Laupäev, mai 31, 2014

Kuidas mängida

Mängisin koolis Lauri N-ga malet. Päras mängu lõppu ütles Jürgen I., et ta küll õpetas Laurile, kuidas segaseid avanguid mängida. Mõtlesin, et Lauri mängiski ju Ufimtsevit. Vastasin, et mina mängin nii, nagu tuju on. Kui tahan, siis teooria järgi, ja kui tahan, siis oma peaga.

Reede, mai 30, 2014

Pulmaunenäod

Täna pidid toimuma minu ja ühe naise pulmad. Abiellusin ainult sellepärast, et muidu oleks majanduslik olukord veel halvemaks läinud. Aga kui naine oleks mind vähem kui kahe aastaga maha jätnud, poleks abiellumisest midagi kasu olnud. Pidime oma pulmadega esialgu ootama, sest kõigepealt peeti samade külalistega ühtede teiste inimeste pulmad. Siis saabus meie kord laulatustseremooniale minna. Mõtlesin sinnapoole kõndides, et seda peetakse vist väga halvaks, et ma naisel käest kinni ei hoia. Võtsin tal randmest kinni. Teised oleks võtnud sõrmedest. Või võibolla ei pidanud veel käest kinni võtma, vaid tseremoonia läbiviija pidi pidulikult käed kokku panema.

*
Inimesed kogunesid kahes rühmas autotee äärde. Savisaar ei julgenud maakohas üle tee minna ja palus abi. Täna oli minu pulmaöö. Heitsin naisega samasse voodisse pikali. Lamasin tema poole seljaga. Aga kui erisoost inimesed samas voodis lamasid, siis tekkis tahtmine lähemale nihkuda. Kui ärkasin, oli päike juba kõrgel. Ma ei mäletanud, kas öösel oli midagi juhtunud. Vist mitte eriti. Läksin poodi. Ükskord üks inimene oli kiitnud, et Hiina on nii suur riik ja nii rahumeelne. Teine oli vastanud, et arvatavasti alustab Hiina varsti sõda. Ta pidas vist silmas, et Venemaa vastu. Võtsin poes kahest kohast ühte ja sama kaupa. Kui kassasse jõudsin, oli käes ainult selle kauba kaas, alt oli tops küljest kukkunud. Läksin tagasi, et uuesti võtta. Ostsin poest ilma kassetiauguta maki ja ühe teise aparaadi. Vaja neid ei läinud, sest üks suurem makk oli juba olemas. Aga abiellumine pani ostma. Oleksin uued aparaadid voodi alla pannud. Olin tõsine. Maaja ütles, et ma olen kogu elu nalja teinud, ta tunneb mind, elu ei ole ainult lasteaed. Vastasin, et muidugi ta tunneb mind. Kuna praegu olid pulmalised koos, siis ma naersin selliste asjade üle, mis muidu poleks naerma ajanud. Õhtul läksin jälle naisega samasse voodisse magama. Natuke hiljem läks naine lastele järele, vahepeal oli jälle mäluauk. Siis hakkasid inimesed Esimese maailmasõja suunas liikuma. Nüüd sain aru, et see, et naine lastele järele läks, tähendas, et meil olid juba lapsed sündinud. Magamamineku ajal neid veel ei olnud, sündmusi näidati kiirendusega. Tahtsin öelda, et ma poleks kunagi uskunud, et oma elust kirjutama hakates aeg niimoodi lendama hakkab.

Neljapäev, mai 29, 2014

William James

William James. „Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest“. Tõlkinud Indrek Meos. Tartu 2013. Tõlgitud 1929 a. väljaandest. 544 lehekülge.

Ükskord loetlesin psühholoog Peeter Tulvistele, milliseid psühholoogia raamatuid ma olen lugenud. Ta soovitas täienduseks ainult ühte, et kui ma tahan lugeda midagi tõeliselt intelligentset, siis lugegu ma Jamesi, kes kirjutab sellest, miks inimestel tekivad usulised tõekspidamised. Siis ei olnud raamatut veel eesti keelde tõlgitud. Nüüd on ja ka läbi loetud. Kinnitan, et oli tõesti hea raamat, kuigi paljudele lõikudele vaidleksin vastu.

Ma kirjutan sellest teosest blogi raamatute, mitte ajaloo rubriigis, sest see on rohkem religioonipsühholoogia. Aga saadan sissekande ajaloo listi, sest see teema tuleb ka ajaloolastele kasuks. Näidetena esinevad raamatus paljud nimed, kellest olen varemgi kirjutanud – Carlyle, Emerson, Wesley, Edwards, Swedenborg, Tolstoi, Luther, Cromwell. Raamatus „Ajaloo apoloogia“ võrdles Bloch ajaloolast inimsööjaga, sest ajalugu tegelevat ainult inimestega. Sama teemaga tegeleb psühholoogia, kuigi on olemas ka looma- ja isegi taimepsühholoogia.

Ajaloolastel võib olla psühholoogia ja psühhiaatria lugemine ka isiklikult kasulik. Sest ajalugu nagu kirjanduski nõudvat tugevat paremat ajupoolkera, aga parema poolkera osakaalu suurenemise korral võib tekkida ka vasakukäelisus või psüühilised haigused.

James seostab ka religioossust inimtüübiga, mida ta nimetab psühhopaatiliseks. Kuid ta ei arva, et see oleks argument religiooni vastu. Inimest mõjutavat kõik tema omadused, nii võivat ka psühhopaatilisusest nagu muudestki omadustest kasu olla.

James toob tõendeid selle kohta, et religioon põhineb inimeste reaalsetel kogemustel. Usk võib näiteks inimese haigusest terveks teha. Kuigi James arvab, et kõiki inimesi usk terveks ravida ei suuda, samuti nagu ei suuda kõiki ravida arst. See paneb mõtlema, et ehk ei õnnestunud kõiki ravida ka Jeesusel, aga osasid õnnestus ja Uude Testamenti on kirja pandud ainult need juhtumid. Aga tervenemisjuhtumeid kinnitavad lisaks Uuele Testamendile ka arvukad hilisemad näited. Kuid tänapäeva meditsiinis on teada, et haige paraneb paremini ka siis, kui ta usub ravimisse, mistõttu on välja mõeldud platseeboravimid.

Inimese elus võib aset leida usku pöördumine. Kuuldakse mingit ebaloomulikku häält ja selle tulemusel vabanetakse enesetapumõtetest, saadakse ühe hetkega lahti alkoholi- ja tubakasõltuvusest, mis seni pole vaatamata jõupingutusele õnnestunud. William Blake’i religiooni osa oli seksuaalsuse ülistamine, aga James toob näiteid, kuidas vabanetakse ka seksuaalsetest ahvatlustest.

Religiooni tunnusteks peab James rõõmu ja optimismi. Ta eristab müstilisi elamusi ja paranoiat selle põhjal, et mõlema puhul kuuldakse küll ebaloomulikke hääli ja antakse asjadele uusi tähendusi, kuid müstikut saatvat rõõm ja meelerahu, samal ajal kui paranoia valmistavat kannatusi. Selles ma näen jälle dualistlikku mõtlemist, mida Uku Masing kritiseeris. Sellise vahetegemise järgi oleks mul esinenud nii müstilisi kui ka paranoilisi elamusi. Nägemused võivat esineda nii hallutsinatsioonide kui ka unenägude kujul. Kuid tänapäeva teadus arvab, et iga inimene näeb igal ööl kõigepealt õudusunenägusid ja seejärel meeldivaid, ainult õudusunenäod ei jää tavaliselt meelde, osadel inimestel ka mitte meeldivad unenäod. Üks raamatus tsiteeritud näide arvas, et ärkveloleku aegsed müstilised elamused on tugevamad kui unenäod, sest unenäole järgnevat ärgates teadmine, et see oli ainult unenägu. Aga kõigi inimeste puhul see ilmselt nii ei ole. Mulle õpetas lapsepõlves Tunne Kelam, et pole mingit vahet, kas asi toimub unenäos või ärkvelolles, unenäos minevat lihtsalt hing rändama. Loodusrahvaste kohta olen lugenud, et nad usuvad unenägude reaalsusesse nii tugevalt, et võivad ärgates nende mõjul inimese tappa. Ka ärkvel olles kuuldud häälte puhul on kasulik analüüsida, kas see ei ole enda ettekujutus.

Ka James teab, et samal inimesel võib esineda erinevaid elamusi, seda maniakaal-depressiivse psühhoosi puhul, mida raamatus nimetati vist tsükliliseks psühhoosiks. Jamesi järgi ollakse maniakaalses faasis väga altruistlikud ja depressiooni korral väga egoistlikud. Ma olen kuulnud teistsuguseid arvamusi. Sellist haigust põdevat inimest tundja rääkis, et maniakaalne faas on veel hullem kui depressioon. Jutuajamise käigus jõuti järeldusele, et inimesele endale on raskem depressioon, aga teistele on ebameeldivam mania. Mania kohta on räägitud, et selle ajal „hakkab raha käes lendama“. See võib olla meeldiv kaupmehele, aga teha haige perekonna õnnetuks. Depressiooni üks sümptom võib olla aga süütunne. Seda ma peaks samuti altruistlikuks sümptomiks, sest inimene tahab head, aga tunneb, nagu ta ei suudaks seda teoks teha.

James arvab, et keegi ei peaks uskuma seda, mida tema isiklik kogemus ei kinnita. Iga inimene olevat erinev. Ajalooteaduses võib seda soovitust seostada allikakriitika probleemidega. Inimene ei ole ise viirusi näinud, aga usub nende olemasolu, sest tema kogemus ütleb, et teadlased tavaliselt ei valeta, kuigi võivad vahel eksida. Ajaloolasele ütleb kogemus, et osa allikaid on tõepärasemad ja osa valelikumad.

Tänapäeval võidakse arvata, et usklikud räägivad lihtsalt väljamõeldisi, aga James näitab, et paljudel juhtudel põhinevad inimese usulised veendumused sellel, et inimesel on olemas endal vastavad elamused ja nähakse nende kasulikkust. Ma olen varem lugenud religioonipsühholoogia kohta eesti autorit Konstantin Ramulit, kes kinnitas ka Nõukogude ajal, et religioossete elamuste olemasolu ei saa eitada, kuigi ta arvas, et nende põhjus ei pruugi olla see, milleks usklik neid peab. Ramul tõi näiteks „keeltel kõnelemise“, kui usklikud hakkavad vahel nagu Uues Testamendis arvama, et nad oskavad äkitselt mingit uut keelt. Nende keelte analüüs näitavat aga, et räägitakse mõnda varasemast tuttavat keelt väikese moonutusega.

Jamesi raamat aitab ajalugu mõista natuke ka religiooni arengu iseloomustamise kaudu. Kui inimesed arenevad, areneb koos sellega ka jumal. Vanasti olid jumalad kätemaksuhimulised, kui inimesed elasid looduses ja hindasid jõudu, aga tänapäeva inimesele ei olevat inimohvreid nõudev jumal enam usutav. Selle väite võib kahtluse alla seada, kui pärast raamatu originaali ilmumist on toimunud suuri massimõrvu. Aga Hitler ja Stalin püüdsid oma ohvreid vähemalt varjata, kui Prantsuse revolutsiooni ajal giljotineeriti avalikult. Neonatsid on pigem holokaustieitajad kui selle õigustajad. Kambodžas ja Ruandas vist aga tunti oma mõrvade üle ka 20. sajandil uhkust.

