Kodune jalgpall

Esimene jalgpallimäng minu elus toimus vist aastal 1983 Läänemaal. Läksime isa ja vendadega talu juures natuke suuremale platsile ja püüdsime palli üksteisele vist nii käega visata kui ka jalaga lüia. Eesmärk oli ainult, et sööt kohale jõuaks. See ei olnud eriti lihtne.

Kaunase puiesteel oli meie maja ja naabermaja vahel värav, millest pääses hoovi. Hoovi suunas viis sealt trepp alla. Seda väravat kasutasime jalgpalliväravana, kuigi ta oli jalgpalliväravast kitsam. Üks seisis väravas ja teine püüdis palli sisse saada. Mäletan, et mängisin seal Klausiga kahekesi, kui meiega liitus üks poiss, kellest ma ei saanud aru, kas ta on juba varem tuttav või mitte. Seal hoovinurgal käisid veel Heiki ja tema isa viit miinust mängimas, kus eesmärgiks oli palli jalaga niimoodi vastu seina lüia, et teisel oleks raskem seda omakorda ühe löögiga seina pihta saada. Neil lendas pall väga kõrgele. Neile soovitati, et nad prooviks ka meie palliga, aga Heiki isa keeldus, öeldes, et see pall läheks katusele. Majad olid seal viiekorruselised.

Jalgpalli mängisime ka toas. Võibolla juba Kaunase puiesteel ja kindlasti Uuel tänaval. Vahel oli üks värav uks suurest toast ühte koridori ja teine värav uks vastaskoridori. Aga suures toas mängimist keelati, kuna kardeti, et klaasid lähevad katki. Nii pidi vahepeal minema mängima koridori, kus värvad olid puu-uksed.

Pärast Uuele tänavale kolimist oli naabriks Humu, kes oli naiste korvpalli treener. Ta kinkis meie perele päris jalgpallipalli, mis oli valge-mustakirju ja nägi välja samasugune nagu tolleaegsetel televiisoris näidatavatel võistlustel. Selle palliga hakkasime mängima lasteaia aias. Üks värav oli ronimispuu ja teine puuauto ja kivi vahel. Algul mängisime neljakesi. Ühes võistkonnas olime mina ja vend Klaus, teises naaber Jan ja minu vend Tõnu. Kõige vanem olin mina, järgnes Jan, edasi tulid Klaus ja Tõnu. Jalgpalli oskas meist kõige paremini mängida Jan. Mängisime igal õhtul. Kui mängimist lõpetades tuppa läksime, ütles Jani ema, et vaatame, kes enne duši alla saab. Mul tegelikult ei olnud tol ajal kombeks duši all käia. Hiljem toimunud mängude ajal läks mängijate arv suuremaks. Liitus meist kõigist suuremaid poisse. Mina ja minu vennad ütlesime iga värva löömise järel, mis seis on. Suuremad poisid ei olnud meie mänguoskusega rahul ja ütlesid, et me oleme punktiloendajad. Mõnes mängus oli vist nii eestlasi kui ka venelasi. Ühel päeval hakkas lasteaia koristaja meiega pahandama, et me tallame muru ära, lasteaialapsed ei ole seda ära tallanud. Ta nõudis, et me läheks mängima kooli juurde. Lähedal oli vene kool, mängijad olid eestlased, aga koristaja arvas, et me käime selles koolis. Läksimegi kooli juurde. Seal oli mäng natuke keerulisem, sest mänguplatsiks valitud alal kasvas ka hulgaliselt puid ja osa lööke põrkas puude vastast tagasi. Selle palliga mängiti veel viit miinust. Ma ei mäleta, kas ma ise mängisin. Ühel korral olin igatahes juures, kui naabermajast tuli üks naine keelama, et mängijad taovad palli vastu seinapaneeli, nii et laps ei saa toas magada. Võibolla kartis ta ka, et paneel langeb sisse. Tõnu rääkis viie miinuse mängimise kohta loo, et kui mind juures ei olnud, oli üks suur poiss löönud meie palli viiekorruselise maja katusele. Pallile järele minnes olevat ta teinud üle katuseserva alla rippudes kätekõverdusi. Ta olevat kogemata kätega lahti laskunud ja kukkuma hakanud, aga siis uuesti katusest kinni haaranud. Seda lugu ma eriti uskuma ei jäänud. Väga kaua see jalgpallipall kasutusel ei olnud. Tal läks vist pumpamise ajal sisekumm niimoodi katki, et õhk ei püsinud enam sees. Uut jalgapallipalli me ei saanud. Ühel päeval tahtsime hakata mängima jalgpalli korvapallipalliga, aga üks suur poiss, kelle nimi vist oli Toomas, hoiatas selle eest, öeldes, et pall läheb kurgiks.

