Muusikat kuulan, piraate ei vali

Minu muusikamaitse on elu jooksul väga vähe muutunud. Ühtesid laule võin läbi aastate iga päev kuulata, teisi ei taha ühte korda ka lõpuni lasta. Ma ei tea, mida see näitab. Ühelt poolt võiks oletada, et see näitab minu kiiret arengut, et huvid kujunesid varakult välja. Teiselt poolt võiks väita, et maitse muutumatus näitab hoopis minu arenemisvõimetust. Kirjandusmaitse on muutunud rohkem kui muusikamaitse. Seda saab ikkagi seletada sellega, et kirjutamisega olen ise tegelenud ka ja seda juurde õppinud, aga muusikat tegema ei ole ma õppinud. Isegi vastupidi - lapsena vahel laulsin, hiljem lõpetasin selle ära. Aga seletust saab otsida ka sellest, et mõistus ja emotsioonid on kaks erinevat asja. Muusika on rohkem emotsioonid, kirjandusel on oluline ka sisu. On laule, mille puhul mulle kõla meeldib, aga sõnad mitte. Suhtumine sõnadesse muutub kergemini kui suhtumine kõlasse. On ka kirjutisi, mille sõnastus mulle meeldib, aga sisu mitte. Sõnastus võib sisu üles kaaluda rohkem luules kui proosas, ja luule on muusikale lähemal.

Võrgust ma vaatan muusikavideosid, aga ma ei tegele ise nende üles riputamisega, sest mulle ei meeldi kellegi autoriõigusi rikkuda. Üks viimaste päevade uudis on, et kuskil saavutas valimistel edu piraadipartei. Piraadiparteid mulle ei meeldi, sest nad tunnistavad ennast juba nimevalikuga kurjategijateks. Tegemist on uute kommunistidega, kes tahavad kehtestada kommunismi kultuuris. Kultuuri levitamise viisidesse võib suhtuda erinevalt, aga piraatlus ei tohiks olla ühegi poliitilise partei põhiteema. Kellel see seda on, nende jaoks on meelelahutus tähtsam kui töö. Meelelahutus võib olla küll meeldivam, aga ilma tööta ühiskond koos ei püsi.