Puurõdu ja puumaja

Seisime suurel puurõdul. Osad meist läksid matkama. Räägiti, et tänavu on väga kuiv aasta, võib tulla suur põud. Rohi juba kuivas. Oli karta, et matkama läinud võivad kohtuda metsatulekahjuga. Nägin rõdult, kuidas metsa vahelt tuli välja soomusmasin, mis sõitis üle vee ja kadus vastaskaldal jälle metsa vahele. Talle järgnes teine samasugune soomusmasin. Ei teadnud, kas need on Venemaa või Eesti masinad. Laagrisse oli saabumas Anto. Valmistusin talle puumajas laagriraha ära maksma. Isa võis küsida, kas Anto on mees või naine, sest ta oli vahepealse välimusega. Ütlesin Antole, et saan talle raha ära maksta, sest mul on osa pangast väljas. Pank oli läinud pankrotti. Vaatasin saksa-eesti sõnaraamatust Antole öeldava sõna vastet. Vasteks oli antud "bullerbilaste külakostiloos". Sellest oli tehtud üldmõiste. Aga sõnaraamat oli juba vana, praegu tõlgiti seda vist teisiti. Varblane kinkis mulle minu raamatu "Ajalugu unenägudes", kuhu ta oli kirjutanud pika pühenduse. Pühenduses ütles ta, et ta mäletab, kuidas me koos reisimas käisime, ja et see on väga hea raamat. Ärgu ma ainult kirjutagu jõululuuletusi lasteriimidega nagu laine-naine, vaid lihtsaid lugusid, nagu selles raamatus. Mõtlesin, et ma kirjutan meelega lihtsaid luuletusi, sest endale tunduvad need väga salapärased. Minu proosal ja luulel on erinev sihtgrupp, mõnele meeldivad just minu luuletused rohkem. Kui ma teiste survel luuletuste kirjutamise lõpetaks, hakatakski arvama, et ainult teised oskavad luuletusi kirjutada. Hoopis see on tobe, kui keegi leiab haruldase riimi ja kirjutab sellepärast luuletuse, millel muud mõtet ei olegi. Lamasin hämaras toas voodis. Keegi tuli justkui uksest sisse, kes oli natuke õudne. Röökisin. Olin vist juba ärkvel ja teised kuulsid röökimist, sest ema ütles teises toas: "Mis?" Proovisin, kas mul juba silmad ka lahti tulevad. Veel ei tulnud. Aga läbi silmalaugude käsi juba paistis.