Jalgpalli mängisime ka Peedul. Vanaema suvila aias mängisime seda seenepildiga palliga. Teine pall oli seal natuke väiksem ja kahte eri värvi pooltega. Lõpuks läksid need pallid vist ka katki. Kirjanike suvilas suvitas naaberkorteris suur jalgpallihuviline Arno. Esimesel aastal olid tal Tartust kaks sõpra kaasas, kes olid samuti jalgpallihuvilised. Nendega tegime natuke pealelööke kahe puu vahel olevale väravale. Aeda tuli veel üks kohalik poiss, kes ka selles osales. Kui ta ära oli läinud, halvustati teda, et ta tahtis endast väga kõva muljet jätta, aga et tegelikult ta eriti ei olnud. Arno ja tema sõpradega mängisime lauamängu monopol. Kui kodus olime teinud sellise monopolimängu, kus sai ära osta firmasid, siis Arno monopolimängus tuli osta jalgpallureid. Eriti hindas Arno Argentiina jalgpallureid, kellest kõige tugevam oli tol ajal Maradona. Aga jalgpalli mängis Arno rohkem Tartus, Peedul mängisime pallimängudest kõige rohkem sulgpalli, mille jaoks aias oli väljak. Peedul mängisin viimane kord vendadega jalgpalli sarnast mängu vist aastal 2000 depressiooni ajal endisel kinoplatsil. Maal mängisin palli kooliajal veel ühel päeval Võnnus, kui käisime koos Tulviste lastega kirikuõpetaja poja sünnipäeval. Seda poissi huvitas, mis mu kehalise kasvatuse hinne on. Kui ta kuulis, et kolm, ei tahtnud ta uskuda, et kellelgi sellises aines selline hinne saab olla. Aga lõpuks ta jäi vist uskuma, et võibolla linnalapsel saab. Pärast läksime kolmekesi palli mängima. Lõime vist palli jalaga üle võrkpalli võrgu.

Keskkoolis kinkis klassivend Mait mulle jõuludeks ühe palli, mis välimuselt meenutas vist kunagist jalgpallipalli, aga oli tegelikult õhemast materjalist ja ümmargusem. Mait põhjendas selle kinkimist sellega, et ma olen kondine. Seda palli loopisin kodus kätega vastu seina, võibolla ka jalaga. Lõpuks läks see ka õhust tühjaks.

Klassikaaslastest tuli jalgpallist juttu viimati eelmine aasta Katiga, kes sõidutas mind autoga Viljandimaale klassikokkutulekule. Ta ütles, et meil on üks ühine tuttav. Küsisin, kas Elvast, kuna Kati oli meie kooli tulnud sealt. Ta ütles, et Elvast on ta ka. Küsisin, kas Simson, sest kursusekaaslane Simson tuli samuti Elvast. Kati ütles, et Simsonit ta tunneb ka, aga ta ei tahtnud sellest rääkida. Ta nimetas, kellest ta räägib, hääldades nime sihilikult moonutatult, nii et ma ei tundnud ära. Teisel korral hääldas ta siiski õigesti, et tegemist oli Arnoga. Arno olevat öelnud, et mind huvitas juba lapsena male. Mina ütlesin, et Arnot huvitasid jalgpall ja tehnomuusika. Kati ütles, et jalgpalli kaudu ta Arnot tunnebki, õigemini rohkem tunneb tema mees.

Nagu paljude teistegi spordialade puhul, ei ole ma ka päris jalgpalli enam mänginud. Või õigemini mängin erinevaid pallimänge toas kahe kaheaastase vennapojaga. Mängime pisikeste pallidega. Väikestele poistele meeldib palli mängida väga. Endal on ka vähem mõtlemist kui muid tegevusi leiutades.

Vahel keelatakse mul jalaga prügikasti avamist, mille peale ma ütlen, et käega avades tuleks käsi ära pesta, et prügikast algselt oligi tehtud jalgpedaaliga ja et jalgpallipalli lüiakse ka jalaga. Lasteaias, kus me kodu juures kõige rohkem jalgpalli mängisime, on nüüd teine asutus. Kooli õue ümber on pandud metallaed sildiga, et võõrastel sissepääs keelatud. Praegused jalgpallimängijad kasutavad mänguväljakuna meie õue muru, kus värav on kahe kasepuu vahel. Vendadest tegeleb kuskil pallimängudega veel vähemalt Klaus. Vahepeal vennad rääkisid, et teeme Meelvale lauda taha jalgpalliväljaku, aga ma ei ole kuulnud, et seal mängitud oleks.

Jalgpalli olen mänginud veel vähem kodustes kohtades - koolis ja spordilaagris. Sellest kirjutan vast edaspidi.