Huntington raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ arvab, et kõik tsivilisatsioonid kasvavad välja religioossest taustast. Jamesil on neid religioone natuke omavahel võrreldud, kuigi põhiliselt kirjutab ta ristiusust. Aga ta võrdleb näiteks protestantismi ja katoliiklust. Protestantism olevat pessimistlikum, aga katoliiklus liiga käsuõpetuslik, mõni sekt on pidanud mõlemat puuduseks. Metodistidele olevat äkilised usulised ärkamised omasemad kui mõnele teisele usule. James arvab, et tegelikult need pöördumised nii äkilised ei ole, vaid neile eelnevad pikemaajalised alateadlikud protsessid.

Kuigi James peab religioossuse tunnuseks rõõmu, ei pea ta selleks naeru. Aga ma olen ühest raadiosaatest kuulnud, et Indias on olemas ka naerujooga. Teistest joogadest kirjutab James küll.

Keda kustutada

Kohtusin ühe inimesega, kes oli mul feisbukis. Ütlesin, et üks võimalus, et ma kustutan feisbukist välismaa maletajad. Mul oli seal palju tugevaid välismaa maletajaid, aga oletasin, et ma ei vaheta nendega kunagi ühtegi sõna. Teine võimalus, et ma kustutan need, kes kellegi postitusi laigivad, aga mitte minu omi. See, kellega ma rääkisin, oli ise samasugune.

Kolmapäev, mai 28, 2014

Saaremaa meistrivõistlused

Algas Nõukogude võim. Saali saabus kolm inimest, kes olid läinud käsu peale uue võimu teenistusse. Põgenesin mööda mutikäiku, mis viis Tartu alt läbi.

*
Laua peal oli üks 1960. aastate "Spordilehe" number. Kirjutasin selle põhjal blogisissekande, et vanaisa tuli üks aasta suusatamises Saaremaa meistriks. Vaatasin, et olin kirjutanud Tartu Saaremaa meistriks ja "Tartu Spordilehe" andmetel. Kustutasin mõlemast kohast Tartu ära, sest see oli vale. Siis vaatasin, et vanaisa nime pole ajalehes üldse mainitud. Kustutasin kogu blogisissekande ära. Ütlesin ka suuliselt, et see, mis ma kirjutasin, ei olnud õige. Mind pani selliseid asju kirjutama vist hüpnoos. Mõtlesin, et aga võibolla tuli vanaisa siiski mõnel teisel aastal Saaremaa meistriks.

*
Olime välismaal. Tagasi pidime lendama lennukiga. Siis pidin kotist noa välja võtma, sest lennukisse ei olnud lubatud metalli viia. Välismaale olin pääsenud noaga, sest siis me ei tulnud lennukiga. Magasime hommikul välismaa hotellis. Teised tegid hääli ja puudutasid mind, aga ma ei reageerinud millelegi, et mitte ärgata. Hakkasin mööda tuba hõljuma. Teadsin, et hõljumisele järgneb tavaliselt ärkamine. Aga seekord seda ei juhtunud, vaid olin varsti voodis tagasi.

Teisipäev, mai 27, 2014

Öö kaks nägu

Öösel kirjutasin sissekande elus meeldinud asjadest, aga sellele järgnesid halvad unenäod. Põhjus ei ole vast siiski kirjutamises, vaid valusates kohtades. Ei tea, kas siis kroonilise haiguse korral hakkavad iga öö halvad unenäod meelde jääma. Tegelikult iga haigus pole halbu unenägusid põhjustanud. Depressiooni ajal olid head unenäod ja palavikuhaiguste ajal võivad unenäod üldse ära kaduda, kuigi vahel on kadumise asemel painavaks muutunud.

Elus meeldinud asju

Mul oli väga ilus lapsepõlv. Vähemalt tundub praegu, et see oli ilus. Aga tundus ka sajandivahetuse paiku raamatut "Uneriik" kirjutades, kus kasutasin lapsepõlvemälestusi. Ja kui ma suudan praegu lapsepõlve ilusana mäletada, siis on ka tänane öö ilus.

Üks lapsepõlve naaber kandideeris eilsetel valimistel. Mina teda ei valinud. Aga lapsepõlvest on mul temast kõige paremad mälestused. Hiljem on ajad halvemaks läinud.

Valisin kandidaadi, kelle kohta on mul samuti lapsepõlvemälestusi, samuti häid. Halbadest asjadest, mis elus juhtuvad, võib olla nii palju kasu, et nad on headele kontrastiks ja hea pääseb paremini esile.

Kuna lapsepõlv enam pikemaks ei lähe, siis tuleb vist ühtesid ja samu mälestusi elu jooksul palju kordi kirjutada. Aga mälestused peaksid ise aegamööda muutuma, siis täielikku enesekordust ehk ei tulegi.

Lapsepõlves meeldis mulle näiteks, kui mulle kingiti märkmik. Või kui ma võtsin koolivihikute sahtlist uue vihiku koduseks tarbeks. Meeldisid isegi telereklaamid, mis praegu enam ei meeldi. Juba lapsepõlves ei maitsenud mulle kapsasupp, mis pole ka hiljem maitsema hakanud. Aga maitses toores kapsas. Banaan maitses rohkem kui praegu, aga seda sai harvem. Praegu meeldib mulle rohkem üksi olla kui lapsepõlves.

Hea mälestus ei pea olema tingimata lapsepõlvemälestus. Ülikoolis meeldis mulle näiteks Laari loeng. Või kursusetööde kirjutamine. Või raamatukogust ajalooraamatute laenamine. Laenasin mõnel korral ka selliseid, mis otseselt õppeülesannetega seotud ei olnud.

Keskkooli ajal meeldis mulle raadiost muusikat kuulata ja joonistada. Meeldis ajalehtedest malenurkasid välja lõigata. Meeldis maleajakirju osta ja malevariante ümber kirjutada. Seda aega igaüks enam lapsepõlveks ei pea, aga mõni peab.

Praegu mulle meeldib, et selle blogisissekande eelvaates on ilusad tähed. Meeldib, et uue arvuti ekraan ja klaviatuur on veel puhtad. Meeldib, et ma sain päeva jooksul nii palju tõlgitud nagu ma olin otsustanud ja et jäi veel muude asjade jaoks aega üle. Meeldib, et blogis ei ole laikimisnuppu, mis näitaks, mitu inimest ei laigi. Ja see, et öösel on pime, kuigi on juba maikuu.

Esmaspäev, mai 26, 2014

Kaks vaatepilti

Õigeusu vaimulik rääkis vene kirikus, et venelaste esitatavad andmed on täpsemad kui eestlaste omad. Minu arvates oli vastupidi. Üks mees rääkis teleseriaali viimases osas välja saladuse, et tema põdrale ei tohi koeri kallale lasta. Selle peale kohe lasti.

*
Hakkasin minema bussijaamas bussi peale. Juht küsis, kas mul on tabletti, mida kasutada bussi kütusena. Ühe tableti tükikesi ma taskust leidsin. Juht ütles, et need sobivad. Tabletitükikeste rahaline väärtus pandi tabelisse annetusena kirja. Buss sõitis jaama teise otsa, siis lasti inimesed välja, et juht saaks enne edasisõitu bussi remontida. Kui ta edasi sõitma hakkas, siis ma uuesti peale ei jõudnud.

*
Näitasin Tõnule Paide maja ees, et üks vaatepilt on seoses ühe asjaga naljakas. Tõnu naeris. Seejärel näitasin, et aga kuusk on kurb. Tõnu vaatas ja vastas, et tema arvates mitte. Vaatasin uuesti ja ütlesin, et tema vaatenurga alt jah mitte, aga kui sellel veel rohkem õisi küljes oli, siis oli kurb. Kuuse ees kasvas tegelikult teine puu, õied olid sellel, mitte kuusel. Natuke oli neid veel küljes.

Pühapäev, mai 25, 2014

Fischeri male etturilõppmäng

LVKVORRO
1. g4 g6 2. d4 d5 3. Re3 Rf6 4. g5 Re4 5. Rd5 Rg5 6. Od2 Rge6 7. Oh6 c6 8. Re7 Kd7 9. Of8 Rf8 10. Rg8 Og7 11. Rf3 f5 12. Re5+ Kc7 13. Re7 Of6 14. Rg8 Oe5 15. de Vd1+ 16. Kd1 Vd8+ 17. Ke1 Lc8 18. Vd1 Vd1+ 19. Ld1 Le6 20. Rf6 Le5 21. Re8 Le8 22. Ld4 Kb8 23. Ld6+ Kc8 24. Of3 Re6 25. b4 Rg5 26. Og2 Re4 27. Ld4 Ld7 28. Ld7+ Kd7 29. Oe4 fe 30. Kd2 Kd6 31. Ke3 Ke5 32. h4 b5 33. c3 h6 34. a3 a6 35. f3 ef 36. ef Kf5 37. Ke2 g5 38. hg hg 39. Ke3 Ke5 40. Ke2 Kf4 41. Kf2 Kf5 42. Kg3 Kf6 43. f4 Kf5 44. fg Kg5 45. Kf3 Kf5 46. Ke3 Ke5 47. Kd3 Kd5 48. Kd2 Kc4 49. Kc2 c5 50. Kb2 cb 51. cb Kd4 52. Kb3 Kd3 53. a4 ba 54. Ka4 Kc4 55. Ka5 Kb3 =

Mälumaht

Eilse "Postimehe" artiklis "Mälu ja unustamine mõjutavad meie elu" on lause: "Enamik uurijaid on ühte meelt, et loomupäraselt on mälumaht kõigil inimestel ühesugune." Ma ei usu, et oleks olemas näitajat, mis oleks kõigil inimestel ühesugune. Nimeliselt on artiklis välja toodud psühholoogid Tulving ja Allik. Tulvingut ma pole originaalis lugenud, aga Allik on poliitilise korrektsusega võideldes kirjutanud just inimeste ebavõrdsetest võimetest.

Trükis avaldamise võimalused

Viimastel aastatel olen blogis kirjutanud kõigist ajalooraamatutest, mille olen selle aja sees läbi lugenud, aga varsti on mul plaanis saata midagi selle asemel trükis avaldamiseks ja kirjutada korralikumalt. Seni peaks olema minu kaastöid avadanud "Tuna" neljast neli, "Akadeemia" ühest üks, "Looming" neljast üks, "Luup" ühest kaks (avaldati sama kaastöö kaks korda), "Aeg" ainukeses numbris üle ühe kaastöö, "Keel ja Kirjandus" kahest üks, "Vikerkaar" ühest null, "Pioneer" nullist üks (avaldas minu teadmata), "Ajalooline Ajakiri" lubas ühest üks avaldada, aga ajakirja ilmumine jäi seisma ja võtsin vaheaja järel ise tagasi, "Kultuur ja Elu" ühest üks, "Sirp" kahest kaks, "Maaleht" kolmest üks, "Teataja" nullist üks (sama, mis "Pioneer"), Saaremaa leht ühest üks, "Postimees" kuuest viis, "Eesti Päevaleht" ühest null, "Tartu Postimees" kahest null. Raamatukäsikirjad on praeguse seisuga kõik välja antud.

