Mul ei olnud spikrit

Läksin inglise keele tundi. Täna pidi tulema kontrolltöö, kus me vist pidime kirjutama, mida me erinevatel nädalapäevadel teeme. Istusin umbes neljast kohast koosnevasse pingiritta, kus enne mind istus Helen ja teised toolid olid tühjad. Olin kahes eelmises tunnis talle paberit andnud, ta ootas, et ma annaks ka nüüd. Hakkasin talle ja endale seda otsima. Mul olid kõik kotist välja võetud asjad suures korratus hunnikus. Helen ütles teistele, et ma annan talle jälle paberit. Leidsin paki valgeid pabereid ja pakkusin ühte lehte Helenile. Ta ütles, et valget ta ei taha, sest erinevalt minust hoiab ta joont. Muid puhtaid pabereid polnud mul nii palju kui ma arvasin. Andsin ühe lehe Helenile ja endale võtsin päeviku keskelt tõmmatud lehe. Õpetaja küsis mult, kui kaua peab minu järel ootama. Vastasin, et minus pole viga, vaid Helenis, kellel ei ole paberit ja kes valget ei taha. Helen ei öelnud selle peale midagi. Ütlesin, et panen kõik enda asjad kinni. Helen nihkus mulle lähemale, nii et tema küünarnukk jäi mulle kirjutades ette. Õpetaja hakkas dikteerima, mida tuli vist kirja panna. Ma polnud kindel, mida tuleb teha. Panin õpetaja jutust ühe lause kirja, ülejäänu tema kuuldavale toodust oli liiga katkendlik. Siis laulis õpetaja järgmise tervikliku lause: Wann und wo und wie es bie. Panin selle ka kirja. Helen oli minust rohkem asju kirja pannud. Õpetaja ütles, et ma ei tohi maha kirjutada. Vastasin, et mul ei ole ühtegi spikrit, ta võib mulle ühe panna, aga siis ma panen selle ajalehte. Õpetaja vastas, et kui ma seda teen, siis paneb tema minu spikri ajalehte. Vaatasin, et mul on üks asi paberikuhilas siiski veel lahti. Panin selle ka kinni ja ütlesin, et mul oli ainult kaks sõna lahti, aga need olid eesti keeles.