0-0 8. c3 d6 9. h3 Ra5 10. Oc2 Oe6 11. d4 ed 12. Rd4 Od7 13. Rbd2 c5 14. R4f3 Ve8 15. Rf1 Of8 16. Of4 Oc6 17. Rg3 Rb7 18. Ld2 Ld7 19. Vad1 Vad8 20. Og5 Le6 21. Lf4 Oe7 22. Ob3 C4 23. Rd4 Ld7 24. Oc2 h6 25. Oh6 gh 26. Lh6 Rh7 27. e5 f5 28. Of5 Og4 29. Oh7+ Lh7 30. Lg5+ Lg7 31. Lg7+ Kg7 32. Rc6 Vc8 33. Rd4 de 34. Rdf5+ Kf6 35. Rd6 Rd6 36. Vd6 Kf7 37. Re4 alistus. Valgel jäi mõtlemisaega 38 ja mustal 25 minutit, sest ta hilines teisele käigule.

5. voor
Traumann-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Od3 Od3 5. Ld3 e6 6. Rf3 La5+ 7. Od2 La6 8. 0-0 Ld3 9. cd Rd7 10. Rc3 Re7 11. b4 a6 12. Ra4 g6 13. Rc5 Vb8 14. a4 Rf5 15. Vfc1 Oe7 16. g4 Rg7 17. Oh6 Vg8 18. b5 Rc5 19. dc Kd7 20. ba ba 21. Vab1 Vb1 22. Vb1 Kc7 23. d4 f5 24. h3 fg 25. hg Od8 26. Og5 Og5 27. Rg5 h5 28. f3 Vf8 29. Vb6 a5 30. gh gh 31. Kf2 Kf5 32. Rh3 h4 33. Vb1 Rh5 34. Ke3 Rg3 35. Rf4 Rh5 36. Re6 Kd7 37. Rg7 Rg7 38. Vb7+ Ke6 39. Vg7 Vh5 40. Vg2 h3 41. Vh2 Kf5 42. Kf2 Vh4 43. Ke3 Ke6 44. Kd3 Kf5 45. Ke3 Kg5 46. f4 Kf5 47. Kd3 Kf4 48. e6 Kg3 49. e7 Vh8 50. Ve2 h2 51. Ve3+ Kg4 52. Ve1 Ve8 53. Vh1 Kg3 54. Ve1 Ve7 55. Ve7 h1L 56. Ke2 La1 57. alistus. Valgel jäi mõtlemisaega 8 minutit 57 sekundit ja mustal 17 minutit 46 sekundit.

6. voor
Runnel-Popman
1. e4 c5 2. Rf3 d4 3. cd Rd4 4. Rc3 Rc6 5. Oe2 Od7 6. 0-0 g6 7. Oe3 Og7 8. Ld2 0-0 9. f4 Rg4 10. Og4 Og4 11. f5 Rd4 12. Od4 Od4+ 13. Ld4 gf 14. ef Oh5 15. g4 e5 16. fe Og6 17. ef+ Of7 18. Re4 Lb6 19. Lb6 ab 20. Rd6 ab 20. Rd6 Od5 21. Vf8+ Kf8 22. Vf1+ Ke7 23. Rf5+ Ke6 24. Ve1+ Kf6 25. a3 h5 26. Re3 Oc6 27. gh Vh8 28. Vf1+ Kg5 29. Vf5+ Kh4 30. Rg2+ Kh3 31. Vg5 Og2 32. Vg3 Kh4 33. Kg2 Vc8 34. Vh3+ Kg6 35. h6 Vc2+ 36. Kf1 Vc8 37. h7 Vh8 38. Kg2 Kg6 39. Kg3 Kg7 40. Kg4 Vc8 41. h8L+ Vh8 42. Vh8 Kh8 43. Kf5 alistus. Valgel jäi mõtlemisaega 41 ja mustal 31 minutit.