Laupäev, mai 24, 2014

Homsed valimised

Homme lähen valima ja valin Tunne Kelami, lootuses, et ta aitab Putinile vastu seista. Euroopa Liidu sisemise integratsiooni osas olen endiselt Kelamist skeptilisem. Minu teine eelistus oleks rohelised.

Mul ei olnud spikrit

Läksin inglise keele tundi. Täna pidi tulema kontrolltöö, kus me vist pidime kirjutama, mida me erinevatel nädalapäevadel teeme. Istusin umbes neljast kohast koosnevasse pingiritta, kus enne mind istus Helen ja teised toolid olid tühjad. Olin kahes eelmises tunnis talle paberit andnud, ta ootas, et ma annaks ka nüüd. Hakkasin talle ja endale seda otsima. Mul olid kõik kotist välja võetud asjad suures korratus hunnikus. Helen ütles teistele, et ma annan talle jälle paberit. Leidsin paki valgeid pabereid ja pakkusin ühte lehte Helenile. Ta ütles, et valget ta ei taha, sest erinevalt minust hoiab ta joont. Muid puhtaid pabereid polnud mul nii palju kui ma arvasin. Andsin ühe lehe Helenile ja endale võtsin päeviku keskelt tõmmatud lehe. Õpetaja küsis mult, kui kaua peab minu järel ootama. Vastasin, et minus pole viga, vaid Helenis, kellel ei ole paberit ja kes valget ei taha. Helen ei öelnud selle peale midagi. Ütlesin, et panen kõik enda asjad kinni. Helen nihkus mulle lähemale, nii et tema küünarnukk jäi mulle kirjutades ette. Õpetaja hakkas dikteerima, mida tuli vist kirja panna. Ma polnud kindel, mida tuleb teha. Panin õpetaja jutust ühe lause kirja, ülejäänu tema kuuldavale toodust oli liiga katkendlik. Siis laulis õpetaja järgmise tervikliku lause: Wann und wo und wie es bie. Panin selle ka kirja. Helen oli minust rohkem asju kirja pannud. Õpetaja ütles, et ma ei tohi maha kirjutada. Vastasin, et mul ei ole ühtegi spikrit, ta võib mulle ühe panna, aga siis ma panen selle ajalehte. Õpetaja vastas, et kui ma seda teen, siis paneb tema minu spikri ajalehte. Vaatasin, et mul on üks asi paberikuhilas siiski veel lahti. Panin selle ka kinni ja ütlesin, et mul oli ainult kaks sõna lahti, aga need olid eesti keeles.

Reede, mai 23, 2014

Kolmelapseline pere

Joosep tahtis minuga palli mängida, aga keset toa põrandat mängis Villem autodega. Joosep ütles, et Villem eest läheks, aga mina ütlesin, et lähme mängime parem koridoris palli, vanasti me mängisime seal. Koridoris palli mängida oli selle poolest parem, et pall ei läinud ühtegi korda voodi alla ja ei mahtunud ka ukseprao alt läbi veerema. Kui pallimängu lõpetasime, ütles Joosep, et tagatoas meeldib talle kõige rohkem poodi mängida. Läksime sinna, aga ikkagi ei hakanud poodi mängima. Läksin uuesti oma tuppa, aga Villem ütles, et ta tahab seal üksi olla. Hiljem mind enam ära ei aetud. Villem rääkis tuletõrjeauto kohta, et see on pahade või pahade sõprade auto. Küsisin, kas pikali pandud buss on heade või pahade oma. Aga Joosep vastas, et see buss pole kellegi oma, see on värav. Rääkisin ka vennatütre Hannaga. Rääkisin, mis mu nimi on ja mis moodi ma talle sugulane olen ja et ma elan siin korteris. Aga Hanna mulle veel midagi ei vastanud.

Eelnev ja järgnev päev

Täna oli üks unenägu jälle selline, kus proovisin ärgata, aga ei õnnestunud. Kui lõpuks viimane unenägu lõppes, siis oligi kell hirmus palju. Teised unenäod olid arvutisse sissemurdmise teemalised. Selle põhjus võib olla, et õhtul lugesin romaanipeatükki, kus juut väriseb oma vara pärast.

Neljapäev, mai 22, 2014

Kardinalide sari

Üks füüsika ühik oli pauk, mis sarnanes ühe teise ühikuga, aga täpset tähendust ma ei teadnud. Hakkasin seda uurima. Sain teada paugu teise tähenduse, et see oli renessanssluule luulerea viimane takt. Olime Paide tagatoas. Räägiti inimestest järele jäävatest paberitest.

*
Vaatasin oma blogist ühte fotot. Hüüdsin, et kuigi see on foto, see liigutas. Raamaturiiulis oli kardinalide sari. Tahtsin sealt ühte raamatut lugeda. Mõtlesin, et võtaks raamatu mõne tähtsa perioodi kardinali kohta, näiteks reformatsiooni. Või võtaks mõne tähtsusetuma perioodi, sest sellistest perioodidest ma tean vähem. Võtsin raamatu Kolmekümneaastase sõja kardinalist, mille ajal ei olnud küll reformatsioon, aga reformatsiooni jätk. Sellest ajast olin varem lugenud juba Prantsuse kardinal Richelieust, aga nüüd võetud raamat oli Itaalia kardinalist. Mõtlesin, et mul ei ole aega seda raamatut märkmeid tehes lugeda, sest teine raamat on pooleli. Ilma märkmeid tegemata ma ka lugeda ei tahtnud. Peaks enne ühe raamatu ära lõpetama ja siis seda lugema. Aga algust võib kohe niisama lugeda.

Kolmapäev, mai 21, 2014

Mäe ümberlükkamine

Olime rääkinud ühe vanatädi koertest. Selle peale oli ta mõlemad oma koerad meile kinkinud. Ema kõndis ühe koeraga mööda kõnniteed ja isa teisega mööda muruplatsi. Klaus ütles, et need koerad on imelikud ja kõnnitakse veel nii aeglaselt. Mina ütlesin, et ma näen unes kogu aeg ohtlikke koeri, ja selle peale kingiti veel endale ka koerad.

*
Läksin maleklassi. Seal hakati võidu ülesandeid lahendama. Oudekki ema ütles, et naised vist ei oska, seetõttu tema ei lahendanud.

*
Mängisime Paide aias Tõnu ja Klausiga jalgpalli. Tõnu tahtis väravate asukohta muuta, et need oleks üksteise suhtes täisnurkselt, üks sauna ees ja teine kasvuhoone ja sauna vahel. Mina ütlesin, et värav ei tohi liiga kasvuhoone lähedal olla, muidu võib kasvuhoone klaas katki minna. Klaus otsustas, et väravad jäävad vanasse kohta. Õhtu oli käes. Läksime enne tuppa minekut sauna pesema.

*
Mängisime malet. Valge hakkas võitma. Siis selgus, et mustal on üks nupp lippu mineku lähedal, see läks lippu. See nupp oli piklik konstruktoriklots, samuti valge lipp. Panime seisu uuesti peale. Aga kuna valgel oli ratsu ja kaks etturit rohkem, oli see seis valgele võidetud ja edasimäng jäi ära.

*
Pätid lükkasid mäe ümber, nii et see kukkus õppehoonele otsa. Aknad võisid puruneda ja õppehoones olevad inimesed võisid kannatada saada. Mägi koosnes telliskividest. Tahtsin pättidele kätega kallale minna. Kuigi mägi peatus siiski enne õppehoonet. Vene lapsed istusid pinkides ja laulsid venemeelset laulu. Mul läks nägu lõbusaks. Krister ütles vene lastele, et nad vaataksid, milline nägu mul on. Nüüd hakkasin laginal naerma. Ütlesin, et vanasti öeldi: nii väike ja juba venelane. Mulle tuli meelde ka lause: me lapsed Lenini, me lapsed Stalini. Mäe küljes oli suuremaid konarusi veel ripakile jäänud. Tahtsin neid alla lükata, et nad enam ohtlikud ei oleks.

Teisipäev, mai 20, 2014

Valla poolitamine

Listi kaudu tuli kiri kolme inimese vahendusel. Lõikasin kõigi kolme kirjutatud osa välja ja liimisin mügaratena ühele paberile, mille panin paberümbrikusse. Tahtsin lasta selle kõigi nende kolme inimese postkasti. Aga siis sain aru, et see pole võimalik, sest mul on ainult üks eksemplar. Seetõttu andsin ümbriku üle ainult ühele kirja saatjatest. Tegin seda oma trepikoja ees. Kirja vastuvõtja pani seda vastu võttes endale täna võidetud medalid kaela. Soovitasin tal seda mitte teha, muidu võidakse talt need koduteel röövida.

*
Üks naispoliitik rääkis, et Viimsi valda ei oleks pidanud kaheks jagama, siis elaksid inimesed ühes vallas. Ta ütles, et sellest pole kasu, kui kirjutatakse inglise keeles, muidu kirjutatakse neljas keeles. Hakkasin naerma. Naine tegi märkuse, et ei ole vaja naerda. Ise ta oli teinud nalja, aga ta ei saanud sellest aru. Nägin selle naise soolikaid, sest vaatasin tema sisikonda. Naine ütles, et üks soolikas katkes. See oli vist minu naermise tagajärg. Olin koolimaja neljandal korrusel. Mulle räägiti, et üks muusik oli kukkunud kanalisatsiooni kaevu. Seal ta oli näinud samu asju, mida varem kukkunud teine muusik. Nüüd kukkunud muusikut oli ähvardatud, et ta nähtust kellelegi ei räägiks. Koolimajast põgenesid vangid, kes hüppasid selleks neljanda korruse aknast alla. Ütlesin, et siit kukub teise korruse kõrgusele, sest all on katus. Aga nii kõrgelt võib katusest mööda hüpata. Vaieldi, kas võib või ei või.

Esmaspäev, mai 19, 2014

Vaiksehäälne seminar

Lasin ühele poisile vanni vett täis. Siis nägin, et vett sai liiga palju, sest ta nina ja suu ei ulatu veest välja. Lasin vett vähemaks. Vannil ei olnud enam korralikku korki, mis sulgeks äravooluaugu tihedalt. Selle asemel kombineerisin sulgeja kahest korgist. Sellest hoolimata jooksis vannist nii palju vett vähemaks, et poisi vanniskäigu jooksul tuli mitu korda uut vett lasta. Poisi vanniskäigu järel läksin mina vanni. Jälle tuli uus vesi lasta, vana oli kõik ära voolanud. Vaatasin, et mõlemal korgil on augud sees.

*
Kinkisin ühele mehele sünnipäeva puhul raamatu, mille kaanelt oli osa tähti maha kratsitud. Nägin, et talle on selle raamatu kinkinud paljud, neist paljud olid kaanelt erinevates kombinatsioonides tähti vähemaks kratsinud. See mees oli meie naaber ja võis kuulda, kui me temast rääkisime. Võibolla siiski ei kuulnud, kui meie tema häält ei kuulnud. Aga natuke me olime siiski ta sünnipäevapidu kuulnud.

