Muusikaanne jaguneb ebavõrdselt

Kui läksin teise klassi, korraldati laulmistunnis katsed, keda võtta koori ja keda mitte. Klassis oli 35 õpilast, kellest pooled olid poisid ja pooled tüdrukud. Poisse võeti koori ainult neli tükki, sest ülejäänud ei pidanud viisi. Tüdrukutest võeti koori suur enamus. Mina olin koori pääseda lootnud, sest õde laulis kooris juba enne minu kooli minekut, ja olin sinna mitte saamisest pettunud. Erik arvas, et meil vedas, et meid koori ei võetud, sest ta ei tahtnud proovides käia. Kui sain teada, et ma viisi ei pea, ei tahtnud ma enam muidu ka laulda. Hilisemates klassides hakkasid mõned poisid veel viisi pidama ja võeti samuti koori, aga tüdrukuid oli seal alati rohkem.

Koolis korraldati klassiõhtuid, kus ühest korrast alates lasti makist muusikat, mille järgi pidi tantsima. Tüdrukutele tantsimine meeldis, poistele mitte. Mina tantsisin ainult siis, kui õpetaja käskis, aga parema meelega ei oleks seda teinud. Pärast esimest tantsimisega klassiõhtut ütles klassijuhataja, et arad poisid said ka julgeks. Tegelikult polnud tantsimine mulle meeldima hakanud. Ma ei arvanud, et minu liigutused muusikaga kooskõlas oleks. Kui sundust enam ei olnud, siis ma uuesti ei tantsinud. Kui ma neljandas klassis viimast korda klassiõhtul käisin, tantsisid seal mitu tüdrukut korraga ühe poisiga. Seal oli küll ka selline juhtum, kus poiss tahtis tüdrukut tantsima võtta, aga tüdruk keeldus. Krister nimetas Helenit oma pruudiks ja talle käidi peale, et ta Heleni tantsima võtaks. Kui ta seda teha püüdis, siis Helen ei olnud nõus.

Kui klassiõhtute eest pidi veel raha ka maksma hakkama, siis ma nendel enam ei osalenud. Üheksandas klassis käisime klassiga Soomes ja soomlased korraldasid disko, kuhu ma läksin küll kohale, aga ei mõelnudki tantsida. Kui Erik tegi mulle ettepaneku varem ära minna, siis lahkusimegi kahekesi, jättes meid majutanud soomlase sinna. Soomlane ütles pärast, et see oli väga halb, et me lahkusime. See Soome kool oli muusika kallakuga ja võibolla sealsetele positele meeldisid muusikaüritused rohkem. Aga minu mälu järgi oli nende klassis poisse kõvasti vähem kui tüdrukuid. Mind ja Erikut majutanud soomlane kutsus meid ka oma ansambli proovi, kust me samuti omal algatusel kahekesi lahkusime, et minna poodidesse. Hiljem tuli see Soome klass Eestisse. Siis toimus ühes majas pidu, kus muusika järgi tantsis ühekaupa hulk tüdrukuid ja poistest ainukesena Merko.

Kaheteistkümnendas klassis toimusid tantsutunnid, mis pidid olema ettevalmistuseks 100 päeva ballile. Siis oli poiste huvi tantsimise vastu suurenenud. Tantsutundides osales kogu keskkooliklass, väljaarvatud mina.

Pärast kooli lõpetamist on poiste huvi tantsimise vastu jälle vähenenud. Aastal 2005, kui möödus 10 aastat keskkooliklassi lõpetamisest, toimus põhikooliklassi kokkutulek, kus tantsisid paljud tüdrukud, tehes improviseeritud liigutusi, aga poistest käis tantsimas ainult paar tükki ja ainult mõneks hetkeks. Peep küll jutustas sellest, kuidas ta keskkooli ajal tantsutrennis käis, aga ütles, et enam ta tantsida ei viitsi. Ja keskkooli ajal oli ta läinud sinna trenni ka tantsupartneri, mitte enda algatusel.

Aastal 2010 toimus järgmine põhikooliklassi kokkutulek. Seal ei tantsitud, aga viimasel tunnil hakati ise laulma. Laulsid ainult tüdrukud, kes seisid saalis ringis. Poisse oli kohal neli tükki, kellest vist kaks olid olnud koorilauljad, aga ükski poiss ei laulnud, vaid seisime eemal. Piret tegi isegi ettepaneku poisid naermise eest ära saata. Martin oli mulle samal õhtul rääkinud, et joonistamisega võiksid tegeleda ka need, kes ei ole kunstnikud, ja laulmisega need, kes ei pea viisi, nagu Onu Bella. Aga kui päriselt laulma hakati, siis ta ise ei laulnud.