7. voor
Kipper-Runnel
1. Rf3 d5 2. d3 Rf6 3. g3 Of5 4. Og2 c6 5. 0-0 Rbd7 6. b3 e5 7. Ob2 Od6 8. c4 0-0 9. Rfd2 d4 10. Ra3 Le7 11. Rc2 Le6 12. Ve1 Oh3 13. Oh1 Rg4 14. Oc1 f5 15. b6 f4 16. Re4 fg 17. hg Oe7 18. Of3 h6 19. e3 de 20. Oe3 Re3 21. Ve3 Rf6 22. Rd2 Rg4 23. Ve4 h5 24. Vb1 Og5 25. Re1 Vf5 26. Og4 hg 27. Rf1 Vaf8 28. Vb2 Lf6 29. Le2 Lh6 30. Rh2 Vf2 32. Kf2 Lf6 33. Kg1 Ld6 34. a3 a5 35. Rg4 Og4 36. Vg4 Oe3+ 37. Kg2 ab 38. ab Od4 39. Vb3 Le6 40. Ve4 Lf7 41. Rf3 b5 42. Va3 bc 43. Va8+ Kh7 44. Rg5+ Kg6 45. Rf7 Kf7 46. dc alistusin. Valgel jäi aega 21 ja mustal 20 minutit.

Kaks esimest mängu on kirjutatud üles mälu järgi kolm päeva hiljem, teised protokolli pealt. Mõtlemisaeg oli esimeses kahes voorus 30 minutit kummalegi ja 30 sekundit iga käigu eest, ülejäänutes 60 minutit kummalegi ja 30 sekundit iga käigu eest.

Muljed mägedest

Karjusin, et kui nii palju alkoholi tarvitatakse nagu uuemas kirjanduses, siis eesti rahvas hävib. Sellega näitasin, et olen palju uuemat kirjandust lugenud. Panin tähele, et ühe lapse pea keerdub täiesti tagurpidi. Kui sellele tähelepanu juhtisin, keeras lapse isa 55 sõlme peale. Ütlesin, et nii ei saa laps hingata. Tegelikult ta natuke veel hingas. Lapse isa arvas, et sõlmesid maha keerata ei ole vaja. Aga lapse pea pandi siiski pöörlema, nii et sõlmed keerasid kiiresti lahti.

*
Kõndisin mööda teed ja vaatasin tee kõrvale jäävat Toomemäge. Tundus, et kogu mulje Toomemäest tekitavad kaks vahtrat. Kui need vahtrad vaatevälja eest kõrvale nihkusid, tulid nende tagant nähtavale järgmised puud, aga neid oli ka vähe. Paistis, et vahtrate reaga on ääristatud just koolimineku tee. Jõudsin linnast välja. Seal olid heinakuhjad. Üks naine oli kirjutanud, et tema jaoks samastuvad mäed heinakuhjadega.

pühapäev, september 11, 2011

Tumedate jõudude nägu

Märkasin, et Facebooki parooliga ei ole ma viimastel päevadel loginud sisse Facebooki, vaid mingisse muusse kohta. See teine koht oli vanade roomlaste teemaline foorum. Minu Facebooki konto oli millegi eest karistuseks kustutatud. Arvatavasti selle eest, et ma kirjutasin seal sageli. Tumedatele jõududele võis aktiivne inimene ohtlik tunduda. Mulle hakkas tunduma, et sõna face viitab sellele, et see keskkond kuulub tumedatele jõududele, kes varjavad maskiga oma tõelist nägu. Mõtlesin, et kui üks konto kustutati sealt ära, siis teen uue. Uue konto kontaktideks kutsun samad inimesed, kes olid eelmises nimekirjas, sest mul on kõik meeles. Või seekord saadan siiski vähem kutseid - neile, kes ühelegi minu sissekandele reageerinud ei ole, ma uut kutset ei saada.

Uusi mälestusturniiri tulemused

1. Vorobjov 6,5 p. - esikoha auhind
2. Metsalu 5,5 - teise koha auhind
3. Rauk 5,5 - kolmanda koha auhind
4. Peebo 5,5 - parima veterani auhind
5. A. Kuusk 5 - parima tartlase auhind
6. Heinmets 5
7. Kipper 5
...
15. Runnel 4
...
20. Kruusiauk 3,5 - parima naise auhind
...
24. Muru 3,5 - parima noore auhind
...
kokku 45 osavõtjat

Paremusjärjestuse arvutamise süsteemi turniiri käigus muudeti, aga keegi polevat sellepärast auhinnast ilma jäänud. Minu koht vastab täpselt turniirieelsele paigutusele. Reitingu säilitamiseks oleksin vist pidanud pool punkti rohkem saama. Viimases voorus oli mul Kipperi vastu mustadega strateegiliselt väga hea seis, aga mängisin selle maha ja kaotasin.