*
Ühel maletajal oli kaks musta kassi. Ühel korral selle maletajaga rääkides olin leidnud põrandalt surnud musta kassi. Aga see polnud maletaja oma, vaid üks kolmas. Olin ülikooli seminaris, mida viis läbi minu juhendaja Hiiemaa. Ta küsis, kas ma tahtsin Karlile midagi öelda. Vastasin, et mitte ajaloo kohta. Varem oli seminarides räägitud nii valju häälega, et kõik kuulsid, aga nüüd räägiti nii vaikselt, et kuulis ainult kõrval istuja. Ma olin ülikooli peale pahane, sest seminare viidi läbi võõrkeeles, mis ei olnud inimestele jõukohane. Aga kõigepealt pidin tõestama, et suudan sellest hoolimata ülikooli lõpetada. Juhendaja ütles, et kui ma uue uurimisteema võtan, siis ma pean ajaleheartiklid uuesti ära nummerdama. Vastasin, et mõni inimene on kirjutanud päevikut niimoodi, et selle saaks pärast tema surma trükis avaldada. Mul oli vist mingeid aineid veel tegemata, tahtsin need ära teha. Aga kui ma mäletasin, et mul on lõputöö kaitstud, siis pidi kõik muu ka tehtud olema, muidu poleks kaitsmisele lubatud. Karl oli nüüd doktorant ja mina kõigest magistrant, aga ma rääkisin seminaris endiselt rohkem kui tema. Koduteel mõtlesin, et ma peaksin doktorantuuri astuma. Võibolla jääks see mul lõpetamata, aga ma õpiks vähemalt juurde. Karlovas ühe poe lähedal parkimisplatsil nägin kahte inimest, kellest üks tundus olevat Jürgen I. Ütlesin talle tere. Eelmistel kordadel ta polnud teretamisele vastanud, aga nüüd vastas järsu häälega, nagu oleks ta keegi teine. Mõtlesin, et kui ta on keegi teine, aga ma olen teda juba teretama hakanud, siis võibolla peaksin sellega ka jätkama.

Pühapäev, mai 18, 2014

Romanov-Ugoltsev

Täna vaatasin partiid ajakirjast "64" 8/1982. Aga ma saan aru, et mängitud peaks see olema 1955, kui Romanov oli esimene järk ja Ugoltsev meistrikandidaat. Sulgudes lisan oma kiiranalüüsi nii, nagu see esimesel hetkel välja kukkus.

1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 g6 6. Oe3 Og7 7. f3 Rc6 8. Ld2 0-0 9. Oc4 Od7 10. h4 La5 11. 0-0-0 Vfc8

(mina: 12. Ob3 h5 13. g4 Re5 14. gh Rh5 15. Lg2 Vc3 16. bc La3+ 17. Kb1 Vc8 18. f4 Rc4 19. Oc4 Vc4 20. Od2 Od4 21. cd Va4 22. Oc3 Lc3 -+)

12. Ob3 Vab8 13. Kb1 b5 14. h5 b4 15. Rd5 Rd5 16. Od5 Re5 17. hg hg 18. Oh6 e6 19. Og7 Kg7 20. Lh6 Kf6 21. f4 Vg8

(mina: 22. Lg5+ Kg7 23. Oe6 fe 24. fe Le5 25. Le7++)

22. Lg5+ alistus.

Põgenesin ülikooli

Kõndisime läbi metsa. Kohtasime hunti. Läksime vee äärde. Olin Eesti looderannikul. Tartus korraldas üks Pille klassiõde näituse. Ta peegeldas sealt kiiri minuni. Olin joonistanud pilte, millest igaüks tundus olevat seotud erineva naisega. Muidu poleks sellest aru saadud, aga ma olin pannud piltidele ka nimed, nimede järgi võidi aru saada.

*
Läksin suvila aeda. Maas oli hapet. Tegin käed sellega kokku, seejärel hakkasin rohu vastu puhastama. Arvasin, et happe ajasid maha suvilas käinud vargad. Aga isa ütles, et tema võttis masina majast välja, hape tuli selle seest. Läksime mööda raudtee äärt linna poole. Räägiti, et viljahoidlas toimub tuumareaktsioon, seda on satelliidilt näha. Oletasin, et radiosüsinik võib viljahoidlas tõesti tekkida. Rõhutasin, et radiosüsinik, mitte raadiosüsinik.

*
Olime keset ühte linna. Hakkasime minema auto peale. Üks mees võttis kätte seadme, millest ma ei saanud aru, kas see on kaamera või püss. Paistis, et see on püss ja ta oli ühte inimest juba tulistanud. Mitte küll surnuks, aga vigaseks. Mina sellise mehega sama auto peale ei läinud, vaid hakkasin mööda tänavaid põgenema, tehes sageli pöördeid, et jälitajal silmist kaduda. Jõudsin ülikooli peahooneni, mis oli otse lihtsa plangu kõrval. Läksin peahoonesse sisse, et vaadata, kes on tänavu paremad sisseastujad. Kõiki sisseastumiseksameid ei olnud veel toimunud, aga mõne tulemused olid juba stendidel väljas. Ühele käsitöö erialale oli teinud eksamit edukalt palju Ojulandi kooli lõpetajaid.

Laupäev, mai 17, 2014

Ainult esimene voor

Üks tüdruk osales olümpiamängudel. Ta võistles sellel alal sellepärast, et talle meeldis õhupall. Õhupall läks katki. Öeldi, et kui puhkeb tuumasõda, siis see peaks tähendama universumi lõppu, sest tuumaplahvatuse auk neelab terve universumi endasse.

*
Mängisin kiirmaleturniiri esimeses voorus Solovjoviga. Ta tuli hilja laua juurde. Tegime viigi. Seejärel katkestasin turniiri. Ma polnud tükk aega turniiridel osalenud, seetõttu ma kohe korraga rohkem ei jõudnud mängida. Turniiril osales ka Raidväli, kes oli ükskord öelnud, et nendel ei tohi mängida lasta, kes turniiri pooleli jätavad. Solovjovile andis see eelise, et ta sai minult pool punkti, mida teised ei saanud, seetõttu võis ta turniiri võita. Ütlesin kohtunik Peebole, et kui Solovjov nii kerget poolt punkti ei taha, siis võib mind tabelist koos selle mängu tulemusega maha tõmmata. Mul oli tabel, kuhu ma kandsin kõigi oma mängude tulemused. Kuigi ma enam ei mänginud, kandis tabel mulle iga vooru ajal hulga kaotusi automaatselt sisse. Vahepeal ta peatus, et järgmise vooru ajal jätkata. Kaotuste arvu suurendades vaatas tabel vastase reitingut, kui palju sellisele vastasele loobumisvõidu andmine tähendab. Kaotuste osakaalu suurenemisel võis olla see hea külg, et siis oleks mind edaspidi peetud tegelikust nõrgemaks ja oleks minu vastu ettevaatamatumalt mängitud. Läksin kohtuniku laua juurde. Klassivend Sander ütles, et kellel on pikad jalad, need ei jookse kiiresti. Vaatasin, et Solovjov ongi tutrniiri võitnud. Siis nägin, et üks teine mängija on saanud veel rohkem punkte.

*
Mulle oli kingitud raadio. Enne ärasõitu istusin koos ühe tüdrukuga maha ja ma kruvisin raadio lahti. Välja tuli kruvisid ja mutreid. Küsisin tüdrukult, kas ta teab, mis järjekorras need tagasi tuleb panna. Tüdruk vastas, et ei tea. Ta läks minema. Proovisin raadiot kokku tagasi panna. Mõtlesin, et võibolla nende osade küljest võtmine raadiol mängimist ei takistagi.

Reede, mai 16, 2014

Suur pidu

Läksin suurele peole. Istusin laua äärde tagumisse ruumi tagumise otsa lähedale. Inimesed tõstsid endale toitu ette. Varsti anti käsklus, et tõmmake laualina kokku. Vennad keerasid oma toitu täis taldrikud tagurpidi. Hakkasin seda esimesel hetkel ise ka tegema, aga siis peatusin ja ütlesin vendadele, et peeti silmas, et tõsta taldrikud laua pealt üles ja siis lina kokku tõmmata. Vaatasin, kas ma ise ei ajanud samuti osa toitu laua peale. Peol oli võimalik rääkida ainult endast vasakul ja endast paremal istujaga, aga kummagagi ma rääkida ei tahtnud. Laiemalt ringi liikuda ei olnud võimalik, sest selleks polnud ruumi. Läksin peolt esimesena minema.

*
Üks matemaatikaõpik pidi kestma läbi mitme klassi. Mõtlesin, et tähistan oma õpikus ära, millise ülesande me sel õppeaastal viimasena lahendasime. Hakkasin ühte ülesannet tahvli peal lahendama. Lahendasin seda mitu korda ja sain iga kord erineva vastuse. Ma võibolla ei teinud arvutusvigu, vaid jätsin vahetehete vastused kirja panemata ja mäletasin neid edasi arvutades valesti. Minu pinginaabrit tüütas ära, et ma nii palju vigu teen, seetõttu läks ta minu kõrvalt minema ja istus uue pinginaabri kõrvale.

*
Üks suur tüdruk ütles, et ta mängib nagu laps. Edasi rääkis ta mänguautodega. Mõtlesin, et võiksin raamatukogust laenatud raamatut poole pealt lugema hakata. Või ma loen parem siiski teist raamatut. Olime laagris. Mängiti muusikalinti. Üks lint mängiti mitu korda järjest läbi. Kaalusin, kas ma ei peaks enda linti ka kuulata andma. Magamiseks oli võetud kaasa tekikotte, aga magati ka kotita tekkidega. Tekikottidele tuli teine tekk alla panna, et põrand külm ei oleks. Tekikotid olid mõeldud selleks, et sinna läheks kaks inimest. Aga seda teha oleks liiga kitsas olnud.

Neljapäev, mai 15, 2014

Intensiivsus ja optimaalsus

Viimastel päevadel ma olen tööpäevi pikendanud. Võibolla see tähendab, et ma olen vähem tööd teinud. Sest kui teha rohkem tööd raha eest, siis teeb samal ajal vähem muid töid. Aga kokku peaks saatma korda rohkem, kui sisustada aega vaheldusrikkamalt. Põhiline, et kui midagi teha, siis teha intensiivselt. Ükskord kirjutasin ajaleheartikli, kus küsisin, kumb on tähtsam, kas lugemine või kirjutamine. Ma ei mäleta täpselt, mida ma tol ajal vastasin, aga praegu arvan, et mul on tähtsam tegeleda kirjutamisega, sest see on intensiivsem tegevus. Üks märksõna on veel optimaalsus. Ei tohi töötada nii palju, et haigeks jääb. Kui mul täna kirjutamisväärseid unenägusid ei olnud, siis olen vist oma seisundit halvendanud. Kõht ka koriseb, mis ei ole normaalne. Eile jäi hambaniit hamba vahele kinni, mis võib näidata, et tegin hooletuid liigutusi. Aga ikkagi on uhke tunne, kui teha päevaga põhitöös edasi jõudmises uusi rekordeid.

