Vaiksehäälne seminar

Lasin ühele poisile vanni vett täis. Siis nägin, et vett sai liiga palju, sest ta nina ja suu ei ulatu veest välja. Lasin vett vähemaks. Vannil ei olnud enam korralikku korki, mis sulgeks äravooluaugu tihedalt. Selle asemel kombineerisin sulgeja kahest korgist. Sellest hoolimata jooksis vannist nii palju vett vähemaks, et poisi vanniskäigu jooksul tuli mitu korda uut vett lasta. Poisi vanniskäigu järel läksin mina vanni. Jälle tuli uus vesi lasta, vana oli kõik ära voolanud. Vaatasin, et mõlemal korgil on augud sees.

*
Kinkisin ühele mehele sünnipäeva puhul raamatu, mille kaanelt oli osa tähti maha kratsitud. Nägin, et talle on selle raamatu kinkinud paljud, neist paljud olid kaanelt erinevates kombinatsioonides tähti vähemaks kratsinud. See mees oli meie naaber ja võis kuulda, kui me temast rääkisime. Võibolla siiski ei kuulnud, kui meie tema häält ei kuulnud. Aga natuke me olime siiski ta sünnipäevapidu kuulnud.

*
Ühel maletajal oli kaks musta kassi. Ühel korral selle maletajaga rääkides olin leidnud põrandalt surnud musta kassi. Aga see polnud maletaja oma, vaid üks kolmas. Olin ülikooli seminaris, mida viis läbi minu juhendaja Hiiemaa. Ta küsis, kas ma tahtsin Karlile midagi öelda. Vastasin, et mitte ajaloo kohta. Varem oli seminarides räägitud nii valju häälega, et kõik kuulsid, aga nüüd räägiti nii vaikselt, et kuulis ainult kõrval istuja. Ma olin ülikooli peale pahane, sest seminare viidi läbi võõrkeeles, mis ei olnud inimestele jõukohane. Aga kõigepealt pidin tõestama, et suudan sellest hoolimata ülikooli lõpetada. Juhendaja ütles, et kui ma uue uurimisteema võtan, siis ma pean ajaleheartiklid uuesti ära nummerdama. Vastasin, et mõni inimene on kirjutanud päevikut niimoodi, et selle saaks pärast tema surma trükis avaldada. Mul oli vist mingeid aineid veel tegemata, tahtsin need ära teha. Aga kui ma mäletasin, et mul on lõputöö kaitstud, siis pidi kõik muu ka tehtud olema, muidu poleks kaitsmisele lubatud. Karl oli nüüd doktorant ja mina kõigest magistrant, aga ma rääkisin seminaris endiselt rohkem kui tema. Koduteel mõtlesin, et ma peaksin doktorantuuri astuma. Võibolla jääks see mul lõpetamata, aga ma õpiks vähemalt juurde. Karlovas ühe poe lähedal parkimisplatsil nägin kahte inimest, kellest üks tundus olevat Jürgen I. Ütlesin talle tere. Eelmistel kordadel ta polnud teretamisele vastanud, aga nüüd vastas järsu häälega, nagu oleks ta keegi teine. Mõtlesin, et kui ta on keegi teine, aga ma olen teda juba teretama hakanud, siis võibolla peaksin sellega ka jätkama.