Positiivne punktide vahekord kindlustatud

Turniiri eelviimases voorus võitsin valgetega Popmani. Nüüd on mul kuuest läbi saanud voorust neli punkti. Üks mäng on veel ees. Kuuendas voorus mängisin seitsmendal laual. Seni olen võitnud kõiki endast madalama reitinguga vastaseid ja kaotanud kõigile kõrgema reitinguga mängijatele. Popman oli võidetud vastastest esimene, kes on minus vanem. Ta on vanem ka neist kahest, kellele kaotasin. Eilse päeva viimases voorus võitis Popman valgetega Trohhalevi, kellele mina olin sama päeva hommikul kaotanud. Popman on seni võidetud vastastest kõige kõrgema reitinguga. See on tal minu omast vähem kui sada punkti madalam.

laupäev, september 10, 2011

Võitsin halvema seisu

Turniiri neljandas voorus tegid liidrid viigi ja liidrite arv suurenes. Viiendas voorus Metsalu ja Vorobjov võitsid ja läksid uuesti juhtima. Pärast oma viienda mängu lõppu vooru alguse eelset edetabelit nähes ma juba ehmatasin, et kas minu eelmises blogisissekandes oli viga, aga seda üle lugedes oli kõik õige. Täna ma ei lugenud turniiriruumis enam lasteraamatut, vaid filosoofia sarja oma. Pärast kolmandat vooru sõin lõunat mängumajas ja pärast neljandat kodus. Kohvikus pakutud lõunat Tulva kiitis, aga minu jaoks ei olnud maitse kõige meeldivam, mistõttu jätsin viimase kartuli järele. Rei jättis järele suure salatilehe. Öeldi, et ta ei ole rohusööja. Mulle räägiti ka täna, et kui söömise ja mängu vahele jääb pikem vahe, läheb mäng paremini, sest veri ei lähe kõhtu. Mina vastasin, et täis kõhuga on tuju parem. Viienda vooru mängus Traumanniga kartsin vahepeal juba kaotust. Vastane lasi endale d-liinile topeltetturi tekitada. Et ta ei saaks ühte etturitest välja vahetada, jätsin edasilükke c6-c5 tegemata. Selle tagajärjel sai vastane ruumilise paremuse, pannes c5 oma ratsu. Vahepeal tundus seis kergemaks minevat, aga lõppmängus kaotasin etturi. Hoolimata väiksematest etturite arvust läksin lippu mina ja võitsin. Praegu mul on 5 mängust 3 punkti. Homme on veel kaks mängu. Partiid panen blogisse vast pärast turniiri lõppu. Eilsed mängud õnnestub vast mälu järgi üles kirjutada ja tänaste kohta on protokollid. Täna kuulsin, kui pahandati, et üks osavõtja ei kirjuta käike üles. Varasematel turniiridel on loosimispaber seina peale üles riputataud või lauale vaatamiseks pandud, aga praegusel turniiril lastakse see seina peale suurelt projektoriga. Siis on vähem trügimist. Täna oli kohvikus elektrikatkestus, mistõttu lõuna hilines, aga mänguruumis oli elekter olemas.

Neljandas voorus kahisin oda

Turniiri kolmandas voorus kaotasin Trohhalevile ja neljandas võitsin Sirpi. Kaotanud olen kahele endast vanemale ja võitnud kahte endast nooremat. Turniiril on 45 osavõtjat, kellest mina olen turniirieelselt paigutuselt 15. Ütlesin, et mul on uskumatult kõrge paigutus, esimeses kolmandikus, see tuleb vist vanusest. Karba vastas, et ei tule vanusest, aga ei öelnud, millest siis. Pakkusin ise, et võibolla sellest, et olen vähe võistelnud ja seetõttu vähe reitingut maha mänginud. Kiirmale reiting oli korraks juba pika male omast kõrgem, aga on kõvasti langenud. Eile oli päevakeskuses toimunud tavakohane kiirturniir. Selle oli võitnud Trohhalev, vist kaheksa osavõtja hulgas. Minu tänase mängu kohta ütles Trohhalev, et avangut mängisin hästi, aga edasi jäin liiga passiivseks, ma oleks pidanud tegema käigu Rf6-e4. Pärast võtsin ise kokku, et eile mängisin liiga aktiivselt, täna liiga passivselt, mõlema tagajärg oli, et jätsin midagi ette. Mulle vastati, et siis on vastasel ainult korjata. Ütlesin, et ei, ma ei jätnud ette ühe käiguga, vaid kombinatsiooniga. Sirbi vastu ma midagi ette ei jätnud, vaid kahisin teadlikult. Kõigepealt pakkusin etturikahingut, mida vastane ei võtnud vastu. Seejärel kahisin h6 oda, mille löömise järel paistis vastase seis päästmatu olevat ja pääsu ta ei leidnudki. Sirp jäi mängule kõvasti hiljaks. Avakäigule hilines ta mõned minutid. Kui esimene käik oli tehtud, läks ta sööma, mis võttis kõvasti aega. Kuna mul oli aega rohkem, valisin sellise avanguvariandi, kus jääb rohkem nuppe lauale ja tuleb seetõttu rohkem mõelda. Karba ütles pärast, et vastane sai avangus nupud päris hästi välja. Vastasin, et me mängisime teooria järgi. Kuigi seda avanguvarianti olen suhteliselt vähe mänginud, on teooria vanast ajast meeles. Ja kuna suurmeistrite mängudes esineb seda sageli, siis partiisid järgi mängides olen seda ka paratamatult näinud. Neljanda vooru partii võib lugeda vist senistest minu turniiri parimaks. Mängisin 13. laual, mis oli ühepunktiliste esimene laud. Liidrid olid Vorobjov ja Metsalu. Vorobjov võitis kolmandas voorus mõlemapoolse ajapuudusega vankrilõppmängus Seljodkinit. Seljodkinil oli ettur rohkem, aga vastane hakkas lippu minema. Lõpuks kukkus Seljodkini aeg. Mängujärgses analüüsis jõuti viigini.