Kolmapäev, mai 14, 2014

Soome järved

Olin ükskord ühe naisega tutvunud. Siis ma veel ei teadnud, et ta abielus on. Nüüd pani selle naise mees mängima muusikavideo, mille abil ma naisega tutvunud olin. Hakkasin naerma ja ütlesin, et lõpetage ära. Mees küsis, kas sellel laulul rohkem esitajaid ei olnud.

*
Ujusime ühes Soome järves. Meie kaaslane sõitis samal ajal teisel järvel paadiga. Varsti pidime kaldal kohtuma, aga paistis, et tema jõuab kaldale kiiremini. Lubasin talle öelda, et tema liikus edukamalt. Meie järv oli jääst lahti sulanud, aga tema järv oli veel suurel osalt jääs, sest see asus põhja pool. Meie järvel olid jääs veel lahed.

*
Ühel võrgulehel sai vaadata erinevaid teadusi. Tõnu sisestas sinna sõnu, et vaadata nende teises keeles vasteid. Küsisin, kas ta räägib ameerika inglise keelt. Tõnu vastas jah. Ütlesin, et mina räägin briti. Klaus vaatas, kas ta sai bioloogias esikoha. Esikoha oli saanud üks teine inimene. Esikohtade saajad olid kõikides teadustes tundmatute nimedega. Aga Klaus oli saanud bioloogia võitjaga võrdselt punkte. Soovitasin, et Klaus võiks vastata ajaloo küsimustele, seal ta saaks tõenäoliselt esikoha. Bioloogia ja ajaloo küsimused nõudsid samu andeid.

Teisipäev, mai 13, 2014

Ärkamisjärgne vilin

Nägin unes mingit noaga ähvardamise moodi tegevust, aga pooleldi sõbralikul põhjusel. Ähvardaja oli ühest Ameerika osariigist. Seejärel sõime marju. Pakkusin ühele tüdrukule marju. Tahtsin väikseid lapsi hoiatada, et aga maikellukese marju ei tohi süia, need on väga mürgised. Ärkasin ja mõtlesin, et peaks päriselt ka hoiatama. Ja tundus, et hoiatada tuleb kiiresti, sest praegu on maikuu. Alles hiljem tuli meelde, et maikuus peaksid maikellukesed õitsema, marjad tulevad vist hiljem. Aga enne kui see meelde tuli, hakkas kõrv vilistama. Juba eile lõunasöögi ajal tundsin, nagu oleks kõrvas vesi, nüüd hakkas sama kõrv vilistama, teine esialgu ei tundunud vilistavat. Kõrvavilinat on mul elu jooksul varem ka olnud, aga siis see on kestnud kuni minut. Nüüd kestis tundide kaupa ja uni tagasi ei tulnud, kuigi olin vähe maganud. Vahepeal tundus, et vilin võib tulla ka väljastpoolt. Vahepeal lõppes see ära, siis algas uuesti. Praegu suurt vilinat ei ole, aga plaanis on katsetada kõrvaõli, kas see aitab. Ühel korral mul kaks päeva järjest kõrv krudises, siis võttis selle ära kõrvaõliga loputamine. Nüüd ei krudisenud, vaid vilistas.

Esmaspäev, mai 12, 2014

Õppeaasta alguse intervjuud

Üks inimene kiitis minu käekirja. Mulle meeldis tema käekiri rohkem, naistel oli ilusam käekiri. Kiitja oli üks poiss, kes oli minu õpilane. Olin oma õpilased laulma õpetanud, sellest hoolimata, et ma ise laulda ei osanud. Õpilastest oli näha kahte poissi, kes olid väga korralikud, ja ühte poissi, kes oli vähem korralik ja keda Pipi võis rikkuma hakata. Õpilasi oli mul tegelikult vist rohkem, aga näha oli kolme, kes sümboliseerisid ka ülejäänuid. Siis tõidki täiskasvanud kohale Pipi, kes oli paheline tüdruk. Pipi ütles, et ta läheb teise tuppa ja paneb miniseeliku selga. Minu kooli eeskirjades polnud öeldud, kas miniseeliku võib selga panna või ei või. Mõtlesin, et kui lapse nimeks pandi Pipi, siis võiks veel rootsi nimesid panna, näiteks Bosse. Mulle tuli meelde, et vendade käest ühest Bossest ma olengi kuulnud. Küsisin vennalt, kas Pipi, Bosse ja üks kolmas rootsi nimega laps on samast perest. Sain kinnitust, et on. Ütlesin, et ma arvasin nimede järgi ära, et nad on samast perest, ilma et ma oleks seda teadnud.

*
Ma olin kaua magistriõppes olnud, aga mul oli see veel ikka lõpetamata. Läksin ülikooli asju ajama. Kui asjad olid aetud, võttis Rosenberg kätte kaamera ja mikrofoni ning ütles, et teeb õppeaasta alguse puhul intervjuusid. Ta küsis mult, miks ma magistriõppes õpin. Vastasin, et korteriühistu liikmed tahavad mulle laenu kaela hääletada. Ma õpin kogu aeg edasi, et paremini töökohta leida ja siis ka korteri eest maksta, kui ma vanematelt enam raha ei saa. Rosenbergi viimane küsimus oli, kas minu arvates on Kuradisild hele või tume. Vastasin, et tume. Kõndisin minema. Mõtlesin, et mul ei pruugi magistriõppe lõpetamine õnnestuda, sest ma ei oska punkti panna. Kõndisin Kuradisilla alt läbi ja Lossi mäest alla. Poole mäe peal keerasin teelt kõrvale. Seal võttis mult järgmine õppejõud intervjuu. Vist selleks, et vaadata, kas mul on Rosenbergile antud vastused veel meeles. Nüüd ütlesin, et eelmises intervjuus ütlesin, et Kuradisild on tume, aga minu arvates on see tegelikult hall. Vastus teisele küsimusele ei tule mul praegu meelde. Kõndisin minema. Mõtlesin, et Kuradisild on arvatavasti hoopis remonditud ja üle värvitud, aga ma ei pannud tähele, milline see praegu on, vaid mäletan ainult vana varianti. Või esitas Rosenberg selle küsimuse sellepärast, et "Kuradisild" on ka õllesordi nimi, ta tahtis teada, kas ma eelistan heledat või tumedat õlut. Kõndisin Vanemuise mäest alla. Vastu tulid mõned poisid, kellest üks oli vist Tristan. Ta vist ütles ka teistele midagi sel teemal, et ma ei tereta. Aga selleks, et teda ära tunda, oleksin ma pidanud väga lähedalt vaatama. Toidutorni juures kohtusin uuesti Rosenbergiga. Ta andis kaamera minu kätte. Tagastasin selle talle kohe ja ütlesin, et ma pole veel lõunat söönud, ma lähen koju hilisele lõunasöögile. Mõtlesin, et võibolla tahtis Rosenberg mulle hoopis kaamerat kinkida. Küsisin, miks ta mulle kaamera andis, kas ta soovis, et nüüd mina intervjuusid teeks. Aga rohkem ta mulle kaamerat ei andnud, vaid ütles, et kui ei saa, siis ei saa. Läksime koos edasi. Praegu Rosenberg rääkis, aga mõtlesin, mis siis saab, kui jutt otsa lõppeb.

Pühapäev, mai 11, 2014

Golombek-Keres

Võtsin raamatust ühe malepartii, katsin eesseisvad käigud kinni ja mängisin iga 10. käigu järel oma peaga käike tagasi võtmata edasi:

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rf3 d5 4. Rc3 Ob4 5. e3 0-0 6. Od3 b6 7. cd ed 8. 0-0 c5 9. Od2 Og4 10. Vc1 Rc6

(mina: 11. a3 Oa5 12. dc bc 13. Oe2 Ve8 14. La4 Od7 15. Lh4 Vb8 16. Vb1 Of5 17. e4 de -+)

11. dc bc 12. a3 Oa5 13. La4 Of3 14. Lc6 Vc8 15. La4 Oh5 16. Of5 Vb8 17. Lc2 Ve8 18. Ra4 c4 19. Oc3 Oc3 20. Lc3 Ld6

(mina: 21. f3 Vb3 22. Ld4 V8e3 23. La7 Ve2 24. Vfd1 Of3 25. La8 Re8 26. Vc4 Vg2+ 27. Kf1 Le7 28. Ve1 Ve3 29. Ve3 Le3 30. Ve4 Lf2++)

21. Ld4 Ve5 22. Lf4 Vd8 23. h3 Lb8 24. g4 Og6 25. Og6 hg 26. Rc3 Vde8 27. Vc2 g5 28. Lg3 g6 29. Vd2 Kg7 30. Vfd1 Lb6

(mina: 31. Lf3 d4 32. ed Ve1+ 33. Ve1 Ve1+ 34. Kg2 Le6 35. d5 Le5 36. d6 Rd7 37. Vd5 Lf6 38. Lf6 Kf6 39. Va5 Ke6 40. Rb5 Vb1 41. Va7 Vb2 42. a4 Va2 43. a5 Rc5 44. Ve7+ Kf6 45. Vc7 Re6 46. Vc4 Va5 47. Rc7 Rd8 48. Vd4 Ke5 49. Vd1 Vc5 50. Re8 Vc6 51. Ve1+ Kd5 52. Ve7 Vc8 53. d7 Va8 54. Rc7+ +-)

31. Lf3 V8e7 32. Le2 Lb7 33. Vd4 V7e6 34. V1d2 Vb6 35. Ra4 Vb5 36. Rc3 Vb3 37. h4 Lc6 38. hg Vg5 39. f3 Vb8 40. Lh2 Ve8

(mina: 41. Lh4 Vge5 42. Vh2 Rg8 43. Lh7+ Kf8 44. Vf4 Le6 45. Lh8 Ve3 46. Vh7 Ve1+ 47. Kg2 Ve7 48. Lg7+ Ke8 49. Lg8+ Kd7 50. Vff7 Lb6 51. Ve7+ Ve7 52. Ve7+ Ke7 53. Lg7+ Kd8 54. Lf8+ Kd7 55. Lf7+ Kc8 56. Rd5 Lb2+ 57. Kh3 Le5 58. Re7+ Kd8 59. Rg6 Le3 60. Ld5+ Kc8 61. Lc4+ +-)

41. Lh4 Vge5 42. Vh2 Kf8 43. Lh6+ Ke7 44. Lf4 viik.

Ajakirjad voodi peal

Lamasin hommikul kõhuli voodis. Vend läks voodist mööda. Mul ei olnud tekki peal, kogu tekk oli kuhjatud ainult pea peale. Ma ei mäletanud, kas teki ajasin ma maha ise või tõmbas selle vend. Mõtlesin, et ühe korra võiks proovida ilma särgita magada. Toas oli rahvast, räägiti "Vikerkaares" ilmunud raamatuarvustusest. Öeldi, et arvutuse autor võtab raamatu, mille kohta arvustus tõenäoliselt läbi läheb, ja siis teeb nii. Lisasin, et pealegi olen ma sellest raamatust juba varem "Vikerkaares" kirjutanud. Mult küsiti, kas mulle arvustuse autor ei meeldi. Vastasin, et ma pole lugenud, mis ta kirjutas, aga mulle jäi meelde, et ta arvustab vist sama raamatut, mida mina. Ma olin sellest raamatust kirjutanud kaks korda, ühe korra "Vikerkaares" ja teise korra raamatu enda järelsõnas. Läksin teise voodi juurde, mille peal oli ajakirju. Ütlesin, et kui "Vikerkaare" kujundus on selliseks muutunud, siis ma polegi seda viimasel ajal näinud. Siis nägin, et see ei olegi "Vikerkaar", vaid "Wiener Tagebladet". Otsisin õiget "Vikerkaare" numbrit. Ajakirjas trükitud pildil oli suur seltskond. Mõtlesin, et mõni võib suure seltskonna mõjul abielluda naisega, kes talle ühekaupa ei meeldikski.

