laupäev, september 24, 2011

Hind tähendab keelatust

Vanasti kui kodus räägiti telefoniga, jäin juttu pealt kuulama. Nüüd panen selle asemel uksed vahelt kinni. Ühe ukse sulgemisest on vähe, parem on kaks. Siis kostab veel ka natuke häält läbi. Täna tegi raadio imelikku häält. Kui selle tund aega hiljem kordumisel uurima hakkasin, oli nupp läinud jaama pealt laineala serva. See oli arusaamatu, sest oma teada polnud ma seda keeranud ja teised polnud seal toas käinudki. Seega kummitus. Üks kaheaastastest poistest rääkis hiljuti kummitusest. Kui ma viis minutit venna sünnipäeval olin, oli kaheaastasel mulle kõigist teistest rohkem öelda. Aga ka mitte väga palju. Mõnel teemal tuleks nii palju sõnu korraga kirjutada, et lükkan nendest kirjutamist edasi. Võibolla pühapäeval leian rohkem aega konkreetsel teemal kirjutamiseks. Mälestuste seeria on pooleli ja kõigist läbi saadud raamatutest pole ka kirjutanud. Eile arvati, et varsti tehakse kõik võimalikud asjad e-raamatuks, sest neid saab teha lõputult. Mina ütlesin, et kui e-raamat võib olla ükskõik millise kvaliteediga, siis keegi neid ei osta ka. Öeldi, et ei osta küll, aga raamatuks tehakse ikkagi. Mina ütlesin, et isegi seda, mis ma tasuta võrku riputan, ei loeta. Vastati, et sellepärast ei loetagi, et ma tasuta riputan; kui ma müüks, siis loetaks. Võibolla teose raha eest saadavus on keelatusele sarnane reklaam. Keskkooli kirjandustunnis ütlesin ise, et Alliksaar oli sellepärast populaarne, et ta oli keelatud. Õpetaja luges selle õigeks vastuseks. See õpetaja pani ükskord kontrolltöö ajal kõik ühekaupa istuma, väljaarvatud mind ja minu pinginaabrit. Kui selle kohta märkus tehti, ütles õpetaja, et meie oleme ausad poisid. Siis ma ei olnud nii aus kui praegu. Koolis hinnete panemine on veidi ebaausust esile kutsuv tegevus. Hiljuti kirjutasin, et sarnaselt üliõpilastele võiks ka kooliõpilastele heade hinnete korral stipendiumi maksta. Aga pärast seda ilmus ajalehes artikkel, et kui õpilased esimese raha kätte saavad, ei suuda nad sageli enam õppimisele keskenduda. Tavakoolides olevat kümnenda klassi poolelijätjaid massiliselt. Minu klassist ei jätnud keegi keskkooli pooleli. Päris kõik küll keskkooli ei läinud. Osadel on jäänud ülikool lõpetamata. Ise pole ma taotlenud doktorantuuri võtmist, kuigi paljud on mul seda teha soovitanud. Pärast doktorantuuri on veel olemas postdoktorantuur, mille olemusest ma eriti palju ei tea. Doktorantuuri kohta on mul võibolla ka vale ettekujutus. Ühel päeval küsisin, et kui magistrieksamiks tuli lugeda 40 raamatut, mitu tuleb lugeda doktorieksamiks. Mulle vastati, et doktorieksamit pole olemas. Praegu lõin selle märksõna kontrolliks otsingumootorisse ja sain 94 vastet, millest esimene on mu enda blogisissekanne. Kui blogisissekannete arv läheb väga suureks, tuleb blogi maha kanda. Koolis öeldi, et kellel on kodus kooli templiga raamat, see on varas; samas koolist maha kantud raamatuid koju viimiseks pakuti. Minu vend viis kooliraamatukokku isa saadetud raamatuid ka juurde. Mina raamatukogule pole viinud, küll aga kolmele oma endisele õpetajale isiklikult kinkinud. Kooli raamatukogus nägin klassikokkutuleku ajal ka selliseid raamatuid, mille käsikirjaga ma olen töötanud, aga need ei ole minu sinna viidud. Kooli juubelialbumis olen avaldanud oma luuletusi. See juubelialbum on üks neist raamatutest, mida tahaks läbi lugeda, aga pole jõudnud.

2 vastukaja:

Holger ütles ...

Muide, mina küll loen Su blogi. Vahest on 'küll' üleliigne sõna, aga püüan püsida ikka järjel.
Põhimõtteliselt võiks midgi prooviks e-raamatuna müüa ja korraga vabaveebis hoida. Selle eksperimendiga selguks tõde.
Minu arvates on e-raamatud praegu Eestis meeletult kallid, nimelt sama kallid kui paberile ja kaante vahele aetud. See on valest e-kirjastamisest, sest enne valmistab kirjastus paberiraamatu ning alles siis mõtleb e-le ja pärast seletab, et e-raamat ei ole odav "kirjastada". Sellise hinnavaliku puhul eelistakin ma alati pärisraamatut. Õigemini pole ma veel ühtki e-raamatut ostnud. E-raamat võiks ikka vähemalt küljendamise kulude ja poe vaheltkasu võrra madalam olla.

Simo Runnel ütles ...

Esimesed mobiiltelefonid maksid vist rohkem kui autod, aga hind läks kiiresti alla. Kuni e-raamat on haruldane, saab nende eest raha küsida, massiliseks muutumisel peaks nad odavaks minema.