reede, september 09, 2011

Turniir algas huvitavalt

Tänavune Uusi mälestusturniir toimub jälle ülikooli kohvikus. Aga kuna ajalehest võis lugeda, et kohvik pannakse varsti kinni, siis jääb see seal arvatavasti viimaseks turniiriks. Täna alanud turniir kestab kolm päeva. Täna oli neli tundi mängu, homme üheksa ja pühapäeval kuus. Täna öeldi, et kes homme seal majas lõunat saada tahavad, peavad ette registreeruma. Ja toite ei saa enam ise valida, vaid kõigile tehakse sama. Kui olin juba registreerunud, ütlesin, et ega ma iga toitu ei söö, juurviljasuppi ma ei söö. Aga kohtunik Karba ütles, et pakutakse hoopis päevapraadi. Hiljem kodus rääkisin, et ega ma seda ka ei tea, kui hästi mulle see päevapraad maitseb. Minu ema ütles, et sama nimega toidud on erinevates asutustes erinevad. Minu tänaste vastaste nimed olid G. Lille ja Peebo. G. Lille vastu olid mul mustad. Kui ta esimese etturi ette jättis, unustasin ära, et seda saab lüia, ja lõin alles teisel võimalusel. Sealt peale läks minu seis järjest paremaks, kuni panin mati. Ütlesin vastasele, et ta ei ole vist ammu trenni teinud. Ta kinnitas, et ei ole, ta suvel ei treeninud. Ütlesin, et ükskord kiirmales mängis ta paremini. Täna alanud turniiri kahes esimeses voorus oli mõtlemisaeg 30 minutit kummalegi ja 30 sekundit iga käigu eest. Teise vooru vastane oli Peebo ja mul olid valged. Mäng toimus teisel laual. Esimesel laual mängisid Vorobjov ja Hinrikus, kolmandal Kuusk ja Tulva. Mina ütlesin enne mängu, et lootusrikas vastane, tema avanguid ma tunnen hästi. Mängus lootsin võidule ka konkreetse seisu põhjal. Vangerdasime erinevatele tiibadele ja mul õnnestus vastase kuninga eest kõik kolm etturit välja vahetada. Vahepeal sain kätte kaks vigurit vankri eest, aga vastane sai varsti mulle märkamatu kombinatsiooniga kätte ka teise minu vankri ja varsti olin sunnitud alistuma. Pärast mängu lõppu panin seisu mälu järgi uuesti peale ja hakkasime seda analüüsima. Peebo oli otse pärast mängu lõppu öelnud, et mul oli väga hea seis, aga nüüd küsis, mida tal karta on. Analüüs lõpetati sõnadega, et see on mänguseis. Kui seisu enam laual ei olnud, ütles K. Sander veel, et kui keegi võita üritab, siis olen see mina. Tulva ütles, et ta ei saanud ikka aru, miks valge käik kohe ei võitnud, mida tema soovitas ja mida ei vaadatud. Rei oli vahepeal öelnud, et mul on vigur vähem, sest ratsu seisis a3. Aga minu meelest miski ei takistanud selle kahe käiguga mängu toomist. Mängude vaheajal lugemiseks võtsin täna turniirile kaasa lasteraamatu "Maaleib". Lugesin seda nii enne esimest vooru kui ka esimese ja teise vahepeal. Siis hakkas uni peale tulema ja algul panin silmad kinni ja seejärel püüdsin väsimust peletada kõndimisega. Teiste maletajatega rääkimiseks jäi ka aega. Üks ütles, et ta ostis endale 20 vatise pirniga laualambi, et väiksem elektriarve tuleks. Mina ütlesin, et prilliarve tuleb jälle suurem. Täna alanud turniir on esimene, kus ma olen uute prillidega. Need maksid 134 eurot. Ostsin suure klaasiga prillid, et vaateväli oleks suurem. Aga miinus paistab olevat, et siis klaasid määrduvad kiiremini. Koju jõudes olid prillid üsna mustad. Mängimise ajal ma seda ei märganud. J. Lomp rääkis hiljuti, et oli kuskilt lugenud, et male on tegevus, mille ajal saab tähelepanu kõigilt teistelt asjadelt välja lülitada. Vihmand ütles ükskord, et isegi suruõhuhaamrit ei pane tähele. Mind on siiski sageli rääkimine seganud. Viimastel aastatel vähem. Aga vahel ma kuulen ära, kui otseselt minu seisu kommenteeritakse. Kommentaator võib nii õigeid kui ka valesid käike ette ütelda. Täna seda õnneks ei juhtunud. Täna ma veel kohvikus süia ei tahtnud. Ma ei tea, kas homne lõuna peab olema pärast kolmandat või neljandat vooru. Parem oleks, kui söömisvõimalus oleks mõlemal vaheajal. Osavõtumaks oli minu jaoks viis eurot. Võrreldes turniirieelse juhendiga on lisatud parima tartlase ja ka parima naise auhind. Kohtunik ütles, et algul ta unustas ja lisaks ta ei teadnud, kui palju osavõtjaid tuleb. Tegelikult turniiri koosseis on selline, et võibolla oleks tulnud lisada hoopis parima mittetartlase auhind.