Laupäev, mai 10, 2014

Küttepuud

Paides toimus kokkutulek. Kõik tagatoas magajad ärkasid korraga. Üks neist olin mina ja üks P. Simson. K. Simson oli võtnud endale ülesande ahju kütta ja küttepuid hankida. Puud olid veoautoga kohale toodud ja olid õue peal hunnikus. P. Simson pahandas, miks K. Simson juba sel ajal ahju ei kütnud, kui meie magasime. K. Simson vastas, et nii kiiresti ei saa, vahel peavad puud kuivama. Edasi liikus P. Simson parempoolsete ja K. Simson vasakpoolsete seltskonnas. Mina olin ainus, kes neid seltskondi vahendas.

Reede, mai 09, 2014

Koolitee

Läksin üle Toomemäe kooli poole. Kõik teised kooliminejad kõndisid minust kiiremini, aga mina pidin hiljaks jääma. Mäletasin uduselt, et eespool lõppeb tee ära. Edasi minnes sain kinnitust, et see ongi nii. Aga mõned inimesed, sealhulgas üks väike tüdruk, olid läinud minu ees. Mina edasi ei pääsenud, sest ei osanud mööda majakarniisi ronida. Leidsin lahenduse, et läksin läbi maja siseruumide. Majast väljusin Ülikooli tänaval, sealt edasi läksin Vallikraavi tänavale. Kui ma olin käinud esimeses klassis, oli kõigile minu klassikaaslastele antud taskuraha ja nad olid pärast tunde poes käinud. Minule polnud taskuraha antud, sest meie pere oli vaene. Isa oli öelnud, et klassikaaslastelt tuleb surve, nagu peaks raha andma.

Neljapäev, mai 08, 2014

William Blake

Peter Ackroyd. „Blake“. Tõlkinud Anne Lange. Tartu 2014. Inglise keeles 1995. 431 lehekülge.

William Blake oli inglise kunstnik ja luuletaja, kes elas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi esimesel veerandil, kuid keda hakati laiemalt tunnustama alles 19. sajandi lõpus. Fašismi ajaloolane Ernst Nolte arvas, et aeg valib endale välja sobivad inimesed, võimule tuleb see, kelle ideed ja omadused vastaval hetkel võimuletuleku võimalikuks teevad, mis ei pruugiks olla võimalik teisel ajahetkel. Sama kehtib ehk ka kunstiajaloos. Kui kunstniku looming säilib, võib ta enda lemmikuks valida ka mõni tuleviku ajastu, valikut ei pea tegema ainult elavate hulgast. Ka surmajärgne ajaloo kohtuotsus ei ole lõplik, vaid populaarsusemuutused võivad käia lainetena. Ackroyd lisab Blake’i kohta, et ka tema enda looming on pärast surma muutunud, akvarellid, mis on küll säilinud, on hiljem tuhmunud.

Kui vaadelda kunstiajalugu ratsionaalsete ja irratsionaalsete stiilide vaheldumisena, siis Blake kasvas ratsionaalse klassitsismi ajal, aga oli oma ajast irratsionaalsem. Nagu Ruskin raamatus „Arhitektuuri seitse lampi“, nii on ka Blake eelistanud klassitsismile gooti stiili. Blake’il oli irratsionaalsuseks ilmselt isiklik põhjus, sest ta nägi eluaeg hallutsinatsioone, mida raamatus on nimetatud nägemusteks. Ta põlgas natuurist joonistamist ja võis pildile kanda oma nägemusi. Kuigi seda võiks nimetada ka nägemuste natuurist joonistamiseks. Aga Blake’i piltidel on siiski inimesed sellised, nagu nad võiksid päriselt olla, mitte täielikud fantaasiapildid. Ackroyd juhib siiski tähelepanu, et Blake ei tunnistanud klassitsistlikke perspektiivireegleid. Aga mina näen osadel tema piltidel klassitsismile omast sümmeetriat.

Kuid Blake oli siiski oma ajastu laps. Ta sai kunstihariduse koolis, kus õpetati vana-kreeka ja vana-rooma eeskujude põhjal. Ackroyd ütleb, et Blake ei võtnud omaks 19. sajandi moraali, mida hiljem hakati nimetama viktoriaanlikuks. Selle asemel tegeles Blake seksuaalsuse ülistamisega ja graveeris aktipilte. Raamatus on eriti palju meesakte, millest üks on ka esikaanel. Minu arvates on see kole, aga üks mees ütles, et talle väga meeldib. Mulle meeldib Blake’i teostest kõige rohkem luuletus „Tiiger“. Teised raamatus toodud luuletuste või luuletusekatkendite tõlked mulle erilist muljet ei avaldanud. Ackroydi enda tekst on teoreetiliselt seisukohalt huvitav.

Eesti Entsüklopeedia ütleb, et Blake’i luule oli vararomantiline ja et kunstis oli ta prerafaeliitide eelkäija. Ackroyd arvab natuke teisiti. Raamatu esimeses pooles ütleb ta, et Blake ei olnud mingi „romantiline“ kunstnik, rääkides selles kohas küll eluviisidest. Kuid raamatu lõpul ütleb ta uuesti, et tuleb tõmmata lõplik vahejoon Blake’i ja romantikute vahele, kellega teda on sageli seostatud. Põhjendus on, et neid eristanud keelekasutus ja tunnetuslaad, Blake’i usk oli vanema päritoluga. Üks argument on see, et Blake kasutas sõnade algul palju suuri algustähti, mis olnud 18. sajandi stiil. Minu jaoks ei ole see veenev argument, sest ma tean, et sama moodi kasutas neid Carlyle, kes oli puhtalt 19. sajandi autor.

Carlyle’i peale läheb mõte ka siis, kui raamatus öeldakse, et Blake oli viimane suur inglise religioosne luuletaja. Hiljem elanud Carlyle oli samuti religioosne, teda peetakse suureks ja on nimetatud ka luuletajaks, kuigi ta kirjutas proosas. Blake’i religiooni nimetab Ackroyd seksualiseeritud religiooniks. Kui Leo Metsari romaanis „Keiser Julianus“ eelistavad kristlased riiete kandmist ja paganad mittekandmist, siis selle poolest oleks Blake justkui pagan. Tema ühe teose pealkiri ütleb ka, et kõik religioonid on üks.

„Ameerika Carlyle“ Emerson kirjutas oma raamatus suurmeeestest, et üks suurmees oli Swedenborg kui müstik. Swedenborg oli ka üks Blake’i eeskuju. Emerson ütles seoses Swedenborgiga, et müstika käib kaasas haiglusega. Blake’ile oligi Swedenborg tähtis selle poolest, et seletas nägemuste tähendust. Ackroyd nimetab nägemuste nägemise võimet ka andeks.

Kuigi Blake’i on peetud prerafaeliitide eelkäijaks, oli Blake’i jaoks Raffael samuti üks eeskujudest. Prerafaeliit Ruskin vastandas klassikalist ja gooti stiili, mida teeb ka Blake. Blake ütleb, et kreeka kunst on matemaatiline ja gooti kunst elav. Kuid et Blake’il oli mõjutusi mõlemast, nimetab Ackroyd tema stiili gooti klassitsismiks.

Nagu kaasaeg Blake’i ei hinnanud, nii öeldakse raamatus, et Blake ise eelistas samuti lugeda mitte 18., vaid 16. ja 17. sajandi kirjandust. Ehk siis renessansi ja baroki ajast. Kuid edasi lugedes paistab, nagu oleks barokk olnud talle hiljem kõige vastumeelsem kunstistiil. Talle ei meeldinud ei Rembrandt ega Rubens.

Blake eelistanud elada vabatahtlikus isolatsioonis. See annab veel ühe seletuse tema eluaegse ebapopulaarsuse kohta. Jung raamatus „Psühholoogilised tüübid“ nimetab inimesi, kes vähe räägivad ja eelistavad vaikida või raamatuid kirjutada, introvertideks. Ja ta ütleb, et introverte eluajal alahinnatakse, nende puhul on tüüpline, et nad saavad alles pärast surma kuulsaks. Tänapäeval Allik kasutab introverdi mõistet natuke teisiti, et see on inimene, kellel on vähe positiivseid emotsioone, kusjuures see ei ütle, kas negatiivseid emotsioone on palju või vähe, neid mõõdab neurootilisus.

Kui veel Blake’i iseloomustada, siis tema kunsti- ja luuleanne ning rohke sümbolite kasutamine lubab järeldada, et tal oli tugev parem ajupoolkera. Kuid kui ta ütleb, et kes üldistab, see on idioot, eelistades laskuda detailidesse, siis see viitab vasaku ajupoolkera kasutamisele.

Puurõdu ja puumaja

Seisime suurel puurõdul. Osad meist läksid matkama. Räägiti, et tänavu on väga kuiv aasta, võib tulla suur põud. Rohi juba kuivas. Oli karta, et matkama läinud võivad kohtuda metsatulekahjuga. Nägin rõdult, kuidas metsa vahelt tuli välja soomusmasin, mis sõitis üle vee ja kadus vastaskaldal jälle metsa vahele. Talle järgnes teine samasugune soomusmasin. Ei teadnud, kas need on Venemaa või Eesti masinad. Laagrisse oli saabumas Anto. Valmistusin talle puumajas laagriraha ära maksma. Isa võis küsida, kas Anto on mees või naine, sest ta oli vahepealse välimusega. Ütlesin Antole, et saan talle raha ära maksta, sest mul on osa pangast väljas. Pank oli läinud pankrotti. Vaatasin saksa-eesti sõnaraamatust Antole öeldava sõna vastet. Vasteks oli antud "bullerbilaste külakostiloos". Sellest oli tehtud üldmõiste. Aga sõnaraamat oli juba vana, praegu tõlgiti seda vist teisiti. Varblane kinkis mulle minu raamatu "Ajalugu unenägudes", kuhu ta oli kirjutanud pika pühenduse. Pühenduses ütles ta, et ta mäletab, kuidas me koos reisimas käisime, ja et see on väga hea raamat. Ärgu ma ainult kirjutagu jõululuuletusi lasteriimidega nagu laine-naine, vaid lihtsaid lugusid, nagu selles raamatus. Mõtlesin, et ma kirjutan meelega lihtsaid luuletusi, sest endale tunduvad need väga salapärased. Minu proosal ja luulel on erinev sihtgrupp, mõnele meeldivad just minu luuletused rohkem. Kui ma teiste survel luuletuste kirjutamise lõpetaks, hakatakski arvama, et ainult teised oskavad luuletusi kirjutada. Hoopis see on tobe, kui keegi leiab haruldase riimi ja kirjutab sellepärast luuletuse, millel muud mõtet ei olegi. Lamasin hämaras toas voodis. Keegi tuli justkui uksest sisse, kes oli natuke õudne. Röökisin. Olin vist juba ärkvel ja teised kuulsid röökimist, sest ema ütles teises toas: "Mis?" Proovisin, kas mul juba silmad ka lahti tulevad. Veel ei tulnud. Aga läbi silmalaugude käsi juba paistis.

Kolmapäev, mai 07, 2014

Võiduturniiri tabel

Sain täna klubi listi kaudu kätte blogis juba varem kirjeldatud turniiri tabeli. Et see on vähemalt ühe näitaja poolest minu seni parim turniir, siis panen erandkorras tabeli tervikuna üles:

17. aprill 2014:

1. Simo 4
2. Maksim 3,5
3. Ilja 3
4. Kristjan 2,5
5. Toivo 2
6. Patrick 0

Foto raamatus

Tahtsin Helenale näidata, et ühes raamatus on tema foto. Hakkasin seda sealt otsima. Henrik ütles, et ma otsin professionaalse kiirusega. Raamatus olid fototahvlid mitmes jaos. Otsimine ei läinud tegelikult kiiresti. Helena ütles juba, et ta hakkab ära minema, aga ma polnud pilti leidnud. Et kiiremini leida, võtsin lahti nimeregistri ja otsisin sealt välja Maaja nime, sest Maaja ja Helena olid samal fotol. Niiviisi leidsin ühe foto, millel oli Helena, ja ühe, mille alla oli kirjutatud, et sellel on Helena käsi. Ma polnud kiirlehitsemisega Helenat pildil ära tundnud, sest ta oli seal võõra näoga.

*
Läksin koos isaga ühte aeda. Seal oli mitu kursuseõde. Ma polnud nendega ülikooli ajal rääkinud, aga rääkisin nüüd pikalt. Aiast lahkudes tegin ühe kursuseõe nägu ja mul oli käsi ümber teise kaela. Kursuseõde ütles, et ärme kesklinna lähme. Sellega olin nõus, sest õppehoone lähedal oleks võinud tuttavaid vastu tulla. Vastutulijad said aru, et mina ei hoia kätt ümber kursuseõe kaela, vaid tema hoiab seal minu kätt. Tööd ma polnud täna üldse teha jõudnud, kuigi kursuseõde arvas vist, et olin.

*
Televiisoris rääkis üks vaimulik. Ta rääkis, et 60 vaimulikku, kes olid hääletanud selle poolt, et hakata nimetama pastoreid preestriteks, saavad karistada, reform pööratakse tagasi. Vaimulik ütles, et olemasolevat korda ei tohi kunagi muuta.

Teisipäev, mai 06, 2014

Raamat võrgustikest

Pidin minema päevakeskusesse õhtusöögile. Olin lubanud, et viin sinna õhtusöögiks küüliku. Nüüd hakkasin kahtlema, kas ma ikka viin, sest ei tahtnud küülikut oma käega tappa. Teiseks tahtis arvatavasti ema seda kodus samuti süia. Päevakeskuse söögiajad pidid toimuma riigi kulul, aga küülik oleks olnud minu kulul.

*
Vaatasin aknast välja. Nägin lähenemas paksu musta suitsu. See võis olla mürgine. Läksin käpuli köögiuksele ja ütlesin, et akent lahti ei tehtaks, sest läheneb must suits. Läksin oma tuppa tagasi. Võtsin lugemiseks Astrid Lindgreni raamatu "Võrgustikud". Sellest Pille oligi võrgustiku sõna võtnud. Nüüd tundsid seda mõistet kõik. Idee oli, et kõik inimesed on üksteisest kahe käe kaugusel. Esimeses peatükis rääkis jutustaja, et ta sai aru, et Jumalat ei ole olemas, jutustaja on täiesti üksi. Lõin talle sellise jutu eest metallesemega vastu õlga. Seejärel öeldi, et mis me tühja asja pärast tülitseme. Ja lisati, et aga osadele on see küsimus tähtis. Sellega olid esimeses peatükis esitatud kõik inimese variandid selle teema osas ja näidatud, et võrgustik kehtib. Järgmistes peatükkides pidid lisanduma uued teemad. Olime ühes majas, kus hakati mängima peitust. Mina lamasin voodi peal ja üks mängija peitis ennast voodi taha. Ma ei reetnud oma liigutustega otsijale, kus peitja on. Otsija vaatas isegi voodi taha, aga peitjat ei näinud. Järgmisel korral mul oli peitja mitte reetmine juba raskem. Maja kõrval seisis auto, mille all põlesid küünlad. Ütlesin, et säde võib bensiini sisse lennata. Mul soovitati küünlad ära puhuda. Nii ma tegingi, aga puhumine tekitas just sädemeid. Puhastasin silmadest välja palju imelikku tolmu sarnast mustust, mille keegi oli sinna ajanud. Üks tegelane rääkis, et tal kasvab silma peale kae ja ta käib aeg-ajalt seda arsti juures lõikamas. Vastasin, et mul on vist ka kae, aga ma lõikan seda ise. Selle peale öeldi, et kui ise lõigata, siis see kriimustab silma.

*
Oli geograafia tund. Õpetaja näitas kaardil, et ümber maailma rändaja liikus kõigepealt läbi Aafrika ja Euroopa, teiseks läbi Aasia ja kolmandaks läbi Ameerika. Ameerika näitamist alustas ta juba Aasiast. India poolsaare lääneosas oli suur riik, mille kohta õpetaja küsis, mis selle nimi on. Õpilased vastasid õigesti, et Mauritius. Selle riigi alumises otsas oli väike riik, mille nimi oli Djibouti. Õpetaja küsis, kas esimesed tähed ei tuleks kirjutada Dž. Õpilased vastasid, et varem kirjutati. Kui õpetaja oli noorem olnud, siis ta oli õpilastega vaielnud. Aga nüüd ta oli vanem ja targem ning küsis, kas õpilased mõnda asja paremini ei tea. Olin Paide õuel. Oli õhtu ja tuli vist juba tuppa minna. Läksin maja ette, et vaadata, kas seal on auto, millega koju sõita. Natukese aja eest oli auto seal olnud, aga nüüd enam mitte. Tundus, et see on ära varastatud. Aga aias autovärava taga üks auto oli. Võibolla oli tegemist sama autoga, aga võibolla teisega.

Esmaspäev, mai 05, 2014

Asendusõpetaja

Oudekki oli öelnud, et nüüd selgub, miks kodu tähtis on. Vahepeal võis tunduda, et vana kodu on mulle sellepärast tähtis, et see on Oudekki maja kõrval. Tegelikult oli kodu tähtis sellepärast, et ta oli kodu. Kõndisin vanast kodust mööda. Oli ainult kaks maja, kus ma elada oleks tahtnud - praegune kodu ja eelmine kodu. Kui ma eelmisse majja tagasi oleks kolinud, siis oleksin võinud elada ka teises majaotsas kui varem. Aga vanas otsas oleksin ennast siiski kodusemalt tundnud. Raamatutes oli juttu inimestest, kes vahetasid pidevalt elukohta ja kaebasid elu üle. Minu elu oli ilus, sest nägin ainult kodust ümbrust. Kõndisin mööda seda teed, kust ma vanasti kooli läksin. Teisel pool teed üks maja mõjus süngemana ka, sest ta oli väga pikk ja otse tee ääres. Veel natuke edasi kõndides nägin, et teisel pool teed söödab vend linde. Linnud käratsesid rohkem kui vanasti. Kartsin, et nad võivad vennal silma peast nokkida. Läksin ja püüdsin linde laiali ajada.

*
Internetis toimunud arutelul oli osalenud kaks meest. Kui nad pärast pausi kirjutamist jätkasid, lisas üks naine kommentaari, et sel ajal, kui mehed vaikisid, nende kodusid filmiti. Seega osutus naine KGB agendiks, aga ta oli nii rumal, et lobises selle kogemata välja. Mõtlesin, et kui kodu filmitakse, siis ma ei tohi paberile kirjutada, mida ma teha kavatsen, muidu võib KGB plaanid nurja ajada. Pean lihtsalt tegema. Läksin matemaatikatundi. Ütlesin ühele poisile, et see naine on KGB agent. Poiss vastas, et niigi on halbade asjadega tegemist. See näitas, et minu jutt meeldib inimestele vähem kui teiste jutt ja ma poleks feisbukis oma lause eest punkte saanud. Istusin tahapoole pinki. Võtsin lauasahtlist külili klaasi ja panin selle püsti. Klaasis oli natuke vett sees. Seda oli nii vähe, et see ei olnud välja voolanud. Võibolla ülejäänud vesi oli. Harjutasin varem valmis volditud paberkarbi kokkupanemist. Tundi hakkas andma Oudekki ema, kes oli asendusõpetaja. Ta küsis, kes on Newtoni esimese seaduse poolt. Suurem osa tõstis käe. Mina ei tõstnud, vaid küsisin, mis mõttes poolt. Õpetaja seletas, miks ta oli selle küsimuse esitanud. Ta oli ühelt varasemalt klassilt küsinud, kes on Newtoni esimese seaduse vastuvõtmise poolt, et vaadata, millised õpilased on nii rumalad, et arvavad, et seda on võimalik vastu võtta. Aga selle vastuvõtmine ei olevat võimalik, see lihtsalt kehtib. Õpetaja tahtis, et me ruumala arvutama õppimiseks võtaks ühest nõust vett. Ta ütles, et kuigi sealt on vett võetud, on suurem osa alles. Ta tahtis ka, et me harjutaks ruumala arvutamist leivatüki õhuaukude kokkumätsimisega. Mina polnud nõus seda tegema, sest olin seda juba varem teinud. Õpetaja vist pidas meie klassi nooremaks kui me tegelikult olime. Olin viimases füüsikatunnis vastamisest keeldunud. Järgmises füüsikatunnis tahtsin vabatahtlikult vastama minna, aga selleks enne vastava osa kodus selgeks õppida. Mul oli üks paber lennanud ühe tüdruku laua alla. Läksin seda sealt üles korjama. Pärast seda istusin kogemata ühe poisi kõrvale ettepoole kui ma olin seni istunud. See oli vist selle poisi koht, kes parajasti tahvlile joonistas. Ütlesin, et see ei ole minu koht, ja läksin tahapoole tagasi. Poiss, kelle kõrvale ma olin kogemata istunud, ütles, et kui ma minema lähen, siis see muidugi minu koht ei ole. Tahvlile joonistati inimest. Mulle ei meeldinud, et joonistati sootunnuseid - kõrgete kontsadega kingad ja naiserinnad. See näitas, millistena joonistaja inimesi näeb. Mina nägin hoopis teistsugustena. Vaatasin, kes joonistab. Joonistaja oligi poiss, kes töötas naiste joonistajana. Tüdruk, keda ta joonistas, seisis modellina tema kõrval. Tüdrukul läksid põsed punaseks, et teda sellisena joonistatakse. Järgmisele inimesele joonistas poiss punased silmad. See näitas, et ta mõtleb sellele, et tüdruku põsed on punased. Vaatasin, et ma olen joonistanud samaaegselt paberile kolm paari inimesi. Neil oli ka aru saada, mis soost nad on, kuigi mitte nii selgelt. Kahel pildil mees ja naine rääkisid ja ühel tantsisid. Taustaks olid majad, aga neid ei olnud mina joonistanud, need olid ise tekkinud.