Riidevärvide soovitaja

Ühes raamatus meestegelase kõik naistuttavad abiellusid teiste meestega, aga igaüks neist naistest pani selga seda värvi riided, mis see meestegelane oli öelnud talle kõige paremini sobivat. Raamatu autor oli Helina ja üks tegelastest oli kahtlaselt tema enda sarnane. Meestegelane oli minu sarnane. Minu perekonnaliikmed imestasid, et kust küll autor sellise tegelase on võtnud. Nad ei kahtlustanud üldse, et sellel oleks seos minuga.

*
Pidin koos Markoga Põhja-Ameerikasse matkale minema. Kaardile oli märgitud kaks matkarada. Mõne aasta eest oli üks inimene seal esimesena liikunud ja avastanud, et seal on looduslikud matkarajad. Vahepeal ei olnud seal keegi käinud. Ma kartsin, et kui minu ja Marko tee peaks seal juhuslikult lahku minema, siis eksin ära, sest mul ei ole mobiiltelefoni. Ja ütlesin, et seal võib kohata karusid. Avastajal oli nende vastu relv olemas, aga meil ei ole. Kui lähenesime puude vahelt jõele, hakkaski läbi jõe üks karu meile kallale ujuma. Põgenesime eest.

*
Läksin hommikul õue, et minna vannituppa. Vannituba asus hoovi teises otsas. Kui ma sinna jõudsin, kogunes minu ümber rahvahulk. Linnast väljas maitsesime mina ja veel kaks venda marju, mida me ei tundnud. Küsisin emalt, mis marjad need on. Ema ütles, et need ei ole mürgised. Ütlesin, et ma sõin neid. Kodu poole tagasi minnes nägin naaberhoovis suurt rahvahulka. Mängiti hümni, mis oli vist Norra oma. Mõtlesin, et austusest hümni vastu tuleb seisma jääda. Aga päris seisma ma ei jäänud, vaid liikusin aeglaste sammudega edasi. Siis nägin, et norralased ise ka laulavad hümni marssides. Seetõttu hakkasin kiiremini edasi minema. Koju jõudes nägin, et minu paberid salajaste märkmetega on pandud lauale nähtavale kohale. Neid paistis keegi lugemas käinud olevat. Vähemalt nähti siis, et kui ma kirjutan unenägusid üles enda jaoks, ei kirjuta ma midagi ebaviisakamat kui blogis. Võibolla olin need paberid õues vannitoas ise taskust välja pillanud ja keegi oli need hoopis päästnud.