Pühapäev, mai 04, 2014

Rootsieestlased malest

Rootsis ilmub ka praegu ajaleht nimega "Eesti Päevaleht", teine samanimeline ilmub Eestis. Nägin hiljuti Rootsis ilmuva lehe tänavuaastast numbrit, kus oli ka malenurk, kus kirjutas Vaadeldaja blogist tuttav Turu. Täna lugesin võrgust sama ajalehte 14. maist 1977 lk. 6, kus Esmo Ridala kirjutab muuhulgas järgmist:

"Möödunud aastal peeti pikki läbirääkimis Karpovi ja Fischeri vahelise mitteametliku matshi korraldamiseks. Kuid kokkuleppele ei jöutud sellestki hoolimata, et Filippiinide Maleliit oli valmis panema mängu 5 miljonit dollarit. Tuleval aastal see matsh saab vaevalt ametliku tiitlimatshi töttu toimuda. Kuid matsh Fischer-Karpov on ikkagi see, millest maletajad üle kogu maailma oleks eelköige huvitatud.

/.../

Lengyel sai suurmeistri tiitli 1963 turniiril Beverwijkis Hollandis, mille vöitsid eestlased Paul Keres ja Iivo Nei. Selle alusel Nei, kes sai 2 1/2 punkti rohkem kui Lengyel, oleks pidanud, ka tolleaegsete määruste järgi suurmeistriks. Kuid seda ei tulnud: N. Liidu maleliit (Nei elab Tallinnas) ei teinud vastavat ettepanekut FIDE-le. Pöhjus (vöi ettekääne): Nei oli olnud ainult harilik meister ega olnud vahepääl olnud rahvusvaheline meister (mida ta praegu on). Kuid pretsedent oli olemas: Taani meister Bent Larsen, kes ei olnud ka vahepääl rahvusvaheline meister olnud, kuulutati tema Moskva maleolümpiaadil 1956 Taani meeskonna 1. laual saavutatud tulemuse alusel - see oli 1. laua tulemustest köige parem - suurmeistriks."

Terve artikkel asub aadressil dea.nlib.ee.

Trükivigadega luuletus

Ajalehes oli Haloneni pilt. Küsisin, miks ta nii kahvatu on, kas ta on näo peale puudrit pannud. Pidin Haloneni liftiga sõidutama. Sõitsin liiga kaugele, pidin osa maad tagasi sõitma. Pärast liftist väljumist kõndisime mööda koridore ja otsisime õiget ruumi. Läksime saali aktusele. Istusin aktusel kindralimütsiga poisi kõrval.

*
Küsisin vennalt, kas ta Läänemerd on joonud. Vend vastas, et põhjavesi on mürgine. Lisasin, et Läänemeri ka. Ütlesin, et tavaliselt soolast vett ei jooda. Ma olin lugenud, et üks mees sõitis paadiga üle ookeani ja jõi õigetes kogustes soolast vett.

*
"Tuna" esikaanel avaldati katkend minu luuletuse algusest. Avarida oli: "Inimkond on kohtu all". Märkasin, et neljandas reas on trükiviga, sõna "inimkond" asemel on kirjas "inimkont". Siis märkasin, et sama viga on ka esimeses reas. Aga võibolla oli luuletus just trükivigade tõttu avaldatud. Oma raamatus olin vist vead ära parandatud. Või võibolla ma ei teinudki trükivigu, vaid luuletust oli toimetatud. Läksin muuseumi. Ütlesin, et see on tüüpiline, et asi trükitakse ära, aga kritiseeritakse, et tehnilises osas on puudusi. Nägin muuseumi eesruumis oma esimese kursusetöö juhendajat. Tema oli meile kunagi õpetanud trükitud materjalide lugemist, nüüd oli mind ennast trükis avaldatud. Läksin lugemissaali. Kaua ei tahtnud ma siin olla, sest mul ei olnud pikki pükse jalas.

Laupäev, mai 03, 2014

Neli saatesõna

Kõndisin Kaunase puiestee hoovil keskelt läbi. Hoovist väljudes ning Pireti ja Kerstini maja eest möödudes nägin ühte suurt koera, aga ma ei saanud siit sellepärast möödumata jätta. Kirjutasin raamatu saatesõna. Sellele raamatule pidi tulema palju saatesõnu - kaks eessõna ja kaks järelsõna. Üks neist oli veel lõpuni kirjutamata. Saatesõnas tuli mainida reaalselt olemas olnud meesautorit ja temaga ilukirjanduses seotud naistegelast. Võrdluseks võis tuua ka selle, et Teises maailmasõjas tahtsid Soome ja Itaalia küll Saksamaa poolel sõdida, aga mitte Saksamaa abi vastu võtta. Tavaliselt nimetati ainult, et ühel poolel sõdisid Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Aga mina kavatsesin nimetada, et need kolm suuremat riiki ja lisaks mitu väiksemat.

*
Istusin bussiistmel ja magasin. Ärgates võtsin taskust pileti ja augustasin ära. Samal ajal tuli selja tagant kontroll, kes nõudis, et ma maksaks trahvi, sest ma olevat pileti augustanud alles tema pealetuleku peale. Ma ei olnud nõus maksma, sest tegelikult olin lihtsalt unustanud pileti augustada. Ma unustasin seda sageli, aga mitte kunagi meelega. Lisaks kontrollile oli peal ka kaks politseinikut, keda kontroll endale appi kutsus. Läksin hotellituppa. Sinna saabus Raido, kes küsis, kes soovib juua pudelist, millesse on oksendatud. Raido oli mõelnud välja minu stiilis luulerea kuningas Jussi kohta.

Demokraatiat meil on

Eilses "Sirbis" kirjutab Ero Liivik, et esindusdemokraatias ei kuulu kõrgeim võim rahvale, sest rahval on otsustusõigust ainult valimishetkel. Artikkel asub siin. Ma olen nõus, et rahval võiks otsustusõigust olla praegusest rohkem, aga püian järgnevalt tõestada, et seda on ka praegu rohkem kui artiklis näidatud.

Rahvas ei saa mitte ainult valida, vaid iga kodanik saab ka ise valimistel kandideerida. Kes valitakse, sõltub sellest, kes kandideerivad. Kogu valimistevahelise aja saab teha valimiskampaaniat.

Lisaks valimistele on põhiseaduses ette nähtud ka rahvahääletused. Neid püütakse küll Eestis erinevalt Šveitsist vältida, aga mõned on toimunud ja mõnda küsimust ei otsustata ka edaspidi ilma rahvahääletuseta, kuni praegune põhiseadus kehtib.

Rahvalt ei küsita arvamust mitte ainult valimistel, vaid ka pidevalt toimuvatel avaliku arvamuse uuringutel. Parteid valmistuvad pidevalt uuteks valimisteks, seetõttu nad mingil määral nende uuringutega arvestavad.

Omaette võim on ajakirjandus. Kes ise ei ajalehtedele ega internetis ei kirjuta, saab ajakirjanduse sisu mõjutada ikkagi lugemiseelistustega.

Rahva arvamust ei küsita ainult poliitika, vaid ka muude küsimuste kohta. Feisbukis hääletatakse iga päev, milline postitus rohkem meeldib, korraldatakse missivalimisi ja parimate laulude valimisi, mis mõjutab moodi ja kultuuri.

Võib väita, et valimistulemused sõltuvad sellest, kellel on rohkem raha. Aga kuna kaupu toodetakse rohkem kui vaja, siis saavad tarbijad ostueelistustega mõjutada, milline tootja saab rikkaks ja milline läheb pankrotti.

Tipp-poliitikas püsivad küll läbi aastate enam-vähem ühed ja samad inimesed, aga parteisid on üle ühe, neil ei ole täpselt ühesugused seisukohad, ja valija seega otsustab paljuski, milline seisukoht jääb peale.

Sõnavabadus on Eestis üsna suur ja ajakirjandus mõjutab otsuseid. Meikari artikkel sundis lõpuks ühe ministri tagasi astuma ja ajakirjanduse kriitika tõttu loobus Kallas peaministrikohast.

Üks võim on ka kohtuvõim. Iga kodanik saab kohtule kaebuse esitada või ise juristiks õppida. Kohus ei tühistanud küll otsust Eesti ESM-iga liitumise kohta, aga sellest jäi puudu ainult üks hääl.

Reede, mai 02, 2014

Raamatukogu kolmas korrus

Rääkisin isaga Laamanist. Läksin raamatukokku. Mõtlesin, et raamatukogutöötajaid tüütab ära, kui ma siin kogu aeg edasi-tagasi käin, ma olin varem juba mitu korda käinud. Seetõttu läksin nüüd kolmandale, mitte teisele korrusele, sest kolmandal korrusel ma varem käinud ei olnud. Läksin tundi. Pidi tulema kontrolltöö. Paistis, et täna läheb suureks mahakirjutamiseks, sest selleks olid loodud vastavad tingimused. Ruumi tungis relvastatud kurjategija. Ta ründas tagapingis istujat. Mõtlesin, et pean kurjategijat külje pealt ründama. Õpetaja hakkas tundi andma. Ta meenutas, et oli öelnud, et Rootsis on klass paremini õhutatud kui Eestis, mille peale õpilased olid temaga pahandama hakanud. Õpetaja ütles, et talle esitab küsimusi alati üks ja sama õpilane. Ta püüdis meenutada, mis selle õpilase nimi on. Siis meenus, et nimi on Zobel. Mina ütlesin, et see on ainuke võimalus, ja hakkasin naerma. Erik hakkas veel kõvemini naerma.

Neljapäev, mai 01, 2014

Uus mängija

Seinal oli suure osavõtjate arvuga maleturniiri tabel. Uus mängija nimega Käosaar oli saanud kolmanda ja Taago neljanda koha, esimesed kaks olid tugevad. Ütlesin Taagole, et ta oleks pidanud olema üks koht kõrgemal, Käosaar on algaja. Ütlesin seda vist Käosaare kuuldes, aga ma ei teadnud kindlalt, milline ta välja näeb. Arvasin, et ta on noor. Aga varsti sain teada, et kuigi ta näeb minust noorem välja, on ta tegelikult minust vanem. Mõtlesin, et kui ta on Kerese aegne mängija, siis on aru saada, miks ta nii kõrge koha sai, Keres pani inimesed malega tõsiselt tegelema. Rei hakkas paberilt inimeste sünniaastaid ette lugema. Arvasin, et ta loeb, et Käosaar on sündinud 1958, aga ta luges hoopis, et 1985. Minu puhul ei öelnud Rei õiget sünniaastat 1977, vaid 25+5.